Mitte ühtegi kätt ei tõusnud, kui ma palusin hiljuti ühes vallas ühiskonnaõpetuse tundi andes gümnaasiumiklasside õpilastel märku anda, kes näeb oma tulevikku kümne aasta pärast seotuna koduvallaga.

Mitte ühtegi kätt. Ja tegu on Eesti mõistes heal järjel vallaga, kus pole sisuliselt tööpuudust, kus tulud on suuremad kui riigilt saadav toetus. Kuigi jah, tegu on vallaga, kus on alla 3000 elaniku.
Saan neist noortest aru, kes kätt ei tõstnud.

Mina ei oleks kah tõstnud, sest maailm on lahti ja väikevalla jätkusuutmatusele noor inimene oma tulevikku ei ehita.

Mäletatavasti on rohkem kui üks kord olukorra normaliseerimiseks ja kohaliku omavalitsuse üksuste (KOV) tugevdamiseks ette võetud katseid välja töötada kõlavate pealkirjadega strateegiaid ja reformikavasid, millega käisid kaasas hoogsad ettevalmistused ning edutult lõppenud katsed samu reforme ellu viia. 2001. aastal tundus juba, et asjaga saadaksegi peaaegu hakkama. Aga ... läks nagu ikka.

Viimastel kuudel on taas julgetud sõnapaari haldusterritoriaalne reform suhu võtta. Ja arvamusi on seinast seina – selgest toetusest ja ratsionaalsest vajaduse mõistmisest kuni probleemide juba traditsiooniks saanud eitamise ja eluvõõra teoreetiseeriva koletise-maalimiseni, vahele sekka ka lüürilist tundlemist stiilis «kogu meie omapära on külas ja laudas» ning populistlikke loosungeid nagu «appi, jälle vägistatakse maarahvast».

Kaske-kaske

Aastad 1990–1993 olid KOVide taastamise aeg teatud idealistlikul laineharjal. Kujutelmades oli kogu maa äärest ääreni täidetud rikaste taludega, mille nägusal rohtõuel kiikusid prisked eesti talutüdrukud, tanud peas ja süli täis kuldseid viljapäid, taamalt kostmas lauluviis «Ema viis hälli heinamaale, kaske-kaske».

Tegelikult saadi juba 1990ndate keskpaigas aru, et muu maailm ei ole vahepeal siiski peatust teinud, pätsiliku Eesti illusioon kadus, sai selgeks, et valdade arv on liiga suur ja rohkem kerkisid päevakorrale haldussuutlikkus ja efektiivsus, jätkusuutlikkuse mured.

Kuid vaatamata üldiselt aktsepteeritud seisukohale, et KOVi süsteem vajab ümberkorraldamist, mida toetasid ka teadlastelt tellitud uuringute tulemused, eri valitsuste moodustatud asjatundjate komisjonide järeldused jms, sumbusid reformimiskatsed parteipoliitilistesse lahkhelidesse. Mittepoliitiline administratiivse sisuga küsimus politiseerus ja hea mõte oli sellega määratud hukule.

Siiski on sellest möödunud aja jooksul ette tulnud ka loomulikku arengut ning mõned vallad/linnad on teinud otsuse liituda vabatahtlikult. Aastate 1996 ja 2005 vahel on 49 omavalitsust valinud ühinemise tee ja nendest on moodustatud 21 uut valda/linna.

Aga see on siiski pea olematu areng. 227 valda ja linna on jätkuvalt alles. Juba suuruselt 17. omavalitsusüksuse järel kahaneb elanike arv alla 10 000.

Vaatamata valdade/linnade üldise arvu mõningasele vähenemisele ei ole alla 3000 elanikuga KOVide osakaal koguarvust peaaegu üldse vähenenud. Kui aastal 2001 oli väikesi KOVe 70%, siis 2007. aastal oli selliseid 67% kõikidest valdadest/linnadest.

Kahe kolmandiku KOVide kohta tuleb rahvastikust vaid 17%.
Alla 1000 elanikuga valdu on aga suisa 35 (sic!). Ja ainult kolm linna ületab 50 000 elaniku piiri. On ju vana nali, et vastates välismaal küsimusele, kui palju Eestis on elanikke, ja saades vastuseks 1,3 miljonit, järgneb küsimus – aga kui palju teistes linnades elab.

