Riigikontrolör Mihkel Oviir kirjutab, et riigil on vaja kasutada läbimõeldult kõiki enda käsutuses olevaid hoobasid, et toetada majanduse konkurentsivõimet. See ei tähenda sugugi alati raha jagamist.
Riigikontroll ei esinda nutukoori, kellele elu tundub nagu pidev matus, ega ka neid, kellele kõik tundub vaid lillepidu. Nende kahe vahele jääb tavaline elu, mille probleemide eitamine võib viia raskete tagajärgedeni. Seega on vaja vaadelda riigis toimuvat kõrvalt ja pakkuda sellega veel üht vaatenurka, kasutamata musti või roosasid prille. Kuid nii mõnigi kord tuleb Eesti elu jälgides meelde munk kultusfilmist «Viimne reliikvia», kes ütles: «Olgu kiidetud Jumal, kes lasi tõde jälle sedapidi paista!»
Sõltuvus eurorahast
Teatavasti on välismaailm Eesti riigi rahandust imetlenud peamiselt tänu kolmele näitajale: väike riigivõlg, väike eelarve puudujääk ja reservide olemasolu. Aga riigieelarve jätkusuutlikkuse hindamisel ei räägi need kogu tõde. Et hinnata Eesti riigi rahanduse jätkusuutlikkust, peab analüüsima, milliseid tulusid riik teenib, millele raha kulutab ja millised on erasektori võimalused tekitada taas stabiilne majanduskasv.
Valitsus rõhutab, et riigieelarve tulud on alates 1997. aastast kasvanud, kasvasid kriisi ajal ja kasvavad ka tänavu. See on õige, kuid tulude kasv pole majanduse maksutulude teene. Maksutulud, mis kõnelevad riigi majanduse tegelikust tervisest ja inimeste heaolust, on hoolimata maksutõusudest hoopis märgatavalt vähenenud.
Kui 2008. aastal moodustasid maksutulud riigieelarvest 83 protsenti, siis 2009. aastaks oli maksutulude osakaal langenud 74 protsendini. Tänavu väheneb maksutulude osakaal riigieelarve kogutuludest 72,8 protsendini. Mis on tulude taset hoidnud? Seda on hoidnud hüppeliselt kasvanud riigi äriühingute dividendid, suurenenud eurotoetused ja muud sellised allikad.
Nii mõnegi riigi äriühingu kasumi suurenemine ja järjest mahukam dividendide võtmine ajal, mil eraettevõtete tulud on kahanenud, võib panna küsima, kas pole tegemist elanike varjatud maksustamise või, arvestades äriühingu vajadust investeerida, majandustegevuse kahjustamisega.
Mittemaksuliste tuludega ei saa pikas perspektiivis sellises mahus arvestada. Rahandusministeerium ennustab, et riigieelarve tulude maht jääb perioodil 2011–2014 pea samaks. Lisaraha valdkondade arendamiseks ei tule.
Kas siis jutt enneolematult suurtest riiklikest investeeringutest on vale? Ei, kõik on õige. Aga ka seda tuleb vaadelda taas kontekstis. Me sõltume väga suures osas Euroopa Liidu toetustest. 2010. aastal teeb riik tervelt kaks kolmandikku oma investeeringutest välisraha toel.
Majanduse konkurentsivõime toetamise seisukohalt on olulisemad majandusministeerium ja haridusministeerium, kelle kogueelarvest moodustavad välistoetused tänavu vastavalt juba 50 ja 34 protsenti. Keskkonnaministeeriumi kui mahukate investeeringute elluviija kulud tulevad 2011. aastal lausa 80 protsendi ulatuses ELi maksumaksjalt ja heitmekvoodi müügist.
Euroopa Liidu toetused on aga perioodilised, toetuste jätkumise ja suuruse peale ei saa kindel olla, eelarveperioodide vahetumise ajal tekib rahastamisse tõenäoliselt paariaastane paus. Samuti on riigikontrolli auditid näidanud, et toetuste jagamisel läheb aur pigem reeglite järgimisele, mitte sellele, kas sellest rahast ka püsivalt kasu on.
