Head kuulajad!

Ma tänan kutse eest. Ja tänan neid, kes on hilisel pärastlõunatunnil või varasel õhtutunnil tulnud kuulama. Ettepanek oli, et ma räägiksin esmatähtsate teenuste tervisest.

Eks see oli paljuski ajendatud sellest, et Riigikontroll tegi oma tänavuse aastaaruande, aruande, mida riigikontrolör esitab igal aastal Riigikogus, just nimelt esmatähtsate teenuste tervisest ja elujõust, mis meie hinnangul hakkab teatud kohtades raugema. Ja raugema seetõttu, et inimesi ei ole. Sageli räägitakse sellest, et raha ei ole. Aga meie näeme väga suurel määral just nimelt inimeste puudust. Varsti ei ole meil enam inimesi, kes oleks nendel ametikohtadel, on see siis õpetaja, arst, politseiametnik või päästetöötaja.

Mida oleks siis vaja teha? Ma ütlen kohe ette, et ega ma veel sellele küsimusele vastust ei tea. Aga ma teen kõik selleks, et sellele küsimusele Riigikontrolli poolt ka see vastus, vähemalt mingid variandid, võimalikult kiiresti tuleks, sest kindlasti on see vastus kusagil olemas. Ja vastuste leidmine algab esmalt just nimelt probleemi olemasolu tunnistamisest.

Eks keeruliste asjade puhul on alati nii, et lahendused ei ole üldse lihtsad sündima ka seetõttu, et nad on tegelikult ääretult ebamugavad.

Ebamugav on eelkõige probleemi väljaütlemine ja lahendused lükkuvad seetõttu edasi. Tänases Eesti Päevalehes oli väga mõnus intervjuu keskkonnaminister Tõnis Mölderilt. Väga avameelne. Ja eks see, mida ta siin ka ütleb, on taustaks, miks väga paljud asjad on tegemata – poliitikutele meeldib teha lihtsaid asju, rasked teemad jäävad tulevaste põlvkondade kanda. Aga tegemata asjad kuhjuvad ja kulud kuhjuvad. Ja kogu aeg on tunne, et on aega.

Aga minu väide on – hakkame kaugemalt pihta, et jõuda arstide, tervishoiutöötajate, politseinike ja päästjateni –, et me oleme praegu ehitamas riiki, mida me ei jaksa tegelikult üleval pidada. Ja ma ütlen kohe ära, et tegemist saab olema äärmiselt optimistliku ettekandega. Järeldused on optimistlikud sellepärast, et ausus ei ole pessimism ja mina usun sellesse, et me suudame need probleemid, mida ma ka siin ettekande ajal välja toon, lahendada.

Üle jõu on see riik meile nii raha vaates, aga ka nende plaanide mõttes, strateegiate mõttes, mida me teeme, ja me peame tunnistama seda, et meil on inimesi täpselt nii palju, kui neid on. Me oleme harjunud rääkima sellest, et raha ei ole, aga üha rohkem tegelikult peaksime rääkima sellest, et inimesi ei ole.

Kui raha on võimalik laenata, siis inimesi otseselt laenata ei ole võimalik. Nojah, kindlasti mingil määral ka on võimalik. Eks siin on poliitiliste valikute küsimus tuua ka inimesi sisse, aga on kindlasti teatud hulk ametikohti, mille puhul see ei ole mõeldav. Kus on keeleoskuse küsimus, kultuurikonteksti küsimus ja kõik muu. Nii, et see ei ole igal pool lahendus. Üks asi on see, et inimesi ei ole, aga veel hullem on see, et on olukordi, kus inimesi on, aga neid ei ole seal, kuhu neid on vaja. Eesti on vaba maa ja kedagi ei saa kuhugi minema sundida.

Meid on täpselt nii palju siin riigis, kui meid on, ent inimesi on igale poole vaja – avalikku sektorisse, erasektorisse. Ja kui me vaatame tööjõu- ja oskuste vajadusi hindavat Kutsekoja OSKA analüüsi tööturu vajaduste kohta, siis me näeme seda, et nooled on väga paljudes valdkondades ülespoole, tööjõuvajaduse nooled. Loomuliku on ka neid, mis on allapoole, aga kui need kõik kokku lugeda, siis me saamegi suurema Eesti inimeste mõttes, kui meil ealeski võtta on. Nii suure, et ka mõistlik tööränne ei aitaks.

Me ju tegelikult ka avalikus sektoris konkureerime kõik nendele samadele inimestele. Ja me peame arvestama mitte ainult seda, kus raha on, vaid ka seda, kus inimesi on, ja oma lahendused ja poliitikad neile üles ehitama. Silmakirjalikest strateegiatest, mis ei arvesta ressursse, ei ole mingit kasu. Ei ole mõtet öelda, et suudame ühetaoliselt ja ühtlaselt Eestis kõiki olulisi elutähtsaid teenuseid üleval pidada. Ei suuda.

Me peame suutma inimesi aidata, aga need lahendused saavadki olla ainult erinevad. Inimesi ei ole mõtet niisama rahustada, inimestega tuleb ausalt rääkida, missugune on olukord. See aitab lahendustele kaasa. Kui on hirmus kihk ikkagi teha kõike seda, mida strateegiad ütlevad selle suure hulga inimestega, siis tuleb ametnikel ja poliitikutel minna juhtima sellist riiki, kus on rohkem inimesi.

