Austatud juhataja, head Riigikogu liikmed, head arupärijad!

Vastan siis 3. detsembril esitanud arupärimisele auditi kohta, kus me analüüsisime, kas valdade ja linnade infolehti kasutati 2017. aasta kohalike valimiste eel parteilistes erahuvides. Vastan küsimuste kaupa.

Esimene küsimus: Milliseid kunstlikke eeliseid on omavalitsuste rahastatud infovahendid konkreetselt valimistel osalejatele andnud?

Vastan: Riigikontrolli auditi rõhuasetus oli avaliku raha kasutamise seaduslikkusel. Avaliku raha kasutamine poliitilistes erahuvides oleks ka siis ebaseaduslik, kui sellest ei tekiks eelist.

Ehk teisisõnu – see, kas kandidaat on ka reaalselt mingi eelise saanud, ei ole rahakasutuse seaduslikkuse hindamisel määrav, nagu ka see, kas eelis on toonud valimistel edu või mitte.

Oluline on, kas raha on kulutatud lähtudes omavalitsuse ülesannetest ja avalikust huvist või siis mitte.

Teine küsimus: Kas Eesti seadusandlus on piisav selliste vaba konkurentsi moonutuste minimeerimiseks? Kui ei, siis mida tuleks esmajoones muuta?

Vastan: Ma ei arva, et probleemi lahendamiseks tuleks järjekordselt ilmtingimata täiendada seadusi. On ka suhteliselt keeruline luua uusi norme, mis oleksid ühtmoodi toimivad kõigis Eestimaa omavalitsustes.

Ning siinjuures rõhutan, et enamiku valdade ja linnade infolehti ei kasutatud 2017. aasta kohalike valimiste eel parteilistes erahuvides, mis tähendab, et ka olemasolevas õigusruumis suutis rõhuv enamik omavalitsustest infolehti välja andes vältida probleeme ja mitmemõttelisi olukordi. Nad ei vajanud selleks rohkem regulatsioone. Ning veel kord – nagu me auditis rõhutame – küsimus on poliitilises kultuuris ja poliitilises tahtes. Kõike ei ole võimalik seadustega reguleerida ja ei peakski reguleerima.

Kolmas küsimus: Millised on konkreetsed soovitused, et vältida avaliku raha kuritarvitamist poliitilistes erahuvides ja milline on omavalitsuste valmisolek neid meetmeid kiirelt rakendada?

Riigikontrolli auditis on välja toodud mitmeid soovitusi, mida kõik saavad aruandest lugeda. Peamine on, et omavalitsused ise mõtleksid riskide maandamisele ja et mängureeglid lepitaks kokku kohapeal. Näiteks on ühe n-ö enesekontrolli võimalusena meie auditis soovitatud moodustada infolehtede juurde sõltumatu ja tasakaalustatud kolleegium, kes reeglite täitmist teatud korrapärasusega hindaks. Seda võimalust tegelikult kasutatakse omavalitsustes mitmel pool juba praegu.

Välise kontrolliga tegeleb jätkuvalt Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon, praktikat koguneb seal üha enam, sealhulgas kohtulahendeid, mis on abiks ja käitumisjuhendiks.

Küsimus: Millisest piirist alates (ilmumissagedus, tiraaž jne) hakkab omavalitsuse infoleht pakkuma erameediale kõlvatut konkurentsi? Kuidas seda ära hoida?

Oma häiritust munitsipaalväljaannete ja erameedia konkureerimise üle reklaamituru kontekstis on väljendanud Eesti Ajalehtede Liit. Riigikontrolli auditi käigus selgus, et 2017. aastal müüdi reklaami umbes pooltes valdade ja linnade infolehtedes, kuid nende reklaamitulud olid siiski pigem väikesed, jäädes enamasti ühe lehenumbri kohta 100 euro piiresse.

Üle 2000 euro reklaamitulu numbri kohta oli kahes lehes – Viimsi ja Rae valla lehes. Kui vaadata aasta kogutulu, siis mõnes üksikus lehes oli see tõesti üle 40 000 euro, mis on näiteks maakonnalehe vaatest võttes juba märkimisväärne summa.

Eesti Ajalehtede Liidu hinnangul lahendaks vääritu konkurentsi probleemi seadusemuudatus, mis defineeriks väljaande, mida tehakse maksumaksja raha eest, kohaliku infolehena ja keelaks seal tasulise reklaami, sealhulgas ostu-müügi reklaami avaldamise.

Riigikogu ei ole sellelaadseid piiranguid seni vajalikuks pidanud.

