Austatud juhataja, riigikogu liikmed!
Aasta on möödunud ja taas olen teie ees riigikontrolli aastaaruandega, mis võimalikult lühidalt ja ülevaatlikult annab pildi meie riigi raamatupidamise, riigi rahanduse ja muude auditite tulemusel üldistatud probleemidest. Jah, see aruanne ei koosne ühest lausest: „Kõik on korras ja ees ootab muretu tulevik!“ Seda riigikontrolli ülevaade ei ütle ei nüüd ega ilmselt ka tulevikus.
See tuleneb kõrgeimate auditiasutuste universaalsest rollist riigisüsteemis ja meie tegevuse omapärast – me esindame erapooletut ja sõltumatut vaadet. Ennekõike on meie ülesanne tuua otsustajate ette probleemid, mis vajavad lahendamist. Sellegipoolest, et olla tasakaalukas, alustan neist asjust, mis on hästi.
Riigi raamatupidamisega on hästi, riigi rahandusega on hästi, maksutulu laekub riigile hästi, arvud näitavad, et inimestel on rohkem tööd – see on hea. Inimesed ostavad rohkem asju, ka see on hea. Hinnad tõusevad aeglaselt või üldse mitte ja see on jällegi asjade ostjatele hea, aga ... Aga see pilt ei ole terviklik. Kui vaadata neid teemasid lähemalt, siis peame tunnistama, et pilt ei ole enam nii selge ja muutub keerulisemaks.
Kokku võttes – riigi raamatupidamine ja sellega kaasaskäiv aruandlus on korras arvude poolest, selle kohta aga, mis räägib meile raha eest tehtust, teame vähe või ainult seda, mida meile näidatakse.
Riigi rahandus, mis enamiku võrreldavate näitajate poolest on Euroopas ja ehk isegi maailmas igati esirinnas, on siiski kujunemas diskussiooni objektiks. Kas ikka suudame veenvalt selgitada Euroopa Komisjonile, miks Eesti moodi arvutatud eelarve on struktuurses tasakaalus, aga Euroopa Komisjoni arvutatuna mitte?
Töö tegijate hulga ja töö eest saadava tasu kasv on kahtlemata väga positiivne. Kuid kas see trend on ka püsiv ja vastab meie majanduspoliitilistele ootustele? Võiksime olla trendis kindlad, kui töökohtade ja palga kasv tuleks nutikatest ja ekspordile orienteeritud ettevõtetest, kus luuakse üle keskmise lisandväärtust ning innovatiivne töökorraldus kindlustaks Euroopa parima tootlikkuse.
Lisandväärtuse ja innovatsiooniga aga Eestis viimasel ajal asjad eriti edasi liikunud ei ole. Ka valitsuse uus rahandusminister, kirjutas pool aastat tagasi oma blogis pikema kirjutise Eesti majanduse väljavaadetest ja tõdes murelikult, tsiteerin: „Eesti lähiaja majandusväljavaated on kehvad. Põhjuseid on mitmeid.“ Tsitaadi lõpp. Mul ei ole alust ministri sõnades kahelda.
Eespool öeldu taustal ongi oluline teadvustada, et meie kulutamine peab olema tark, selline, mille tulemusel muudab riik paremaks kõigi Eesti inimeste elu.
Riigi vara kasutamise ja säilimise kontroll ei ole enam ammu riigikassas olevate tukatite, kroonide või eurode ülelugemine. Riigikontrolli ülesandeks on eelkõige valitsemise aga-de ja riskide aus väljatoomine. See ei pruugi paljudele meeldida, kuid meeldimine või mittemeeldimine ei saa olla riigikontrolli aruannete ega töö kvaliteedi kriteeriumiks.
Ja seetõttu ütlengi teile, et Eesti majanduse arengu tempo on raugemas või peatunud ja meie arengut takistab otsustamatus. Arusaadavalt on võrdlusbaasi valik ühiskonnas toimuva hindamiseks väga keeruline. Seepärast püüab riigikontroll selliseid valikuid teha nii vähe kui võimalik väljaspool neid kriteeriume, mille valitsus ise endale on seadnud.
Kui räägime sellest, et Eesti pole 2013. aastal jõudnud Euroopa keskmistele näitajatele oluliselt lähemale, siis peame silmas konvergentsi ehk Euroopaga ühtlustumise arusaama, mille on valitsus pannud kirja konkurentsivõime kavva „Eesti 2020“.
Lugupeetud Riigikogu liikmed
Ärgem unustagem, et kõige tähtsam pole edetabel ega võrdlus teistega, olgu selleks meiega sarnased riigid Läti ja Leedu. Oluline on see, milline on meie praegune olukord ning kas ja kuidas suudame edukalt jätkata? See on väga tähtis küsimus, kui vaatame Eesti majanduse arengut ja sellest tulenevalt ka meie kõigi heaolu edenemist.
Kui vaadata hetkeks tagasi 90-ndate algusesse, siis loomulikult võime tõdeda, et oleme peadpööritava kiirendusega saavutanud näiteks inimese kohta arvestatud majanduse koguprodukti kasvu. Samuti on iseseisvusaja jooksul kasvanud märkimisväärselt sissetulekud. Ometi oleme vaevalt poolel teel sinna, kuhu tahaksime jõuda.
