Riigikontrolli audit näitas, et Eesti tee-ehituses on üleval hulgaliselt küsimärke. Mihkel Oviiri arvates on ammu aeg tuua selles valdkonnas selgus majja.
Auk augus kinni, pikad raputavad jooned risti üle tee, enne oma loomulikku aega purunevad autoosad – see on igapäevaelu Eesti teedel. Samamoodi jätkates lagunevad õige varsti ka juba remonditud teed. Lisaks on kahtlus, et needki teed on liiga kallilt ja seadust rikkudes tehtud.
Just sellise tulemuseni jõudis riigikontrolli viimatine audit, mis hindas, kuidas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning maanteeamet on tegelenud teede remondiprojektide koostamisega, ehitajate leidmisega ehk hangete korraldamisega ning kuidas on teedeehitust rahastatud.
Teehoiuga on seotud suured summad (2004. aastal on selleks kavandatud juba ligi 1,8 mld krooni), mis pärinevad nii riigieelarvest kui ka riigi võetud välislaenudest.
Ehitatakse viletsalt
Maanteeamet on seadnud eesmärgiks parandada võimalikult rohkem teid, kuid on kahjuks sealjuures jätnud tagaplaanile uuendatavate teede kvaliteedi. Kvaliteetseks peetakse teed, mis peab vastu 15 aastat – nii pikk on tee normaaliga ja nii on sätestatud ka õigusaktides. Kahjuks tekivad ekspertide hinnangul mõnel äsja remonditud teelõigul esimesed praod juba kolme-nelja aasta pärast.
Maanteeameti valik on muidugi raske: kas palju ja viletsalt või vähe ja kvaliteetselt. Kahtlen aga, kas sõitjate huvides on maanteeameti juhtide selgitus, et polevatki midagi ebanormaalset, kui remonditud teesse paari aastaga vaod ja praod tekivad, sest ka pragudega teed vastavad headele teedele esitatavaile nõuetele ja pragusid saab parandada.
Hämmastav on aga teehoiu eest vastutava majandus- ja kommunikatsiooniministri arvamus. Just temalt ootaks sisulist seisukohta selle valiku osas, kuid argumenteeritud põhjenduse asemel selgus ministri vastusest üheselt, et ministeerium ei pea vajalikuks hinnata maanteeameti tegevust ega otsuseid teehoiu tehniliste küsimuste lahendamisel.
Makstakse kartellidele
Mõni aeg tagasi vapustas põhjanaabreid skandaal, kui tee-ehitusfirmad isekeskis kokku leppisid ning niimoodi riigile külma tegid. Mitte päris sama skeemi järgi, kuid kardetavasti samasuguse lõpptulemusega on asi toimunud ka Eestis.
Neli suuremat tee-ehitusfirmat alustasid tihedat koostööd 2001. aastal, kui esitasid ühise pakkumise Via Baltica I rahvusvahelisel hankekonkursil, mille nad võitsid.
Need firmad on sõlminud kirjaliku kokkuleppe hankekonkurssidel osalemiseks ja hankelepingu täitmiseks. Selle järgi ei esita nad sama hanke saamiseks teisi pakkumisi ei enda nimel ega koostöös teiste äriühingutega (sellise leppe olemasolu on rahvusvaheliste hankekonkursside puhul kohustuslik) ning vastutavad ühiselt ja igaüks eraldi hankelepingu täitmise eest.
2003. aastal kolme suurema välisraha abil rahastatava tee-ehituse hankekonkurssideks moodustatud konsortsiumid sõlmisid riigiga lepingud mahus, mis moodustas ligikaudu 4/5 riigi tellimusel 2003. aastal tehtud tee-ehituse ja -remondi mahust. Kuna need kolm kokkulepet sõlmiti enam-vähem ühel ajal ning hanketingimused olid teistele firmadele üle jõu käivad, on selge, et nende hangete saamiseks teised tee-ehitajad ei konkureerinud.
Esitatud pakkumistes soovisid konsortsiumid tööde eest oluliselt rohkem tasu kui majandus- ja kommunikatsiooniministeerium oli kavandanud. Hinnaläbirääkimistes olid ehitajad nõus mõnevõrra alandama kasutatavate materjalide maksumust, kuid mitte sel määral, et hanke korrigeeritud maksumus jõudnuks algul kavandatud piiresse.
Tekkinud olukorras oli alternatiiviks tunnistada hankekonkurss nurjunuks ja algatada uus. See tähendanuks 2003. aastal ISPA-lt Eestile tee-ehituseks kavandatud rahast loobumist, ilmselt ka suurte tee-ehitusfirmade majandusraskusi ning kokkuvõttes tõsiseid etteheiteid hankeid korraldavatele asutustele ja ametnikele. Seega olid lepingust huvitatud nii riik kui ka firmad ise. Aga lõpptulemust võib igaüks ise vaadata – nende firmade kasuminumbrid on kõigile avalikud.
Oma osa vaba konkurentsi olematuses on ka riigi seatud tingimustel. Korraldatud hanked olid väga suuremahulised, samuti olid väga suured nõuded pakkuja käibele. Konkurentsiamet, kellelt riigikontroll arvamust küsis, tunnistas, et hangete suhteliselt suur maht ja ostja nõuded pakkuja käibe suurusele võivad põhjustada konkurentsi vähenemist, mis omakorda võib põhjustada hinnatõusu. Vettpidavaid põhjendusi, miks selline olukord tekkis, ei ole riigikontrollile esitatud.
Tagantjärele pole võimalik öelda, kas hind kujunenuks teistsuguseks, kui hangete objektid oleksid fikseeritud teistsugusena (väiksemana) ning tee-ehitusfirmad poleks sõlminud kokkuleppeid ühiste pakkumiste esitamiseks, vaid hangete pärast omavahel konkureerinud.
Rikutakse seadust
Küsimuses, kuhu läheb kütuseaktsiisist laekuv raha, on riigikontroll varemgi oma arvamuse välja öelnud: olukord, kus 75 protsenti kütuseaktsiisi rahast ei lähe teeremondiks, on seaduserikkumine.
Rahandusminister teatas, et tema arvates rahastatakse teehoidu täies kooskõlas teeseadusega ja seadust pole vaja muuta. Teeseaduses teehoiu rahastamist käsitlevate sätete eesmärgiks peab minister teehoiu rahastamise ulatuse kindlaksmääramist, mitte teehoiu rahastamisallikate fikseerimist.
Sellega ei saa nõustuda: kui seadus ütleb, et teehoiu rahastamiseks suunatakse kütuseaktsiisist 75%, ning 2004. aastal on arvestatud vaid 56 protsendiga, siis ainus, mida riigikontroll saab teha, on soovitada hakata seadust täitma. Kui aga rahapuuduse tõttu ei suudeta seadust täita, tuleks muuta seadust, mitte otsida kõrvalehiilimiseks sobivaid selgitusi.
Teehoiu rahastamise kohta peaks kindlasti oma arvamuse ütlema ka Riigikogu riigieelarve kontrolli komisjon.
Loomulikult ei ole võimalik tagada, et hommepäev oleksid kõik Eesti teed korras. Aga kui midagi teha, siis korralikult, lubamata kartellilepinguid ja täites seadusi!
Mihkel Oviir on riigikontrolör