Meeletu hulk ülesandeid

Ütlesin juba 2006. aastal parlamendi ees kõneldes KOVide suutlikkust ja neile pandud kohustuste hulka võrreldes, et kui ikka muusikateos on kirjutatud sümfooniaorkestrile, siis kandle ja kammipilliga seda lugu ära ei mängi.

Riigikontroll on auditeerinud KOVe ligi kaks aastat. Nii suuri, keskmisi kui ka väikseid. Kui suuremad linnad välja arvata, vaatavad meile vastu kogu aeg ühed ja samad probleemid ning sama süsteemne viga.

Ja ma võin audititulemustele tuginedes kinnitada põhilist – ei ole olemuslikult võimalik, et paari tuhande elanikuga KOVid suudaksid kõiki neile ette nähtud ülesandeid täita. See ei ole lihtsalt võimalik.

KOVide ülesannete loetelusse kuuluvad näiteks sellised n-ö seinast seina märksõnad nagu sotsiaalabi, vanurite hoolekanne, lastekaitse, puuetega inimeste sotsiaalteenused, elamu- ja kommunaalmajandus, veevarustus ja kanalisatsioon, heakord ja jäätmehooldus ning maakorraldus ja territooriumi planeeringud, ühistransport, teede ja linnatänavate ehitamine ning korrashoid ja liikluse korraldamine, kultuurielu ja vabaajaüritused, aga ka tervishoid, avalik kord ja turvalisus.

KOVil tuleb hakkama saada oma koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide, raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva- ja hooldekodude ning tervishoiuasutuste ülalpidamisega.

Ja selle «sümfoonia» mängimisega peavad KOVid edukalt toime tulema, olenemata nende suurusest, valla või linna elanike arvust või asukoha eelistest. No ei ole võimalik.

Kõik KOVid peavad oma ülesannete täitmiseks olema suutelised kavandama oma valla/linna arengut, lisaks peavad seal töötavad ametnikud olema kompetentsed planeerima kavandatu finantseerimist või võimalusi finantseerijate kaasamiseks, omama võimekust projekte juhtida, riigihankeid korraldada, pidama tasemel finantsarvestust, arendama ja hoidma toimivatena IT-süsteeme jne.

Ka alla 2000 elanikuga KOVi volikogu, milles liikmeid võib minimaalselt olla 7, peab kõigis valla tegevuse valdkondades kehtestama suure hulga määrusi ja muid õigusakte ning võtma vastu hulga olulisi otsuseid.

Inimesi ei ole. Ega tule

Inimeste ootus saada põhilisi avalikke teenuseid enam-vähem ühtlasel tasemel üle kogu riigi eeldab KOVidelt, et kõigi valdkondade ametnike tarbeks oleks olemas ametikohad ja need oleks täidetud kompetentsete spetsialistidega. Teenuste osutamiseks toimiks efektiivne töökorraldus ja tagatud oleks selle tehniline pool.

Ka siin ei ole vahet omavalitsuse suurusel, pakutava teenuse kvaliteedi tagab ametniku kompetentsuse tase, samas on nii, et ühes või teises valdkonnas tuleb väikevallal terve aasta jooksul vastu võtta vaid mõni üksik otsus.

Ja nii nagu KOVidele pandud ülesannete hulk aasta-aastalt pigem suureneb, nii tõusevad pidevalt ka nõudmised ametniku kompetentsusele ja teadmistele.

Vaadates kogu loetelu, millega KOV iga päev peaks tegelema, tuleks igal vallal/linnal tarvitada arhitekti, maakorraldajat, ehitusinseneri, riigihangete spetsialisti, juristi, IT-süsteemide arendajat, finantsjuhti ja raamatupidajat, kultuuriürituste korraldajat, haridusvaldkonna asjatundjat, sotsiaalhoolekande- ja lastekaitse korraldajaid ning jäätmehoolduse ja keskkonnaspetsialiste jne. Või need teenused kõik sisse osta. Aga kust?

Enamasti on väikestes vallavalitsustes vaid 10–15 ametnikku koos vallavanema, abivallavanema ja sekretäriga. Väikseimates vallavalitsustes on neli kohta. Neil on täita samad põhifunktsioonid mis Tallinna rael.

Tegelikkus on see, et nii tasemelt kui ka erialalt erineva ettevalmistusega KOVide ametnikud täidavad juba praegu mitut ülesannet.

