Riigikontroll ei soovita leebemaid karistusi, rääkimata ohtlike kurjategijate vabadusse jätmisest, nagu kirjutab kolmapäevane Eesti Päevaleht.
Oma auditiga hindas Riigikontroll parlamendi seatud eesmärkide saavutamist. Parlament on nii karistusseadustikus kui ka vangistusseaduses deklareerinud, et üks karistuse eesmärke on süüdimõistetute suunamine õiguskuulekale käitumisele. Reaalne olukord on aga see, et kui korra vangi pandud inimene jätkab enamasti kuritegelikul teel, siis kriminaalhooldus on süüdimõistetute resotsialiseerimisel palju suuremat edu saavutanud. 74% kinnipeetavatest on vanglas teist või enamat korda, kriminaalhoolduse läbinuist läheb aga vangi vaid 10%. On Riigikogu otsustada, milliseid järeldusi ta sellest teeb – kas muudab karistuse eesmärke või asub põhjalikult kaaluma resotsialiseerimist takistavaid tegureid ning selle põhjal karistuspoliitikat korrigeerima.
Riigikontrolli audit näitas järgmist: vanglates tehtavast ei piisa, et karistatud saaksid pärast vabanemist ühiskonnas hakkama ilma uut kuritegu sooritamata. Vaid 25% vangidest töötab, õppimisvõimalusi kasutatakse vähesel määral. Sotsiaaltöötajaid on liiga vähe, et tegeleda kõikide kinnipeetavatega eraldi ning sotsiaalprogramme viivad läbi üksikud mittetulundusühingud. Samuti jääb kinnipeetavate resotsialiseerimine tagaplaanile vanglate ülerahvastatuse tõttu. Näiteks Keskvanglas on keskmine kinnipeetavate arv ühes kongis 27. Tähtaegselt vabanedes on inimene ilma töökoha ja sotsiaalsete sidemeteta, ainsaks toeks on mittetulundusühingute varjupaigad, kus tihti ootab ees vanglast tuttav seltskond, mis ei soodusta mingil moel ühiskonda sulandumist.
Vähemalt osaliselt suudab neid puudusi vältida kriminaalhooldussüsteem. Tingimisi karistatutel on kohustus teha tööd, elada kindlas elukohas, osaleda õppeprogrammides, külastada regulaarselt kriminaalhooldajat; vajaduse korral saavad nad psühholoogilist abi. Samuti säilivad süüdimõistetul kõik ühiskondlikud sidemed (perekond, sõbrad, võimalus tegelda harrastustega jne) ning ta ei omanda ühiskonna silmis "endise vangi" silti. Selle tulemusena suureneb oluliselt tõenäosus, et karistatu suudab edaspidi õiguskuulekalt käituda. Seetõttu soovitasime suunata kriminaalhooldussüsteemi peale tingimisi karistatute ka kõik vanglast vabanenud. Kindlasti ei tööta Eesti kriminaalhooldussüsteem veel veatult, kuid on Riigikontrolli hinnangul siiski hästi korraldatud ning heade arengueeldustega.
Samuti erineb oluliselt vanglakaristuse ja kriminaalhoolduse hind. Riigikontrolli arvestuse kohaselt kulutati 2001. aastal riigieelarvest otseselt kokku 258,3 miljonit krooni 4709 vahistatu ja süüdlase kinnipidamiseks. See teeb ligi 55 000 krooni ühe inimese kohta. Selle summa hulka ei ole arvestatud veel investeeringuid (näiteks Tartu vanglasse). Ühele kriminaalhooldusalusele kulub pisut alla 3000 krooni. Lisaks paneb mõtlema, et Eestis tehakse üle 50 000 kuriteo aastas, vanglakohti on aga 5000.
Meie auditi moraal on see, et vangla ei ole alati parim lahendus: see ei kasvata kurjategijat ümber ja on kallis. Sellepärast tegime Riigikogule ettepaneku üle vaadata, keda ja milliste süütegude eest vangi pannakse, ning hinnata, kas see on alati põhjendatud. Ja kui mõned karistused tunduvad ebasobivalt ranged või leebed, siis seadust muuta ning prokuröride tegevust karistuste nõudmisel korrigeerida.
Dag Ainsoo on Riigikontrolli tulemusauditi osakonna auditijuhi kt ja süüdimõistetute resotsialiseerimist käsitleva auditi juht