Oviiri esimesel ametiajal kaotas riigikontroll Partsi ajal kasvanud hambad, teisel ametiajal kaotab riigikontroll ilmselt ka proteesid, kirjutas üks irvhambast tundmatu netiasukas minu uueks ametiajaks riigikontrolöriks nimetamise kohta mõnda aega tagasi. Sain südamest naerda, kuid selles käsitluses on paraku ka üks väga levinud ootus – näha riigikontrollis agressiivset hammustajat või igaühe peale lakkamatult haukuvat koera. Riigikontrollilt oodatakse politsei või prokuröri rolli asumist, kärarikkaid süüdistusi ja rusikaviibutusi.

Olen veendunud, et riigikontroll ei saa ega tohi võtta oma loosungiks omaaegset Raadio 2 menusaate pealkirja «Puuga pähe». Riigikontroll peab olema küll kindlameelne, kuid lähtuma põhimõttest, et kriitilise hinnangu kõrvale peab kritiseerijal olema pakkuda positiivne programm ehk variant, kuidas asju teha paremini. Me ei nõua kellegi verd või vangipanekut, vaid anname rahvusvahelistest standarditest ja tavadest lähtuva auditiorganisatsioonina soovitusi, kuidas süsteemide toimimist parandada.

Tänapäevase euroopaliku kõrgeima auditiasutuse ülesanne ühelt poolt on öelda, kas valitsus eelarveraha kasutamise kohta käivas aruandes räägib parlamendile tõtt, teiselt poolt on aga ülesandeks anda parlamendile infot selle kohta, kuidas valitsus poliitikaid ellu viib ja mida ta maksumaksja raha eest saavutab. Riigikontrolli asi on seega tagada otsustajatele ratsionaalne panoraamne pilt, anda neile erapooletu kõrvaltvaade, mis ei pretendeeri olema ainutõde.

Nendel alustel kavatsen ma lähema viie aasta jooksul Eesti Riigikontrolli arendada. Teiste sõnadega – inimesed peavad saama riigikontrolli audititest inimeste, mitte ametnike keeles teada, mida riik nende rahaga teeb ja kas inimesed saavad oma maksude eest seda, mida neile on lubatud. Kahjuks on siinkohal ka riigikontrollil kõvasti arenguruumi.

Rõhutan veel ja veel kord – selleks tööks ei ole meile antud karme jõuvolitusi, töömeetodiks on audit: dokumentide uurimine, intervjuud, analüüs, mitte aga pealt- või ülekuulamine. Aga ka teises laadis on võimalik tegutseda – Valgevene riigikontrollil on lausa oma uurijad palgal, hiljuti tuli sealt näiteks uudis, et riigikontroll on kinni nabinud 11 tonni piraat-seapekki, mida plaaniti müüa väljaspool riiklikku kaubandussüsteemi ...

Eesti Riigikontroll annab soovitusi, me ei tee ettekirjutusi, nagu tihti ekslikult arvatakse. Riigikontrolli pädevuses pole kedagi karistada; samuti ei teosta ta ise võimu, vaid abistab soovitusi tehes neid, kes otsuseid vastu võtavad. Ja riigikontrolli töötulemused on eelkõige suunatud riigikogule, valitsusele ning avalikkusele. Esmane klient on aga riigikogu.

Riigikogu auditikomisjon tööle

Praegu käivad tulised arutelud selle üle, kuidas anda riigikogule oma töös nn uut hingamist. Selleks on hädavajadus – kui 1992. aastast peale on riigikogu põhienergia kulunud olulisel määral seadusloomele, siis praeguseks on see töö põhiosas valmis. Seega on just nüüd õige aeg kulutada seadusloome alt vabanenud energia selleks, et nõuda aru, kuidas maksumaksja raha on kulutatud ja kas selle raha eest on saavutatud soovitud tulemusi. Need on mu sõnad kõnest parlamendi ees aastal 2005. Täna võib neid muutmatult (ja kas ka lõputult?) korrata.

Nii Euroopas kui ka mujal maailmas on üldlevinud praktika, et parlamendis on selleks spetsiaalne auditikomisjon (Public Accounts Committee), kes arutab kõrgeima auditiasutuse, meie mõistes riigikontrolli esitatud aruandeid, kutsub selgitusi andma kõrgemad riigiametnikud, kantslerid jt, arutab läbi oma reageeringu ja koostab seejärel oma järeldused koos soovitustega edasiseks tegevuseks.

