Austatud rektor, õppejõud, üliõpilased!
Hea ülikooli pere!
Daamid ja härrad!

Ilmselt ei ole just väga tavapärane laskuda kellegi sünnipäeval kohe keskustellu teemal:

─ kauaks sünnipäevalast veel meie hulgas on, või siis…

─ millised on haigused, mis võivad sünnipäevalapse suure tõenäosusega hauda viia.

Arutelu selle üle võib tunduda sünnipäeval lausa ebasünnis. Sünnipäev on rõõmupidu. Isegi pidevalt muretseva eestlase jaoks on see nii olnud. Sünnipäev on võimalus vaadata ettepoole ja vaadata tahapoole ning tunda rõõmu koosolemisest

Aga ma arvan, et sünnipäevalapse tõelised sõbrad räägivad ka sünnipäevadel asjadest, mis on tõsised ja argised. Ka valusad – kui soovite. Sest tegelik sõber on oma sõbra ees aus. Ehk oleme ka meie siin saalis meie riigi sõbrad, kelle jaoks ei ole olulistes küsimustes tabusid.

Tänase aktuse juhtmõte on sõnastatud kui „Jäämise aeg“. Eesti Vabariigi 102 aastat on kõik olnud üks alles jäämise aeg. Ka eesti keele ja kultuuri jaoks on kogu ajalugu olnud alles jäämise aeg. Ja küllap saab olema ka edaspidi.

Meil on olnud õnne, mõistust ja ehk ka vedamist. Õnnele ei saa lõputult loota – õnn võib enamasti ainult korra naeratada. Meil on õnnega õnne olnud ning see on suisa mitu korda naeratanud. Edaspidi tuleb küllap rohkem mõistusele panustada.

Kuidas jääda alles – riigina, kultuurina, rahvana? Kas toppida riik, kultuur ja keel konservikarpi? Kas hapendada või marineerida säilitamise eesmärgil? Või säilitamise kõrval ka areneda – selleks, et alles jääda. Kas sulgeda tihedalt aknad või lasta sisse värsket õhku? Nii parasjagu, et tõmbetuul kopsupõletikku ei tekita.

Suures üldistusastmes arutelu on valdavalt mõnus ja mugav. Ohutu. Kellel meist oleks midagi selle vastu, et Eesti oleks tark, õiglane, jõukas, tugev, kestev. Üldistes kategooriates võivad üksmeele leida ka arvamuste spektri äärmustes olevad arvajad. Kuid tüli on kohe majas, kui hakkame rääkima sellest, mida täpselt tuleb teha ning mis teekond viib tulemuseni ja mis viib rappa. Konflikt tekib siis, kui räägime inimeste päriselu praktilistest ja rasketest küsimustest. Aga just need probleemid vajavad konkreetseid vastuseid.

Näiteks – millised on riigi tuumikfunktsioonid ja millised kõrvalfunktsioonid? Mis aitaks siinsel Euroopa ääremaal tekitada ja hoida mingitki majandustegevust ja -arengut? Kas jagada olematut lisaraha erivajadustega inimestele toetusteks, õpetajatele palkadeks, ülikoolidele tegevustoetusteks, uuteks säravateks valimisjärgseteks projektideks või lastetoetusteks? Või jagada see kõigile laiali nii, et keegi peaaegu ei saagi midagi, aga hinge ka ei heida? Olla kiduv riik, kus keegi eriti ei ela, aga ära ka ei sure, ja sõltuda loodusjõududest. Ehk mitte olla ise oma valikute peremees.

Või milline peaks olema ülikoolis eesti keele ja inglise keele vahekord? Kas Woltide-Boltide kullerid-roolikeerajad peavad tundma viisiütleva käände ajalugu? Või piisab sellest, et nad saavad aru sihtkoha aadressist ja viivad kliendi elusalt ja tervelt soovitud kohta. Kas lubame ukrainlasi Eesti põllumeestele ajutiselt appi või unustame oma hooajalise tööpuuduse ja ostame oma vilja hoopis Ukrainast?

Alles jäämise eelduseks on see, et me oleme võimelised ilma vihata, vastandumise ja solvumiseta ratsionaalselt arutama nende ja paljude teiste samalaadsete probleemide ja valikute üle. Ning siis ka tegelikult otsustama. Selleks, et areneda. Areneda selleks, et alles jääda.

Eesti elanikud on olnud tunnistajaks riigi erakordsele arengule. Eesti on jõukam kui kunagi varem. Ma kõlasin nüüd küll nagu tüüpiline vabariigi valitsuse pressiteade, aga meil on tõepoolest 17 korda rohkem raha kui 25 aastat tagasi. Aga miks on meil jätkuvalt kogu aeg tunne, et raha ei ole. Kust see tunne tuleb ja kuhu see raha läheb?

