Millises imelises riigis saab matemaatikas nõrk, et mitte öelda loll ülikooli mõnele tehnoloogiaga seotud erialale sisse isegi siis, kui tema matemaatika riigieksam on sooritatud minimaalselt gümnaasiumi lõpetamiseks lubatud 20 punktile 100st? Ja tegu ei ole mitte oma kulul, vaid maksumaksja kulul õppega.

Õige vastus on Eesti. Riik, kes on sarnaselt pea kõigi teiste Euroopa riikidega erinevate arengukavade kaudu pidanud oluliseks eelisarendada hariduses loodus- ja täppisteaduste ning tehnika valdkonda, kust peaksid eeskätt tulema need insenerid ja teadlased, kes oleksid meie riigi majanduse kasvumootoriks. Samuti on Eesti riik oluliseks pidanud doktoriõppe osakaalu suurendamist praeguselt 150 lõpetajalt 300 lõpetajale aastaks 2015.

Tellimus jääb täitmata

Riigikontrolli audit näitab, et kui vaadata tänase seisuga uue, 3+2 süsteemi alusel esitatud riikliku koolitustellimuse täitmist, siis on nimetatud valdkonnad just need kohad, kus tegelikult on suurimad käärid riigi ootuste ja tegeliku olukorra vahel. Nii suutsid eelmisel aastal kõrgkoolid näiteks rakenduskõrgharidusõppes tagada tehnika valdkonnas riigi soovitud/vajatud 437 lõpetaja asemel üksnes 272, ja kui arvesse võtta vaid riigieelarvelistel kohtadel õppinud lõpetajaid, siis on vahe veelgi suurem: riigieelarvelistel kohtadel lõpetas kõigest 83 üliõpilast, mis teeb 19% riikliku koolitustellimuse mahust. Olukord pole parem ka teistel õppetasemetel. Nii suutis tähtaegselt lõpetada üksnes kolmandik tehnika valdkonna inseneriõppe ja magistriõppe lõpetajatest.

Sama tõsine on olukord doktoriõppes, kus riigieelarvelistel kohtadel õppinutest on suutnud tähtaegselt õpingud lõpetada alla 40% doktorantidest. Kui lisada riigieelarvevälistel õppekohtadel õppinud doktoriõppe lõpetajad, siis on kõrgkoolid suutnud tagada riikliku koolitustellimuse täitmist doktoriõppe lõpetajate osas vähem kui 60% ulatuses. See tähendab, et igal aastal lõpetab doktoriõppe üle 100 doktorandi vähem, kui riik on tellinud ja riigi seatud eesmärgid saavutada vähemalt 300 doktoriõppe lõpetajat on jäänud senini kättesaamatusse kaugusesse.

Mäng lepingutega

Loota võib, et lõpetajate hulk tulevikus ehk suureneb, sest uus lõpetajate tellimise süsteem rakendati alles 2002. aastal ning tulenevalt üliõpilaste õigusest pikendada mitmel põhjusel õpinguid, võib koolitee lõpetamine venida üsna pikaks. Riikliku koolitustellimuse lepingutes on riik aga ühemõtteliselt tellinud konkreetseks tähtajaks teatud arvu lõpetajaid. Ülikoolid mitmes valdkonnas lepinguid täita ei suuda. Tänaseks ongi kujunenud olukord, kus lepinguline suhe ülikoolide ja riigi vahel on muutunud omaette mänguks, milles võitjaid õieti polegi.

Riigikontroll on seisukohal, et haridus- ja teadusministeeriumi sõlmitavaid riikliku koolitustellimuse lepinguid on mõtet teha üksnes juhul, kui reaalselt jälgitakse ja oodatakse sõlmitud lepingute täitmist. Praegu on sanktsioonid lepingute täitmata jätmise eest küll ette nähtud, kuid ülikooliseaduse rakendussätte kohaselt ei hakata neid rakendama enne 2009. aastat. Probleemid on aga juba täna näha.

Seega isegi kui kõrgkool ei suuda lubatud tähtajaks lõpetajaid pakkuda ning isegi mitte vajalikul hulgal sisseastujaid vastu võtta, jääb saadud riikliku koolitustellimuse raha talle alles. Juhul kui riikliku koolitustellimuse lepingute eesmärk on tagada üksnes kõrgkoolide rahastamine, siis tuleks see ka ausalt välja öelda ja teavitada sellest nii seotud osapooli kui ka avalikkust.

Kõrgkool käib üle jõu?

Kui vaadata, miks kõrgkoolid ei suuda täita riigi ootusi, siis esimesena torkab silma õpingud katkestanute suur arv. Nii näiteks katkestas eelmisel aastal ligi veerand kõrgkooli astunud esmakursuslastest. Kusjuures loodus- ja täppisteadustes oli vastav näitaja isegi üle 40% ja tehnoloogia erialadel üle 30%. Milles asi? Kas kõrgkoolide nõudmised on liialt karmid?

