Austatud juhataja, head Riigikogu liikmed

Riigikogu Vabaerakonna fraktsiooni liikmed on esitanud mulle tänavu 20. veebruaril arupärimise, mis käsitleb Sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale kolimise plaani eri aspekte. Enne konkreetsete küsimuste juurde asumist mõned lähtekohad minu vastuste paremaks mõistmiseks. Lähtun vastamisel nii infost, mis mul on riigikontrolörina, kui toetun ka oma varasemale kogemusele kahe ülikooli rektorina ning rahvusvaheliste haridusalaste otsustuskogude liikmena.

Kui teemat analüüsida kas või väga lihtsustatult, peaks otsus viia kool või mõni muu asutus kuhugi teise kohta sõltuma sellest, kas see muudab selle töö tulemused paremaks. Siinsel juhul – kas Sisekaitseakadeemias hakataks andma Narva kolimise tulemusel senisest kvaliteetsemat ja vajadusel rahvusvahelisemat haridust, kas üha rohkem ja üha sobivamate isikuomadustega tudengeid sooviks kooli Narvas paiknemise tõttu sinna õppima asuda ja tippõppejõud seal õpetada, kas parema hariduse saanud töötajate abil saavutatakse riigis siseturvalisuse kõrgem tase, kas kooli ülalpidamise kulud on riigile jõukohased praegu ja tulevikus jne.

Olen nüüd juba aastaid näinud, kuidas valitsuse moodustamise ja koalitsioonileppe kokkukirjutamise tohuvabohus tekivad plaanidesse ka lõpuni läbi kaalumata mõtted. Sisekaitseakadeemia kolimine Ida-Virumaale näib olema üks sellelaadsetest. Mõnele üksikule isikule või rühmale paistab see aga olevat lausa kinnisidee, mis oma definitsioonile kohaselt on nende vaimu haaranud nii, et see peaaegu ei allu muutmisele mingite argumentidega, mistõttu teema kerkib pinnale kindla järjepidevusega. Ma loodan siiski väga, et valitsus mõistab laiemalt akadeemia asjus otsuseid tehes, et lisaks nn poliitilisele tahtele on veel hulk mõistuslikke argumente, mida ei tohiks kõrvale heita.

Riigikontroll on Sisekaitseakadeemia teemal saatnud valitsusele mitu kirja, kus on juhtinud tähelepanu riskidele, mis mõjutavad hariduse kvaliteeti ja riigile tekkida võivat kahju. Asusin juba 2013. aastal seisukohale, et Sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale viimine pole otstarbekas. Olen samal seisukohal ka täna – seni tehtud otsuseid ja praeguseks teada olevaid asjakohaseid mõjuanalüüse ja -hinnanguid arvesse võttes ei ole Sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale viimine otstarbekas. Vastupidi – see on mõttetu, ülikallis, seab vastutustundetult ohtu siseturvalisuskoolituse kvaliteedi ja sisaldab olulisi julgeolekriske. Teatud riskid on spetsiifilised ja nende avalik käsitlemine pole minu töö. Vastav asutus on oma hinnangu andnud, riigikontrolörina olen selle dokumendiga tutvunud ning ühinen nende järeldustega.

Aga nüüd siis küsimused ja vastused.

Esimene küsimus: Millisel moel mõjutab planeeritav kolimine Sisekaitseakadeemias antava hariduse kvaliteeti, õpilaskoha maksumust ja kõrgharidusstrateegia eesmärkide täitmist?

Vastan: Risk, et Sisekaitseakadeemia ei suuda Narva sundviimise järel jätkata innovaatilise ja rahvusvaheliselt tunnustatud õppe-, teadus- ja arenduskeskusena, on minu hinnangul väga suur. On oht kaotada kvalifitseeritud õppejõudkond ja seeläbi oluliselt kahjustada Eesti siseturvalisuse kaitsel seisvate asutuste võimalusi saada endale tulevikus tööle hästi väljaõpetatud inimesi.

Värskeim ehk paar kuud tagasi Sisekaitseakadeemias tehtud küsitlus näitas, et absoluutne enamik korralistest õppejõududest ja muudest töötajatest ei nõustu või pigem ei nõustu Narva kolimise puhul Sisekaitseakadeemias jätkama. Akadeemias on märkimisväärne osa õppetööst ka tunnitasuliste õppejõudude kanda. Nad on oma ala praktikud, kes käivad põhitöö kõrvalt suhteliselt väikese koormusega õpetamas. Akadeemia hinnangu järgi enamik neist ehk ca 80% ei oleks valmis jätkama. Vaid väike osa personalist nõustuks Ida-Virumaale tööle käima erinevate soodustuste rakendamisel nagu näiteks kõrgem palk, sõidukulu hüvitamine jne.

