Riigikontrolör Juhan Partsi kõne Riigikogus 17.oktoobril 2001 Eesti riigi rahanduse, majanduse ja arengu probleemidest

Juhan Parts | 17.10.2001 | 0:00

Teksti suurus: [-A] [+A]

Keel: EST | RUS | ENG

Print | Saada sõbrale

Austatud Riigikogu esimees, riigikogu liikmed, daamid ja härrad 

Põhiseadusest tuleneva iga-aastase ülevaate koostamisel oleme lähtunud järgnevatest põhimõtetest.

1. Riigi vara on riigi ülesannete täitmiseks, mitte niisama kasutamiseks või säilitamiseks.

2. Sisulise ülevaate riigi vara kasutamisest ja säilimisest peab esitama valitsus. Selleks on riigieelarve täitmise aruanne. Riigikontrolli seaduslik ülesanne on aruannet kontrollida ja seda oleme ka teinud.

3. Meie põhiseaduslik ülesanne on ka tuua välja olulisi ja läbivaid probleeme riigi vara kasutamisel.

Seda kavatsen järgnevalt teha.

Teemade valiku poolest ei erine tänavune ülevaade oluliselt varasematest, kuid oleme läinud enam süvitsi. Seda lubab teha Riigikontrolli auditite ja uuringute suurem arv, samuti tänapäevased metoodilised alused, millele meie auditid tuginevad.

 Riigisektorit läbivad teemad on:
1. riigi vahendite planeerimine ja eelarvestamine;
2. vahendite üle peetav arvestus ja aruandlus;
3. neis kahes valdkonnas valitsuse poolt kavandatavate muudatuste hetkeseis;
4. valitsuse võime hallata suurte rahavoogude kuritarvitamise ja väärkasutuse riske ning tegelik olukord selles vallas.

Ülevaates käsitleme ka siseauditi kui olulise tugifunktsiooni arengut, samuti teeme kokkuvõtte infrastruktuuri ettevõtete erastamisest.

Oleme lähtunud eeldusest, et riigivara saab kasutada teatud printsiipidele tuginedes. Nendeks on vastutus ja läbipaistvus ning säästlikkus, tõhusus ja mõjusus. Mõni neist on Eesti halduses sedavõrd uus, et üheseks mõistmiseks tuleks esmalt oluliselt investeerida. Nende printsiipide omaksvõtt ei ole asi iseeneses või soov olla moodne, vaid tähendaks sisuliselt tänapäevasele demokraatiale kohast haldust. Iseenesest mõista on see väga suur väljakutse.

Esiteks olukorrast planeerimisel ja eelarvestamisel.

Kui pole selge, mida konkreetsel aastal ja pikemal perioodil soovitakse riigi käsutuses olevate vahenditega saavutada, siis on väga raske vahendite kasutamisele hinnangut anda ja vastutavatelt isikutelt eesmärkide saavutamise kohta selgitust nõuda.

Loomulikult pole sellisel planeerimisel midagi ühist okupatsiooniaegse plaanimajandusega ega ka sellega, mille tagajärjel võib alata äsja eesti keeleski ilmunud Hayeki "Tee orjusesse".

Me oleme silmitsi olukorraga, kus riigilt vajatakse ja nõutakse rohkem, kui riigil on vajaduste rahuldamiseks ressursse. Sellised riskid, et teeme midagi mittevajalikku, poolikut, vales järjekorras või et ei arvesta tegelikkust, on reaalsed. Toomata siinkohal ühtegi näidet, kinnitan, et Riigikontroll on neid oma auditites küllaga avastanud. Rahalised kaod on mõõtmatult suuremad, kui on maksma läinud mõni üksik ebaõnnestunud leping või asjatu koolitusreis maailma teise otsa.

Ei saa öelda, et Eesti avalikus sektoris üldse ei planeerita. Kõikvõimalikke plaane ministrite tasemel on ligi 160. Segadused algavad aga sellest, et plaanid pole seotud rahaga – see tähendab, et kui Riigikogu kinnitab eelarve, ei pruugi see üldsegi olla seotud kuskil mujal heaks kiidetud strateegia, arengukava või programmiga.