Eestis on täpselt nii palju inimesi, kui on. Ja eks on küsimus, kas väike inimeste arv on ilmtingimata puudus. Tegelikult üldse ei pruugi olla. Väike inimeste arv võib olla ka puhtalt konkurentsieelis. Miks alati käsitleda Eesti inimeste arvu probleemina. Samas on meil paindlik reageerimisvõimekus, meil on palju ruumi ja nii edasi, edasi. On palju sellist, mis tegelikult on ju eeliseks. Mitte et ma ütlen, et Eesti rahvas ei võiks olla suurem, aga ta on täpselt parasjagu nii suur, kui ta on.

Öeldakse palju viimasel ajal seda, et me elame paremini kui kunagi varem. Ma arvan, et see on tõsi, meil ei ole kunagi olnud nii palju raha kui praegu. Me laename ka veel juurde. Ja kui me vaatame eelmise aasta, ma möönan kriisiaasta, Vabariigi Valitsuse reservi, mis on väga suur ja kriisioludele vastav, siis see on sama suur, kui meil oli 1995. aastal kogu riigieelarve.

Igal aastal kasutada oleva raha hulk suureneb. Aga kogu aeg on meil tunne, et raha ei ole. Kust see tunne tuleb, kuhu see raha läheb, on küsimus, mida me Riigikontrollis oleme juba pikka aega küsinud.

1995. aastal, mida ma siin näitena tõin, oli mõnes mõttes kõik lihtne: olime, alustav riik, meil olid sellised elementaarsed vajadused – hea, et hing sees püsiks, kõik oli võrdlemisi lihtne. Õpetajatele tuli palka maksta, politseinikele samuti, pensionid maksta, natuke siin-seal remonti teha majades, ravikulusid katta haigekassa loomise juures. Tegelesime hädavajaliku probleemistikuga, inimeste esmavajadustega, päriselu probleemidega. Ja mida suuremaks me oleme saanud, seda keerulisemaks hakkas riik muutuma, ja see oli täiesti arusaadav. Olid erinevad huvid, erinevad vajadused, oli raha katsetamiseks, olid spetsiifilisemad toetused, mis on ka ääretult vajalikud. Ja nii-öelda ellujäämise kõrval hakkasid ka unistused kaasa rääkima.

Paraku on unistustega selline häda, et automaatselt võimalused neile sageli järele ei tule. Aga alati peaksid valikud olema seotud ressurssidega. Mis on juhtunud pidevalt, on see, et meil on järjest uued projektid, uued algatused, seemet on rohkesti mulda pandud. Aga kastjaid ei ole varsti enam, harijaid ei ole, või on täpselt nii palju, kui neid on. Vett ei ole ja seemneid pistetakse üha rohkem mulda, üha uusi projekte, üha uusi väikseid toetusi, aga vett ja kastjaid on ikka sama palju. Raha küll saab rohkem olema, aga inimesi mõnes mõttes isegi vähem või laias laastus võiks öelda, et neid hooldajaid on sama palju. Ja eks nende uute algatuste tagajärg on see, et energia pannakse uude, mis on sageli ka vajalik, tuleb möönda, ja vanad unustatakse, et uut alustada, võtta midagi uut ette.

Mis ma siin näitena saan tuua? Näiteks olles ka ise haridussüsteemis kaua töötanud, siis alati tuleb silme ette tasuta kõrgharidus. Tehti tasuta kõrgharidus. Tehti ära. Oli tunne, et sellel hetkel sai tasuta kõrgharidus tehtud. Aga see tähendab ju tegelikult pidevalt hoolt ja hoolitsust selle eest, et see süsteem sellisena ka toimiks. Ei ole nii, et paned ühe korra raha sisse ja ülejäänud aastad läheb kõik juba ludinal ja sa saad jällegi mingi muu asja ette võtta.

Ei, kui on otsus sündinud, tuleb seda nii-öelda lille edasi hooldada. On siin erinevad toetused, mida on rakendatud ja siis unustatud, tehtud uus toetus. Ja see eelmine toetus on väikeseks jäänud, erinevad projektid eri vajadustega inimestele, projektipõhised teenused tulevad, lähevad, kaovad. Nii et sellist unustamist ja kõrvalejätmist on palju. Kindlasti olete te palju kokku puutunud mõne sellise juhiga, kes käib muudkui koolitusel, tuleb sealt tagasi ja tahab pärast iga koolitust kõik ära muuta ja siis kahe nädala pärast on ise väsinud. Aga segadust on veel oi kui palju. Ja läheb kolm päeva mööda, tuleb jälle midagi uut. Riik ei saa niimoodi käituda.

Nii et küsimus ei ole ainult poliitikutes. Ka ametnikud on tegelikult samamoodi need, kes algatavad üha uusi projekte. Ja paraku ei ole ka millegi lõpetamine teema, kiht-kihilt tuleb asju muudkui juurde, mõned neist jäävad podisema nagu töötav pesumasin kuskil kolikambris. Võtavad energiat. See on probleem, et meil ei ole sellist loobumisgeeni, et kui midagi uut ette võtta, et siis tuleks loobuda millestki vanast. Miks? Julgust ei ole, sest need on negatiivsed otsused.

Isegi kui see ei ole võib-olla kõige parem meede, siis ikkagi tähendab see kelleltki millegi äravõtmist ja äravõtmine tähendab alati palju probleeme. Aga see kõik olukorras, kus hädavajalikud põhifunktsioonid on jäänud tähelepanuta … No tähelepanuta on võib-olla julm öelda, kindlasti on tähelepanu ka põhifunktsioonidel, aga küsimus on selles, kas need toimivad sellisel viisil, mis meid rahuldab. Ja mitte ainult Tallinnas, mitte ainult Tartus, mitte ainult Kuressaares, vaid ka näiteks Vasknarvas. Selles on küsimus.

