Märtsis, kaks nädalat enne Eesti NATOga liitumist avalikuks tulnud riigi julgeolekuvarusse kuuluva vilja vargus ei suurendanud kindlasti meie usaldatavust välispartnerite silmis. Et julgeolekuvaru on aga riigisisene küsimus ega ole seotud Eesti rahvusvaheliste kohustustega, on kõige rohkem petta saanud siiski eesti rahvas.
Just meie oma rahva toitmiseks hädaolukorras ja kaitseväele leiva küpsetamiseks sõjaseisukorra ajal on mõeldud toiduainete julgeolekuvaru, mis koosneb muu hulgas soolast, konservidest ja teraviljast. Kui sool ja konservid on alles, siis aastatel
2003 – 2004 läks Rakvere Viljasalvest kaduma 14 079 tonni julgeolekuvaru vilja väärtusega 26,6 miljonit krooni, Tamsalu Veskitest 362,7 tonni maksumusega 725 440 krooni ja Jõgeva Viljasalvest 481,5 tonni, 626 004 krooni väärtuses. Kokku seega ligi 28 miljoni krooni eest. Nii on varastatut arvesse võttes viimase kahe ja poole aasta jooksul teravilja julgeolekuvaru vähenenud rohkem kui neli korda.
Nii rabav kui see ka ei ole, pole tegelikult teada, kui palju riigi julgeolekuvarus üldse peaks toiduaineid olema. Milles asi? Valitsuse aastaid kestnud hoolimatuses ja vastutuse hajususes. Riigireservi seadus ütleb, et selle, mis julgeolekuvaru hulka kuulub, samuti varude miinimum- ja maksimumkogused ning varumise aja kinnitab valitsus. See on aga tegemata! Põllumajandusminister esitas enda väitel 1999. aastal riigikantseleile vastavad ettepanekud, mis jäid aga kinnitamata. Seetõttu on arusaamatu, millest lähtus valitsus, kui riigieelarve koostamisel kavandati teravilja julgeolekuvarusse vilja ostmiseks vajalikku raha. Riigikontrollil jääb vaid nentida, et ilmselt vaadatakse vajaliku raha hulka kohvipaksu või õunte pealt.
Probleem on selles, et meie riigisüsteemis on vastutus äärmiselt hajuv ja kui tekib mingi küsimus, millel ei ole väga selget konkreetset vastutajat, muutub see eikellegi asjaks. Valitsus vastutab ühe või teise asja eest, kuid see on siiski väga abstraktne vastutus.
Vastutus tuleb iga küsimuse ja iga ametniku puhul teha konkreetseks ning tõmmata vastutusliin kantslerini välja. Muidu vaatavadki ministrid, kantslerid, ministeeriumide ametnikud jne sellises nn hallis tsoonis olevatele küsimustele kui asjadele, millega keegi teine peaks tegelema, aga mitte tema.
Riskid maandamata
Julgeolekuvaru teravilja hoidmiseks on põllumajandusministeerium sõlminud lepingu aktsiaseltsiga Eesti Viljasalv, kes omakorda on teinud lepingud kaheksa firmaga. Riigikontrolli arvates ei hinnanud aga ministeerium ega Eesti Viljasalv piisavalt riske.
Ministeeriumil puudus isegi ülevaade lepingutest, millega Eesti Viljasalv oli vilja hoidmist edasi usaldanud. Samuti ei ole kontrollitud vilja hoiustajate usaldusväärsust ega majanduslikku seisu. Nii on viimastel aastatel mitu riigi viljavaru hoidjat, näiteks Jõgeva Viljasalv, läinud pankrotti, mitu on võidelnud maksujõuetusega ja mõnd on vaevanud üle jõu käivad laenud.
Hoiatav signaal pidanuks olema juba see, et Rakvere Viljasalv ei täitnud alates 2002. aastast oma lepingulisi kohustusi. Eesti Viljasalv ei pidanud seda millekski ega rakendanud sanktsioone. Põllumajandusministeerium tegi ka 2001. aastal põhjendamatu ettemakse, andes Eesti Viljasalvele järgnevate aastate kulude katteks 5 miljonit krooni. Sellest oli tänavu suve hakul kasutamata 409 000 krooni.
Eesti Viljasalv ei täitnud ministeeriumi poolt ette nähtud rahakasutamise tingimusi, kuid ka ministeerium ei kontrollinud oma korralduste täitmist.
Teraviljaost julgeolekuvarusse oli korraldatud põllumajandusministri kehtestatud nõuete kohaselt. Paraku oli minister teravilja maksimaalse ostuhinna kehtestanud enamasti 25 protsenti kõrgema, kui oli teravilja kohalik turuhind. Eesti Viljasalve töötajate selgitusel oli kõrgema ostuhinna põhjuseks teravilja tootmise toetamine Eestis. Riigikontroll ei pea õigeks kõrgema ostuhinna kaudu põllumajanduse toetamist, kuna seda tehakse riigieelarvest otsetoetuste kaudu.