Poolteist aastat tagasi uurisime Riigikontrollis, millised reformid on vahetult algamas, käimas või lõpetatud. Neid oli üle kahekümne. Iseküsimus on – kui paljud neist olid pärisreformid ja kui paljud neist olid ainult kaunistatud reformi nimega. Sellele reformilaadungile lisandus hulk algatusi, mida iseloomustasid ilusad sõnad – uus, laiendatud, täiendatud, arendatud.

Eelmine riigikontrolör, arengubioloogist doktor Alar Karis, on öelnud – loogiline oleks, et ka riik toimiks nagu elus ja arenev organism ning toimuks pidev valikute tegemine – rakud, mida enam pole vaja, hääbuvad, sünnivad uued rakud, kuni ka need on oma ülesande täitnud.

Meil aga tuleb uusi algatusi ja projekte üha juurde ja juurde, aga alustatud ja mittetoimivaid asju ei lõpetata. Miks? Sest julgust ei ole.

Eriti palju tuleb „uut kaupa“ juurde valimiste ajal. Siit koorub järjekordselt välja vana probleem – soov pidevalt pakkuda valijatele uusi ja läikivaid asju. Olukorras, kus hädavajalikud põhifunktsioonid on jäänud tähelepanuta.

Elu on näidanud, kes helde ei ole, sellel ei ole valmistel edu. Vähemalt helde ebareaalsete lubaduste alal. Samal ajal teame edasilükatud ja lahendamata probleemidest tervishoius, hariduses, sotsiaalhoolekandes, kultuurivaldkonnas.

Kui nende lahendamata probleemidega üldse midagi tehakse, siis valdavalt pigem leevendatakse. Plaastrit sinna, sidet tänna. Või nagu Eesti digi-riigi juht, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler Siim Sikkut hiljuti oma valdkonda iseloomustades kirjutas – kui me tahame parimat e-Eestit, siis tatist, teibist ja pärituulest enam ei piisa.

Tahtmatus või suutmatus tagada riigi tuumikülesannete täitmine toidab ühiskonnas ebakindlust. Ebakindlus on kõige parem toitepinnas umbusule ja pettumusele, kibestumusele ja vihale, äärmuslusele. Värvilised klaaspärlid võivad teha rõõmu, kuid kindlustunnet saab anda eelkõige päriseluprobleemide lahendamise kaudu.

Kõike ja kõikjal võrdselt hästi teha ei ole jõukohane, ükskõik kui efektiivseks me süsteemi ei muudaks. Esmalt tuleb selgusele jõuda, millega riik peab tegelema, millega ta võib tegeleda ning millega tegelemine tuleb lõpetada.

Mulle meenub Saksa kirjaniku Joachim Knauthi näidendi ainetel aastal 1976 valminud Eesti Televisiooni telelavastus „Kuidas kuningas Kuu peale kippus“. Ehk mäletate selle etenduse lõppu, kus kuningas oli oma kastidest torni otsas ja ainult ühe kasti kaugusel ihaldatud kollasest naeratavast Kuust? Meenutagem seda hetke, kus kastid olid otsas ja kuningal tekkis mõte, et kui üleval on kast puudu, siis saab selle võtta tornist altpoolt. Küsimusele, ega mitte ometi vundamendist, vastas kuningas: „Vundamenti ma ei vaja, ma vajan ainult tippu.“.

Kas ka Eesti on arenguga tõusnud nii kõrgele, et ei näe sellelt kõrguselt enam vundamenti ega taju, et tipu ehitamiseks kraabitakse materjali juba vundamendist? Alles jäämiseks on vaja tugevat vundamenti. Toimivaid tuumikfunktsioone.

Kuidas selle kõigega on seotud kõrgharidus? Tuumikfunktsioonina otseselt. Auditeerisime eelmisel aastal kõrgharidusreformi eesmärkide täitmist. Järeldusi tegime selles auditis mitmeid, kuid keskendun siin ühele. Probleemile, millele enne viitasin. Alustamisele ja siis unustamisele.

Kõrgharidusreformiga võttis riik vastutuse kõrgkoolide ülalpidamise eest endale. Ilmselt on loogiline eeldada, et kui keegi endale vabatahtlikult vastutuse võtab, siis ta vastutab ka tegelikkuses – aitab katta ja toita. Esimestel aastatel pärast reformi ka aitas. Kuidas nüüd, teate minust paremini.

Tasuta kõrgharidus ei saa tähendada seda, et inimesed hakkavad tasuta tööd tegema. Aga täna oleme olukorras, kus kõrgkoolidel on ääretult keeruline kavandada õppeasutuste pikaajalist arengut, sest pole selge, millise rahaga nad arvestada võivad. Kõrgkooli vaates võib situatsioon tunduda lootusetuna. Tõsi on – kõrgkoolid peavad jätkuvalt ja pidevalt ka ise kriitiliselt vaatama – millega tegeleda ja millega mitte.

