Austatud juhataja, riigikogu liikmed!

Sellest ajast, kui olin siinsamas saalis Riigikontrolli eelmise ülevaatega riigi vara kasutamise ja säilimise kohta, on möödas vaid aasta. Aga selle aastaga on olukord nii Eestis kui ka mujal maailmas muutunud nii kiiresti, et eelmisel sügisel kirgi kütnud majanduskriis, Kreeka võlad ja padrik meie idapiiril on fookusest taandunud.

Nende asemel on teemaks Euroopa pagulaskriisi lahendamine ja terrorismi vastu võitlemine – teemad, mis paratamatult tekitavad inimestes ebakindlust.

Sellel foonil on oluline pakkuda kodanikele kindlust, et Eesti riigi pidamine on korras või vähemasti kontrolli all. Seepärast alustan oma ülevaadet riigi vara kasutamise ning säilimise kohta positiivsest.

Saan ka tänavu kinnitada, et raamatupidamisega on riigis asjad korras. See tähendab, et tehingud on üles tähendatud õigesti, neid tehes on olulises osas järgitud riigieelarve ja riigihangete seadust ning Riigikogus vastu võetud aastaeelarvet.

Just see, et riigi raamatupidamine on korras ja tehingud sooritatud reeglipäraselt, annab võimaluse loobuda teatud aruannetest, millel oli roll minevikus, kuid mida praegu enam vaja pole.

Mul on hea meel, et Riigikontrolli initsiatiiv – kaotada ministeeriumide iga-aastased raamatupidamisaruanded – on Riigikogu menetluses, ja saab loodetavasti peatselt heakskiidu.

See ei tähenda, et vajalikku infot jääks vähemaks, see teave esitatakse riigi majandusaasta koondaruandes, nagu ikka. Ja ka kontroll ei kao kuhugi – Riigikontroll teeb ka edaspidi igal aastal riigi koondaruande kohta oma auditiaruande. See on teile välja jagatud sarnaselt varasemate aastatega. Näete, see siniste kaantega trükis.

Samas pean endiselt tõdema, et isegi kõige korrektsemalt tehtud raamatupidamiskanne ei räägi meile suurt midagi sellest, kas tehtud kulust ka mingit kasu tõusis.

Ma ei saa olla rahul olukorraga, kus ühelt poolt on riigis välja töötatud keeruline ja kulukas planeerimise ning aruandluse süsteem, kuid teiselt poolt toodab see killustatud ja parimal juhul raskesti hoomatavat infot raha kulutamise tulemuste kohta. Ülevaate saamine selle kohta, mida on reaalselt saavutatud, ei tohiks olla sedavõrd keeruline.

Osaledes septembri lõpus rahanduskomisjoni koosolekul, kus arutuse all oli riigi majandusaasta koondaruanne, jäid isegi Rahandusministeeriumi asjatundjad algul kimpu, kui üks komisjoni liige, endine rahandusminister, küsis, miks üks näitaja on aruandes varasemaga võrreldes äkitselt muutunud mitmesaja miljoni võrra. Seega vajas ka asjatundja täiendavat selgitust.

Tänases e-riigis peaks planeerimise ning aruandluse korraldus andma kiiresti ja hõlpsasti ülevaate, kas eelarveraha on kasutatud ettenähtud viisil ja kas sellel ka mingeid nähtavaid tulemusi on. Täna see võimalus puudub või on info kokkusaamine äärmiselt vaevarikas, seda isegi eriteadmistega inimestele.

Samas on mul hea meel tõdeda, et Riigikogu riigieelarve kontrolli komisjon on selle teema tõsiselt käsile võtnud.

Ettevalmistamisel on eriraport riigieelarve läbipaistvuse kohta ning see võiks olla see esimene samm, millega Riigikogu võidaks valitsuselt tagasi kaotatud rolli kujundada eelarvet ja selle täitmise aruannet.

Head kuulajad

Mul on hea meel, et lisaks kord aastas esitatavale ülevaatele on Riigikontroll ainuüksi viimase viie aasta jooksul saanud parlamendi tööd toetada ligi 170 aruandega.

Neis aruannetes oleme Riigikogule jaganud oma tähelepanekuid väga laia teemaderingi kohta. Oleme käsitlenud majandusriske, probleeme äriühingute juhtimisel, loodusvarade kasutamisel, hariduse ja sotsiaalhoolekande korraldamisel ja muud.