Riigikontroll soovitab kaaluda teravilja julgeolekuvaru hoidmise lõpetamist ja selle asendamist tegevusvaruga, mille tarbeks võiks tootjatega sõlmida lepinguid ning maksta tasu selle varu olemasolu eest.
Nõukogu vastutus
Riigikontrolli hinnangul on ühiskonnale oluline märk, kas lisaks otsestele viljavarastele kannab vastutust ka Eesti Viljasalve nõukogu, kes ei kontrollinud, kas juhatus tagab vilja julgeolekuvaru säilimise. Põhiliselt kõik juhatuse poolt koostatud materjalid võttis nõukogu teadmiseks, samuti leidsid kõik juhatuse ettepanekud, sh ka ostu- või müügihindade kohta, toetust ilma muutmata.
Paljusid olulisi küsimusi, nagu teravilja inventeerimise metoodika väljatöötamist, inventuuride usaldusväärsust, teravilja hoidjate valimise ja nende usaldusväärsuse kontrollimist, ei olnud nõukogu arutanud.
Aastainventuurid olid tehtud pealiskaudselt. Tänavu jaanuaris arutas nõukogu juhatuse esitatud infot vilja julgeolekuvaru aastainventuuri kohta ja piirdus sellega, et võttis taas esitatud info teadmiseks. Nõukogu ei analüüsinud inventuuri usaldusväärsust ega arutanud, kas üldse oli tehniliselt ja füüsiliselt võimalik lühikese aja jooksul korralikud inventuurid teha.
Ilma piinlikkust tundmata märkis Eesti Viljasalve uus nõukogu märtsis oma istungi protokolli, et AS Eesti Viljasalv omapoolset süüd riisumises ei näe.
Riigikontroll on teinud põllumajandusministrile ettepaneku kaaluda solidaarse vastutuse rakendamist Eesti Viljasalve nõukogu liikmetele järelevalve-ülesannete täitmata jätmisega riigile suure varalise kahju tekitamise eest.
Salastamine
Irvhambad aasisid viljavarguse ilmsikstuleku järel, et Eesti salajane viljavaru oli nii salajane, et isegi valitsus ise ei teadnud, kui palju seda vilja on. Julm nali, aga paraku tõsi. Julgeolekuvaru puudutavad andmed salastati 1999. aastast riigisaladuse seadusega, varem oli see avalik info.
Meie audititest on aga ilmnenud, et tegelikkuses pole haldajad alati suutnud salastatuse nõuet järgida. Tegelikult on väga raske, mõnikord lausa ebareaalne salastamisnõudest kinni pidada, kuna ei ole võimalik ega otstarbekas anda luba salajaste dokumentidega töötamiseks kõigile, kes on seotud riigireserviga – hankijad, laohoidjad, elevaatori töötajad, raamatupidajad, ajateenijad jt.
Salastamine ei võimalda korraldada riigihankeid, samuti on nõuded salastatud varude hoidmisele märgatavalt suuremad – näiteks tuleb välistada kõrvaliste isikute ligipääs, mis sisuliselt tähendab eraldi kambreid ja seetõttu suuremat hoiupinda.
Riigireservi arengustrateegia
Julgeolekuvaru salastamine takistab ka jooksvalt ilmnenud puuduste avalikustamist, mille tõttu maksumaksjal ja laiemalt kogu avalikkusel, kelle jaoks julgeolekuvaru ju mõeldud on, ei ole võimalik olnud saada ajakohast ülevaadet.
Pärast viljavargust hakkas valitsus tegutsema – aprillis moodustati ministeeriumidevaheline töörühm, kelle ülesandeks sai välja mõelda, mismoodi riigireservi edasi arendada. Juunis valitsusele esitatud lähteseisukohad näitavad, et muretsemiseks on põhjust rohkem kui küllalt.
Olemasolev riigireservisüsteem ei ole võimeline rahvast, valitsust ja riigiasutusi hädaolukorra korral toetama. Näiteks on ravimivaru puhul küll määratletud, kui palju ja mida see peaks sisaldama, kuid kavandatud miinimumvaru suuruseni jõutakse praeguse rahastamise tempo juures alles paarikümne aastaga.
Kümme aastat tagasi vastu võetud Eesti riigireservi seaduse koostamisel oli eeskujuks Soome vastav seadus, mis lähtus külma sõja ja totaalkaitse põhimõtetest sõjalise interventsiooni korral. Riigikontroll toetab seisukohta, et tuleb üles ehitada riigireserv, mis vastab riigi tegelikele vajadustele. Ohte tuleb süsteemselt analüüsida ja endale selgeks teha, milleks ja milliseid reserve on riigil vaja.
Kaie Karniol on Riigikontrolli finantsauditi osakonna peakontrolör; Jüri Kõrge tegevusriskide auditi osakonna peakontrolör.