Võimalus kasutada euroraha on nihestanud meie mõtteviisi ja suhtumist rahasse. Äkitselt on tekkinud raha, mida me ise pole pidanud välja teenima ehk nii-öelda kergelt tulnud raha.
Tuleks mõelda, kas üht või teist kulutust tehtaks ka siis, kui see oleks meie endi maksumaksjatelt korjatud raha. Ma arvan, et paljudel juhtudel mitte. Kõike, mis eurorahaga püsti pandud, tuleb hakata edaspidi meie enda maksurahast ülal pidama. Kas meil on selleks raha?
Kasvavad just püsikulud
Riigieelarve kulud võib jagada kaheks. Fikseeritud kulud tulenevad seadustest – teatud sotsiaalpaketi rahastamine, riigisektori ülalpidamine ja muu, millel üldjuhul pole riigi majandust arendavat toimet. Teiseks kuluosaks on riigi arenduskulud ehk uute prioriteetide rahastamine. Kui aga lähemalt vaadata, siis kasvavad riigi kulud just fikseeritud kulutuste suurenemise tõttu. Eriti rõhub eelarvet sotsiaalkulude kasv.
Riigi niinimetatud vaba raha, mida saab paindlikult kasutada majanduskasvu toetuseks ja uuteks algatusteks, jääb vähemalt kuni aastani 2014 tasemele 11–12 miljardit krooni. Meenutan, et kui 2009. aastal sai riik 63,7 miljardit krooni maksutulu, siis 63,2 miljardit läks fikseeritud kulude katteks.
Nagu näete, läheb peaaegu kogu maksutulu fikseeritud kulude katmiseks. Arenguraha peab järelikult tulema kuskilt mujalt. See asjaolu muudab riigieelarve tasakaalu hoidmise pikas perspektiivis raskemaks, kuna demograafiline areng suurendab sotsiaalkulusid. Need söövad aga juurdetuleva raha ära ning võimalusi uusi investeeringuid ja majanduskasvu toetada napib.
Alles nädalapäevad tagasi avaldas reitinguagentuur Standard & Poor˙s hinnangu Eesti demograafilisele seisule. Sellest selgub, et tööealiste inimeste osakaal väheneb 2050. aastaks 58 protsendini kogu rahvastikust, praegu on see näitaja umbes 68 protsenti.
Seetõttu suureneb meil vanadusega seotud kulude osa praeguselt kahelt protsendilt 13,5 protsendile SKTst. See tekitab riigile suure eelarvepuudujäägi ja võlakoormuse. Me võime muidugi endale sisendada, et midagi sellist ei juhtu. Võib-olla, kuid elame-näeme.
Puudujääk tuleb katta
Rahandusministeeriumi prognoosidest nähtub, et aastatel 2010–2014 ületavad riigieelarve kulud tulusid 19,5 miljardi krooni võrra. Eelarve puudujääki tuleb kusagilt rahastada.
Augustikuise ehk värskeima prognoosi kohaselt on riik otsustanud lähiaastatel reserve hoida ja võtta laenu. Kava näeb ette, et keskvalitsuse võlg suureneb. Aastal 2009 oli see 7,7 miljardit krooni, aastaks 2014 kasvab see rahandusministeeriumi hinnangul 42 miljardi kroonini. Siia lisandub veel omavalitsuste võlg – kasv prognoosi järgi 8,6 miljardi pealt 11,1 miljardile kroonile.
Rahandusministeeriumi majandusprognoos on väidetavalt tõsine dokument, mille alusel koostatakse riigieelarveid. Meenutan, et sellele prognoosile tugineb ka praegu menetluses olev 2011. aasta riigieelarve.