Me teame nendest edasi lükatud ja lahendamata probleemidest kui ka lähitulevikus ees paistvatest probleemidest turvalisuses, hariduses, sotsiaalhoolekandes. Ja just nimelt rääkides turvalisusest, kuna selle loengutsükli nimi on „Turvaline Eesti“, siis just nimelt tahtmatus või suutmatus tagada üle Eesti esmatähtsate tuumikülesannete täitmine ongi see, mis ebakindlust, ebaturvalisust tekitab. Turvatunde puudumine on just nimelt kõige parem toetuspinnas umbusule ja pettumusele, miks mitte ka äärmuslusele.

Kas põhifunktsioonidega ei tegeleta? Ei, kindlasti tegeletakse ka nendega, aga võib-olla on paljuski häda selles, et see tegelemine on sageli nii, et plaastrit sinna, sidet tänna. Või nagu minu meelest Siim Sikkut, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler, ütles päris hästi, et kui me tahame parimat e-Eestit, siis tatist, teibist ja pärituulest enam ei piisa ja on vaja süsteemsemaid lahendusi.

Kõikjal kõike võrdselt hästi teha lihtsalt ei ole jõukohane. Ükskõik kui efektiivseks me süsteemi ka ei muudaks. Kodus me saame sellest aru, riigiga on tegelikult täpselt samasugune asi. Mis tähendab, et tuleb öelda, et mis asjad need on, millega riik peab tegelema, millega ta võib tegeleda ja millega tegelemine tuleks lõpetada. Või siis teha vähem, aga korralikumalt. Mis asjad need on? See on kokkuleppe küsimus, seda ei saa ei Riigikontroll öelda, seda ei saa öelda üksik ministeerium, vaid see on suure kokkuleppe küsimus. Vastused võivad väga erinevad olla, selleks tulebki kokku leppida. Aga siis tuleb ka aru saada alati nende otsuste juures, et kui midagi teha, siis see maksab ja sellega tuleb tegeleda.

Mida teha riigireformiga? Riigireform, suur sõna, tähendab väga paljusid asju. Põhimõtteliselt kõik suuremad ja väiksemad muudatused on võimalik selle alla toppida. Vandeadvokaat Jüri Raidla ja ettevõtjad panid siin paar aastat tagasi raha kokku, et tegeleda riigi tõhustamisega. Ma arvan, et see on tänuväärne, et selle peale mõeldakse – tegeleda vohava õigusloomega, ametnike arvuga, asutuste arvuga. Aga need ei ole tegelikult probleemi põhjused – ametnike arv, õigusloome –, vaid need on sümptomid.

Probleemi põhjuseks on just nimelt see, millest ma rääkisin – eesmärk on jõuda riigi õhukese rahakoti ja õhukese inimressursiga igale poole. Kõigile anda natuke, luua uusi meetmeid, midagi ka toetada. Ja selle tagajärjeks on õigusloome vohamine, ametnike praegune arv ja kõik muu selline. Põhimõtteliselt me võiksime ametnike arvu vähendada, aga siis hakkavad ju ka need vähemad ametnikud ikkagi tegelema sellega, mida ei ole vaja teha. Ja kahjuks võib juhtuda see, et ametnik tegeleb just eelkõige sellega, mida ei ole vaja teha. Sellepärast, et sageli need asjad, mis ei oma kõige suuremat tähtsust, on palju-palju akuutsemad oma iseloomult. Minu jaoks on päris riigireform just see kokkulepe, millega riik peab tegelema, millega võib tegeleda, kui ressursid lubavad, ja millega ei peaks tegelema.

Mis on siis need inimeste päriselu probleemid, mis on need kohad, kus on inimestel minu meelest riiki või mingit koordineerimist vaja? Mina ei ole loomulikult see, kes otsustab, aga ma jagaks oma mõtteid: loomulikult on need tervishoid, haridus, turvalisus, sise-, välis-, elementaarne sotsiaalne turvalisus laiemas mõttes. Need on inimeste päriselu probleemid, neid on veelgi ja nendes tuleb kokku leppida, need tuleb välja valida, otsustada ja korda teha, ja korda teha ressurssidele vastavalt. Arvestades inimeste ja raha olemasolu.

Kuid kui me neid probleeme edasi lükkame, ehk siis jätame need tulevastele põlvedele, kuigi see on lühinägelik. Tõenäoliselt jätame selle ka enda pensionipõlve, mitte ainult tulevastele põlvedele. Siis võib juhtuda see, et vaatamata sellele, et meil on strateegiates juttu nutikast riigist ja targast riigist ja hoolivast riigist, on sisuliselt oht, et meie kõige suuremaks strateegiliseks eesmärgiks võib saada põhifunktsioonide kokkukukkumise ärahoidmine.

Kogu aeg kulub vaidlustele, kust me võtame selle natukese – täpselt viis miljonit on puudu selleks, et süsteem kokku ei kukuks. Ka eelarveläbirääkimistel on kõige tugevamaks argumendiks mitte see, mis muutub, vaid see, et kui nüüd siia kohe raha ei tule, siis kohe juhtub midagi hullu. Eks ole ka see muidugi argument.

Miks ma ütlen, et see võib saada omaette eesmärgiks? Siim Sikkutist oli siin varem juttu. Toon näite, kus Siim on teinud väga-väga tõsist tööd selleks, et e-riiki üleval hoida koos ministeeriumidega, ja on paar aastat esitanud ülevaateid sellest, et mis on hädavajadus riigil infosüsteemide ülalpidamiseks. Ministeeriumidest sai ta kokku hinnangu umbes 300 miljonit. Asjatundjad tegid oma esmase kärpe ja tõmbasid selle 191 miljonile. Aga no ei tule seda raha, sest poliitiliselt on palju-palju atraktiivsem ehitada midagi uut. Aga selleks, et midagi üleval pidada ja korrastada, on väga keeruline raha saada. Aga sellest ei ole pääsu. Me ikkagi peame juhtima riiki sellisel kujul, et me ei ole riigina sanitaarremondi tegijad, vaid arhitektid, ja vaatame suurelt ja oskame valida olulisi probleeme ning neid lahendada.

