Riigikontrolöri asendaja Jüri Kõrge kõne Riigikogus 23. oktoobril 2002 Eesti riigi rahanduse, majanduse ja arengu probleemidest

Jüri Kõrge | 23.10.2002 | 0:00

Teksti suurus: [-A] [+A]

Keel: EST | RUS | ENG

Print | Saada sõbrale

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed!

Riigikontrolöri põhiseaduslik ülesanne on anda Riigikogule ülevaade Riigi vara kasutamisest ja säilimisest eelmisel eelarveaastal. Ülevaade kuulatakse ära koos riigieelarve täitmise aruande arutamisega Riigikogus. Riigikontroll esitas 30.augustil asjakohase ülevaate, millega ma loodan olete saanud juba tutvuda.

Mida see ülevaade, lisaks arvamusele riigieelarve täitmise aruande kohta, sisaldama peaks, pole Riigikogu seni pidanud vajalikuks määratleda. Seega on Riigikontrollil siin vabad käed. Selgitan siinkohal meie positsioone, millest oleme lähtunud.
Riigikontroll on seda varem rõhutanud ja pean seda taas vajalikuks rõhutada, et on valitsuse ülesanne anda aru sellest, kuidas ta eelmisel aastal kogus tulusid, kasutas eelarveraha ja muud riigi vara ja täitis talle pandud ülesandeid.

Teiseks, riigieelarve täitmise aruande kinnitamine peaks tähendama seda, et Riigikogu hinnangul on valitsus oma ülesandeid hästi täitnud, st kasutanud eelarvevahendeid ja tema käsutusse antud vara parimal viisil tema ette seatud ülesannete täitmiseks ja on sellest ka õigel ja arusaadaval viisil aru andnud.

Kolmandaks, Riigikontrolli peamine ülesanne selles menetluses on hinnata, kas valitsuse aruanne on õige ja kas ta kajastab õiglaselt valitsuse tegevust eelmisel eelarveaastal. Vastavalt Riigieelarve seadusele on Riigikontrollil kohustus anda arvamus riigieelarve täitmise aruande kohta.

Neljandaks, täna on valitsuse poolt esitatav aruanne osaliselt puudulik ja ei sisalda paljut, mis Riigikogule võiks huvi pakkuda. Eelkõige pean siin silmas infot valitsuse kulude täpsema sisu ja tegevuse tulemuste kohta. Kahjuks arvatakse tihti, et puuduolevat informatsiooni peaks pakkuma Riigikontroll. Oleme seda jõudumööda ka teha püüdnud, kuid ma olen seisukohal, et selline olukord on ebanormaalne. Iga vastutav isik peab oma tegevusest ise ja ammendavalt aru andma. See on vastutuse realiseerimise oluline komponent. Kahjuks pole riigikogu seni valitsuselt sellist ammendavat aruannet nõudnud. Riigieelarve seaduse vastav osa on väga nõrk. Arvan, et see on oluline puudus riigi finantsjuhtimise süsteemis. Oleme siinkohal teinud ka oma ettepanekud.

Seetõttu oleme Riigikogule esitanud mahuka dokumendi, mille koosseisus on arvamus riigieelarve täitmise aruande kohta ja meie tähelepanekud riigi vara kasutamise ja säilimise kohta.

Enamuse meie tähelepanekutest, mis puudutavad riigi raha ja vara üle arvestuse pidamist ja selle kasutamist, esitan ma Riigieelarve täitmise aruande arutamise kaasettekandes. Seetõttu puudutan ma siinkohal vaid mõnda olulisemat trendi.

Lisaks, olen seisukohal, et tulevikus tuleks riigikontrolöri kaks ettekannet ühendada, sest nad mõlemad räägivad samast asjast ehk sellest kuidas valitsus on oma ülesannete täitmise ja neist aru andmisega toime tulnud ja nende lahutamine on kunstlik.