Tihti ei jätku ka ühe käe sõrmedest, et loetleda, milliste valdkondade eest nad peavad vastutama. Samas on KOVid ka valiku ees, kas jätta ametikoht täitmata või lasta kvalifikatsiooninõuete latti alla.

Arvukamaid ametnike koosseise võimaldab ette näha vaid suuremate valdade/linnade rahakott ja võimalus, et suuremast KOVist vajalik spetsialist ka leitakse. Alati kostab KOVidest hüüatusi, et andke aga raha, küll me siis kõike teeme ja hakkama saame. Raha paraku ei aita, sest inimesi ei ole. Ega tule.

Ja kui Eestis leidukski üle 200 arhitekti, ehitusinseneri, juristi, kes asuksid tööle väike-KOVidesse, siis kuidas saaks neile tagada hästi makstud ja erialast rahuldust pakkuvat tööd 8 tundi tööpäevas 5 päeval nädalas, nii et nende kvalifikatsioon säiliks ja nad edasi areneksid?

Tants vallasekretäride ümber

Eriline koht ametnikuna KOVi tegevuse korraldamises on valla- ja linnasekretäridel. Nii on see olnud KOVide taasloomisest saadik. Aga ka sama kaua on kestnud selle rolli kandmisega seotud probleemid.

Juba 1995. aastal heitis toonane õiguskantsler KOVidele ette õigustloovate aktide nigelat kvaliteeti ning tõi selle ühe põhjusena välja, et paljudes KOVides on juriidiline teenistus nõrk või koguni puudub. Avaliku teenistuse seadus lubas 1996. aasta algusest valla- ja linnasekretärina töötada vaid juristidel.

Seejärel avastati, et enamikul valla- või linnasekretäridest ei ole juristi kvalifikatsiooni ja on ebareaalne, et need kohad õnnestub täita juristidega. Lahendusena lubati ametisse ka vastava täiendusõppe läbinuid, kel kutsetunnistus.

Ja kuigi täpseid andmeid kõigi Eesti KOVide kohta on raske välja tuua, võib siiski arvata, et juriidilise kõrgharidusega valla- ja linnasekretäre töötab vähem kui kolmandikus Eesti KOVides ja neistki on paljud lähiaastatel pensionile minemas.
Võtame näiteks kas või kahe maakonna värsked andmed: Raplamaa 10 vallasekretärist ei ole juristi kvalifikatsiooni ühelgi, Põlvamaa 14 omavalitsuses on kõrgem juriidiline haridus kahel vallasekretäril.

Otsest juristide puudust Eestis ei ole, kuid neil on enamasti muud teha, pealegi poleks juristidel väikevallas/linnas vajalikku erialast koormust ning arenguvõimalusi.

Trend ei anna alust hõisata

Juba üheksa aasta tagune «Eesti inimarengu aruanne» toob välja, et ka 3000–6000 elanikuga vallad, väiksematest rääkimata, ei suuda toetada demokraatlikku sotsialiseerimist ja eestvedajatena silma paistnud inimesed siirduvad suurematesse keskustesse.

See tendents jätkub: võrreldes 2001. aastaga on rahvaarv vähenenud suhteliselt kiiremini just väikestes KOVides. Võrreldes riigi keskmisega väheneb väikestes KOVides rahvaarv poole kiiremini.

Statistika näitab, et neid väikesi KOVe, kus tööturule sisenejaid oli rohkem kui sealt väljujaid, oli 2001. aastal 151, ning KOVe, kus sisenejad vähemuses, oli 23. Aastaks 2007. oli aga nii ühtesid kui ka teisi väikseid KOVe arvuliselt peaaegu võrdselt.

Analüüsides KOVide jõukust ja reastades nad ühe elaniku kohta laekuva tulumaksu summa alusel, selgub, et suhteliselt rikkamate (1.–20. koht)

KOVide seas on väikeste esinemissagedus tagasihoidlikum, samal ajal on olukord sotsiaaltoetuste maksmise osas vastupidine, st väikesed KOVid maksavad elaniku kohta sotsiaaltoetusi pigem rohkem kui suuremad.

Riigieelarvest eraldatakse igal aastal tasandusfondi kaudu raha nendele
KOVidele, kelle arvestuslikud tulud jäävad alla arvestuslikele kuludele ehk kes ei tuleks ise ots otsaga kokku. Aastate jooksul on tasandusfondi kaudu toetust eraldatud valdavale enamikule KOVidest. Tänavu on toetusrahata vaid 21 valda/linna. Seega – ise saab hakkama umbes kümnendik KOVidest. Kuid see ei ole praegu peamine probleem.

