Riigikontroll on aastaid paistnud papagoina – me muudkui korrutame, et riigi majandustegevuse olukord on halb ja seadusi ei täideta.

Siiski on täna, kui riigikontroll annab riigikogule üle aruande riigi vara kasutamise ja säilimise kohta eelmisel aastal, võimalik öelda, et on ka positiivseid arenguid, Eesti riik on paremaks läinud.

Mitme ministeeriumi kohta ei ole meil olulisi märkusi ning nende aastaaruanded ja majandustehingud vastavad olulises osas nõutavale. Valitsus on sel aastal peaaegu esimest korda pärast iseseisvuse taastamist tõsiselt arutanud riigikontrolli märkusi. Lisaks on ministritel kohustus koostada lühikese aja jooksul tegevuskava, kust peab selguma, mida konkreetselt tehakse, et üks või teine probleem saaks lahenduse. Mõni valdkond on siiski sedavõrd hooletusse jäetud, et tuleb kiiresti midagi ette võtta.

Vastutus hajub

Peaaegu kõigis riigiasutustes, mida riigikontroll on auditeerinud, on leitud otseseid seaduserikkumisi. Paljud asutused, sh ministeeriumid, ei ole kinni pidanud riigieelarve seaduse nõuetest või on eksinud maksude, eriti erisoodustusmaksu arvestamisega. Ka riigihangete korraldamist kiputakse liiga sageli vältima.

Milles siis asi, kas seadused on liiga kohmakad või mitmeti tõlgendatavad? See võib osalt ka tõsi olla. Tavaliselt on aga asi ikkagi suhtumises: ametnikud arvavad, et kui nad seadusi ei täida, ei juhtu suurt midagi. Ja enamasti tõesti ei juhtu, sest küsimus, kes vastutab millegi tegemise või tegemata jätmise eest, jääb lihtsalt õhku. Aga just vastutuse küsimus on tegelikult keskne kogu riigiameti puhul – vastutus tuleb muuta konkreetseks. Muidu vaatavadki ministrid, kantslerid, ministeeriumide ametnikud jt sellises “hallis tsoonis” olevatele küsimustele kui asjadele, millega peab tegelema keegi teine, mitte nemad. Tulemuseks on, et keegi ei tegele ja töö on tegemata. Nii on juhtunud näiteks riigireserviga.

Tulu jääb teenimata

Lisaks muudele riigi majandustegevust puudutavatele teemadele oleme üleantavas aruandes välja toonud, et jätkuvalt antakse riigi vara väga odavalt rendile, on juhtumeid, kus ei esitata arveid ega küsita viivist. Samuti ei ole kontrollitud lõivude laekumist. Ja seda olukorras, kus eelarvesse on oodatud iga sent, sest raha ei jätku kõigeks, milleks vaja!

Riigieelarve täitmise aruande järgi laekus eelmisel aastal mittemaksulisi tulusid 5,5 miljardit krooni. On keeruline öelda, milline see summa võiks olla, kui kõik tulu teenimise võimalused ära kasutataks.

Pole uudis, et riigi vara antakse rendile ülimadalate hindadega. Lepingud on enamasti 1990. aastate esimesest poolest ja kehtivad siiamaani tollaste tingimustega. Võib-olla tõesti on mõnda neist äärmiselt raske muuta, sest leping on leping ja muutmine vajab mõlema poole nõusolekut. Üllatav on aga see, kui vähe on siiski lepingute ülevaatamisega tegeldud, sest paljudesse neist on iga-aastane ülevaatamine sisse kirjutatud ning sellele tuginedes saaks tingimusi suhteliselt lihtsalt uuendada.

Aga isegi siis, kui esitatakse arve kas üüri või ka kommunaalteenuste eest, ei tunne paljud rentnikud kohustust maksta. Riigiasutuste esitatavad arved seisavad tihti maksmata kuid, teinekord isegi aastaid. Ja hoopis kummaline tundub, et sellistel juhtudel ei küsita ka viivist. Tihti põhjendatakse seda suhete hoidmise tähtsusega. Jah, suhted on tähtsad ka ärimaailmas, kuid sellest hoolimata arvutab paljudes ettevõtetes viiviseid arvutiprogramm ning need lisatakse arvele automaatselt.

Riigivara müüakse mõnigi kord ülimadala hinnaga. Ja siis tuuakse enamasti pehmelt öeldes jaburaid põhjendusi – näiteks et ametnikud olid heausksed ega osanud arvata, et vara on tegelikult kordi kallim.

Vale mõtteviis

Enamikku mittemaksulisi tulusid ei saa asutused enda kätte, need tuleb kanda riigieelarvesse. Seega küsib ametnik endalt või oma kolleegilt: mis kasu tema või ta asutus sellest saab, kui nõuab suuremat renti või ajab näpuga lõivudes järge? Ja pealegi, kui jätta suurem rent nõudmata või lõivud kontrollimata, siis ei too see kaasa mingeid tagajärgi.

Ametnik mõtleb ka nii, et tublisti teenival riigiasutusel tahetakse seetõttu vähendada otse riigieelarvest tulevat rahahulka põhjendusega, et kuna ise teenitakse piisavalt palju, võib anda eelarvest vähem raha.

Riigiametnikud unustavad kohati, et nad teenivad riiki kui tervikut ja meid, selle riigi kodanikke, mitte üksikut asutust või ministeeriumi. Ametnik peab mõistma, et raha, millega ta ringi käib ja mille heaperemeheliku kasutamise eest ta vastutab, ei ole tema asutuse või ministeeriumi oma – see on meie kõigi ühine, maksumaksja raha. Kui seda ei mõisteta, kapselduvad ametnikud silmaklappe kandes kitsalt oma asutuse huvidesse, luues omaenda vürstiriike. Kui aga ametnikkond hakkab tunnetama tervikpilti ja igaühe isiklikku osa ning vastutust selles tervikus, läheb paremini meie riigil ja seeläbi meil kõigil.