Pigem tuleb vastust otsida asjaolust, et riik on küll eelistanud riikliku koolitustellimuse esitamisel loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogia valdkonna erialasid, kuid on kahe silma vahele jätnud asjaolu, et potentsiaalsete sisseastujate arv nendele erialadele aasta-aastalt väheneb ning mõnel erialal puudub sisseastumisel konkurss üldse.

Mõni ime siis, et kõrgkoolid meelitavad nendele erialadele nn talvitujaid, kes astuvad ülikooli õppima näiteks masinaehitust üksnes seetõttu, et ei saanud romaani filoloogiasse sisse ja kuskile oli vaja ju minna. Samas on kõrgkool formaalselt oma kohustuse riigi eest täitnud ja kõik õppekohad komplekteerinud. Nagu eespool mainitud, näitas Riigikontrolli audit, et nii mõnelgi tehnoloogia erialal oli võimalik asuda õppima riigieelarvelisele kohale isegi juhul, kui matemaatika riigieksam oli sooritatud minimaalselt gümnaasiumi lõpetamiseks lubatud 20 punktile 100-st.

Kui vaadata riigieksamite tulemusi, siis sooritas kõigest 47% gümnaasiumilõpetajatest eelmisel aastal riigieksami füüsikas, keemias või matemaatikas ning neist omakorda veerand sooritas selle eksami 70 punktile või enam (70 punkti on madalaim lävend, mille Tartu Ülikool on riigieelarvelise kohale sisseastujatele püstitanud). Ja neist 1569 tublist noorest otsustas Eestis õpinguid alustada loodus- ja täppisteaduste või tehnoloogia erialadel 753. Samas avati riigieelarvelisi õppekohti neis valdkondades 2540 ...

Vaadates neid arve, siis võiksid kõrgkoolid tõdeda, et töö tellija materjalist. Ilma kvaliteedis järeleandmist tegemata ei olegi võimalik täita neid unistusi, mida oleme arengukavadesse kirja pannud. Mis siis teha?

Alustada tuleks juba lasteaiast

Hiljuti võis Financial Times’ist lugeda, et Saksamaal on käivitunud laiaulatuslik programm, kus sajad Saksa suurfirmad on hakanud toetama lasteaedu nii rahaliselt kui ka uusimate tehnoloogiliste lahendustega, et kasvatada juba lasteaialastes huvi tehnika ja teaduse vastu. Ja seda kõike selleks, et neil oleks ka 20 aasta pärast insenere, kellest juba praegu suur puudus on.

Eestis on seni arvatud, et inseneride ja teadlaste arvu suurendamiseks piisab peaasjalikult riikliku koolitustellimuse suurendamisest nendel erialadel ja meie probleem saab lahendatud. Paraku pole see loodetud tulemusi andnud ning pigem on lihtsalt kasvanud tasulistel õppekohtadel õppivate teiste erialade üliõpilaste arv. Vaatamata lootustele, pole noorte hulgas lihtsalt loodus- ja täppisteadused ning tehnoloogia populaarsed. Noored valivad endiselt sotsiaalteaduseid. Nii näiteks oli Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas 2007. aastal 29 riigieelarvelist kohta, kuid tasuta võeti vastu 55 ning tasulistele kohtadele veel 243 sisseastujat. Lisaks asus 300 noort avatud ülikoolis juristiks õppima. Kokku võeti seega ühe aasta kohta vastu pea 600 juristiks tahtjat!

Võib ju ka loota, et suudame puudujäävad insenerid asendada võõrtööjõuga või teenuse ostmisega välismaalt, aga elu näitab, et siin oleme konkurendid vähemalt teiste Euroopa riikidega. Kui ainuüksi Saksamaal on Financial Times’i andmetel puudu 95 000 inseneri, siis oleks naiivne arvata, et kõigile väljaspool oma riiki spetsialiste jagub. Lisaks ei tohi ära unustada, et ka sisseostmiseks peavad kohapeal teadmised ja oskused olema.

Eesti riigil on viimane aeg hakata tõsiselt tegelema süsteemselt loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogia valdkonna populariseerimise ning õpetamisega juba maast madalast. Teadlaste järelkasvu suurendamiseks toetati esmakordselt teaduse populariseerimist 2007. aastal 950 000 krooniga, 2008. aasta eelarves kasvas see summa 2 miljoni kroonini, kuid need summad ja plaanid on väga lahjad.

Sammud, mis on viinud praegu valitseva olukorrani, astuti 5–10 aastat tagasi. Meie saame teha samme, mille vilju saab lõigata 10 aasta pärast, sest just niikaua kestab doktorikraadiga inseneri või teadlase ettevalmistus.