Briti parlamendi auditikomisjon tegutseb juba alates aastast 1861. Lubadusi ja ütlusi, mida kõrged ametnikud komisjoni ees annavad, käsitletakse kui parlamendi täiskogule antuid. Hämajad, kes komisjoni välja vihastavad, saadetakse häbiga ukse taha ja see ei mõju nende karjäärile just positiivselt.

Ka Eesti parlamendis on selliseks tööks mõeldud komisjon olemas juba aastast 2004, kuid selle toimimine on paraku suhteliselt ebaefektiivne ega sarnane kuigivõrd sellega, kuidas töötavad samalaadsed komisjonid mujal, näiteks Suurbritannias, Kanadas, Hollandis. Analoogsed komisjonid Euroopa Liidu vanades liikmesriikides toimivad tava järgi, mille kohaselt komisjoni istungitest ja kuulamistest teatatakse avalikult ning istungil on kohal kodanikuühenduste esindajad ja ajakirjanikud.

Hea tava nõuab, et komisjoni esimeheks oleks alati opositsiooni silmapaistev esindaja, soovitatavalt rahanduse valdkonnaga seotud ja ministrina teeninud isik.

Komisjon keskendub tippametnikelt aru nõudmisele, kuidas ja millal kavatsetakse auditites viidatud probleemid lahendada. Ja need lubadused fikseeritakse kõik komisjoni kuulamise täisstenogrammis. Auditikomisjoni istung võib kesta igal nädalal mitu korda paar-kolm-neli tundi ja kogu selle aja vältel esitavad komisjoni liikmed kuulatavatele tippametnikele umbes 100–200 küsimust.

Erilist jõulisust ministeeriumide tippametnike küsitlemisel näitavad teiste riikide praktikas just valitsuserakondi esindavad parlamendiliikmed, sest see on nende valitsuse poliitika, mida kehvasti ellu viiakse, põhjustades valijate rahulolematust ja vähendades võimalusi saada tagasi valituks.

Komisjoni töö avalikuks

Kõike seda tuleks riigieelarve kontrolli komisjoni puhul teha ka Eestis. Just sellest komisjonist saaks teha omamoodi pilootprojekti, mille kaudu avalikkus näeks senisest oluliselt rohkem parlamendi tegelikku tööd ja see vähendaks nende hulka, kes suhtuvad parlamendi töösse skeptiliselt. Siis näeks igaüks, kuidas riigikogu liikmed maksumaksja raha kasutamise mõistlikkuse ja hea halduse eest seisavad (või ei seisa).

Minu otsene ettepanek on – distantsjuhitavad kaamerad komisjoni tööruumi, mikrofonid lauale ja otseülekanne ning salvestused internetti koos stenogrammiga. Siis ehk lõpeb ka olukord, kus näiteks komisjoni liikmetest on mõnikord kohal kaks inimest või suvatseb mõni komisjoni liige ilmuda alles keset koosolekut ja sedagi veerand tunniks, rääkides istungi ajal mobiiltelefoniga või klõbistades arvutil mõnd oma artiklit kirjutada, viitsimata materjaligi lugeda.

Eesti analoogse komisjoni istungid on küll seaduse järgi avalikud, kuid komisjoni püsitööruumid ei võimalda osaleda ei publikul ega ajakirjanikel. Samuti pole võimalik teha isegi korralikku helisalvestust, korraliku videopildi edastamisest rääkimata. Ja ka komisjoni töökorraldus pole mõeldud asjade sisuliseks aruteluks. Tõsi, viimase aasta jooksul on olnud komisjoni töös tuntavat edasiminekut, on korraldatud ka mitu laiemat arutelu riigikogu valges saalis, kuid see ei ole üldolukorda arvestades kuigi tõhus.

Komisjoni tööd käsitlevaid soovitusi on teinud Euroopa Liidu ning Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ühisalgatusel töötava organisatsiooni SIGMA (Support for Improvement in Governance and Management) tippekspertide rühm Eesti kohta nii 1999. kui ka 2005. aastal. Kogu see info on edastatud ka parlamendile, kuid resultaadid annavad end muudkui oodata. Ka neil, kes praegu komisjoni teemadel on ettepanekutega välja tulnud, on kõik see info aastaid teada olnud. Kahju, et mõistlikud mõtted tuuakse päevakorda tihti vaid siis, kui sellelt poliitilisi punkte loodetakse.