Mitmed Riigikogu liikmed on minult ja mu eelkäijatelt ikka ja jälle küsinud, mida Riigikontroll kavatseb teha oma soovituste elluviimiseks, muutuste esilekutsumiseks. See on aga tegelikult parlamendi võimuses, sest just Riigikogul on võimalus panna valitsus tunnetama vastutust tehtud valikute ja otsuste eest.

Seepärast oli mul hiljuti natuke kummaline lugeda ühe valitsusliitu kuuluva Riigikogu liikme sissekannet sotsiaalmeedias Estonian Airi krahhi ja riigiabi kohta, kus ta küsis, tsiteerin: „Kus oli ministeerium? Kus oli parlamentaarne järelevalve?“

Iseenesest on küsimus muidugi õige. Meenutaksin ühtlasi Riigikogule tehtud varasematest ülevaadetest, et Riigikogu on aastaid andnud eelarves valitsusele rohelise tule paigutada riigi äriühingutesse sadu miljoneid, ilma et Riigikogu eelnevalt teaks, kellele ja mis põhjusel.

Need sajad miljonid on riigieelarves küll kirjas, kuid seletuskirjas pole infot selle kohta, kellele ja milleks – on vaid rida Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi alajaotuses nimega „Finantseerimistehingud“.

Selle sildi alt läks näiteks 2012. aastal Eesti Energiale 150 miljonit eurot. Tänavuse aasta eelarves andis Riigikogu taas ilma igasuguste selgitusteta majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile finantseerimistehingute nime all 87,7 miljonit.

See-eest said aga parlamendi liikmed eelarve seletuskirjast täpselt teada, et Sisekaitseakadeemia parimale lõpetajale on plaanis eraldada Kaarel Eenpalu stipendiumina 1700 eurot.

Austatud Riigikogu liikmed

Riigikontrolli ülevaade teadvustab taas aeg-ajalt unistuste taustal ununema kippuvat tõsiasja, et Eesti majandus on väga väike ja haavatav. Meil on vaid ligi 640 000 töötegijat, kes hoiavad töös ca 60 000 ettevõtet, millest 500 toodab valdava osa meie ekspordist, 100 ettevõtet teevad pea kogu teadus- ja arendustegevuse kulutused.

Vaid mõnesaja miljoni eurone tehing kõigutab oluliselt majandusstatistikat ning võib üle kuumendada ühe või mitu majandussektorit.

Julgeolekuteemad on viimasel ajal hajutanud tähelepanu meie majandusolukorralt ja perspektiividelt, ja see on mõneti paratamatu. Kuid on aeg seda taas meelde tuletada, sest majanduse jõud näib raugevat ning heaoluliidrite hulka liikumise tempo on kiduravõitu.

Kuigi väliseid asjaolusid arvestades paistavad majanduse, tööhõive ja reaalpalkade kasv ning mööndustega ka ekspordinäitajate paranemine rahuliku arenguna, ei tohiks sellega rahulduda.

See rahuldumine väljendub leppimises poolikute või edasilükatud lahendustega. Tulemuseks võime saada siis mitte erksa uue Põhjamaa, vaid vinduv-rahuliku ääremaa.

On tõsiasi, et lihtsad lahendused Eesti majandust arendada ja tugevamaks muuta on valitsuse jaoks peaaegu ammendunud ning nüüd on laual vaid keerukad ja väga keerukad lahendused. Nende elluviimine nõuab aga pingutust ning sisulist tööd.

Nii mõndagi vajalikku lahendust ei pruugi laiem avalikkus või kitsad, kuid see-eest häälekad ja suure lobby-jõuga huvirühmad võtta vastu üksmeelse toetusega.

Nii võib kergesti tekkida kiusatus need lahendused headele majandusnäitajatele viidates hõlpsasti homsesse lükata.

Inimlikult on kergema vastupanu teed minek mõistetav. Kuid nii ei jõuagi me edasi ega lahenda oma probleeme.

Möödunud aastal peatusin oma kõnes pikemalt hariduse teemal, sest just selles valdkonnas peitub enamik lahendusi, kuidas muuta Eesti tulevik paremaks. Nii arvab ka valitsus.

Paraku näen hariduse valdkonnas endiselt keerulisi probleeme ja ka ridamisi poolikuid lahendusi, olgu selleks näiteks hariduse rahastamismudelite põhimõttelisest ümberkorraldamisest hoidumine või jätkuvad segadused koolivõrgu arendamisega ning selle asemel üksikküsimustega tegelemine.