Planeerimine on riigi raha tõhusa ja mõjusa kasutamise eeldus. Kuid ka planeerimisel endal on terve rida eeldusi: arusaadavad ja järjepidevad prioriteedid, olukorra ja muutuste pidev määratlemine, valitsuse käes olevate tegevusinstrumentide selgus, adekvaatse juhtimisinfo olemasolu ja aktuaalsus, riskianalüüside ja tulu-kuluanalüüside rakendamine jne.

Kuigi aastal 2000 tehti ilusaid kavu, ei suudetud saavutada uut kvaliteeti.

See on suur väljakutse. Loodan, et meie vastavad tähelepanekud ja ettepanekud algatavad vähemalt diskussiooni, et selles küsimuses edasi liikuda.

Teiseks riigi ressursside arvestusest ja aruandlusest.

Peatun sellel ka järgmises päevakorrapunktis, siinkohal vaid paar märkust.

Aruandlus on vastutuse realiseerimine. Läbipaistvust ja vastutust kui avaliku halduse nurgakive ei mõõdeta paberi pikkuse või paksusega, vaid sellega, kas planeeritu ka tegelikult täitus ja kui ei täitunud, siis miks. See on hädavajalik tagasiside, et teha uusi otsuseid.

Aruandlus ei ole mingi tarbetu bürokraatia, kuid ebakompetentne lähenemine võib sellest teha tarbetu bürokraatia.

2000. aastal ei suudetud selles vallas midagi uut ette võtta. Muret tekitab valitsuse kavandatud haldusreformi paketti kuuluv ja Riigikogule menetlemiseks esitatud riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, kus on kirjas, et aruandlusega kavatsetakse tegeleda kunagi tulevikus, aga mitte veel selle eelnõu raames.

Oleme esitanud teile minimaalse ülevaate rahvusvahelistest nõuetest selles valdkonnas, veenmaks, et eelöeldu ei ole kiusujutt, ning anda vajalikku mõtteainest.

Kolmandaks haldusreformi programmist.

Valitsus on programmi kinnitanud. See sisaldab ka eespool nimetatud probleemidega tegelemist.

Ütlen otsekoheselt: valitsuse programm on väga ambitsioonikas.Jutt ei ole programmi sellest osast, mis tegeleb vallapiiride joonistamisega, vaid osast, mis oma retoorikas on viinud Eesti kõige moodsamaid avaliku halduse põhimõtteid rakendavate riikide kõrvale, kuid mis praktikas eriti ei edene.

Reformi plaanides deklareeris valitsus soovi muutuda läbipaistvamaks, mõõdetavamaks, strateegiliselt planeerituks – ühesõnaga selliseks, nagu iga kodanik võiks eeldada ja millest iga audiitor unistab.

Kahjuks oleme jõudnud järeldusele, et haldusreformi programmi nende eesmärkide saavutamine võib tänastes tingimustes valitsusele üle jõu käia. Selle põhjuseks on esiteks soov tegeleda kõigi ja kõigega korraga, teiseks koordineerimatus, tugeva juhtimiskeskuse puudumine ja kolmandaks tegelikkus. Pidevad muutmisalgatused ei lähe kuidagi kokku probleemidega, milleks see reform on esile kutsutud.

Oma tähelepanekud, samuti esmased ettepanekud oleme sõnastanud Riigikontrolli ülevaates.

Tahaksin vaid veel kord avaldada muret selle protsessi vähese edukuse pärast.

Neljandaks siseauditist.

Siseaudit on üks olulisemaid valitsuse käsutuses olevaid instrumente, mis peaks aitama kajastada valitsuse tegevust õigesti ja õiglaselt ning saavutada tegevuse reeglipärasust ja tulemuslikkust.

Parlament kiitis möödunud aastal heaks vastavad seaduseparandused, luues nii minimaalse õigusliku raamistiku. See oli suurepärane ja vajalik samm.