Nii tuleks lisaks rajamiskuludele leida hariduse vajaliku kvaliteedi tagamiseks veel täiendavat püsiraha olemasoleva personali erinevate soodustuste katteks ja uue personali leidmiseks ning koolitamiseks. Kui suur see summa on ja millised on katteallikad, ei ole seni selge. Puht-teoreetiliselt on arvutatud kulusid, mida toovad endaga kaasa püüded õppekvaliteeti Ida-Virumaa tingimustes kuidagigi hoida. Need ulatuvad miljonitesse. Isegi, kui see raha leitaks, siis väga suure tõenäosusega ei leitaks inimesi.

Gümnaasiumilõpetajate arvu langus ja noorte haridusvalikute avardumine on toonud kaasa ka Sisekaitseakadeemia õppurite hulga vähenemise, see trend jätkub. Lõpetajate hulk ei taga ka täna Politsei- ja Piirivalveametile piisavat järelkasvu. Et juba praegu on inimesi Sisekaitseakadeemiasse raske õppima meelitada, oleks täiesti vastutustundetu seda olukorda veelgi halvendada. Sisekaitseakadeemias õppivatest tudengitest kinnitas ligi kolm neljandikku juba aastal 2012, et kui Sisekaitseakadeemia asuks Ida-Virumaal, ei oleks nad sellesse kooli õppima tulnud. Praegu on sellisel seisukohal eri küsitluse järgi juba 75–87% õppijatest.

Minu hinnangul oleks praegu Sisekaitseakadeemiaga seoses oluline kõrgharidustaseme tõstmine ja säilitamine ning teadustöö arendamine, keskendumine sellele, et otsida võimalusi professionaalseks koostööks riigisiseste ja rahvusvaheliste partneritega. Ida-Virumaa arendamiseks tuleks aga kasutada võimalusi, mida pakuvad Tartu Ülikooli Narva kolledž ja Virumaa kolledž, millel on erinevalt Sisekaitseakadeemiast kohalik iseloom ja õppurkond.

Küsimuses oli juttu ka õppekoha maksumusest. Kui võrrelda õppeasutuste kaupa kõrghariduse keskmist kogukulu õppuri kohta aastas, sh investeeringuid taristusse jms, ja selle muutust perioodil 2010–2015, selgub, et Sisekaitseakadeemia kulud on kõrgkoolide võrdluses teisel kohal Eesti Lennuakadeemia järel. Kolimine Narva ja sinna kalli kompleksi rajamine muudaks Sisekaitseakadeemia kogukulu õpilase kohta ebaproportsionaalselt suureks.

Teine küsimus: Millised eeldatavad kulutused kaasnevad Sisekaitseakadeemia uute hoonete ehitamisega ja sellele järgneva ekspluatatsiooniga? Mida tähendavad sellised kulutused riigieelarve strateegia jaoks ning kas Teile on selge, millistest täiendavatest tuluallikatest kavatseb Vabariigi Valitsus seda projekti rahastada?

Ja kolmas küsimus: Kuidas sobituks selline investeering kõrghariduse rahastamise ja taristu arendamise seniste kavadega?

Vastan neile küsimustele koos: Eri variatsioonidest ja arvutustest lähtudes oleks akadeemia Narva üleviimise ühekordse kulu suurus ilmselt 50 ja 60 miljoni euro vahel, seejuures kasvaks ka akadeemia senised püsikulud rohkem kui 2 miljonit. On ka arvutusi, et võimalike kogukulude kasv võib ulatuda isegi 6,7 miljoni euroni aastas. Narva praktikabaasi rajamise variandi puhul oleks ühekordne investeering umbes 2,1 miljonit eurot ja püsikulude kasv väike.

Riigivaraseaduse põhimõtetele ja riigi kõrgharidusstrateegilistele eesmärkidele vastab valitsusele välja pakutud kolmest variandist vaid see, mille puhul Narva luuakse praktikabaas ja täienduskoolituse õppekompleks, ning Tallinna, Väike-Maarja ja Paikuse õppekompleks säilitatakse. Nimetatud alternatiivi puhul on võimalik hoida hariduse pakkumise taset ja seda arendada, sest Tallinnasse jäämisel oleks tagatud õppejõudude olemasolu. Valitsusele esitatud materjalis on toodud, et nimetatud alternatiivi puhul oleksid ühekordne investeeringukulu suurus ja selle katteallikas teada ning hilisemad ülalpidamiskulud kõigist kolmest variandist väikseimad. Siseministeeriumi hinnangul võimaldaks ühine praktikabaas ja täienduskoolituse õppekompleks politseinikel, piirivalvuritel, vanglateenistujatel ja päästjatel, kes omavahel õppeprotsessis eriti kokku ei puutu, saada kogemusi koostööst, mida neil tulevikus igapäevaselt vaja läheb.

Ülejäänud alternatiivide puhul kaasneks investeeringute ja püsikulude märkimisväärne kasv ning nende kulude rahastamise allikad ei ole suurelt jaolt teada.

