Riigikogu liikmed Kadi Pärnits, Ivari Padar, Eiki Nestor ja Andres Tarand pöördusid Riigikogu kodukorra seaduse § 147 alusel minu poole kirjalike küsimustega, mis puudutasid erakondade populaarsusreitingute tellimist valitsusasutuste poolt. Küsimused olid järgmised:
- Kas uuringute tellimine erakondade populaarsusreitingute kohta on Põllumajandusministeeriumi ja Riigikantselei ülesanne lähtudes Vabariigi valitsuse seaduses ja Põllumajandusministeeriumi ja Riigikantselei põhimääruses sätestatust ning kas see on vajalik sätestatud ülesannete täitmiseks?
- Kas erakondade populaarsusuuringute tellimine Põllumajandusministeeriumi ja Riigikantselei poolt riigieelarve vahendite ehk maksumaksja raha eest on kooskõlas 2004. a. riigieelarve seadusega?
- Kas erakondade populaarsusuuringute tellimine Põllumajandusministeeriumi ja Riigikantselei poolt on maksumaksja raha a. seaduslik; b. tulemuslik kasutamine, millele Riigikontroll Riigikontrolli seaduse §3 lähtudes peaks hinnangu andma?
- Kas Põllumajandusministeerium ja Riigikontroll (ilmselt eksitus, küsijad on pidanud silmas Riigikantseleid?) avaldasid materjale vastavalt avaliku teabe seadusele?
- Kui vastus ühelegi eelnevale neljale küsimusele ei ole ainult “jah”, siis kes sellise tegevuse eest vastutab ning milles see vastutus seisneb?
Riigikontroll ei ole auditeerinud Põllumajandusministeeriumi ja Riigikantselei tegevust uuringute tellimisel erakondade populaarsusreitingute kohta. Vastust andes on minu käsutuses lepingud, mille alusel uuringuid telliti ja tellitakse, kuid mitte info, kes ja millest lähtudes on vastu võtnud otsuse uuringud tellida. Seega ei saa Riigikontroll anda konkreetset hinnangut isikute vastutuse kohta.
Kui teenistuskohustusi pole täidetud nõuetekohaselt või riigile on tekitatud põhjendamatuid kulutusi, peaks sellega kaasnema vastutus. Süü aga peab kindlaks tegema ning karistuse otsustama asutuse juht. Seega peaksid Riigikogu liikmed kahtluse korral nõudma hinnangut valitsuselt ja valitsusasutuste juhtidelt.
Üldise hinnangu riigieelarve vahendite ehk maksumaksja raha kasutamisele üheks või teiseks otstarbeks peaks andma ka seadusandja ehk Riigikogu. Antud juhul oleks Riigikontrolli arvates selguse ja lahenduste huvides vajalik arutelu ning võimalikud otsused Riigikogus teemal, kas valitsusasutuste eelarvevahendeid võib kasutada erakondade populaarsuse hindamiseks.
Neid tingimusi silmas pidades vastan järgnevalt esitatud küsimustele selles järjekorras, nagu nad on esitatud:
1. Vabariigi valitsuse seadusest tulenevalt korraldab Riigikantselei Vabariigi Valitsuse ja peaministri asjaajamist ning tehnilist teenindamist (Vabariigi Valitsuse seaduse § 77 lõige 1 punkt 1).
Riigikantselei põhimääruse § 8 punkt 1 ütleb: “Oma ülesannete täitmiseks Riigikantselei: tagab organisatsioonilised, majanduslikud ja tehnilised tingimused Vabariigi Valitsuse ja peaministri tegevuseks”. Põhimääruse § 22 täpsustab seda ning ütleb, et avaliku arvamuse monitooring kuulub Riigikantselei tegevuste hulka. Põhimääruse § 22 punkti 3 kohaselt on Riigikantselei üheks struktuuriüksuseks valitsuse kommunikatsioonibüroo, mis monitoorib ja analüüsib avalikku arvamust, korraldab Vabariigi Valitsuse, peaministri ja Riigikantselei suhteid avalikkusega ja Euroopa Liiduga seonduvat riigisisest teabelevi ning koordineerib valitsusasutuste suhtekorraldusteenistuste tööd.