SIGMA raporti järgi on riigikontrolli aruannete adressaadi – parlamendi – toetus kõrgeima auditiasutuse tööle ja mõjus reageerimine esitatud auditiaruannetele äärmiselt oluline. See aitab tugevdada valitsuse vastutust poliitika elluviimiseks eraldatud eelarve mõistliku kasutamise eest. On aeg pika demokraatiakogemusega riikidest eeskuju võtta ja iga riigikogu liikme mandaat tegelikkuses maksma panna. Riigikontrolli auditiaruanded võiksid selles osas heaks abiks olla.

Riigikogu saab oma järelevalvefunktsiooni täitmisel riigikontrolli kasutada ka väga operatiivselt, me ei tee ainult auditeid, mis kestavad pool aastat kuni aasta, vaid oleme valmis kiiresti analüüsima ka parlamendiliikmete tõstatatud üksikküsimusi. Äkki esile kerkinud üksikprobleem on seni riigikontrolörini jõudnud vaid arupärimise või kirjaliku küsimuse vormis, kui sedagi. Viimati paraku kaks aastat tagasi.

Siinkohal võib võtta eeskuju näiteks Suurbritanniast, kus üle 800 sealse riigikontrolli ametnikku tõid 2007. aastal parlamendi ette kõigest 60 mahukat tulemusauditi aruannet, see-eest täitsid aga üle 400 parlamendilt saadud kitsama analüüsipalve.

Nõudlik parlament seaks ka riigikontrolli uude olukorda, ergutaks meid leidma uusi originaalseid lähenemisnurki ja tõstma analüüsi taset, sest ka riigikontrolli inimesi motiveerib, kui nende tööst reaalset kasu on, mitte see, kui nende töö kuhugi musta auku kaob. Ja just riigikogu on see, kes saab valitsuselt aru nõuda ja kes peab seda tegema.

Jätkusuutlikkus fookusesse

Arvestades riigi arengufaasi, kerkib küsimus, milliseid auditiaruandeid on riigikontrollilt parlamendil, valitsusel ja avalikkusel lähiaastatel oodata. Kui traditsiooniliselt on auditeerimine kogu maailmas olnud keskendunud minevikule ja raamatupidamisele, siis muutunud ja muutumas on ka auditimaailm. Viimastel aastatel on maailma riikide kõrgeimad auditiasutused ennast ümber orienteerinud tulevikule ja riigi toimimise tulemuslikkusele, sest tänapäeva tempo juures ei ole tagantjärele tarkusega suurt midagi peale hakata.

Nii ongi maailmas päevakorda tõusnud jätkusuutlikkuse auditid. Auditid, mis analüüsivad ja prognoosivad, kuivõrd tänane tegevus või tegevusetus annab tunda tulevikus – näiteks kümne või kahekümne aasta pärast. Sellised jätkusuutlikkuse auditid on praegu eriti aktuaalsed neis riikides, kes on omal ajal loonud näiteks luksusliku sotsiaaltagatiste ja kõikvõimalike abirahade süsteemi. Et maksumaksjaid on üha vähem ja ülalpeetavaid üha rohkem, ei saa senine süsteem enam pikalt kesta.

Kõik need küsimused seisavad ka Eesti ees: kuidas pidada tulevikus ülal vananeva rahvastikuga riiki, kus töötegijaid ja väärtuse loojaid on üha vähem? Kust, kellelt ja kuidas tuleb see tulu, mida kulutada? Küll jagamisega hakkama saadakse, oleks aga, mida jagada.

Või milline oleks jätkusuutlik riigi ja majanduse struktuur? Kas Eesti haridus on selline, et sellega on võimalik globaalses konkurentsis hakkama saada ja edukas olla? Milline oleks optimaalne tervishoiusüsteem? Kas ei oleks targem koondada meditsiini kallim osa paari suurde keskusse, kus näiteks seadmed ja kallid operatsiooniblokid oleksid hõivatud ööpäev läbi? Tervis ja sellega seonduv on riigikontrolli lähema viie aasta fookuses.