Poolikud lahendused on selgelt tuleviku edasilükkamine, mida Eesti endale lubada ei tohiks.

Tegutsemisel on aga valitsuse käed rahaliselt üsna seotud.

Ühelt poolt on palju riigi raha kulutamise tulevikust juba ette määratud – sotsiaalne kaitse, tervishoid, üldised valitsussektori teenused, näiteks personalikulud, välisabi, laenude intressid ja muud taolised kulud, ning majandus ja haridus – võtavad eelarvest enamiku. Seda nüüd ning kindlasti veel ka lähikümnenditel.

Ja kuigi üksnes neile valdkondadele kulub peaaegu pool riigieelarvest, ei ole meil põhjust rääkida suurtest pensionidest või arstiabi väga heast kättesaadavusest.

Teiselt poolt oleme olukorras, kus valitsuse võime teha olulisi reforme sõltub suurel määral Euroopa Liidu rahastusest ja Euroopa Liidu suunal tehtud poliitilistest valikutest, mis on põhimõttelises ajalises nihkes Eesti riigi oleviku ning tänaste probleemidega.

Võtame näiteks ettevõtluse toetamise 140 miljoni euroga nutika spetsialiseerumise valdkonnas. Selline toetuse jagamine lähtub käesoleva kümnendi alguse andmetest ja 2013. aasta visioonist, kuid praegu vajaks see juba korrigeerimist.

Seda aga ei võimalda Euroopa Liidu reeglite jäikus, kokkulepitud rahakasutust reguleerivate dokumentide muutmise tülikus.

Euroopa Liidu uue rahastamisperioodi esimene, 2014. aasta, möödus Eestis nii, et ühtki eurot selle raames välja ei makstud. See tähendab, et sisuliselt kulutame praegu veel eelmise perioodi jääke ning viime ellu 2007. aastast või isegi varasemast ajast pärit poliitikat.

Samas on uued meetmed ja nende määrused valmis, taotlusvoorud avanemas.

Samal ajal saabuvad ka eelmise perioodi meetmete mõjuhinnangud, mis vähemalt mõju mõttes ei ole kuigi positiivsed.

Õppimiseks ja kohandamiseks aga aega enam ei ole, sest rööpad on maas ja rong liigub tulevikku. Tulevikku, mida valitsus plaanis suuremas osas kolm-neli aastat tagasi. Kohe algab aga aasta 2016.

Kui neli aastat tagasi nähti tänast päeva ette õigesti, siis on hästi. Kui aga mitte, siis on hulk ametnikke ja toetuste saajaid juba ette määratud tegelema tänaste probleemidega vaid osalise jõudlusega.

Märkimisväärne osa nende ajast kulub sellele, et sobitada Eesti tänast reaalsust Euroopa Liidu programmidesse ja meetmetesse kirjapanduga.

Aga parata ei ole midagi. Kui ei ole oma raha, siis võõra kasutamisel on ka võõra reeglid, ning kui pole suutlikkust neid reegleid muuta, ei ole muud võimalust, kui neid järgida.

Lugupeetud kuulajad

Oleme praegu olukorras, kus hõive määr on Eestis kõrge ning palgakasvu tempo ületab tootlikkuse kasvu oma. Ja samal ajal on paarikümne aasta jooksul perspektiiv, et töökäsi jääb turul vähemaks ligi 70 000 võrra.

Küsimusi on selles olukorras palju – kellega me puudu jääva tööjõu asendame, mil määral me asendame, milliseid töökohti me asendame?

Traditsiooniliselt on olnud palju juttu just tööjõu hulga vähenemisest, paralleelselt tuleks aga väga tõsiselt mõelda tootlikkusele. Me muutume rikkamaks siis, kui me suudame luua suuremat lisandväärtust.

Tootlikkuse paranedes osa töökohti kaob, aga nagu me teame, kaob tööturult lähiajal ka hulk inimesi. Nüüd tulekski leida õige vahekord tootlikkuse kasvu ja tööhõive edendamise vahel.

Ehk oleks mõttekas mitte püüda täielikult kõiki neid tööturult lähikümnenditel lahkuvaid inimesi asendada, vaid teha tööd tootlikumalt, teha midagi teistmoodi, muuta töö olemust.

Kui rääkida veel töötajate hulgast, siis juhin tähelepanu, et meil on reservis ka kasutamata potentsiaali, näiteks 34 000 noort vanuses 15–29, keda tinglikult võiks nimetada ULA-noorteks, sest nad ei õpi ega tööta, aga võiks seda teha.

