Riigikontrolör Janar Holm saatis 20. veebruaril 2024 vastuse Riigikogu liikme Priit Sibula esitatud kirjalikule küsimusele seoses riikliku tähtsusega kultuuriehitiste rahastamisega. Vastus on järgmine:
Austatud Priit Sibul
7. veebruaril 2024 esitasite koos oma Riigikogu kolleegide Helir-Valdor Seederi, Tõnis Mölderi, Mart Maastiku, Urmas Reinsalu ja Riina Solmaniga mulle arupärimise, mis puudutab riikliku tähtsusega kultuuriehitiste rahastamist. 16. veebruaril 2024 esitasite sama teemat käsitleva kitsama fookusega kirjaliku küsimuse, mille Riigikogu esimees mulle vastamiseks edastas, nagu oli teinud ka arupärimisega. Et seoses valmistumisega arupärimisele vastamiseks olen jõudnud tutvuda asjakohaste õigusaktide ja nende lisadega – Eesti Kultuurkapitali seaduse ja hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõuga ning selle seletuskirjaga –, saan praeguse info põhjalt vastata Teie kirjalikule küsimusele, sisult ulatuslikumale arupärimisele olen valmis vastama ilmselt märtsi keskpaigas, kui olen saanud kätte vastamiseks vajalikud lisamaterjalid.
Siin on vastused küsimustele:
1. Kas ja kuidas on võimalik rahastada täiendavat kultuuriehitist nõnda, et see ei mõjuta Riigikogu otsustega kinnitatud riikliku tähtsusega kultuuriehitise valmimist?
Eelnõu kohaselt võib Eesti Kultuurkapitali nõukogu kultuuriministri ettepanekul ja piisava hulga raha olemasolu korral lisaks Riigikogu otsusega kinnitatud riiklikult tähtsatele kultuuriehitistele otsustada ühe riikliku tähtsusega kultuuriehitise rahastamise, kui see ei mõjuta Riigikogu otsusega kinnitatud riikliku tähtsusega kultuuriehitiste valmimist. Seletuskirjas on selgitatud, et kultuurkapitalil on kogunenud ja kogunemas raha, mida saaks kasutada teiste, kultuurile oluliste ehitiste arenduseks või rekonstrueerimiseks. Tuuakse välja, et kiire inflatsiooni tingimustes ei ole mõistlik seda raha koguda, vaid kasutada ehitistel, mis vajavad lähiaastatel investeeringuid. Seletuskirja tabeli 1 kohaselt prognoositakse kultuurkapitalile selleks otstarbeks laekuva raha kasutamata jääki 2032. aastaks kokku ca 69 miljonit eurot. Samas tuleb prognoositava jäägi puhul arvestada, et ühelt poolt on võimalik, et Riigikogu otsustatud kultuuriehitised ei valmi seletuskirja tabelis 1 prognoositud ajakava kohaselt ning jääk võib osutuda suuremaks. Teiselt poolt on risk, et objektid kallinevad või on Riigikogu otsuses nimetatud objektide ehitamist võimalik alustada tabelis märgitust varem – sellisel juhul võib jääk osutuda väiksemaks.
Minu hinnangul ei takista täiendava kultuuriehitise lisandumine Riigikogu otsusega varem kinnitatud riikliku tähtsusega kultuuriehitiste valmimist juhul, kui see ei lükka edasi nende ehitamise algust ega pikenda nende ehitamise aega. Lähtun sellele küsimusele vastates 2022. aasta lõpus tehtud täiendusest Eesti Kultuurkapitali seadusesse, mille § 11 lõike 21 järgi võib kultuurkapitali nõukogu toetada üheaegselt mitut Riigikogu otsusega kinnitatud riiklikult tähtsate kultuuriehitistele pingereas olevat objekti ja toetada pingereas tagapool asuvat objekti varem kui pingereas eespool asuvat objekti, kui see ei mõjuta pingereas eespool oleva objekti valmimist. Seda muudatust puudutavas seletuskirjas on kirjeldatud olukorrad, milles kirjeldatakse analoogset olukorda: „Pingereas tagapool oleva objekti rahastamine enne eespool olevat objekti on eelnõu kohaselt õigustatud, kui Kultuurkapitalil on valmisolek eespool olevat objekti toetada, kuid Kultuurkapitalist sõltumatutel põhjustel ei ole see võimalik (nt detailplaneeringuga seotud vaidlused; muud õiguslikud küsimused, mis takistavad objekti ehitamisega alustamist) ehk objekti ettevalmistus ei võimalda toetuse eraldamist. Toetamise eelduseks on, et Kultuurkapitalil on selleks piisavalt vahendeid ja nimekirjas olevate objektide ettevalmistus võimaldab toetuse eraldamist. Ka juhul, kui Kultuurkapital asub toetama pingereas tagapool asuvat ehitist eespool asuvast varem, peab eelnimetatud takistus(t)e äralangemise korral olema võimalik asuda toetama eespool asuvat objekti. Kultuurkapital peab lähtuma sellekohastest prognoosidest ning tagama, et nimekirjas tagapool asuvat objekti ei asuta toetama juhul, kui eksisteerib oht, et eespool olev objekt soovib või on valmis toetust lähiajal kasutama ja Kultuurkapitalil puuduvad võimalused selliseks rahastamiseks ehk Kultuurkapitali laekumine on ebapiisav või on eelnevad lepingud sõlmitud sellises mahus, et eespool olev objekt peaks seetõttu ootele jääma.“
2. Kas Riigikogul on Teie arvates võimalik jälgida ja tagada, et kõigepealt saavad realiseeritud ja rahastatud Riigikogu otsusega kinnitatud kultuuriehitised? Millised peaksid olema mehhanismid parlamentaarses järelevalves, et tagada parlamendi otsuse täitmine?