2012. aastast alates on Sisekaitseakadeemia asukoha ja õppeasutusse investeerimise küsimusi arutatud valitsuses mitmel korral, ma ei hakka neid kõiki uuesti üle kordama. Sisekaitseakadeemia olude parandamiseks on juba praegusesse taristusse investeeritud hulk raha – näiteks aastatel 2010–2015 ligi 3 miljonit eurot. Akadeemia arendamiseks planeeritud edasised kulutused on tänu juba tehtud investeeringutele oluliselt väiksemad, kui need oleksid uude asukohta täiesti uue kompleksi rajamisel. Tallinnas Kase tänaval asuva õppelinnaku uue hoone rajamiseks on juba kulutatud 750 000 eurot. Perioodil 2016–2019 on kavandatud eraldada investeeringuraha Sisekaitseakadeemia olemasolevasse taristusse kokku 16,39 miljonit eurot, millest 12,44 ehk 75,9% moodustab välisraha. Ülejäänu kaetakse riigieelarvest ja Sisekaitseakadeemia omatulust. Lisaks on vaja leida 4,5 miljonit ka Paikuse õppekeskuse treeningrajatise rekonstrueerimiseks ja Kase tänava õppepiiririba väljaehitamiseks.

Tuleb arvestada, et kuna investeeringute puhul kasutatakse välisraha, on selle tarvitamise üheks oluliseks tingimuseks õppekvaliteedi paranemine. Kase tn õppekeskuse puhul vastab projekt välisraha meetme tingimustele, aga Narva kolimise puhul on tõenäoline, et projekt ei pruugi enam abikõlblik olla.

Ja viimane küsimus: Me kõik mõistame, et Ida-Virumaa vajab arengutõuget. Millised argumendid kõnelevad selle kasuks, et Sisekaitseakadeemia viimine Ida-Virumaale on parim viis sellise arengutõuke andmiseks? Kas on teada ka muid, efektiivsemaid ideid regionaalpoliitiliste eesmärkide saavutamiseks? Kas Teile on teada, milliste analüüsidele ja eksperthinnangutele on Vabariigi Valitsus Sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale viimist otsustades tuginenud?

Vastan: Ma ei näe, et sedavõrd kalli ja tundliku haridusasutuse viimine Ida-Virumaale oleks otstarbekas lahendus riigi käsutuses olevate regionaalpoliitiliste meetmete kõrval. Pealegi – nagu ma varem rõhutasin – on Sisekaitseakadeemia ülesanne anda võimalikult head haridust, mitte asendada puuduvaid või mittetöötavaid ideid regionaalpoliitilisel tasandil. Akadeemia vajab oma tegevuseks väga kvalifitseeritud spetsialiste, kelle leidmine Ida-Virumaalt on keeruline, mistõttu puudub akadeemial oluline mõju kohalikule tööturule. Makstes Ida-Virumaale tööle mineku eest lisatasu personalile, on see riigile lisakulu, mis ei elavda majandust. Loodavad tugipersonali ametikohad võivad küll kohalikele pakkuda mõningaid võimalusi, kuid arvestades loodavate töökohtade maksumust, oleks riigile odavam aidata piirkonda luua töökohti teisi meetmeid kasutades. Sisekaitseakadeemias õpetatavad erialad ei ole otseselt seotud Ida-Virumaa majanduseluga, mistõttu jääb kooli loodav sünergia kohalikule majandusele väheseks. Kohalikud ettevõtjad võidaksid Sisekaitseakadeemia kolimisest Ida-Virumaale eeskätt ehk sellest, et kool võib-olla ostaks neilt mõnd teenust, kuid see ei elavda kohalikku majandust oluliselt ega anna kvalifitseeritud personali erasektorile. Mõningane tulu võib tulla sellest, et kohalikel riigiasutustel on võimalik lihtsamalt leida kvalifitseeritud tööjõudu, kuid see ei kaalu ilmselt üles neid kulutusi, mida teeks riik Sisekaitseakadeemia viimisega Ida-Virumaale.

Kuigi tänane arupärimine tõukub konkreetselt Sisekaitseakadeemiast, on oluline mõelda, millised on need ideed, mis ka tegelikkuses aitaksid Ida-Virumaa majanduslikku ja kultuurielu ergutada, ideed, mis loovad eraettevõtluses töökohti ja inimestes kindlust, ideed, mis aitavad inimestel oma oskusi ja teadmisi kohapeal teoks teha. Riik peaks tõsiselt mõtlema, kuidas luua tingimused, et Ida-Virumaa majandusstruktuur muutuks terviklikult, kuidas leida regiooni uusi tööhõivet pakkuvaid majandusharusid.

Mis puutub erinevatesse analüüsidesse ja uuringutesse, mis Sisekaitseakadeemia kolimise teemal läbi aegade tehtud, on Riigikontroll aja kokkuhoiu eesmärgil valmis neid tutvustama arupärijatele eraldi – nii neid, mille on koostanud või tellinud Siseministeerium, Sisekaitseakadeemia ja teadusasutused, kui ka ühe ministeeriumi alternatiivanalüüsi, mis nn tõejärgsele ajastule kohaselt ei lase end faktidest ja argumentidest just kuigivõrd häirida.

 

Tänan!

• Postitatud: 13.03.2017 15:54
• Viimane muudatus: 13.03.2017 15:54
• Viimane ülevaatus: 13.03.2017 15:54