Neid noori on umbes niisama palju, kui jääb järgmise 10–15 aasta jooksul Eesti tööturul töökäsi vähemaks ja seda kõige optimistlikuma prognoosi kohaselt.

Sellise tööjõureservi kasutamine ei ole aga valitsusele paraku lihtne ülesanne.

Ma ei taha küll kuidagi vastandada Eestit ja Euroopa Liitu, kuid arvestades tööjõudu ja tööturgu puudutavate projektide tugevat sõltuvust eurorahast, näen ma siin teatud vastandlikke rõhuasetusi – kui Eesti perspektiivis võib olla kõige olulisem kasvatada tootlikkust, siis Euroopa Liidu vaates on pigem oluline suurem tööhõive.

Mitmete Euroopa Liidu toetuste puhul, mis on mõeldud ettevõtluse arendamiseks ja piirkondliku konkurentsivõime kasvatamiseks, on ette nähtud just uute töökohtade loomine.

Näiteks antakse piirkondliku konkurentsivõime kasvatamiseks 135 miljonit eurot ja selle raha tulemusel peaks loodama aastaks 2020 erinevate programmide abil kokku ca 1700 uut töökohta.

Arvestades ainult töökohtade tekitamist, on kulu seega ligi 80 000 eurot ühe loodava töökoha kohta.

Jah, see raha läheb ka mitmete muude kohalike asjade peale, aga ka need peavad ühel või teisel moel ikkagi looma või toetama töökohti piirkonnas, sest programmi läbiv tõdemus on, et ainult töökohad parandavad konkurentsivõimet.

Samas on Ida-Virumaa Tööstusalade Arendamise Sihtasutus aga lubanud sisuliselt samaks ajaks luua vaid 700 000 euroga vähemalt poole rohkem töökohti.

Kui rääkida siin äsja arutusel olnud töövõimereformist, siis ei ole ühe loodava töökoha maksumust praegu võimalik välja arvutada. Ja võib-olla näitavad arvud midagi sellist, mida me parema meelega ei tahakski teada.

Austatud Riigikogu liikmed

Nagu ma nentisin, on valitsuse viimase aja initsiatiivid nii töövõimereformi, maksutagastuse kui ka sotsiaalmaksu alandamise osas suunatud tööhõive hoidmisele ja kasvatamisele, mitte niivõrd tootlikkuse suurendamisele või arengu kiirendamisele.

Kuigi sotsiaalses plaanis on valitsuse sellisel rõhuasetusel kahtlemata üllas eesmärk, on sellel aga heal juhul vaid piiratud mõju meie arengu kiirendamisele.

Eesti heade tööhõivenäitajate varjus on endiselt olemas struktuursed probleemid. Töötud ja töökohad paiknevad eri piirkondades ning töötajate oskused ja teadmised ei vasta sellele, mida töökohas nõutakse.

Neist probleemidest ja valitsuse suutlikkusest neid lahendada räägibki Riigikontrolli selleaastase ülevaate teine pool. Riigikontroll analüüsis, kuidas on valitsus tegutsenud struktuursete tööturuprobleemide lahendamisel.

Rääkides lahendustest, tuleb mul paraku taas juhtida tähelepanu oma eelmise aasta kõnes osutatud probleemile, et iga ministeerium näeb maailma oma valitsemisala keskselt ja vaid selle piires.

Seda näitab nii struktuursete tööturuprobleemide analüüs käesolevas ülevaates kui ka teised Riigikontrolli auditid.

Üks näide pärineb Riigikontrolli rändepoliitika ülevaate arutelult, kus neli ministrit selgitasid Riigikogu riigieelarve kontrolli komisjoni ees innukalt, kuidas kõik, mis nende pädevuses, on tehtud.

Samas möönsid nad üldiste probleemide olemasolu – näiteks ei tule meile loodetud hulgal tarku ja tublisid inimesi.

Riigikontroll näeb sellelaadseid olukordi üha sagedamini. Igaüks teeb küll enda mätta otsast vaadates oma tüki ära, kuid tulemust ikka ei paista, kuigi kõik on ausalt tööd rabanud.

Ehk 2 + 2 ei ole nii mõnigi kord 4, vaid 3, peaks aga olema hoopis 5.