Strateegilisest vaatest ei ole mõtet rääkida, kui põhitähelepanu on sellel, kuidas homme ellu jääda. Kui põhitähelepanu pole mitte isegi sellel, mis saab ülehomme, üle-ülehomsest rääkimata.

Et jutt Sisekaitseakadeemiat silmas pidades ebamääraseks ei jääks, lähen pealkirjale veel lähemale, see on „Kes hoiab tulevikus korda ja päästab, ravib ja õpetab?“.

Minu jaoks oli see konteksti mõttes oluline, et meil ei ole mõtet illusioone luua, vaid tuleb teha raskeid otsuseid ja valikuid. Ja seetõttu me Riigikontrollis siis võtsimegi eelmisel aastal põhifunktsioonid ise ette ja tegime esmatähtsate funktsioonide kohta aastaaruande.

Mis see oli, mida me vaatasime? Loomulikult me tegime valiku, need olid teemad, mis ka tänase ettekande pealkirjas olid toodud – perearstid, õpetajad, politseiametnikud ja päästetöötajad. Need on need, kellest sõltub inimeste igapäevane toimetulek või heaolu, elu ja tervis. Kindlasti on veel sotsiaalhoolekandeteemasid ja väga palju muidki valdkondi jäi välja, aga fokuseerimise huvides võtsime mõned olulisemad ette. Ja need on just need teemad, millega inimesed igapäevaselt kokku puutuvad. Ilma milleta tekivad meile tõsised probleemid, ilma milleta me ei saa hakkama, need on just need teenused, mille pärast inimestel riiki vaja on.

Ja tegelikult on ju väga palju räägitud sellest, et erinevates valdkondades – arstide, õpetajate ja politseiametnike puhul, et mis on nende keskmine vanus ja et keskmine vanus tõuseb. Et nagu ei oleks ju selles kõiges midagi uut. Aga me otsustasime tuua need erinevad teenused ühele pildile ja tuua sisse tugevalt regionaalse vaate, et aru saada, mis piirkondades toimub, sest inimesed ei ela abstraktses Eestis, nad elavad Eestis konkreetsetes kohtades, kus neil on teenust vaja. Seetõttu ei ole mõtet rääkida millestki keskmisest – keskmisest päästetöötajast, keskmisest politseiametnikust, vaid rääkida sellest, kes on sellele inimesele lähedal. Ja me tõime need ühe pildi peale.

Mis siis on realistlik avalike teenuste tase väljaspool suuremaid keskusi? Taseme all ma mõtlen seda, milline on olukord inimeste olemasoluga. Vaatasime seda, millises piirkonnas tekib viie kuni kümne aasta jooksul teatud ametite pidajatel õigus minna pensionile. Ja pilt oli kohati väga hull. Ütleme siis, et hullem seis on perearstide, õpetajatega, politseiametnikega, regionaalselt kohati ka päästjatega.

Kui ma siin lihtsalt lühidalt viitan – Hiiumaal on ühe kuu ja ühe nädala pärast perearstidega olukord, kus neil ei ole mitte viie kuni kümne aasta jooksul õigus minna pensionile, vaid 1. aprillist 2021 ongi kõik Hiiumaa perearstid pensioniealised. Ja see ei ole nali!

Lääne-Virumaal ja Jõgevamaal on perearstidest kaks kolmandikku viie kuni kümne aasta jooksul pensioniealised, Lõuna-Eestis samamoodi. Õpetajate puhul – te näete kaardil tumedamad osad –, ligi pool siin – 45 protsenti Saaremaa, Jõgevamaa. Hiiumaa 47 protsenti. Politseiametnikel on siin püsivad probleemid.

Selles vaates on siis Läänemaal ka Lääne-Eesti piirkonnas päästjatega samamoodi. Ja ärge valesti aru saage – küsimus ei ole selles, et vanemad inimesed töötavad. See on väga hea, et nad töötavad. Probleem on selles, et noori ei tule peale. Pensionieale lähenevad inimesed on see õlekõrs, mis meid praegu aitab, ja loodame, et nad suudavad leida endas motivatsiooni vastu pidada. Aga meil ei ole aega oodata, on vaja järelkasvu. Ja kui vaadata seda pilti, siis on näha, et ka paljude teenuste mõttes on väljaspool Harjumaad ja Tartumaad Eesti tervikuna juba kujunemas ääremaaks.

Loomulikult tuleb kõigisse nendesse arvudesse sisse vaadata – kui ma Riigikogus ettekannet tegin, siis meie kaardilt paistab, et Raplamaal, kus pensionieale lähenevaid politseiametnikke on 27 protsenti ja seis tundub justkui hea, siis näiteks Riigikogu liige Heiki Hepner tõi arutelu käigus välja selle, et on teistlaadi probleem. Ma ei ole seda kontrollinud, aga kuuldavasti Harjumaal on lisatasu selleks, et politseinikud Harjumaale tööle läheksid. See tõmbab politseinikud Raplamaalt Harjumaale ja sinna on vaja siis otsida uusi, mis näitabki statistiliselt pilti suhteliselt heana. Aga tegelikult on tegu hoopis teistlaadi probleemiga, mis ei pruugi väljenduda konkreetse maakonna arvandmetes. See näitab mingisugust teistlaadset süsteemset probleemi.