Eelnõuga pannakse kultuurkapitali nõukogule kohustus esitada Riigikogule kord aastas kirjalik aruanne otsustatud riikliku tähtsusega kultuuriehitiste ehitamise kohta. Siin võib leida analoogiat ka muust valdkonnast – näiteks igal aastal peab valitsus esitama Riigikogu majanduskomisjonile vahearuande Rail Balticu edenemise kohta ja hoidma Riigikogu teemaga jooksvalt kursis, see on samuti seaduse tasemel otsustatud. Sellekohane aruandmise sisseseadmise initsiatiiv lähtus ka toona Riigikogu liikmetelt ehk Riigikogust endast. Muude meetmetena on Riigikogu liikmel kasutada tavapärased seaduses ettenähtud võimalused teavet saada. Näiteks esitada arupärimine või kirjalik küsimus kultuuriministrile. Samuti on Riigikogu komisjonil võimalik Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse paragrahvi 22 kohaselt saada Vabariigi Valitsuselt ja täidesaatva riigivõimu asutustelt oma tööks vajalikke andmeid ning kutsuda komisjoni teavitamiseks ja nõustamiseks komisjoni istungil osalema valitsusasutuste ametnikke ja teisi isikuid.
3. Loodava seadusemuudatusega delegeerib Riigikogu põhjendamatult oma otsustusõiguse ministrile. Selle tulemusena tekib kaks nimekirja, kus üks on Riigikogu poolt kinnitatud kultuuriobjektid, ja teine kultuuriministri ettepanekul kultuurkapitali poolt rahastatavad kultuuriobjektid. Kuidas on võimalik parlamendil või parlamendi liikmel tagada, et rahastamine toimub vastavalt parlamendi otsusele, kui rahastaja on Kultuurkapital?
Riigikontrolörina ei saa ma anda hinnangut selle kohta, kas otsustusõiguse andmine ministrile on põhjendatud või põhjendamatu. Riigikogul on võimalik Eesti Kultuurkapitali seadust muutes otsustada erinevate viiside üle, kuidas hasartmängumaksu seaduse alusel kultuuriehitiste jaoks laekunud summat jagada.
Riigikogul on võimalik otsustada raha jaotamine praeguses eelnõus esitatud kujul. Kui kirjeldada otsustamist aga lihtsalt menetlusökonoomika seisukohast, siis oleks minu arvates Riigikogul olnud soovi korral võimalik eelnõuga soovitud eesmärk saavutada ka lihtsamalt ja väiksema menetlusvaevaga.
Eesti Kultuurkapitali seaduse ja hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt tehakse muudatused riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise otsustusprotsessis selleks, et luua võimalus Eesti Rahvusringhäälingu uue telemaja ehitamiseks. Selle eesmärgi täitmiseks oleks piisanud sellest, kui Riigikogu oleks oma otsusega täiendanud riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingerida uue objektiga – Eesti Rahvusringhäälingu uue telemajaga. Selleks oleks olnud vaja koostada otsuse eelnõu koos seletuskirjaga ning pärast otsuse heakskiitmist tulnuks kultuurkapitalil seda otsust täita vastavalt kehtivale Eesti Kultuurkapitali seadusele.