Kui valitsus näeb suuri positiivseid muutusi meie majanduses, nagu poliitikud on viimasel ajal viidanud, ja see rahandusministeeriumi majandusprognoosi ebaadekvaatseks muudab, siis peaks selle info ka välja tooma. Kui meil olukord jätkuvalt miljardite kroonide võrra muutuma hakkab, siis tuleks ehk majandusprognoosi teha lausa neli või kuus korda aastas, et avalikkusel mingigi toetuspunkt oleks.
Erasektoril napib arenguraha
Rääkides veel Eesti riigi praegusest madalast võlakoormusest, mille üle uhkust tunneme – ja õigustatult –, ei tohi jätta tähelepanuta, et meie erasektori võlakoormus on jällegi Euroopa Liidu uusliikmete seas suuremaid.
See on umbes 101 protsenti SKTst ehk 221 miljardit krooni. See asjaolu avaldab mõju nii sisetarbimisele kui ka ettevõtete võimele investeerida.
Kahanenud tulude tingimustes on ettevõtjad laenudega hädas. Raha napib majanduskasvu toetamiseks, juba paar aastat maksavad ettevõtjad pankadele rohkem raha tagasi, kui uusi laene saavad, arenguks võhma ei jää. Eestis ei kasutatud buumiajal riiki voolanud raha mitte niivõrd tööviljakuse ja ekspordivõimekuse suurendamiseks, kuivõrd kinnisvaras ja ehitusäris. Need pole kõrge lisandväärtusega ekspordiharud.
Taani, Saksamaa ja Rootsi erasektori kõrge laenukoormus ei ole neile ilmselt probleem, sest nende tootlikkus ja sissetulekud on Eesti omast väga palju suuremad. Asi on selles, et meie majandus oli olemuslikus kriisis juba ammu enne seda, kui usaldus rahvusvahelisel finantsturul kaduma hakkas. See väljendus kesises oskuses ja stiimulis toota midagi sellist, mis ka kehval ajal leiva ja leivakõrvase lauale tooks.
Arvan, et riigil on vaja kasutada läbimõeldult kõiki enda käsutuses olevaid hoobasid, et toetada majanduse konkurentsivõimet.
Rahateeniv majandus on riigi toimimise eeldus ja seetõttu on oluline riikide suutlikkus oma ettevõtete konkurentsivõime arengut paremini toetada. See võib tähendada finantstuge, aga ka maksupoliitilisi meetmeid, läbirääkimisi Euroopa Liiduga nõuete ülevõtmisel ja riigiabi kasutamisel, vähekoormavat, kuid täpset õiguskeskkonda, tarka hariduspoliitikat või muud.
Riigi areng saab toimuda tulude suurenemise kaudu ja uut tulu saab anda ainult reaalne majandus, ettevõtjatele tuleb seega luua maksimaalselt tulu tootmist ja arenemist soodustav keskkond.
Mul on raske uskuda jutte kiirest kosumisest, kui inimeste ostujõud praeguse ja võib-olla suurenevagi inflatsioonitempo juures järgmised neli aastat ei kasva. Ka töötus püsib lähiajal suur. Ma ei näe olulisi muutusi majandusstruktuuris, kui prognooside järgi on ka aastal 2014 Eesti inimese töö väärt vaid kaht kolmandikku ELi keskmisest.
Tõrjuv hoiak
Mu eelkäijad ja ma ise oleme saanud riigikontrolli tööle nii eri valitsuste kui ka parlamendikoosseisude liikmetelt tunnustust ja asjalikku kriitikat. See konstruktiivne tagasiside kaalub sadu kordi üles need juhtumid, kus mõni poliitik teatab, et tal läheb riigikontrolli aruande peale süda pahaks või et see kõik on üks solgiga ülevalamine.
Siiski ei saa ma jätta mainimata teatud muret – pean nentima, et ma pole ametis oldud seitsme aasta jooksul varem kohanud täitevvõimu sedavõrd tõrjuvat hoiakut kui praegu, ükskõik millise probleemi riigikontroll esile toob. Auditite järeldused on järjest kuulutatud kasutamiskõlbmatuks. Ja seda sisuliste selgitusteta.