Kas saab öelda, et pilt on selline sellepärast, et mitte keegi ei ole mitte midagi teinud? Ei ole nii. Tegelikult on kõigis valdkondades tegeldud eriala populariseerimisega, on koolitustellimusi tõstetud, on palgaga tegeletud. Aga järgmist tõuget on vaja, teistlaadi mõistmist ja mõtlemist. Probleem on selles, et inimesi ei ole. Ja kui rahast rääkida, siis võib-olla tõesti see, mis meil paistis välja selle aruande tegemise käigus, oli see, et võib-olla päästjate puhul oli kõige selgem palgaprobleem. Mitte et perearstid, õpetajad ja politseiametnikud oleksid oma palgaga rahul, küll aga on see probleem päästjatega kindlasti suurem. Aga ka ainult palk ei ole see, mis päästab, sest lihtsalt ei ole inimesi.

Nii et me peame tunnistama ausalt, et kõikjal riigis harjumuspäraselt, ühetaoliselt ja ühtlase kvaliteediga avalike teenuste pakkumine käib meile üle jõu. Ja see ei tähenda seda, et neid avalikke teenuseid ei tule pakkuda, vaid see tähendab seda, et me peame leidma nutikaid viise, kuidas ikkagi neid teenuseid inimestele pakkuda.

Minnes natuke täpsemaks, et oleks aru saada, mis toimub: pooled perearstidest on 60-aastased või vanemad ja on juba praegu tegelikult pensioniealised. Kui vaatate joonisel neid tumedaid alasid – siin on näha, et 47% perearstidest on 2020. aastal üle 60 aasta vanad. Probleem on trendis. Kui me vaatame olukorda seitse aastat tagasi, siis oli see näitaja 28 protsenti, ehk teisisõnu ei tule meile piisavalt nooremaid perearste juurde ning vanemate perearstide osakaal aina suureneb.

Mis on probleemid? Kui ka lõpetajaid on, neid on vähem kui vaja, siis nad ei soovi sageli töötada Tallinnast või Tartust eemal. Perearstide puhul on ka tegelikult Ida-Virumaa koht, kus ollakse valmis töötama. Üha raskem on leida perearsti nimistule uusi arste. Viimase viie aasta jooksul on luhtunud konkursside arv kasvanud neli korda, 56% on konkursside luhtumise hulk. Kusjuures sageli konkurssi ei tehtagi, sest on juba ette teada, et seda perearsti sinna ei tule.

Kui me vaatame perearsti residentuuri või arstiõppe lõpetajate residentuuri lõpetajate arvu, siis on viimastel aastatel olnud see 14 ja 28 vahel. Eelmisel aastal oli lõpetajaid 17 ja sellest 17-st võtavad endale kohe nimistu vähem kui pooled. Ehk siis alla kaheksa. Tartu on tegelikult ainuke koht, kus praegu on noorte arstide puhul konkurss vabadele nimistutele. Isegi Tallinnasse on arstide leidmine mõnikord problemaatiline.

Perearstide mõttes hakkab ka Tallinnas olukord varsti ärevaks muutuma. Ja ajutine asendamine on muutunud paljudes piirkondades juba mitte ajutiseks, vaid alaliseks asendamiseks. On kohti, kus on ajutine asendaja olnud lausa seitse aastat. Lääne-Virumaal on näiteks 24% perearstidest asendusarstid. Nii et on probleeme.

Õpetajate keskmine vanus samamoodi – 50% õpetajatest on üle 50 aastaseid. Kui me vaatame trendi, siis me näeme seda, et seitse või kümme aastat tagasi oli see protsent 42. Kaheksa protsendipunkti on suurenenud. Ja õpetajate järelkasv ei ole olnud piisav.

Viimastel aastatel on mõneti see järelkasvuprobleem hakanud lahenema. Aga häda on selles, et järelkasvuprobleem hakkab lahenema vaid selles mõttes, et minnakse õpetajaks rohkem õppima. Probleemiks on aga see, et lõpetamisele järgneval aastal lähevad ainult pooled üldhariduskoolidesse aineõpetajateks, kellest on kõige suurem puudus. Ja viie aasta pärast on nendest pooltest omakorda ainult pooled sinna kooli tööle jäänud.

Politseiametnikega on mõneti selles võrdluses kõige parem seis. Alati on ju küsimus, millega võrrelda. Politseiametnikke on praegu enam-vähem vajalikul määral, aga ees ootab pensionile minejate hulga kasv. Õnneks lahendati see nii-öelda pensionäride probleem, mis siis teataval viisil sundis politseinike varakult teenistusest ära minema. Politseiametnike keskmine vanus on kuue aastaga tõusnud poolteist aastat, nii et oli 39 aastat 2020. aastal. Aga kõikidel asjadel on oma „aga“. Politseinike arvu pealekasv ei kata praegu vajadust. Politsei- ja Piirivalveameti hinnangul lahkub aastani 2030 teenistusest ligikaudu 350 kuni 400 politseiametnikku enam, kui neid Sisekaitseakadeemiast juurde tuleb.

Sisekaitseakadeemia inimeste ees on mul kolleegide käest kuuldud hinnangu põhjal muidugi hea meel öelda, et saab tuua positiivse näitena, kuidas kogu Siseministeeriumi süsteem on valdkonnas inimeste olemasolu kindlustamiseks väga palju ära teinud. Sisekaitseakadeemial on siin oluline osa. Koolitama, jah, peaks rohkem, siin tuleb ka natuke juurde raha küsimus, ma usun, et ka inimeste küsimus. Ja küsimus on ka selles, et kas need, kes tulevad, tahavad töötada seal, kus neid vaja on. Aga palju-palju tööd on selle nimel tehtud, et seda järelkasvu oleks.