Praegu on eesmärgi saavutamiseks valitud pikem ja aeganõudvam teekond, kus on koostatud seaduse eelnõu, millel on kolm lugemist, mille peab vastuvõtmise korral välja kuulutama president, olles eelnevalt hinnanud kooskõla põhiseadusega, seejärel peab kultuuriminister esitama Eesti Rahvusringhäälingu uue telemaja rahastamise ettepaneku Riigikogu kultuurikomisjonile heakskiitmiseks, seejärel saab kultuuriminister esitada selle kultuuriobjekti otsustamiseks kultuurkapitali nõukogule. Seda olukorras, kus algusest peale on teada Riigikogu soov ja kavatsus rahastada just Eesti Rahvusringhäälingu uue telemaja ehitust. Seletuskirja kohaselt tehakse muudatus selleks, et lisanduva objekti saaks lisada kultuurkapitali nõukogu otsusega kiireloomuliselt. Praegune tee Eesti Rahvusringhäälingu uue telemaja nimekirja lisamiseks on pigem olnud mitmest võimalikust just aeganõudvam. Aga rõhutan veel kord – Riigikogul on loomulikult õigus teha otsuseid niisugusel viisil, nagu ta ise õigeks peab.
Mis puutub Teie küsimuses viidatud kahe nimekirja teemat, siis jah, kui seaduse muutmise asemel oleks Riigikogu valinud oma 13. septembri 2021. aasta otsuse „Riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingerea kinnitamine“ täiendamise variandi, siis oleks välditud viidatud olukorda, kus tekib senisest erineva staatusega kultuuriobjekt, mille puhul tuleb järgida Riigikogu otsustatud kultuuriobjektidega võrreldes erirežiimi – kas ja milliselt juhul täiendav kultuuriobjekt takistab või ei takista Riigikogu otsusega kinnitatud riikliku tähtsusega kultuuriehitiste valmimist.
Lisaks toob eelnõus kavandatu kaasa ka olulise muutuse selles, mis tasandil otsustatakse, kas objekt on riiklikult tähtis või mitte. Alates 1996. aastast on kavandatava riiklikult tähtsa kultuuriobjekti staatuse andnud Riigikogu. Eelnõu vastuvõtmisel otsustab Riigikogu kultuurikomisjonile heakskiitmiseks ja kultuurkapitali nõukogule otsustamiseks esitatava riiklikult tähtsa kultuuriobjekti kultuuriminister. Tõsi, praegusel, n-ö esimesel juhtumil on Riigikogu seaduse seletuskirjas selgelt fikseeritu kohaselt väljendanud oma tahet ja ootust, et rahastatud saaks just Eesti Rahvusringhäälingu uue telemaja ehitus ehk valiku tegija on olnud ikkagi Riigikogu, kuid järgmiste objektide puhul teeb esmase valiku juba kultuuriminister. See on üks järgmistest sammudest, kus Riigikogu otsustusõigus põhimõtteliste rahastamisvalikute tegemisel võib tulevikus väheneda. Toon siinkohal välja ka selle, et eelnõu seletuskirjas on küll viidatud, et muudatus ei välista lahendust, kus Riigikogu ka ise algatab mõne kultuuriehitise ehitamiseks enda eelnõu ja teeb otsuse ise, kuid praktikas on sel juhul oluline, et uue kultuuriobjekti lisamise korral oleks selleks olemas ka vaba raha.
Riigikontroll on varem auditeerinud erinevaid aspekte kultuurivaldkonna rahastamisel, sealhulgas investeeringute tegemist, ja on leidnud senise kogemuse pinnalt, et selguse ja läbipaistvuse huvides võiks eelistatav praktika olla selline, mis aitaks vältida samalaadsete otsuste tegemisel või rahastamisel dubleerivate mehhanismide kasutamist. Aga sellise valiku tegemise õigus Riigikogul loomulikult on.
4. Kas Teie hinnangul on võimalik, et loodava mehhanismiga võib tekkida ajapikku mitu kultuuriministri poolt ettepandud objekti, mida on võimalik vastavalt seadusele rahastada samal ajal Riigikogu poolt kinnitatud riikliku tähtsusega kultuuriehitiste nimekirjas olevate objektidega?
Eelnõu kohaselt on see võimalik. Eelnõuga täiendatakse Eesti Kultuurkapitali seaduse paragrahvi 11 lõikega 26, mille järgi võib kultuurkapitali nõukogu teha otsuse uue objekti kohta juhul, kui eelmise nende otsustatud kultuuriobjekti kõik arved on makstud.
-
Postitatud:
20.02.2024 00:00
-
Viimane muudatus:
21.02.2024 10:28
-
Viimane ülevaatus:
21.02.2024 10:28