Küsimus: Auditis on riivamisi puudutatud Tallinna spetsiifilisi teavituskulusid Tallinna Televisioonis ja venekeelsete saadete ostmist PBK-lt. Kuidas hindate nende kulude otstarbekust ja PBK-lt saadete tellimise vastavust Eesti julgeolekupoliitiliste huvidega? Kas ja millal on Riigikontrollil kavas neid küsimusi eraldi ja pikemalt käsitleda?

Vastan: Tõepoolest, Riigikontroll ei ole oma selles auditis käsitlenud pealinna spetsiifilisi teavituskulusid Tallinna Televisioonis ega PBKst saadete tellimise vastavust julgeolekupoliitiliste huvidele.

Nagu ma ka varem rõhutasin, on Riigikontrolli teemaks avaliku raha võimalik kasutamine erahuvides. Ja põhimõte, et avalikku raha saab kasutada üksnes avalikes huvides, kehtib sõltumata omavalitsusest ja tegevuse valdkonnast.

Aga Riigikontroll on kitsalt teavitus- ja reklaamitegevuse valdkonnas avaliku raha poliitilistes erahuvides kasutamise teemal seni teinud kaks auditit – varem aastal 2015 ja nüüd aastal 2018. Me oleme teadvustanud probleemi neile, kelle kätes on selle lahendamine.

Mul pole põhjust arvata, et Riigikontrolli sõnum poleks olnud asjasse puutuvatele isikutele ja organisatsoonidele mõistetav.

Küsimus: Kõige enam erapooletuse põhimõtteid rikkuvaid artikleid (48) ilmus 2017. aastal Tallinna väljaantavas ajalehes Stolitsa.

Arupärijate kasutuses on sisuanalüüs, mis näitab, et tegu pole mitte üksi tasakaalureegleid eirava, vaid Eesti suhtes otseselt vaenuliku lehega. Milline on Tallinna vastus Riigikontrollile, sh Stolitsa küsimuse lahendamiseks? Milline on teiste asutuste (Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni, Kaitsepolitseiamet jt) pädevus selle küsimusega tegelemisel ning kas ja milline koostöö on Riigikontrollil nendega?

Vastus: Tallinna linna vastus Riigikontrollile on lisatud auditiaruandele, kus saab sellega täpsemalt tutvuda, kuid lühidalt kokku võetuna oli Tallinna linn nõus Riigikontrolli põhiliste järeldustega, mis puudutasid teiste omavalitsuste tegevuses ilmnenud probleeme.

Mis puudutas Tallinna ennast ja tema infolehti käsitlevad järeldusi, siis läksid arvamused Riigikontrolliga mitmes aspektis lahku, sealhulgas ka küsimuses, kas Tallinna infolehti on kasutatud poliitilistes erahuvides või mitte. Riigikontrolli teadupärast süüdistati ka tsensuuris.

Üks lahknevuskohti oli ka näiteks küsimuses, mis on ajakirjandus ja mis seda pole.

Tallinn on seisukohal, et nad teevad oma infolehti lähtudes ajakirjanduse eneseregulatsiooni põhimõtetest. See tähendab, et nad toimetuste töösse ega lehe sisuloomesse väidetavalt ei sekku.

Auditis välja toodud poliitilise konkurentsi mõttes probleemseid sõnumeid põhjendasid nad samuti ajakirjandusvabadusega ja igaühe õigusega levitada vabalt oma ideid ja arvamusi.

Tallinna linnavõimu käsitluses on väljaannete Pealinn ja Stolitsa näol tegu vaba ajakirjandusega ning nende töötajate puhul ajakirjanikega, kellele laienevad universaalsed ja klassikalised ajakirjandusvabaduse põhimõtted.

Eesti Ajalehtede Liidu nõukogu on teinud otsuse ajalehe tunnuste kohta ning leidnud, et riigi- ja omavalitsusasutuse infolehte ajaleheks pidada ei saa. Lisaks on ajalehtede liidu eetikakoodeksis sõltumatuse nõue, mille järgi ei tohi ajakirjanik olla kajastatava institutsiooni teenistuses.

Tallinna lehtede Pealinn ja Stolitsa toimetused on aga linnakantselei koosseisus ja nende töötajad on linnakantselei palgal.

Olenemata sellest, kuidas infolehtede väljaandmist nimetada, ei saa omavalitsus, osutades mingi valdkonna eneseregulatsioonile, eirata seadustest tulenevaid põhimõtteid, milleks on muu hulgas kohustus kulutada raha vaid avalikes huvides.

Tegutsedes seaduste alusel, on Tallinna linnal võimalik alati lähtuda lisaks seadustele, rõhutan siinkohal sõna „lisaks“, veel eetilistest standarditest ja võtta oma tegutsemise aluseks mõne valdkonna häid tavasid.