Päästjaid napib juba praegu paiguti. See on ka peamiselt see küsimus, kas on inimesi seal, kus vaja. Võib-olla siin on isegi see piirkondlik vaade mõnes mõttes olulisem, kuigi ei peegelda ka seda, et väga paljudes kohtades võivad komandodes olla väiksemad koosseisud või ei ole isegi meeskonnajuhti ja nii edasi. See siit Riigikontrolli aruandest kõik välja ei paista. Aga viie või kümne aasta pärast on prognoosi kohaselt päästjate defitsiit hästi terav. Sest pensionile mineku tõusulaine ootab ees ja neid, kes edasi töötaksid, neid tuleb liiga vähe peale. Ja nagu ikka, küsimus on selles, et kui tulekski, siis kas sinna, kuhu vaja. Peatselt on vaja leida juurde ligi sada päästjat. Kuid päästjaks tahtvaid sobilikke inimesi on tööturul saadaval poole vähem ehk siis umbes 50–55. Nii et kui aastas oleks 100 vaja, siis sellest saab poole ja nii see probleem kuhjub. Eks Päästeamet on üritanud probleemiga kõigiti toime tulla – töökorraldusega leevendanud inimeste puudust, püüdnud komandode vahel inimestele liikumist lihtsamaks teha, aga fakt on see, et probleem on.

Riigikontroll on sageli see, kes probleemi välja toob. Aga mida siis teha, et olukorda lahendada? Vastus ei ole see, et neid esmatähtsaid avalikke teenuseid teatud piirkondades lihtsalt ei pakuta.

Keskkonnaminister Tõnis Mölder ütles täna Eesti Päevalehes, et kui oleks lihtsad lahendused, siis kõik eelmised ministrid oleks need juba ellu viinud. Nii ongi. Lahendused ei ole lihtsad. Me siin kolleegidega arutasime seda, kui me seda aruannet tegime, et on ju tegelikult väga palju neid olukordi, mis meil kõigil meelde tulevad, kus tundub, et mingi teenuse juures on viimane piir käes, enam ei ole võimalik siit edasi minna. Aga siis on asutuste juhid mingisuguse lahenduse alati leidunud. Aga no kuskil tuleb lõpuks ikkagi see piir ette, kus see teenuse kvaliteet hakkab oluliselt kannatama, ja selline lipp lipi ja lapp lapi peal viisil probleemide lahendamine, see ei ole pikaajaline lahendus ja midagi peab teenuse korralduses selgelt muutuma.

Ma usun, et ega ma selle nimekirjaga, mis ma olen võimalike leevenduste ja lahenduste hulgas toonud, ei üllata selles mõttes, et tuleks luua soodustusi noorte ligimeelitamiseks, järelkasvu koolitamiseks. Arvan, et kõik selles valdkonnas sellega juba tegelevad. Eks siit tuleb uut käiku otsida ja tulebki hoida olemasolevaid töötajaid kauem hõives, arendada nende kvalifikatsiooni, otsida süsteemi seest selliseid paindlikke ametikohtade võimalusi, võtta kindlasti erinevaid uuendusi kasutusele, et vähendada tööjõuvajadust. Siin on tõesti väga palju erinevaid võimalusi, üks variant on vabatahtlikkus. Vabatahtlikkusele aga palju ei ehita, kuigi päästevaldkonnas on seda ju väga palju ja päästesüsteem juba tugineb palju ka vabatahtlikkusele.

Perearstide puhul aga kuidagi ei tahaks seda, et süsteem peaks vabatahtlikul või siis mitteelukutselisel teenusepakkumisel põhinema. On erinevaid viise ja see viimane, mida ma tahaks rõhutada – me tegelikult peame seadma teenuste kvaliteedile ja kättesaadavusele realistlikud nõuded. Teenustasemete korrigeerimine ei ole mitte teenuste halvaks muutmine, vaid meil ei ole mõtet rääkida sellest, et teenused on kõik igal pool ühel viisil kvaliteetselt kättesaadavad. See uinutab. Tegelikult on vaja ausalt rääkida. Aga inimestel on vaja vähemalt neid põhiteenuseid. Tuld tuleb kustutada, kui maja põleb ükskõik kus. Ja Tallinnast kuskil Lõuna-Eestis puhkenud tuld ei kustuta.

Aga mis oleks need teenustasemed, selles tuleb kokku leppida, et olla sõnumites sirgjooneline. Igal pool täpselt samasugust asja ei saa pakkuda. Kõik ei pruugi tähendada ja ei tähendagi kvaliteedi langust. Võtame näiteks teatud probleemide puhul kaugnõustamise arstiabis. Alati see ei sobi, aga paljudel juhtudel on see siiski võimalik. Eks inimesed peavad need muutused ka korralduses omaks võtma. Sellest tuleb aga ausalt rääkida.

IT – oleme IT-riik. Kas on võimalik lahendada probleeme selle abil? Jah, on kaugnõustamine, nagu viitasin, teatud juhtudel arstiabis, seda mitte alati. On võimalik aineõpetajate puhul leevendust leida sellega, et kui ei ole näiteks mõnes väikeses koolis head füüsikaõpetajat või üldse füüsikaõpetajat võtta, siis tehakse distantsilt õpet. Seda tehakse juba ka praegu. Võimalik, et seda tuleb rohkem tegema hakata ka COVID-19 järgsetes tingimustes, kui see oskus meil suureneb. Kuigi sellest ei tahaks ma lapsevanemana ausalt öelda üldse rääkida ega mõelda.

