Eesti käekäik maailmas sõltub palju ettevõtete konkurentsivõimelisusest – ettevõtjate võimest olla paindlik ja ära kasutada aina uueneva majanduskeskkonna võimalusi. Riik püüab sellele kaasa aidata soodsat ettevõtluskeskkonda kujundades, aga ka aasta-aastalt ettevõtjale toetusi, laene ja tagatisi pakkudes. Riik on Eesti ettevõtete konkurentsivõime suurendamise toetamist pidanud ka üheks oma prioriteediks riiklikus arengukavas.
Riigikontroll on selle prioriteedi järgimist jõudumööda auditeerinud ja täheldanud, et sageli rõhutatakse ettevõtluse toetamise suurt sümboolset tähtsust. See ei tohiks siiski olla põhiargument, sest ettevõtluse toetamine nõuab valdkonna erilisuse tõttu lisatähelepanu.
Olulisemaid asjaolusid, mida arvestada, on see, et kuigi raha ümberjagamine on paljudes teistes valdkondades üks riigi põhitegevusi, paneb riigi sekkumine konkurentsiolukorras halvemasse seisu need ettevõtted, kes riigi abist osa ei saa. Järelikult on ettevõtluse toetamine õigustatud vaid siis, kui turg ja erainitsiatiiv ei suuda probleeme ise lahendada ning toetamise positiivne mõju kaalub üles selle kahjuliku mõju. Toetamise peaeesmärgiks ei tohi olla nende kulutuste vähendamine, mida ettevõtja peaks tavatingimustes ise kandma, raha ümberjagamine peaks looma mingit muud lisaväärtust.
See tähendab, et riigil peab olema selge põhjendus, miks on vaja raha ettevõtlusse suunata, ning eesmärgid – mida raha ümber jagades saavutada tahetakse ning millele ja kui palju selleks riigi raha suunatakse. Eesmärkide sõnastamine tähendab ka nende seostamist, et nende täitmine ei viiks vastukäivatele või kattuvatele tegevustele. Tuleb väga täpselt läbi mõelda, mida ettevõtluse toetamisega ikkagi saavutada tahetakse ja kas kõik soovitav on ka korraga saavutatav.
Eestis on peatähelepanu suunatud väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete arengu soodustamisele ja loomisele. Riigi sekkumist saab siin põhjendada nende ettevõtete suurusest tingitud finantsprobleemide ja turutõrgete leevendamise vajadusega.
Hädad saavad alguse sellest, et konkurentsivõime suurendamisest üksi tundub riigil väheseks jäävat ja ettevõtluse arengu toetamises nähakse ka tähtsat riikliku tööhõive elluviimise vahendit. Sellega on riik tööhõiveprobleemide lahendusvariantide otsimise ideelises kriisis ühendanud omavahel kohati vastuolulised eesmärgid. Euroopa majandust iseloomustab turu globaliseerumine ja kiire tehnoloogiline areng, mis pigem tähendab töökohtade vähenemist kui nende lisandumist. Uute töökohtade lisandumise ja innovaatilisuse kasvu samaaegne taotlemine on viinud olukorrani, kus seatud eesmärkidest kumbki ei ole loodetud tulemusi andnud. Eesmärgid on üksteist vastastikku tasalülitanud.
Peale ettevõtete konkurentsivõime ja üldise tööhõive suurendamise on toetuste jagamisel tingimuseks seatud ka regionaalpoliitilised kaalutlused. Riik soovib tasandada eri piirkondade elukvaliteedi vahet, st töökohad peaksid deklareeritu järgi toetuste abil tekkima just väiksema ettevõtlusaktiivsusega, vähemarenenud ja suurema tööpuudusega maakondadesse.
Kui ettevõtluse toetamist peetakse imerohuks nii konkurentsivõimelise kaasaegseid tehnoloogiaid kasutava ja mitmekesiste ekspordikanalitega ettevõtluse arendamisel, töötuse vähendamisel kui ka regionaalpoliitiliste eesmärkide realiseerimisel, on heade tulemuste saavutamine juba ette küsitavaks tehtud. Samas on eesmärkide püstitajail hea tulemuste kesisust põhjendada analüüsitava eesmärgi väiksema prioriteetsusega analüüsimise hetkel – alati saab öelda, et toetamise eesmärk oli midagi muud kui see, mille mittesaavutamist parasjagu ette heidetakse.
Kuna eesmärkide püstitamise ja elluviimise eest vastutavad eelkõige ministeeriumid, kes suunavad toetusi riigi loodud rakendusüksuste kaudu ettevõtjale, siis eeldab see neilt ka soovide sellist sõnastamist, mis võimaldab toetuste jagajatest rakendusüksustel aru saada, mida neilt oodatakse ja kuhu nad oma tegevusega jõudma peavad.
Praegu valitseb ettevõtlustoetuste jagamisel pigem segadus ja ebaühtlus. Näiteks on toetusi jagades riigi deklareeritud uute töökohtade loomise kriteeriumist peetud olulisemaks hoopis äriplaani kvaliteeti, mille hindamiseks aga ühtne, kõiki rakendusüksusi hõlmav metoodika puudub. Seetõttu on otsuste langetamine ebaühtlase kvaliteediga ning toetatavate ideede seos tegeliku ettevõtlustegevusega osutunud nõrgaks.
Samuti ei ole seni kasutatud ühtset metoodikat konkurentsisituatsiooni hindamiseks. On puudunud ühtne seisukoht, kuivõrd arvestada toetusi määrates maakondlikke prioriteete ning riigi abi proportsioone valdkonniti ja regiooniti. See on soodustanud toetuste kontsentreerumist populaarsetesse valdkondadesse, ohustades juba samas tegevusharus loodud töökohtade jätkusuutlikkust.
Kahjuks pole riigil ka ülevaadet, mida jagatud rahaga on saavutatud. Ettevõtlustoetuste tulemuslikkuse hindamiseks ei ole asjakohase info kogumise süsteemi. Loomulikult ei saa piirduda teabe kogumisega, vaid on tarvis teada, mida kogutuga peale hakata, mida sellest järeldada. Ent seni pole riigil ka hea tulemuse selget mõõtu: kui palju peab olema loodud töökohti ? milline on aktsepteeritav ebaõnnestunud projektide osakaal? millised erisused on lubatud regiooni eripäradest tulenevalt? Kõigile nendele küsimustele tuleb vastused leida, enne kui saab avaldada rahulolu heade tulemuste üle või nigelate suhtes midagi ette võtta.
Kui ministrid määratlevad saavutatavad ja omavahel kooskõlas olevad mõõdetavad eesmärgid, siis saab ka otsustada, millise toetuseliigi ehk meetme abil on kõige otstarbekam soovitud tulemuste poole püüelda ja kõige tõenäolisem need ka saavutada. Teadmatus, segadus ja vastuolulisus on samasugune maksumaksja raha raiskamine nagu selle raha otseselt ebaseaduslik kasutaminegi.
Kairit Peterson on Riigikontrolli tulemusauditi osakonna auditijuht