Saime mõni aeg tagasi lugeda uudist – see oli natuke rohkem kui kuu aega tagasi –, et Tallinn on ikkagi otsustanud kehtestada reeglid, kuidas märtsikuiste Riigikogu valimiste eel kandidaate oma infokanalites kajastada.

See puudutab nii linna infolehti kui ka Tallinna Televisiooni. Lehtedega seoses on neil muu hulgas näiteks plaan mitte avaldada Riigikogu valimistel kandideerijate artikleid. Seda, kas reeglitest kinni peetakse või mitte, saame kõik ise jälgida, ent kindlasti on juba nende kehtestamine samm edasi.

Mis puutub küsimuse osa, mis käsitleb koostööd teiste asutuste ja organisatsioonidega, siis võin kinnitada, et Riigikontrollil on välja kujunenud pikaajaline koostöö Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoniga, kelle pädevuses on järele valvata, et erakonnad ja poliitikud ei kasutaks oma tegevuses keelatud rahastamisvõtteid.

Riigikontrolli töö tulemused on avalikud ning kõik Eesti asjassepuutuvad asutused saavad neid kasutada.

Küsimus: Tallinn kõrval on auditis enim halbu näiteid pakkuva omavalitsusena esile toodud Loksa. Haldusreformi suurima erandi tegi valitsus vaid 2700 elanikuga Loksale. Loksa sundliitmine Kuusalu vallaga jäeti ära.

Sellist erandit ei tehtud palju suurematele omavalitsustele. On ilmne, et Kuusaluga liitumise korral ei oleks Keskerakonna poliitikud saanud Loksal 2017. aasta kohalikel valimistel avalikku raha isiklikes valimishuvides kasutada. Kas Vabariigi Valitsuse otsus 2017. aasta juunis, mis tegi Loksale erandi (ja mida toetasid Keskerakonna ministrid), sisaldab poliitilist korruptsiooni?

Vastus: Ma pean ütlema, et Riigikontrolli viimase 15 aasta jooksul tehtud audititest ei õnnestunud mul kuidagi leida infot, mis näitaks, et Loksa on Eesti või globaalses mastaabis sedavõrd eriline paik, et seal ei sobi üldisi põhimõtteid kasutada.

Oma kogemusest lähtudes toetas Riigikontroll haldusreformi eelnõu koostamisel põhimõtet, et omavalitsuse suurus peaks olema vähemasti 11 000 elanikku.

Lõpuks jäi see seadusse n-ö pehme soovitusena ja kriteeriumiks võeti 5000 elanikku, mis peaks olema minimaalne suurusjärk.

Haldusreformi käigus omavalitsuste liitmise või mitteliitmise kohta tehtud otsused väljendavad valitsuse poliitilisi valikuid, millesse Riigikontroll sekkuda ei saa.

Ühtlasi kordan seda, mida Riigikontroll on alati soovitanud: kui kellelgi on korruptsiooni või muude süütegude toimepanemise suhtes põhjendatud kahtlusi, siis on ainuõige käik pöörduda õiguskaitseasutuste poole.

Ja viimane küsimus: Millised on Riigikontrolli ettepanekud poliitilise korruptsiooni minimeerimiseks seoses omavalitsuste infotegevuse ning reklaami- ja kommunikatsiooniraha kasutamisega?

Vastan: Olen Riigikontrolli seisukohad selles osas juba ka välja öelnud, kuid kordan need siinkohal veel üle.

Tegu on probleemiga, mida lihtsate ja ühekordsete võtetega ei lahenda, kuna selle juured on poliitilises kultuuris. Õigusruum seaduste tasemel tundub ka praegu piisavalt toekas, et probleemi tuvastada ja sellele reageerida. Tuleb lihtsalt rohkem pingutada, et neid võimalusi realiseerida. Mida see tähendab? Eeskätt seda, et eri tasandite enesekontroll tuleb saada paremini toimima ning seda eriti just ennetamise mõttes. Parimaid tulemusi annab see siis, kui probleemi avaldumise võimalused ja meetmed selle vastu mõeldakse läbi, arvestades kohapealseid olusid. Seda oleme viimases auditis ka soovitanud.

Iga omavalitsus peaks riskide maandamiseks looma oma reeglistiku, mille sisustamiseks oleme auditis toonud välja ka praktilisi ideid. Usun, et ühiskonna, ajakirjanduse ja poliitikute tähelepanu probleemile on kõige mõistlikum viis, kuidas poliitilist kultuuri selles küsimuses kujundada.

 

Aitäh!

• Postitatud: 28.01.2019 17:15
• Viimane muudatus: 28.01.2019 17:48
• Viimane ülevaatus: 28.01.2019 17:48