Tõenäoliselt vastate te siin, et kõike seda on juba tehtud ning piir on käes ja isegi ületatud. Nuga lõikab juba luusse. Aga väikeses kõrgharidusruumis on pidev arutelu kõrgkoolidevahelise dubleerimise vähendamise üle vältimatu.

Tuleb väga kriitiliselt hinnata, millistel juhtudel on põhjendatud jutt sellest, et riigisisene konkurents aitab õppekvaliteeti parandada, ning millistel juhtudel on see lihtsalt mugav õigustus raskeid otsuseid mitte teha. Konkurents olematule rahale. Selle piiskadena laialijagamine ei tee kedagi tugevamaks. Seda ka kõrgkooli sees mitte.

Olukorras, kus tegevustoetusel puudub kasvumehhanism ja õppejõudude palkade konkurentsivõime väheneb, on täiesti mõistetav, et osa kõrgkoole on algatanud õppemaksu taastamise debati.

Mida muud selles olukorras teha kui lahendust otsida ja lahendustele jõudmist survestada? Palju rahastamise võimalusi ei ole. Neid on laias laastus kolm: õppekulude eest maksab riik, õppekulude eest maksab üliõpilane või õppekulude eest maksavad riik ja üliõpilane koos.

Need on poliitilised valikud, mille suhtes Riigikontroll seisukohta võtta ei saa. Oluline on, et neid valikuid tehes oleks silme all kõrghariduse kvaliteet ning tagatud kõigi võimekate noorte juurdepääs kõrgharidusele.

Võib lõputult arutada, mis on parem ja õiglasem. Otsust on vaja.

Kuidas edasi? Kõige hullemaks variandiks on see, kui selle üle jäädaksegi arutama ja otsust ei tehta. Kõrgkoolid ei pea pikka debatti vastu – ressursside lagi on käes. Iga otsus on praegu parem kui otsustamatus.

Olles olnud riigieelarve arutelude juures saan kinnitada, et piimajõgesid silm ei seleta, isegi niresid mitte. Pigem tilgad. Januseid on aga palju.

Oleme selle riigi suuremaks ja raskemaks ehitanud, kui jaksame pidada. Nüüd tuleb ka üleliigset lammutada, et pealisehitise koormus karkassile ehk tuumikfunktsioonidele ja sellealusele vundamendile üle jõu ei hakkaks käima. Muidu kukub ehitis iseenda raskuse all kokku.

Nüüd võib selle sünnipäevajutu peale küsida – kas midagi hästi ka on? Tegelikult on väga palju väga hästi. Saame omaenda riigis rääkida eesti keeles. Saame muretult kritiseerida seda, mis meie hinnangul ei toimi. Saame kindlad olla, et ülikool on koht, kus mõte on vaba.

Saame Eestis maailmatasemel haridust. Saame nautida omakeelset kõrgharidust ja teadust.

Saame olla mureta oma laste ja lähedaste turvalisuse pärast. Ja nii edasi ja nii edasi.

Kuidas läheb see kokku minu eelnenud murelike mõtetega? Väga hästi läheb. See näitab, et meie riigi rajajatel ja hilisematel taastajatel oli tasakaalukust ja mõistust hoolitseda selle eest, et selle hoone vundament oleks stabiilsel alusel.

See vundament koosneb kolmest elemendist – need on vabadus, õiglus, õigus. Just nii on öeldud meie põhiseaduses – Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Need põhimõtted on põhiseaduses olnud alates meie esimesest põhiseadusest. Selle vastuvõtmisest Asutavas Kogus möödub tänavu suvel 100 aastat.

Sõnade järjekord on küll vastavalt aja vaimule varieerunud, aga põhimõte on jäänud samaks. Tänases põhiseaduses on riigi alustest esimesena nimetatud just vabadust, mis rõhutab liberaalse riigi keskmes olevat vabaduse ideed.

Riigi vundamendi stabiilsuseks on oluline, et kõik kolm selle koostiselementi oleksid ühtviisi tugevad. Riigi pealisehitise koormus vundamendile peab olema ühtlane ja jõukohane. Kui juba vundament vajuma hakkab, tõmbab ta ka maja endaga kaasa.

Meie asi on hoolitseda, et vundament oleks kindel ja koormus sellele jõukohane.

Ilusat Eesti sünnipäeva! Tänan võimaluse eest seda koos teiega tähistada!

• Postitatud: 21.02.2020 14:44
• Viimane muudatus: 21.02.2020 17:49
• Viimane ülevaatus: 21.02.2020 17:49