Valitsuse kui terviku toimima panek ja tulemustele orienteerimine on kahtlemata selle juhi võimuses. Loodan, et sellele aitab kaasa ka kavandatav riigireform.

Aga ka riiki reformides tuleks lähtuda funktsioonidest ja sisust. Toon värske näite.

Teatavasti tahab valitsus hoida tööealise elanikkonna ja valitsussektori töötajaskonna proportsiooni vähemalt praegusel tasemel. Iseenesest on eesmärk ju õige.

Tänavu septembris saidki riigiasutuste personalijuhid Rahandusministeeriumist suunise, kus on öeldud, et aastatel 2015–2019 tuleb töötajate arvu vähendada valitsussektoris aastas umbes 0,7%. Kokku ca 3500 töötajat. Aasta kohta on see umbes 700–750 inimest. Ja kirjaga koos oli ka tabel – kes ja kui mitu inimest peab vähendama.

Probleem on aga selles, et nende arvude taga pole ülesannete analüüsi, vaid ainult matemaatiline arvestuskäik, mis lähtub töötajate arvu senisest muutusest perioodil 2010–2015.

Leian, et alustatud on valest otsast. Tegelikult tuleks kõigepealt üle vaadata riigi ja tema teenistuses olijate ülesanded – mida teha teisiti, mida üldse mitte teha, lähtuda sisust.

Siis vaadata, kui palju on nende ülesannete täitmiseks inimesi vaja. Ja alles seejärel saab selgeks, kus on inimesi üle. Aga muide ka see, kus on inimesi puudu ja kuhu neid tuleks juurde võtta, et ülesanded täidetud saaks.

Kurioosne on veel see, et töötajaskonna vähendamist nõudvast kirjast paar nädalat hiljem ehk oktoobris saabus riigiasutustele omakorda kiri Sotsiaalministeeriumist, millel pealkiri „Vähenenud töövõimega inimeste vajalik värbamiste arv“.

See on koostatud Rahandusministeeriumi saldoandmike infosüsteemi andmete alusel ehk jälle puht-arvutuslikult, ilma igasuguse sisulise analüüsita. Ja kaasas oli jälle tabel, kus kirjas, kui palju ministeeriumidel ja teistel asutustel tuleb inimesi tööle võtta, et saaks täis kvoot ehk 1000 uut töötajat.

Alustatud on seega kaht vastandsuunalist kampaaniat, mille väljakukkumine päriselus ei pruugi rahuldada ei ühe ega teise kampaania eesmärke, sest neid pole tervikuna analüüsitud ja nende elluviimist läbi mõeldud.

Kõik see sunnib mind lõpetuseks ütlema paar sõna ka terve mõistuse teemal.

On kahtlemata väga tervitatav, et valitsus on hakanud endalt küsima, kas näiteks rutakad ümberkorraldused, kogu see kuhi iga päev toodetavaid õigusakte, strateegiaid, arengukavasid ja aruandeid on ikka ka tegelikult meile vajalikud.

Kui ma käin ringi ja suhtlen inimestega riigisüsteemis, kuulen ma üha enam, et aeg ja energia läheb kõikvõimalikele asendustegevustele. Toodetakse paber ja alles pärast seda asutakse tegeliku töö ning päriselu juurde.

Nii jätkates oleme varsti olukorras, kus minetame oskuse kõige tavalisemal kombel lihtsalt midagi kätte võtta ja ÄRA TEHA, sest vajame karkudeks kõikvõimalikke strateegiaid, indikaatoreid ja saavutustasemeid.

Toon teile ühe näite. Teatavasti on meie saatkond Moskvas vajanud juba pikemat aega remonti, osa tehnosüsteemidest on aastast 1903. Valitsus ongi saatkonna renoveerimise heaks kiitnud, lisanud selle investeeringute ajakavasse, hulk raha on kulutatud projekteerimisele. Kõik on justkui edenenud.

Paraku tuli aga tänavu sügisel Välisministeeriumil pärast remondiraha küsimist ja valitsuse põhimõttelisest toetusest hoolimata läbida täiendav kadalipp, mille tekitas Rahandusministeerium.

Ministeeriumi ametnikud leidsid – refereerin –, et Välisministeeriumi esitatud info investeeringutaotluse vormil ei võimalda analüüsida investeeringu ehk antud juhul siis Moskva saatkonnahoone remondi valdkondlikku vajadust ega kujundada seisukohta, kas investeering on valdkonna strateegiliste eesmärkide saavutamiseks oluline.