Põllumajandusministeeriumi valitsemisalana loetleb Vabariigi Valitsuse seaduse § 64 järgmised tegevused: riigi põllumajanduse arengukavade koostamine ja elluviimine ning vastavate abinõude ellurakendamine, põllumajandussaaduste töötlemise ja põllumajanduse turukorralduse, teravilja kõrgpaljundusseemne ja toiduteravilja riigireservialase tegevuse korraldamine, toidukontroll ja -järelevalve, taimekaitse, veterinaaria, tõu- ja sordiaretuse, maaparanduse, põllumajandusteaduse, -hariduse ja -koolituse korraldamine ning vastavate õigusaktide eelnõude koostamine. Ministeeriumi põhimääruse §-s 6 on toodud, et ministeeriumi põhiülesanne on Vabariigi Valitsuse põllumajandusalane ja maaelualane nõustamine, ettepanekute esitamine ning põllumajanduspoliitika ja maaelupoliitika elluviimine talle antud pädevuse piires.
Vastavalt Riigikantselei ja AS-i Emor vahel 06.02.2004 sõlmitud lepingule käsitletakse uuringuga (mis leiab aset jooksvalt ning kus aruandeid tellijale ehk Riigikantsleile esitatakse kaks korda kuus) kaht teemablokki: toetust EV valitsusele ja Euroopa Liidule esimeses blokis (lepingupunkt 1.3.1) ning toetust Eesti erakondadele (lepingupunkt 1.3.2).
Põllumajandusministeerium on 22.03.2004 sõlminud füüsilisest isikust ettevõtja Marti Taruga lepingu viia läbi uuring “Põllumajandusministeeriumi ja maaelu imago Eesti linnaelanike seas” eesmärgiga kaardistada linnaelanike ootused maaelule ja põllumajandusele üldisemalt. Uuringu käigus on esitatud muu hulgas küsimusi, mis ei ole seotud uuringu üldise eesmärgi ega Põllumajandusministeeriumi ülesannete täitmisega, näiteks: “Millise erakonna kandidaadile Te andsite oma hääle Riigikogu valimistel märtsis 2003? Juhul, kui järgmisel pühapäeval toimuksid Riigikogu valimised, siis millise erakonna kandidaadile annaksite Te oma hääle praegu?”; “Millised erakonnad peaksid kuuluma Eesti Vabariigi Valitsusse?”; “Milline erakond sobiks Teie arvates kõige paremini juhtima Põllumajandusministeeriumit?”.
Riigikontrolli hinnangul ei nõua Riigikantselei ja Põllumajandusministeeriumi kui valitsusasutuste ülesanded erakondade populaarsusuuringute tellimist. Hea valitsemistava eristab riigivõimu teostamisel administratiivset tasandit poliitilisest. Erakondade populaarsuse uurimine ja sellest tulenev info ei ole olemuslikult aluseks paremaks valitsemiseks administratiivsel tasandil.
Erakondade rahastamise reformi eesmärk viimase erakonnaseaduse muutmise ajal on olnud suurendada erakondade rahastamise stabiilsust. Nii kirjeldab seadusemuudatuse mõju ka valitsuse seletuskiri seaduseelnõu juurde. Käsikäes kasvavate eraldistega riigieelarvest peaksid erakonnad ise suutma monitoorida oma tegevuse populaarsust. Euroopaliku tava järgi tellivad sarnaseid uuringuid erakonnad, meedia või muud kolmanda sektori asutused (teadusasutused), või sooritavad neid uuringufirmad ise, turustades neid hiljem mainitud klientidele. Erakonnad, era- või kolmas sektor on mõistagi vabad sarnaseid uuringuid läbi viima või tellima.
Valitsuse ja valitsuseasutuste tellitud avaliku arvamuse uuringud, monitooring ning analüüs peaksid piirduma hinnangutega valitsuse ja valitsusasutuste tegevusele ja/või konkreetsete valitsemisala probleemuuringutega.
2. 2004. aasta riigieelarve seadus ei määratle valitsusasutuste tegevuskulusid sellise täpsusega. Jooksva aasta riigieelarve seaduses ei saa tuua täpset kulude sihitust ning see ei oleks ka vajalik ega võimalik. Riigikontrolli arvates pole võimalik riigieelarves ette näha, milliseid konkreetseid uuringuid ja mis raha eest üks või teine ministeerium või muu valitsusasutus tohib tellida.
Üldine tendents eelarvepoliitika arengus Eestis on viinud selliste otsuste tegemise Riigikogu ehk iga-aastase eelarveseaduse tasandilt valitsuse ja ministri tasandile.
