Kiirabi on tänases Eestis ilmselt kõige hõlpsamini kättesaadav avalik teenus üldse. Tipptasemel arstiabi on telefonikõne kaugusel ning tuleb ise koju kätte.
Võrreldes selle kurja vaevaga, mida enamik kodanikest peab nägema näiteks sotsiaalsüsteemis või hariduses oma vajaduste rahuldamiseks, on kiirabi tõeline luksus.
Ja seda ka hinna poolest. Kiirabi pruukimiseks ei ole tarvis ei haigekassakaarti ega tasuda visiiditasu, muudest kuludest rääkimata. Kiirabi on samas kõige kallim meditsiiniteenus, mille alarahastamine on olnud ja jääb kõneaineks igal eelarveaastal. Selle «tasuta lõuna» maksavad kinni kõik maksumaksjad, kuid teenuse kvaliteedi tagamine on küsitav juba täna, hindab teemat auditeerinud riigikontroll.
Kasutusala liiga lai
Riigikontroll auditeeris kiirabitöö korraldust Eestis. Katusprobleemiks on ammendava erakorralise arstiabi mudeli puudumine. Välja on töötatud küll nii perearstide, kiirabi kui ka erakorralise meditsiini osakondade töö korraldus, kuid neid ei planeerita kui ühtset süsteemi.
Halvaks tagajärjeks on see, et kiirabi peab ülemäära sageli teenindama väljakutseid, mis ei peaks oma kriitilisuselt kuuluma tema töövaldkonda. Äärmuslikuma näitena on kiirabi välja kutsutud kontrollimaks, kas patsient on rase. Riigikontrollis läbi viidud ekspertanalüüs näitab, et selliseid kutseid on ligikaudu 27%. Siia alla kuuluvad ka kutsed, kus tegelikult vajaks inimene hoopis perearsti abi või transpordivõimalust haiglasse, rääkimata kutsetest, mis on sisuliselt põhjenduseta.
Nii on tekkinud olukordi, kus kiirabi ei ole jõudnud õigeaegselt abivajajani. Kõige teravamini paistab see puudus välja pärast perearsti tööpäeva lõppu, kui patsiendil puudub otsene võimalus saada esmatasandi arstiabi. Kiirabi on seetõttu patsiendi silmis kindel koht, kust ikka abi saab ja millega ollakse harjunud. See loob olukorra, kus koormatakse kiirabi ülesannetega, mis tuleks täita teistel tervishoiuteenuste osutajatel, jättes ohtu tegelikud kiirabi vajajad.
Kuidas saaks paremini?
Kuidas seda vältida? Kiirabi ja patsiendi vahel on suunav roll häirekeskustel, kus täna puudub ühtne juhend kiirabikutsete töötlemiseks. Erinevad häirekeskused töötlevad kutseid oma juhendi alusel. Kuna puudub selge alus, millest lähtuvalt kutsetöötleja saaks väljakutsest keelduda, eelistatakse tihti pigem kiirabi välja saata ning lükata vastutus oma õlult ära.
Lihtne on väita, et kiirabi vajab igal juhul lisaraha. Riigikontroll on veendunud, et on olemas ka säästlikke lahendusi, kuid need nõuavad pingutamist ja tahet. Nii tuleks hinnata, kas vajame kiirabibrigaadidesse arste ning kas kõik kiirabibrigaadid peavad olema kolmeliikmelised. Tänaseks on justkui vargsi juba rohkem kui pooled brigaadid kiirabiõdede juhitud. Mitmes maakonnas ei olegi enam arstibrigaade ning see ei ole põhjustanud nendes maakondades olulist teenuse kvaliteedi langust. Kui vaadata Põhjamaade praktikat, siis seal on loobutud arstide kasutamisest kiirabibrigaadides, kuna arstiressurss on liialt kallis.
Ka brigaadide koosseisud on seal üldjuhul väiksemad kui Eestis. Enamiku kutsete teenindamisega saavad edukalt hakkama ka kaheliikmelised brigaadid ning juhul kui on vaja lisajõudu, on alati võimalik kutsuda lisabrigaad.
Üheks võimaluseks lisaressursi leidmiseks kiirabile on osa brigaadide valvest maha võtmine ööseks. Kutsete statistika analüüs näitab, et kiirabi kutsutakse öösel umbes kaks korda vähem kui päeval. Seega saaks Eesti neljas suuremas linnas öösiti brigaade vähendada vähemalt kolmandiku võrra, et vähendada brigaadide tühivalves olemise aega.
Kvaliteedilangus ohustab Eesti kiirabi pigem praeguse süsteemiga jätkamisel: kui suurte ja kõrgmeditsiinilise haridusega kiirabimeeskondade palgad jäävad samale tasemele, sunnib see paremaid töötajaid mujale suunduma või ületundidest väsinuna oma tööd tegema. Ning tulemuseks on see, et tänane igamehe luksus on homne defitsiit.