Head kuulajad

Kuressaare gümnaasiumi direktor Toomas Takkis pidas tänasel aktusel üksnes lühikese kõne, põhjendades, et niikuinii ei mäleta direktori juttu hiljem enam ükski õpilane. Mina sellega nõus ei ole – koolijuht ei tea kunagi, mis võib õpilastele tema jutust meelde jääda.

Toon ühe näite. Minu kooli, Kuressaare põhikooli direktor Raivo Peeters pidas kord kõne, mida mäletan siiani. Enne seda, kui meil kirjand pihta hakkas, tuli direktor mürinal klassi ette, pidas sütitava kõne ja ütles lõpetuseks: „Arvestage, et kui te ei tea, et hobune kirjutatakse h-tähega, kirjutage selle asemel „setukas”.” Seega – alati on variant B, alati saab kuidagi teisiti.

Täna räägin teile mäletamisest ja tulevikust. Öeldakse, et Eesti iseseisvust ei saa võtta enesestmõistetavana. Mina ei ole sellega nõus. Miks? Arvan, et eestlase hinges, peas, DNA-s on Eesti iseseisvus, oma riik tõesti enesestmõistetav. Selles ei ole mingit kahtlust.

Ent nüüd tuleb see suur „aga“: selleks, et seda enesestmõistetavat hoida, tuleb meil väga palju vaeva näha. Just sellepärast, et meie ümber on palju neid, kelle jaoks see, mis meile endile tundub enesestmõistetav, ei ole seda sugugi. Ning kes püüavad seda ahelat meie DNA-s läbi lõigata.

Seega peame tegema kõik selleks, et meie riik säiliks. Isegi impeeriumid kukuvad, kuna arvavad, et nad on enesestmõistetavad. Nad ei näe vaeva selle nimel, et edasi liikuda, ei pinguta, et saada paremaks.

Väikeriigi jaoks oleks selline mugavus eriti hukutav. Me peame hoidma oma keelt, edendama oma majandust, hoidma kultuuri. Kas ja mida me veel teha saame?

Eestlane ei peaks oma riiki kaotama, et oma armastusest ja selle suurusest aru saada. Selleks et oma Eesti riiki mitte kaotada, peame õppima ajaloost, oma vanemate lugudest.

Me kõik saame midagi oma riigi heaks teha. Kas või isiklikul pinnal. Saada targemaks, hoolivamaks. Ka kõik teie, tänased noored, saate kaasa lüüa julgeolekupoliitikas. Kuidas? Kui leiate välismaalt endale mõne sõbra või kui teil selliseid sõpru on, siis nemad on inimesed, kes teavad: Eestimaal on mõnus inimene, kellega on tore suhelda.

Kui Eestimaaga midagi halba juhtuma peaks, siis on need välismaal elavad sõbrad – elagu nad Rootsis, Ameerika Ühendriikides või Prantsusmaal – need, kes teavad: see väike riik Eesti on oma iseseisvust väärt. Kui vaja, lähevad need teie välismaal elavad sõbrad protestima, kui vaja, koguvad allkirju.

Nii on meil lisaks meile endile keegi, kes seisab meie eest. Seega – teie kõik, tehke välispoliitikat, otsige sõpru! Teie olete need, kes saavad väga palju Eesti käekäigu heaks teha.

Miks on oluline meenutada aega, mis oli 30 aasta tagasi? Miks on vaja teada, mis toimus 103 aastat tagasi, kui Eesti riik loodi? Saarlasest lauljal Ivo Linnal on laul, mõtisklev laul „Äratundmisrõõm”. Selles laulus on lõik: „Ma ei oleks iialgi teadnud oma armastuse suurust, kui poleks sind kaotanud.” Ta laulab isamaast, Eestist.

Mina arvan, et eestlane ei peaks oma riiki kaotama, et oma armastusest ja selle suurusest aru saada. Selleks et oma Eesti riiki mitte kaotada, peame õppima ajaloost, oma vanemate lugudest. Headest ja halbadest aegadest. Pidudest ja kaklustest. Selleks et teada ohtusid ja osata neile vastu seista.

Et seda enesestmõistetavat säilitada, on vaja mäletada, aga ka unistada. Ma enam ei mäleta, kes ütles: „Rahva suuruse määrab tema unistuste suurus.” Väikeriigi inimestel on võimalik oma riik suureks unistada, suureks teha.

Ma ei pea siin silmas unistusi, kuidas saada uut iPhone’i või kaht soojamaareisi ühe asemel. Pean silmas seda, et igaüks meist peaks mõtlema, milline ma ise võiksin olla ja missugune võiks olla minu riik. Milline on Eesti elu, Eesti riik tulevikus?

Kas riik on alati olemas siis, kui inimesel teda vaja on? Kas on kohti, kus riik aitamise asemel segab? Kas on kedagi, kes ei ole „paadis”? Mõelgem selle üle ja püüdkem teha kõik sellise riigi nimel, kus me kõik oleksime „paadis”.

Oluline on mõelda, unistada, luua midagi uut – ettevõtjana, lapsevanemana, riigijuhina. Kellena iganes. Ideid, unistusi ja tegusid on vaja selleks, et saaksime meile enesestmõistetavat riiki hoida. Eestlane ei saa olla ühepäevaliblikas. Peame mäletama ajalugu, ent elama tulevikule. Võtke see aeg – mäletage ja unistage!

* * *

Riigikontrolör Janar Holm on sündinud 1976. aastal Kuressaares, ta on lõpetanud 1994. aastal Saaremaa ühisgümnaasiumi. Riigikontrolöri kohtumine gümnasistidega oli üks osa mai lõpus ja juuni alguses 15 koolis üle Eesti toimuvast tänuürituste sarjast „Vaba Eesti eest!“. Janar Holmi sõnavõtu tekst ilmus ajalehes Saarte Hääl 27. mail 2021.

• Postitatud: 26.05.2021 00:00
• Viimane muudatus: 27.05.2021 15:22
• Viimane ülevaatus: 27.05.2021 15:22