Aga lahendus on sageli ka selles, et ei pea ilmtingimata digilahendust otsima sellesse valdkonda, millest me siin praegu räägime, vaid pakkuda mingit digilahendust sinna, kuhu see sobib, et vabaneks inimesi, kes võiksid siis teistsugust tööd teha. Ehk siis teatud mõttes sama profiiliga inimeste puhul, kes töötavad sarnases muus valdkonnas, saaks tööd lihtsustada IT abil. See ressursi võit tuleks sealt.

Aga igal juhul on tarvis asuda otsuseid tegema juba praegu, sest nende mõju saavutamiseks kulub aastaid. Näiteks näeme negatiivset mõju arstide puhul, kelle koolitus kestab aastaid –oleme mõnes piirkonnas ääretult hädas. Ja teema on ääretult oluline, sest avalike teenuste osutamine on praegu muutuste tuules ja seda mõjutavad siin erinevad sotsiaalmajanduslikud trendid ja rahvastikumuutused eelkõige. Aga ka kõik muu.

Nii et peamine sõnum on: oleme jõudnud aega, kus tuleb ausalt tunnistada, et ühetaoliselt, harjumuspäraselt enam avalikke teenuseid osutada ei ole võimalik. Selle tõsiasja tunnistamisest algab lahendus ja see on ka võimalus innovatsiooniks. Lihtsalt need lahendused peavad olema sellised, mis päriselt aitavad inimeste päriseluprobleeme lahendada. Ja kui me ei tegele nende asjadega, millega me tegelema ei pea, siis vabaneb ka ressurssi.

Tänan teid!

Loengujärgne küsimuste ja vastuste osa:

Küsimus: Kui te Riigikogu ees seda raportit esitlesite, mida siis poliitikud ütlesid või kommenteerisid?

Eks esmane reaktsioon, kui meil oli aruande tutvustus Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjonis, oli see, et probleem on teada. Minu meelest ongi kõige traagilisem, et see probleem on teada. Ja selles mõttes ongi küsimus, et miks me miks me siis seda ei lahenda.

Aga Riigikogu suures saalis tegelikult peeti väga oluliseks just nimelt seda, et oli ühel pildil kõigi elutähtsate teenuste osutamisega seonduv. Et oli näha tegelikult, et probleem on palju süsteemsem. Kui oleksime siin veel juurde võtnud teisi valdkondi, mida võiks esmateenusteks nimetada, ma arvan, et siis me oleksime veel saanud tekitada neid kahetusväärseid tumedaid maakonna värve kaardile. Esmane traagiline järeldus oligi, et see on ju kõik teada. Aga nüüd ongi vaja asjaga tegelema hakata. Valdavalt olid küsimused seotud ikkagi perearstivaldkonnaga, mis on ka selles mõttes loomulik, et see teema oli kõige mustamates toonides kaartidel toodud, sest olgem ausad – küsimus tervishoiu puhul pole mitte ainult perearstides, vaid ka eriarstides. Ka neid on puudu, nii et see probleem on palju laiem. Siin ma rääkisin ainult perearstidest. Inimesi on aga tervishoius veelgi rohkem puudu.

Küsimus: Äkki on siin hoopis vastutuse ja õiguste vahekord paigast ära meie riigis? Meil on hästi palju õigusi – õigus haridusele, tasuta kõrgharidusele ja nii edasi –, aga vastutus selle eest, et see saadud haridus rakendataks siis ka siin inimeste hüvanguks, seda poolt ei ole.

Kui ma küsimusest õigesti aru sain, siis jah, ma arvan, et see teatud sisemine vastutus võiks olla, et kui ma kasutan selle riigi ressurssi, ma töötan siin. Aga mina ei usu sunnismaisusesse või riigi võimalusse öelda, kus inimesed töötama peavad. Seda sellepärast, et inimesed peavad oma tööd tegema rõõmuga, inimesed peavad oma tööd tegema selles kohas, kus neile meeldib tööd teha. Ja sunnitööl ei ole minu meelest kohta. Pahur perearst, kes ei taha olla parasjagu Võrumaal sellepärast, et kõik ta lähedased elavad näiteks Pärnumaal – no mis sa teed sellega? Ta mõtted on mujal ja ma arvan, et tuleb luua tingimused selleks, et inimesed läheksid rõõmuga nendesse kohtadesse tööle, kus nad töötavad. Ja loomulikult võib ju arutleda selle üle, et arstiõpe on ääretult kallis, ja öelda seda, et tuleb jääda vähemalt Eesti meditsiinisüsteemi tööle või tuleb katta need kulud. Otseselt ei sunnita kuhugi minema, aga juhul, kui tahad minna, mine, aga maksa. Ma arvan, et see võib olla teatud juhtudel lahenduseks.

Küsimus: Kas Riigikontrollil on plaanis ka nii-öelda valdkonniti teenuste sisse minna ja uurida, et millised on need nice to have teenused ja millised on siis sellised must be teenused. Näiteks päästevaldkonna puhul.

Hetkel veel ei ole meie tööplaanis sellist auditit päästjate kohta. Me hiljuti lõpetasime tugispetsialistide auditi, mis on haridussüsteemiga seotud, kust samamoodi tuli välja, et on umbes tuhat inimest puudu selleks, et praegustele teenusestandarditele vastata. Igas mõttes tundub see arv lootusetu ja tõenäoliselt on teistsuguseid lahendusi, mis põhinevad väiksematel inimeste hulkadel. Minu meelest palju kriitilisem on küsimus selles, mida mitte teha? See ei käi praegu otseselt päästevaldkonna kohta.