Ametnikud soovisid, et esitataks infot selle kohta, kuidas on kinnisvarainvesteering seotud valitsuses kinnitatud ühe tulemusvaldkonna üldeesmärgiga ehk valitsuses kinnitatud valdkonna arengukava üldeesmärgiga, võimaluse korral ka alameesmärgiga ning vastavate mõõdikutega.

Välisministeeriumilt sooviti ka infot, mis käsitleks Moskva saatkonna hoone konkreetses asukohas paiknemise pikaajalist olulisust 20–30 aasta perspektiivis vastavalt (tulemus)valdkonna eesmärgile ja perspektiivikusele ning seal tegutseva organisatsiooni pikaajalist tegutsemisvajadust.

Lisaks oli vaja ka infot selle kohta, milles seisneb remondi läbi avalike teenuste kättesaadavuse paranemine regionaalselt, sihtgrupiti ning kuidas see kinnisvara mõjutab mõne teise (tulemus)valdkonna eesmärke.

Ja nii tuligi Välisministeeriumil kannatlikult kõike Rahandusministeeriumile muudkui põhjendada ja põhjendada. Välisministeeriumi vastus, kokku 7 leheküljel, käsitleb lisaks prioriteetsele Moskva saatkonna renoveerimisele ka taotlusi Washingtoni, Varssavi ja Haagi saatkonnahoonete ning siinse ministeeriumihoone kordategemiseks, mille kõigi kohta rahandusministeerium samasugust infot tahtis.

Välisministeerium selgitas kirjas kannatlikult lisaks hoonete seisukorra tehnilistele detailidele, et saatkonnad on riikide välispoliitika lahutamatu osa, et Välisministeerium tegeleb välispoliitikaga, et välispoliitika arengukava kui sellist ei eksisteeri, et arengukava on ministeeriumil, loetles Rahandusministeeriumi soovitud alameesmärke – demokraatiat, inimõigusi, õigusriigi põhimõtteid, majandusvabadusi ja majandusarengut edendavat väärtuste ruumi jne jne.

Seejuures ei ole ka praegu kogu selle seletamise järel ikka kindel, et Moskva saatkond saab renoveerimiseks vajaliku raha.

See lugu illustreerib ehk just vajadust alustada kõigepealt selle ülevaatamisest, millega me ühel või teisel juhul tegeleme, ja kas seda on tõesti tarvis. Loomulikult ei tähenda see, et planeerimine ja põhjendamine peaks kaduma, aga tuleks olla mõistlik.

Kirjeldatud juhtumil tegelesid teemaga vähemalt kolm Rahandusministeeriumi ametnikku, kuid mitte nende hulk pole oluline. Valitsus võib ju töötajate hulka protsentarvutuse meetodil kärpida, kuid praeguse juhtumi puhul sellest kasu poleks. Allesjäänud langeks veelgi suurema koormuse alla ja asjad liiguksid veelgi aeglasemalt, kuid töö sisu ei muutuks.

Nii oleks mõistlik kõigepealt vaadata otsa tehtava töö sisule ja lähtuda just sisuvajadustest, mitte vaid lihtsalt arvutuspõhisest arusaamast, mis ei lahenda tegelikke probleeme.

Head Riigikogu liikmed

On viimane aeg välja rabeleda sellest asendustegevuste soost, kuhu kipume ühe sügavamale vajuma. Tuleks säilitada terve mõistus.

Ka seekordses Riigikontrolli ülevaates toodud probleemid on paljuski lahendatavad mitte järjekordsete strateegiate ja uhkete nimedega dokumentide väljatöötamise kaudu, vaid lihtsalt asjaosaliste isikute kokkuistumise ja kokkuleppimise teel. Kui siis on vaja kokkulepe lühidalt kirja panna ning kavaks nimetada, minugi poolest.

Oluline on teadvustada, et mitte paber ega plaan ei muuda pärsielu, vaid teod, töö ja koostöö. Just riigi koostoimivuse põhimõttest lähtudes annab Riigikontroll seekord oma ettepanekutega panuse tööturuprobleemide lahendamisse.

Riigikontrollil on hea meel olla jätkuvalt nii valitsusele kui ka parlamendile koostoimiva Eesti riigi edendamisel abiks ja nõuandjaks.

Tänan tähelepanu eest.

• Postitatud: 25.11.2015 17:22
• Viimane muudatus: 26.11.2015 14:26
• Viimane ülevaatus: 26.11.2015 14:26