 Nüüd asja juurde:

Esiteks, olukord riigi tegevuse pikaajalises planeerimises on jätkuvalt puudulik

Strateegiaid ja pikaajalisi plaane on palju, kuid enamasti on need soovunelmate kogud, mis ei ole seotud rahaga, mille eest neid unelmaid peaks saavutatama. Ka riigi pikaajaline eelarvestrateegia, mille roll peaks olema riigi eelarvekulusid pikaajaliselt planeerida, ei räägi sellest, kuidas jaotuvad valitsuse kulutused erinevate eesmärkide ja tegevusinstrumentide vahel. Arvan, et see on ka põhjus, miks strateegiad ei kipu tegelikkuses realiseeruma.
Riigikontroll on jätkuvalt seisukohal, et valitsus peab otsustama, kus täna pikaajalise vaate puudumine riigi läbimõeldud tegevust kõige enam takistab ja koostama reaalsust arvestavad plaanid. Kõige lihtsamalt öeldes, valitsus peab hakkama oma pikaajalistele eesmärkide taha kirjutama ka rahanumbreid. See kainestab.

See puudutab ka riigi investeeringuid. Igal aastal on riiklike investeeringute programmi muudetud sellises mahus, et tal puudub igasugune usaldusväärsus. Taas on tegemist soovide paisuva nimekirjaga, mille realiseerimiseks puuduvad riigil isegi teoreetilised võimalused.

Oleme seisukohal, et riiklike investeeringute programm ja kavad tuleb sõna otseses mõttes saneerida – see tähendab, et õhk tuleb välja pumbata ja panna reaalsed soovid tähtsuse järjekorda. Lisaks tekitaks see riigiasutustes kindlustunde, et nende planeeritud investeeringud ka tegelikult finantseeritud saavad ja nad ei pea otsima kallimaid ja kahtlasi kõrvalteid oma plaanide realiseerimiseks. Mõtlen siin eelkõige ministrite ja asutuste garanteerimis-, laenu- ja liisingutegevust, mis on oma iseloomult vastuolus põhiseadusega, mis ütleb, et riigile võib pikaajalisi kohustusi võtta vaid Riigikogu. See tegevus on meie hinnangul suhteliselt ulatuslik ja ka majanduslikult ebaotstarbekas, sest asutuste laenuraha hind läheb kokkuvõttes kallimaks.

Selle olukorra parandamine oleks üheks tagatiseks, et riigieelarve vahendeid ja riigi vara kasutataks senisest efektiivsemalt. Arvan, et pikaajalises planeerimises peaks Riigikogu võtma senisest suurema initsiatiivi, vastasel juhul asjad eriti liikuma ei hakka.

Eestis räägitakse palju tulemusjuhtimisest, tulemuspalkadest jms. Avaliku sektori tulemuste määratlemine, planeerimine jälgimine ja tulemuste alusel motiveerimine on keerukas ja pikaajaline protsess. Valitsus alustas selle protsessiga pisut valest otsast, st alustas tulemuspalgaga, samal ajal kui puudusid reeglid ja mehhanismid sobivate tulemuste kokkuleppimiseks. Seetõttu ei olnud tulemuspalkadel 2001. aastal olulist seost tulemuste paranemisega ja riigi strateegiliste eesmärkide saavutamisega. Arvan, et algus on ikkagi strateegilises planeerimises, ressursside ja soovitavate tulemuste määratlemises. Alles siis on võimalik asuda tulemuste alusel motiveerima. Sellised ettepanekud valitsusele ka oma auditis tegime.

Üks oluline ja ka 2002. aastal jätkuv trend riigi füüsilise vara osas on ka paljude seni riigile kuulunud kinnisvaraobjektide üleminek riigile kuuluvale äriühingule. Oleme seisukohal, et riigi kinnisvara koondamisega ühte aktsiaseltsi on vähemalt teoreetiliselt võimalik saavutada teatud mastaabiefekt ja kulude kokkuhoid. Samas kontsentreeruvad sinna aktsiaseltsi ka riigi kinnisvaraga seotud riskid ja vaatamata riigi ainuaktsionäri staatusele ei ole välistatud riigile kahjulikud tehingud. See tähendab, et juhatus võib näiteks müüa maju alla turuhinna, tellida liigkalleid remondi- ja ehitustöid ja muud. Nende riskide maandamiseks on vaja tagada üleantava kinnisvara erapooletu hindamine ning välistada, et rendimaksed ei hakkaks põhjendamatult paisuma. Riigi Kinnisvara AS ja asutuste vaheliste investeerimislepingute tulemusena suurenevad riigiasutuste kulud kinnisvarale. Näen probleemi selles, et kui senikasutatud rahastamisskeemi puhul otsustas seadusandja, millal ja kuhu investeeritakse, volitades täitevvõimu riigieelarve kaudu kohustusi võtma, siis investeerimislepingutega seatakse seadusandja kasvavate kulutuste osas lihtsalt fakti ette. Kuna Riigi Kinnisvara AS-l on käimas teine tegevusaasta, oleme seisukohal, et aasta lõpul peaks valitsus põhjalikult analüüsima, kas riigi kinnisvaraga seotud kulud on sellise lahenduse puhul väiksemad.