Mitu ametnikku on meile usalduslikult tunnistanud, et kui nad on pidanud riigikontrolli auditi kohta vastust koostama, siis on neile antud selge poliitiline suunis: kõik tagasi lükata, millegagi ei tohi nõus olla.
Ma ei arva siiski, et see kõik tuleneb mingist riigikontrolli vastu hautavast kurjast või tõmblusterohkest valimiseelsest ajast. Mulle tundub, et see on lihtsalt ühiskonna ja poliitika laiemate trendide peegeldus asutusel, mida ma kõige lähemalt näen.
Olen kurb, et ühiskonnas ja poliitilistes ringkondades on üha enam tunda sättumust tõrjuda alateadlikult ükskõik millised mõtteavaldused, mis ei lähe kokku teatud dogmadega. Olgu nad siis ühiskondlikud, parteipoliitilised või mis iganes.
Kui julged öelda midagi, mis ei lähe kokku parteilise loosungi või analüüsioskuseta inimeste arusaamadega, võidakse küsida: kas sulle ei meeldi Eesti Vabariik? See on kahjuks levinud diskussioonitase. On kahetsusväärne, et üha enam kohtame suhtumist, kus nähvatakse, et see või teine asi ei vääri arutamistki. See on tupiktee.
Eesti ühiskond ei saa lähtuda oma tuleviku arengu aruteludes mõttepuuslikest või parteipoliitilistest dogmadest. Ideid tuleb analüüsida ja nende üle otsustades lähtuda kõigekülgsest mõjuanalüüsist ja oma võimalustest. Suhtumine, et ei, seda või teist asja me ei kavatse küll arutada, ei vii edasi.
Meil tuleks rahulikult, ilma hüsteeriata arutleda hariduse, meditsiini, maksude, sisserännu, sotsiaalhoolekande, riikluse korralduse ja paljude teiste küsimuste üle. Peame olema vabad vanade jäikade seisukohtade taagast ja laskma mõtte vabaks. Aga alati tuleb ka arutamises ühel hetkel piiri pidada ja teha ära otsused, mitte jääda lõpmatu jututoa lõksu heietama. Just tegutsemisjulguse taga toppavad praegu Eesti arenguks hädavajalikud reformid.
Kuigi meie ootused Eesti riigi arengule on olnud kõrgemad, kui tegelikus elus on välja tulnud, on meil siiski põhjust rahul olla. Peaminister nentis hiljuti, et võrreldes oma saatusekaaslastega on Eestil kahtlemata kõige paremini läinud. Ma kinnitan, et see ei ole peaministri illusioon. See on tõde. Kuid ainuüksi see teadmine enam edasi ei vii. Ja ei vii edasi ka mõtteviis, et kõiges on süüdi riik. Igaüks peaks ka ise vastutustundlik olema. Eesti riigi suutlikkuse suhtes tuleks olla realistlik.
3 tähelepanekut
- Võimalus euroraha kasutada on nihestanud meie mõtteviisi ja suhtumist rahasse. Äkitselt on tekkinud raha, mida me ise pole pidanud välja teenima ehk nii-öelda kergelt tulnud raha. Tuleks mõelda, kas üht või teist kulutust tehtaks ka siis, kui see oleks meie endi maksumaksjatelt korjatud raha. Ma arvan, et paljudel juhtudel mitte.
- Riigi niinimetatud vaba raha, mida saab paindlikult kasutada majanduskasvu toetuseks ja uuteks algatusteks, jääb vähemalt kuni aastani 2014 tasemele 11–12 miljardit krooni. Meenutan, et kui 2009. aastal sai riik 63,7 miljardit krooni maksutulu, siis sellest 63,2 miljardit läks fikseeritud kulude katteks.
- Ma pole ametis oldud seitsme aasta jooksul varem kohanud täitevvõimu sedavõrd tõrjuvat hoiakut kui praegu, ükskõik millise probleemi riigikontroll esile toob. Auditite järeldused on järjest kuulutatud kasutamiskõlbmatuks. Ja seda sisuliste selgitusteta.