Riigiasutuste, sh valitsusasutuste ülesanded on kindlaks määratud seaduste ja asutuste põhimäärustega. Oma ülesannete täitmiseks eraldatakse riigiasutustele igal aastal riigieelarve seadusega vajalik raha.
Riigieelarve seaduse § 25 lõike 1 kohaselt ei ole ministril õigust muuta riigieelarves ettenähtud kulude otstarvet ning sama paragrahvi lõike 2 järgi võib riigieelarves määratud kulude otstarvet muuta vaid riigieelarve muutmise teel. Seega on seadusandja sätestanud eraldatud raha sihtotstarbelise kasutamise.
Lähtudes hea valitsemise põhiprintsiipidest ja maksumaksja raha kasutamise läbipaistvuse nõudest, ei pea Riigikontroll jooksva aasta riigieelarve seadusega vastavaks olevaks neid kulusid, mis ei ole vajalikud asutuse ülesannete täitmiseks.
Riigieelarve seaduses nähakse valitsusasutustele ette tegevuskulud ning ministrid või muud valitsusasutuste juhid peavad neid kasutades järgima, kas tehtavad kulud vastavad asutuse ette püstitatud ülesannetele ning kuidas neid ülesandeid võimalikult säästlikult täita.
Arvestada tuleb, et Riigikantselei on erakondade populaarsusuuringute tellimisega tegelnud juba mõnda aega. Küll peaks valitsus võtma selge seisukoha ning selliste uuringute tellimisest valitsusasutuste poolt edaspidi loobuma.
3. Maksumaksja raha kasutamise seaduslikkusele andis hinnangu vastus eelmisele küsimusele.
Erakondade populaarsusuuringute läbiviimist valitsusasutuste poolt ei saa eelnevast johtuvalt pidada tulemuslikuks maksumaksja raha kasutamiseks, sest raha on kasutatud tegevuseks, mis pole valitsusasutustele vajalik. Lisaks peab Riigikontroll konkreetsel juhul raiskamiseks ehk ebasäästlikuks rahakasutamiseks ka sarnase sisuga uuringute praktiliselt üheaegset tellimist eri riigiasutuste poolt, arvestades tõika, et uuringute hind sõltub küsimustiku mahust ja nende objektiivsuse tagab tellimuse täitja. Põllumajandusministeerium on tellitud uuringus palunud esitada küsimusi, mis kordavad Riigikantselei poolt korraliselt tellitavate uuringute küsimusi.
4. Valitsuse kommunikatsioonibüroo direktor on avalikkuses tunnistanud, et materjale avalikustades ei järgitud inimliku vea tõttu täiel määral avaliku teabe seadust. See tähendab, et saabunud uuringuid, mis vastavalt lepingule esitatakse Riigikantseleile kaks korda kuus, ei avalikustatud kohe veebilehel. Avaliku teabe seadus aga ütleb, et teave tuleb üles seada veebilehele ja seda võib avaldada ka mujal, näiteks ajakirjanduses.
Põllumajandusministeerium sai tellitud uuringu kätte lepingus sätestatu alusel 05.05.2004. Ministeeriumi veebilehel teadustati uuringust 11. mail, 12. mail toimus ministeeriumis ka uuringut tutvustav pressikonverents. Uuring ise aga avalikustati veebilehel alles 14. mail.
Avaliku teabe seadus kohustab uuringute tellijat uuringut veebilehel “avalikustama viisil, mis tagab selle jõudmise võimalikult kiiresti igaüheni, kes teavet vajab”. Riigikontrolli hinnangul ei järgitud seda nõuet ei Riigikantseleis ega Põllumajandusministeeriumis, kus oleks korrektne avalikustada uuring üheaegselt sellest teavitava pressiteatega.
5. Riigikontroll ei ole küsimuse esitajate tõstatud probleeme auditeerinud ega viinud läbi menetlustoiminguid Riigikontrolli seaduse mõttes. Seega ei ole Riigikontrolli käsutuses kogu infot Riigikantselei ja Põllumajandusministeeriumi ametiisikute tegevusest antud juhtumite puhul. Seetõttu ei saa Riigikontroll võtta seisukohta ametiisikute vastutuse küsimuses.
Üldine avaliku teenistuse seadusest lähtuv põhimõte on, et isikud, kes pole täitnud teenistuskohustusi nõuetekohaselt või on tekitanud riigile põhjendamatuid kulusid, vastutavad sellest eest seaduses ette nähtud alustel.