Olen teinud riigikontrolli audiitoritele ülesandeks analüüsida riigi tegevust tervislike eluviiside soodustamisel. Sellest analüüsist peaks laial skaalal välja tulema, millised on Eestis inimeste tervist vaevavad probleemid ning mida on riik teinud ja võiks teha, et neid tervisehädasid oleks vähem.

Riigikontroll kavatseb mõelda, mida oleks mõistlik teha, et vähem kulutada võitlusele tagajärgedega ehk haigustega ja rohkem panustada nende ärahoidmisse. See on üks põhimõttelisi küsimusi, mida ühiskond peaks arutama – minu isiklik arvamus on, et tuleb otsida ideid, kuidas inimest ennast panna oma tervise eest hoolt kandma. Mulle näib, et kõige efektiivsem tee käib rahakoti kaudu. Aga sellest lähemalt juba siis, kui analüüs valminud on.

Kas me oleme praegu teinud kõik, et ka 25 aasta pärast oleks meil mõistliku hinnaga elektrit, oleks hingata puhast õhku ja juua puhast vett, oleks töökorras infrastruktuur? Kas meie energiakasutus on säästlik? Mis puudutab elektrit, siis on sellega seotud mu üks viimaste aegade positiivsemaid meediaelamusi – Eesti Energia avaldatud kuulutus selle kohta, et otsitakse tuumajaama projektijuhti. Iga otsustamisega viivitatud päev selles valdkonnas lähendab aega, kus tantsime küll murumütsides kaerajaani, kuid paraku peeruvalgel. Või maksame energia eest hingehinda.

Minu agendas on tähtis ka omavalitsuste auditeerimine ja nõustamine, mis aitab kaasa, et otsustajad nii kohalikul kui ka riigi tasandil saaksid adekvaatse pildi tegelikust olukorrast ja neil oleks võimalik riigikontrolli erapooletule infole tuginedes võtta vastu ratsionaalsed otsused, mille järele riik jätkusuutlikkuse huvides januneb.

Seega on Eesti Riigikontrolli ülesanne anda õigel ajal infot, mis aitaks teha otsuseid ja kujundada poliitikat, mille tulemid on näha alles aastate pärast. See saab olla riigikontrolli panus murdmaks trendi arutleda asjade üle vaid tsüklis valimistest valimisteni, tehes otsuseid ainult siis, kui see võiks kohe lähematel valimistel hääli tuua, ja lükates edasi kõik, mis on küll vajalik pikas perspektiivis, kuid võib olla ebapopulaarne ja seega kohe ja kiirelt valijate hääli mittetoov.

* * *

Juhtusin hiljuti kuulama Eestist pärit multitalendi Mart Sanderi orkestri plaati, kus on paljude teiste sõjaaegsete lugude seas üks, millel pealkirjaks "Kauf dir einen bunten Luftballon", eestikeelses variandis "Osta endal kirju õhupall". Selle laulu eestindusel on refräänis sellised sõnad: /Osta endal kirju õhupall / Mis sind kõrgustesse viib / Ja kui lendad kuldse taeva all / Muinasmaale satud siis / Kui sa vaatad alla pilve pealt / Maailm naerma ajab sind / sest et maistel muredel on sealt / vaadates nii väike hind ...

Selles kerges laulukeses on meie oludes minu arvates oluline sõnum. Peaksime tõusma oma arusaamades kõrgemale ja hindama oma olemist globaalse mõõtkava taustal ning kõigis värvides, mitte mustvalgelt. See laulu sõnum peaks meid panema mõtlema kõrgelt ja avaralt vaatamise vajadusele, sest keldriaknast või kohalikust konnatiigist just eriti kaugele ei näe. Ja meie pilk peaks olema lahke ja sõbralik, mitte tige ja ülbe, tühm. Samuti peaks me üle saama suhtumisest, et Eesti ja siin elav rahvas on maailma naba. Endaimetluses võime olla enda arvates uhked, kuid tegelikkuses naeruväärsed ja matslikud.

Oma töödes kavatseb riigikontroll seega pakkuda lähema viie aasta jooksul laiemat ja kaugemale vaatavat pilti, kui see seni on tavaks olnud. Globaalne ja üldistav, mitte kribu-krabu taha takerduv vaade on see, mida vajab mitte ainult riigikontroll, vaid kogu riik ja kõik, kes selles riigis elavad.