Rõhutan – haldusterritoriaalse reformi eesmärk ja tulemus pole suur kokkuhoid. Peamine eesmärk on hüppeliselt parandada juhtimise kvaliteeti, võimekust täita oma ülesandeid. See on võimalik.

Vaja selget plaani

Niisiis – riigikontrolli auditid on reljeefselt välja toonud, et paljud ülesanded, mis KOVidele on pandud, käivad neil selgelt üle jõu ja süsteem ei ole olemuslikult võimeline töötama. Mida aga teha?

Riigikontroll on soovituste andja. Ja me oleme ärgitanud KOVe kohustuste täitmiseks tegema rohkem omavahelist koostööd, koostööd ka omavalitsusliitudes. Paraku on nii huvid, potentsiaal kui ka ressursid väga erinevad, koostöö enam ei päästa. Vaja on jõulist reformi. Ja see on valitsuse ning riigikogu kätes.

Paraku ei ole rohkem kui aasta jooksul valitsuse kabinetinõupidamisel, rääkimata istungist, arutatud ühtegi KOVide perspektiive ja arengut puudutavat dokumenti, kuigi ametis on juba selle valitsuse teine regionaalminister.

Lehtedes tuleb kah loomulikult mõtteid avaldada, aga sellele lisaks oleks vaja reaalseid kavasid ja plaane, konkreetseid ettepanekuid valitsusele. Neid pole näha olnud.

Et reformini siiski jõutaks, on vaja esiteks hoiduda kiusatusest haldusterritoriaalne reform taas politiseerida ehk vaadata kõike läbi parteiliste prillide. Reformi vajadus on objektiivne, sõltumata sellest, kes on kuskil võimul.

Teiseks – olen viimase 16 aasta jooksul näinud piisaval hulgal häid mõtteid hukka minemas, sest nendega on välja tuldud viisil, mis on kõik teised asjasse puutuvad osalised mõtte vastu häälestanud, isegi kui nad sisimas on selle poolt ja peavad seda mõistlikuks.

Paraku olen ka viimaste haldusreformi ja muude väga vajalike reformide arutelude puhul näinud kahjuks püüdu saada ühe või teise mõtte kiirkorras väljahüüdmisel just parteilist punktivõitu oma partneri arvel ehk otse öeldes – soovi lihtsalt (koalitsiooni)partnerile käru keerata.

Pealegi paneb see kahtlema, kas ühe või teise hea mõtte väljakäimine on üldse mõeldud tõsiselt või teenib ta ainult ühekordse parteilise kasulõikamise küünilist huvi. Seega ei tohiks reformi teemat käsitledes kleepida sellele peale ühe või teise erakonna logo.

Viimsepäeva laupäevani?

Eesti januneb ratsionaalsete ja kiirete otsuste järele väga paljudes valdkondades, radikaalne haldusterritoriaalne reform on üks nendest. Kokkulepe, et kuna me ei ole võimelised milleski kokku leppima, siis lükkame kõik olulised otsused määramatusse tulevikku, meid edasi ei vii.

Võidaks ometi aru saada: meil on kogu riigis sama palju inimesi kui mujal ühe korraliku suure linna ühes linnajaos. Seda teadvustades läheb ehk paika mõõtkava, milles me peaks oma KOVide süsteemi ja olemist laiemalt vaatama.

KOVide enesealgatuslikku ühinemist on püütud saavutada aastaid. Jah, ilus ja tore on rääkida juttu vabatahtlikust ühinemisest, mis kestaks kas või viimsepäeva laupäevani. Siis ju keegi ei pahanda.

Nii kodaniku, valija kui ka riigikontrolörina sooviks ma väga, et just väikevaldades/linnades endis tekiks surve oma juhtidele ühineda teistega ja moodustada võimekamaid üksusi.

Mõnel pool sellised mõtted ka liiguvad, kuid näen ka üksteise vaenamist ja rumalat suletuse püüet nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Puudub tihtipeale soov vaadata oma hoovist kaugemale, näha ennast terve Eesti võimekuse taustal ja mõtestada enda olemist Euroopa ja maailma taustsüsteemis.

