Kuritegevuse kasvu ei ole Eestis viimase kümnekonna aasta jooksul suudetud ohjeldada. Muu hulgas kinnitab seda fakt, et selle aja vältel on kuritegevuse tase tõusnud peaaegu kaks korda.
Ehkki paljuski valitseb senini arusaam, et kuritegevuse vastu on kõige parem võidelda karistades, on järjest enam hakatud rääkima ka kuritegude ennetamisest. See ei kujuta endast küll mingit lõplikku pääseteed, ent võib ometi osutuda tõhusaks vahendiks hoida kuritegevus kontrolli all.
Kriminaalpreventsiooniga on Eestis tegeldud 1993. aastast. Pärast mõneaastast vaikuseperioodi tehti 2000. aastal selles vallas ära väga suur töö – pandi paika ennetustegevuse süsteemi ülesehitus, sõnastati pikaajalised eesmärgid, tegevusülesanded ja tegevuskava, mida on asutud ka ellu viima.
Kui aga küsida kuriteo all kannatanult või lähedaste ja vara pärast muretsevalt inimeselt, kas kriminaalpreventsioon on muutnud ta elu turvalisemaks, ei osata enamasti vastata. Enamgi veel: kas oma otsuste mõju kuritegevuse tasemele oskavad alati selgitada ka poliitikud ja tippametnikud? Nüüd, mil kriminaalpreventsiooni kuu on äsja lõppenud, on sobiv aeg vaadata, kuhu on kriminaalpreventsiooniga jõutud ning lahata riigikontrolli auditi põhjal mõningaid probleeme.
ENNETUSTEGEVUS JA KURITEGEVUSE PÕHJUSED. Kuritegevus ei ole pelgalt paratamatus, vaid sel on paljuski sotsiaalsed ja majanduslikud põhjused – ajakirjanduses on neist sagedamini kajastatud narkomaaniat, töötust, majanduslikku kitsikust ja noorte probleeme vaba aja sisustamisel.
Kui võetakse vastu seadusi ja määrusi ning käivitatakse sotsiaal- ja majandusprogramme, millega lahendusi loodetakse leida, tuleks alati ka mõelda, kuidas need hakkavad kuritegevust mõjutama. Kuna programmid eeldavad enamasti ministeeriumide koostööd, peaks ka kriminaalpreventsioonile mõtlema kõik koos, mitte vaid väike ametnikerühm, kellele see tööülesandeks seatud on.
PROBLEEMID ENNETUSTEGEVUSES. Teise keerdküsimusena kerkib üles ebaselgus ennetustegevuse prioriteetides. On selge, et rahanappuse tingimustes peaksid tulemuslikuks tegevuseks olemas olema ka selge, milliseid kuriteoliike esmajärjekorras ennetada. Kuigi pakilisemad probleemid on määratud, on kirjas peaaegu kõik kuriteoliigid ja raha hajub. Tegeldakse kõigega natuke, kuritegevuse taset aga märgatavalt mõjutada ei suudeta.
Riigikontrolli auditi käigus selgus, et ennetustegevuse edukust mõjutab juhtimissüsteemi ebamäärasus: pole selge, kas ennetustegevust peab juhtima justiitsministeerium või tehakse seda iga ministeeriumi valitsusalas eraldi. Seetõttu pole tervikülevaadet toimuvast justiitsministeeriumil ega ministritel.
Ennetustegevuse arengu seisukohast on tähtis mõtteviisi muutus – st, et ministeeriumid, valitsus ja kohalik omavalitsus kaaluksid otsuseid tehes alati ka nende mõju kuritegevusele. Teisalt peaks ennetamise kavandamisel tuginema rohkem kuritegevuse põhjustele – niipalju kui need teada on. Nii loodaks kindlamad eeldused olulist osa kuritegevusest juba eos vältida või vähemalt ohjeldada. Sel juhul oleks ka lootust, et muutused kuritegevuse tasemes ei jääks lihtsalt statistikaks, vaid turvalisuse kasvu tunnetaks tõesti iga inimene.
Sven Soiver on pressiesindaja