Tegelikult on trend viia riigi kinnisvaraarendus halduse otsesest käeulatusest välja isegi laiem. Pean siin silmas, et ka laenuvõtmiseks ja kinnisvaraarenduseks on loodud mitmeid eraõiguslikke sihtasutusi, kus samuti on ministri otsesed kontrollivõimalused oluliselt piiratumad, kui riigiasutuse puhul. Ka see suurendab riske ja kindlasti tuleb selliste kehade poolt arendataval tegevusel ka tulevikus hoolikalt silm peal hoida.

Kindlasti pean taas rõhutama, et ministrite suutlikkus erinevaid toetusi administreerida on jätkuvalt madal. Tihti on siin põhjuseks ebaselged reeglid seaduse tasemel, mida tohib ja mida ei tohi toetusrahaga teha, ja millised on toetusesaajate valiku aluseks olevad reeglid. Kuid samapalju on probleeme ka toetuse maksmise aluseks oleva info kontrollimisel. Juhul kui toetuse saamisega kaasnevad mingid kohustused toetuse saajale, on nende täitmisest aru andmine ja riigipoolne kontroll tihti ebapiisav. Vähe kasutatakse kontrolliinstrumendina toetuse saajate ja toetuseks saamise aluseks oleva info avalikustamist. Konkreetseid näiteid leiate hulgaliselt teile esitatud ülevaatest. Siin on meil palju õppida Euroopa Liidult, kus sellised süsteemid on palju läbimõeldumad ja vettpidavamad.

Samad probleemid eksisteerivad ka mitmete meie poolt uuritud tegevuslubade puhul.

Enne lõppu peatun veel mõne sõnaga siseaudiitorite tegevusel. Oleme seisukohal, et siseaudiitorid on oluline instrument riigi raha vara parema kasutamise ja säilimise tagamisel. Siiski teevad meile muret mõned asjad.

Nimelt ei ole siseaudiitorid täna olemasoleva aruandluse õigsuse sisemised garandid. See tähendab, et siseaudiitoritele on jäetud liialt vabad käed, et neil puudub pidepunkt, millest nad oma töö planeerimisel ja riskide hindamisel lähtuvad. Meie arvates võiks see pidepunkt olla juhi asutuse ja valitsemisala finantsaruanne, sest alles siis kui arvestus toimib ja aruanne on õige, on võimalik tagada vara säilimine ja planeerimiseks ja otsustamiseks vajalik finantsinformatsioon. See oleks ka üheks garantiiks, et riigi vara säiliks senisest paremini. Valitsus ei ole oma vastuses meile seda vajalikuks pidanud, selle otsuse saab teha läbi vajalike seaduste muutmise Riigikogu.

Lõpetuseks, kui püüda kokkuvõtvalt hinnata kuidas valitsus 2001. aastal riigi raha ja vara juhtimisega toime tuli, siis minu peamine sõnum on lihtne, veel väga palju on teha, et riigi tegevus muutuks ratsionaalsemaks, et oleks olemas vettpidavad pikaajalised vaated, et aruandlus oleks ammendav ja usaldusväärne ja et konkreetsete rahavoogude juhtimine paraneks.

Oleme selleks teinud valitsusele ja Riigikogule mitmeid ettepanekuid.

Tänan teid!

Riigikontrolli tegevusriskide auditi osakonna peakontrolör riigikontrolöri ülesannetes Jüri Kõrge

  • Postitatud: 23.10.2002 0:00
  • Viimane muudatus: 11.12.2014 14:52
  • Viimane ülevaatus: 11.12.2014 14:52

Lisamaterjalid

Dokumendid