See on häda, mis vaevab Eestit ka laiemalt – kuna siinne kant on enamasti olnud ühe või teise impeeriumi osa, siis on ka laiem strateegiline mõtlemine olnud impeeriumide keskuste pärusmaaks; kohapeal on olnud vaja mõelda nii otseses kui ka kaudses mõttes piiratult vaid oma valla või talu piires. Ja kui vallast või linnast edasi on liigutud, on see kitsas maailmapilt endaga kaasa võetud.

Ma väga tahaks, et see nn vabatahtlik faas toimiks, aga elu näitab muud. Pealegi on see oma süsteemituse tõttu toonud hea kõrval kaasa ka probleeme: on tekkinud mitmed nn värdalad, mille puhul otsuste tegemisel pole silmas peetud tõmbekeskuste väljakujunenud loogikat, inimeste toimimist ruumis, nagu on selgitanud tippteadlased, näiteks inimgeograaf doktor Garri Raagmaa.

Vaesemad vallad on ka püüdnud jõukamatega ühineda, kuid on osutunud ärapõlatud pruutideks. Osalt on see emotsionaalselt ka arusaadav – miks peaks keegi tahtma enda külge naabrit, kes on end arutult majandanud või kes ei suurenda tulusid, vaid tekitab hoopis hulga sotsiaalvaldkonna kulusid juurde.

Seepärast – nii kurb kui see ka ei ole – lootus sellele, et vabatahtlik ühinemine teoks saab, tundub olema sama naiivne kui arvata, et päevituskreemiga määrimine luumurruga jala terveks teeb. Seda on mõistnud ka meie naabrid lätlased, kes vähendavad oma
KOVide hulka viis korda. Ja teevad seda ülalt alla. Sellised reformid ei ole paraku teisiti tehtavad.

Radikaalne ravi

Selle kohta, milline võiks uus halduskorraldus välja näha, on ju pakutud aastate jooksul väga erinevaid lahendusi. Ma kipun arvama, et need variandid 60–90 vallast, mis võisid tunduda kõlblikud veel 7–8 aastat tagasi, on nüüd juba iganenud. Pigem võiks neid üksusi olla 12–15 maakondlikul põhimõttel + viis-kuus (suuremat) linna.

See tagaks tõenäoliselt KOVide piisava juhtimiskvaliteedi ning võimekuse avalikke teenuseid osutada, sest erialase ettevalmistusega spetsialisti palkamiseks igas valdkonnas oleks piisav koormus olemas ja ilmselt leiduks umbes 40 000 – 70 000 elaniku seas ka vajalik arv oskajaid inimesi nende ametikohtade täitmiseks.

Ja siis oleks need keskused tõeliselt tugevad, nad suudaks korraldada kohalikku transporti, sotsiaalhoolekannet jne.

Nad suudaks toetada muidu kahjumlikke poebusse, et kuskil kaugel külas üksi elavad inimesed saaksid oma toidukraami kätte. Tugev KOV saaks luua ka teeninduspunktid, mille kaudu saaks inimesed mööda eri asutusi jooksmata n-ö ühe akna põhimõttel teenindatud jne.

Maakonna piires saaks korda ka koolisüsteem, mille korrastamist paljud KOVid siiani on saboteerinud, hoides kümne küünega kinni just oma (jätkusuutmatust) koolist. Riigikontroll soovitas juba neli aastat tagasi läbi mõelda koolibusside süsteemi.

Prognooside kohaselt on kümne aasta pärast üldhariduskoolide arv Eestis vähenenud umbes 25–40%, sest ei ole lapsi, kes neis õpiks.

Kas praegustest maavalitsustest võiks alles jääda kaks, kolm või neli, või kasutada mingit muud lahendust riiklikku järelevalve tegemisel, on juba tehniline küsimus.

Paljud riigiasutused on oma struktuuri tegelikult näiteks nn nelja lääni süsteemiga kohandanud, kuigi ka see on toimunud omavahel koordineerimatult ja põhjustanud probleeme, sest pole alati järgitud tõmbekeskuste loogikat.

Poliitiline enesetapp!?

Olen aastate jooksul rääkinud haldusterritoriaalsest reformist väga paljude poliitikutega. Ja mitte ükski neist pole öelnud, et ei, me ei vaja mingit haldusreformi. Vastupidi, nad on mulle öelnud, et jah, muidugi on need sajad omavalitsused täielik absurdsus.