Täna läheneme ristteele: kas edasi tuleb kvantitatiivne areng või selge kvalitatiivne hüpe?

Kui tahetakse kvalitatiivset hüpet, siis on vaja kiiremas korras luua kaks vajalikku eeldust.

Esiteks tuleb sõnastada selgelt juhi – esmalt niisiis ministri – selge vastutus. Olemasolev valitsuse seadus oma keelepruugis annab siin vähe abi, sama kehtib ka Riigikogu menetluses oleva halduskorralduse seaduse eelnõu kohta. Teiseks stardipunktiks peab olema ministri esitatav aruanne parlamendile – loomulikult põhiseaduses sätestatud riigieelarve täitmise aruande koosseisus.

Need kaks eeldust loovad võimaluse just sellise süsteemi ülesehitamiseks, mida ootavad meilt ka Euroopa partnerid.

Peame minimaalselt heaks siseauditisüsteemiks seda, mis on võimeline igal aastal kinnitama, et ministri vastutusel tehtud kulutused on reeglipärased ja esitatavad finantsaruanded õiged ja õiglased.

Lõpetuseks ühest konkreetsemast, otseselt raha kulutamisega seotud probleemist.

Nimelt ei suuda ministrid meie hinnangul korrektselt juhtida kõikvõimalikke toetusi ning loovad sellega nii kuritarvituse kui ka väärkasutuse võimalusi. See on ohu märk olukorras, kus toetusi soovitakse suurendada ja nende valikut laiendada.

Käsitleme toetustena igasuguseid riigipoolseid väljamakseid füüsilistele ja juriidilistele isikutele informatsiooni vastu.

Oleme koostöös rahvusvaheliste partneritega välja töötanud minimaalse hulga kriteeriume, mis aitaksid hallata selliste rahavoogude juhtimisel esinevaid väärkasutuse ja kuritarvitamise riske. Nendes ei ole midagi avastuslikku, küll aga veenavad meie läbi viidud auditid, et olukorda annab selles osas olulisel määral parandada.

Kinnituseks loeksin ette lõigu ühe ministri vastusest meie ettepanekutele: "Ministeerium ei pea õigeks Riigikontrolli aruande läbivat mõtet ühtsete normide ja reeglite ülevalt alla kehtestamisest ja nende täitmise kontrollisüsteemide rakendamisest. See küll tagab "väärkasutuste" avastamise, kuid kindlasti mitte hästifunktsioneerivat ühistransporti, mida kodanik tegelikult vajab [...]."

Rõhutan, et nii räägib minister riigi rahast, mille seadusliku ja otstarbeka kasutamise eest ta lõppkokkuvõttes vastutab. Selle läbi lugenud, haarasin peast ja küsisin endalt: "Kus on Eestis see koht, kus sellise jutu suhtes seisukoht võetakse? Ja kas seda peab tegema kohtusüsteem, Riigikogu või erakond?"

Kindlasti ootame, et ka Riigikogu arvestab neid tähelepanekuid. Vastutavatelt isikutelt – ministritelt – tuleks aga nõuda ühtset poliitikat kuritarvituste ja väärkasutuste ennetamiseks.

Enamasti on pettuste ja väärkasutuste põhjuseks see, et pole selge, milliste eesmärkidega ja milliste kriteeriumide alusel toetusi jagatakse, toetuste andmise aluseks olevat teavet ei kontrollita, sanktsioone ei ole või neid ei rakendata ja avalikkusel pole võimalik infot saada, et ise asja kontrollida.

Minu ettekande aeg on lõppenud, tänan tähelepanu eest ja soovin – nii nagu ka ülevaate kaaskirjas – meeldivat süvenemist riigi juhtimise, arvestuse ja aruandluse põnevasse maailma.

  • Postitatud: 17.10.2001 0:00
  • Viimane muudatus: 11.12.2014 14:50
  • Viimane ülevaatus: 11.12.2014 14:50

Lisamaterjalid

Dokumendid