Vaataks pigem laialt kogu teenuste pilti, avalike teenuste pilti, mis Eestis on, ja arutaks, mis on need asjad, millega ei peaks tegelema. Meil hakkab tulema välja ühistranspordiga seotud audit, kus on näha, et näiteks kulud kasvavad. Küsimus on selles, et kas sellisel viisil kulude kasv on jätkusuutlik või mitte, või on siin mingisuguseid lahendusi, kus teenuse kvaliteet ei halvene, vaid isegi paraneb, aga raha suunatakse pisut teisel viisil.

Küsimus: Kuhu need koolitatud päästjad, õpetajad, meditsiinitöötajad on kadunud? Kas on uuritud, kõik välismaale ju ei lähe?

Kui me õpetajatest rääkisime, seal ma tõin näite sellest, et vaid pooled õpetajaõppe lõpetajatest lähevad üldse kooli aineõpetajana tööle, kellest omakorda pooled on viie aasta pärast koolist ära läinud. Nii et küsimus on ka paljudel juhtudel selles, et minnakse, aga tullakse ära ja ei jääda, mistõttu see bilanss läheb siis vanemaealiste poole. Ja meditsiinitöötajaid me koolitame ka natuke liiga vähe selleks, et seda auku katta. Ja muidugi on küsimus ka, et me koolitame neid ka naaberriikidele.

Küsimus: Eesti ei saa olla ju nii erandlik – kas vaatasite oma analüüsi koostades ka teiste Euroopa riikide olukorda. On meil midagi õppida?

Jah, Eesti ei ole loomulikult erandlik, sellepärast et rahvastikutrendid on ju samalaadsed erinevates kohtades. Need on loomulikult erinevate variatsioonidega ja on ka Euroopas ju neid piirkondi, kus inimesi on hõredamalt, võtame siin oma põhjanaabrite puhul põhjapiirkonnad, kus ikkagi teenust osutatakse, kus otsitakse sobivaid viise. Kuidas siis seda probleemi lahendada? Kõik riigid on teatavas mõttes oma olukorras unikaalsed ja eks need lahendused ongi sellised, et otsitakse vabatahtlikelt tuge teatud erialade või valdkondade puhul. Eriti sellistes väga hõredalt asustatud piirkondades, mis jäävad ka üha hõredamaks. Üha rohkem hakatakse sallima seda, et võetakse tööle neid, kes alles õpivad, mis oli varem Lääne-Euroopas pigem haruldane. Eesti puhul on see pikka aega tavapärane olnud, aga seda nii-öelda teatud mõttes sundvariandina, ja arutatakse, missugusel viisil täpselt seda teenust osutada. Ja olgem ausad, on ka neid riike, kellel ei olegi lahendusi, ja juba on piirkondi, kus need probleemid on juba väga rasked.

Küsimus: Kui valida väljasuremine või toimimine, kas siis poleks lahendus võõrtööjõu suurem kaasatus?

Kui seda niipidi vaadata, siis ju küsimuses sisaldub ka vastus. Loomulikult antud teemade puhul on võõrtööjõu rakendamine võimalik teatud juhtudel, aga mis puudutab näiteks õpetajaid, siis on teemaks keeleküsimus, mis puudutab ka arste, sama. Aga need ei ole ka päris lahendamatud olukorrad. Mina ei ole kindlasti see, kes ütleb, et mõnikord ei ole vaja ka abi väljastpoolt. Arvan, et kui seda teha mõistlikus ulatuses seal, kus päriselt vaja, siis küllap ei ole ükski partei ju idee poolest sellele vastu. Kindlasti võib vähemalt osaline lahendus mitmete, kuid mitte kõigi teemade jaoks olla ka siin.

Kuidas on lood Riigikontrollis endas – kas on mõeldav, et tööl on vaid riigikontrolör ja Riigikantselei ning kõik analüüsid võetakse sisse ülikoolidelt?

Eks ma hakkan rääkima sedasama juttu, mis kõik räägivad selleks, et rõhutada oma tähtsust … Aga Eesti põhiseadus ütleb, et Riigikontroll peab olema. Me ju tegelikult ülikoolidega või erinevate teadlastega koostööd teeme juba praegu. Arvan, et see, mis puudutab teadmiste sissetoomist väljastpoolt, siis vaatamata sellele, et me arvame peaaegu kõige kohta midagi, on meid ikkagi võrdlemisi vähe ja me ei tea loomulikult kõike. Nii et selles mõttes ma arvan, et nende juhtumite osakaal, kus me ülikoolidelt või siis teistelt ekspertidelt informatsiooni küsima peame, see üha suureneb, ja ma arvan, et sinnapoole tuleb liikuda.

Aga teine pool on ka see lähteülesanne, mida täpselt uurida, sõnastada see fookus, hüpoteesid ja muu. See tellimise osa, targa tellija funktsioon jääb Riigikontrollile niikuinii. Ja alati jääb sõltumatuse küsimus. Kui need probleemid on lahendatud, siis kindlasti osa tööd on võimalik ka mingil viisil abina kõrvalt võtta. Mida me ka praegu teeme.

(Teksti aluseks on loengu helisalvestis. Parema loetavuse huvides on suulise esituse teksti kohati toimetatud.)

* * *

Taustaks:

2017. aasta sügisel alustas Sisekaitseakadeemia loengusarja „Turvaline Eesti“, mille sihiks on arutada turvalisuse ja sisejulgeoleku erinevate aspektide üle. Riigikontrolör Janar Holmi loeng oli üks selles sarjas peetud loengutest.

• Postitatud: 17.02.2021 00:00
• Viimane muudatus: 29.03.2021 15:13
• Viimane ülevaatus: 29.03.2021 15:13