Ja kui ma küsin, et kulla inimesed, miks te siis midagi ette ei võta, järgneb häbelikul muigel vastus: «Noh, sa saad ju aru...»

Saan jah aru. Saan aru, et vaekauss riigimehelikkuse ja ratsionaalsuse ning populismi vahel on seni olnud kurvastavalt palju kaldu populismi kasuks.

Ka mu kolleeg õiguskantsler Indrek Teder ütles Postimehe lisas Otsustaja eelmisel kuul välja, et «KOVide probleem algab sellest, et neid on kohutavalt palju /.../ Praegu ei ole ka poliitilist tahet teha haldusreformi, sest ainult sellest rääkimine tähendab poliitikule poliitilist surma. Sellega lihtsalt ei tegeleta.»

Kuid miks? Probleemi tuuma sõnastas väga hästi kommunikatsiooniteadlane ning Eesti Televisiooni ajakirjanik Indrek Treufeldt oma seriaali «11 000 aastat hiljem» riigikogu ja poliitika kohta käivas osas. Treufeldti sõnul on hull see, et üha rohkem otsuseid selles riigis langetatakse või jäetakse langetamata mittemeeldimise hirmus.

Õnneks on Eestis mitmeid poliitika vallas tegutsejaid, kes julgevad oma ratsionaalseid mõtteid ja seisukohti välja öelda, kuid kahjuks saavad nad veebikommentaariumides endale kohe tünnide viisi solki ja rahvavaenlase sildi kaela.

Ka tavameedias saavad kahjuks tihtipeale kiita pigem populistid kui kainelt ja ratsionaalselt mõtlejad, mis omakorda toodab populiste juurde.

Tuleb meeles pidada, et enamik arukaid otsuseid on nende valijate silmis, kes hääletavad kandidaadi silmade värvi ja loosungite põhjal, alati ebapopulaarsed. Aga riigimees ei tohiks sellest end mõjutada lasta. Tema peab mõtlema ja tegutsema ratsionaalselt.

Vald ei võrdu kogukonnaga

Praeguse KOVide süsteemi lõpp oleks halbade tagajärgedega ainult politikaanidele, populistidele, saamatusele, nõmedusele, tölplusele. Kõigile teistele annaks see lõpp hoopis tõuke uueks arenguks ja Eestile uut hoogu.

See annaks lootust, et need inimesed, kelle silmad (veel) säravad ja kes soovivad oma elu korraldada väljaspool suuremaid linnu, saaksid tasemel teenuse, ühtlasemalt areneks ettevõtlus ja paraneks inimeste elujärg. Vajame keskusi, mis reaalselt suudavad kohaliku omavalitsuse rolli täita. Ja haldusterritoriaalset reformi vajame just nende vahvate inimeste pärast.

Paari tuhande inimesega vald võib ju osale selle elanikest tunduda universumi keskpaigana ja vallavanem universumi peadirektorina, aga see on reaalsusest valgusaastate kaugusel.

Eesti kohaliku elu üks parimaid tundjaid, tuntud ajakirjanik Rein Sikk näitas hiljuti Eesti Päevalehes, kui alusetu on haldusreformi vastaste levitatav hala selle üle, et vallamaja kaob ära, kohe kõik ääremaastub või läheb kaduma identiteet.

Olen Rein Sikuga nõus, et tuleb selget vahet teha administratiivsel keskusel, kus käib asjaajamine ja kogukondlikul tegevusel. «Kas meie identiteet on vaid vaskplekist või emailitud silt ühe maja uksel?

Või sama nimi vallavalitsuse paberi nurgal? Või algab identiteet sellest, mis on südames? Kas tunneme end setuna, võrokesena, kadrinalasena, virulasena? /.../ Kindlasti on identiteet midagi enamat kui ühe ametniku töölaua asukoht,» kirjutas Sikk, resümeerides, et Eesti pole nii rikas, et võiks endale lubada ka teistkordset haldusreformi äralörtsimist.

Kardan, et kui taas ei julgeta haldusterritoriaalse reformi tegemist ära otsustada, lahkub maalt üha rohkem ja rohkem inimesi. Ja need noored sealt väikevalla gümnaasiumist, kellest alguses kirjutasin, ei lahku siis ilmselt mitte ainult oma vallast, vaid ka maalt riigi mõistes. Ja pole põhjust neile midagi ette heita. Lihtsalt ühel hetkel saab mõtlevatel inimestel sellest kõigest villand.