Need kiirendused ei ole tulnud ilma kaotusteta, olgu selleks siis inimeste vaimne ja füüsiline tervis, sotsiaalsed suhted, keskkond või muu. Kas oleme valmis uuteks kiirendusteks, mis tippu jõudmiseks peaks olema senistest veelgi jõulisemad või piisab nutikusest? Mina seda vastust ei tea, aga tean seda, et näiteks majanduse arendamise vallas oleme teinud Euroopa Liidu rahaga märkimisväärseid kulutusi muu hulgas innovatsiooni ja ekspordi edendamiseks. Vahel õnnestunult ja vahel mitte ning see on normaalne. Seejuures ei ole aga normaalne, et me ei ole sellest kogemusest võtnud kõige olulisemat – teadmist, kuidas edaspidi olla edukas. Kuidas olla edukas efektiivsemalt?
Sellele probleemile on viidanud ka meie eelmine rahandusminister, kes ütles hiljuti, et investeeringud, see tähendab raha jagamine ei asenda reforme ning üksnes tark investeerimine toob kaasa loodetud majanduskasvu ning töökohad. Tsiteerin: „...Alustama peaks ausast hinnangust kodusele majandusolukorrale ja vahel valusate, kuid vajalike otsuste tegemisest. ...“. Tsitaadi lõpp.
Kõlab tuttavalt? Usun, sest just see oli küsimus, mida ma eelmise aasta ülevaates rõhutasin – millist riiki saame endale lubada? Pean tunnistama, et sellele küsimusele pole aasta jooksul endiselt vastatud.
Siiski, meie uus kiirendus peab lähtuma targemast ja efektiivsemast tegutsemisest.
Oma selleaastases ülevaates olen mitmes valdkonnas juhtinud tähelepanu probleemidele, mis on seotud teadmiste puudusega. Näiteks on haridussüsteemi ümberkorraldamine justkui alanud, aga kuhu see täpselt peaks välja viima, mis selle tulemusel peaks saavutatama ja mis ajaks, on teadmata. Sarnaselt võib iseloomustada põlevkivisektori arendamise ja keskkonnatasude ümber toimuvat.
Poliitiline ajaarvamine on küll määranud kindlaks, mis ajaks tuleb langetada otsused, kuid selged ei ole mitmed otsuse langetamiseks vajalikud terviklikud tervise-, keskkonna- ja sotsiaal-majanduslikud mõjud ning energiasõltumatust mõjutavad asjaolud.
Riigikontrolli ülevaates kirjeldatud haridusvaldkonna ning põlevkivisektori ümberkorraldusi seob veel üks esmapilgul nähtamatu probleemne ühisjoon – nimelt koostöö puudumine riigivalitsemisel.
Põlevkivisektori puhul tähendab see rahandusministeeriumi ja keskkonnaministeeriumi kehva koostööd põlevkivist väärilise tulu saamise mudeli väljatöötamisel. Haridusvaldkonnas aga haridus- ja teadusministeeriumi ning rahandusministeeriumi ja omavalitsuste puudulikku koostööd, selleks et koolivõrgu korrastamine ja haridusvaldkonna rahastamismudel kindlustaks lõpuks selle, et õpetaja amet oleks hästi tasustatud ja väärtustatud ning õpetajaskond piisav ja motiveeritud, et harida meie järeltulevaid põlvkondi.
Väikese, avatud majandusega ning hajaasustatud riigi ees seisvad valitsemise probleemid võtab hästi kokku Soome innovatsioonifondi Sitra käesoleva aasta uuring „Tuleviku valitsused“. Uuringus on järeldatud, et senine niinimetatud silotornidepõhine valitsemisekorraldus ei suuda riigi ees seisvate probleemidega enam toime tulla. Olgu selleks sotsiaalse kindluse tagamine, tervishoiuteenuste või hariduse korraldus.
Hariduse ja õpetajate teemal tahaksin peatuda veidi pikemalt. Ei siin saalis ega Eesti riigis tervikuna ei ole enam kahtlust, et hariduses peitub meie tulevase edu võti. Alustan positiivsest.
Pingutused õpetajate palkade tõstmiseks väärivad äramärkimist. Sisuliste põhisuundade kokkuleppimine elukestva õppe strateegias on tervitatav. Strateegia lähemal vaatlemisel oleme silmitsi ühe elementaarse probleemiga: kuidas mõõta ja kirjeldada õpetajate sissetulekut?
Kui võtta andmeid ametlikest, ka avalikkusele kättesaadavatest allikatest, siis tuleb õpetaja võrdsustada haridustöötajaga, see tähendab palju laiema hulgaga, mis hõlmab enamat kui klassi ees seisvat õpetajat.
Kui siia lisada veel erinevad andmeallikad arvestusliku või tegelikult väljamakstud töötasu kohta, siis saame vaieldavad tulemused, mis põhjustavad segadust ja vaidlusi. Samas on konkreetne probleem selles, et puudub õpetaja palga muutumist selgelt iseloomustav näitaja.
Kui viimasel ajal ongi valitsus teinud pingutusi õpetaja palga suurendamiseks, mis keskmist palka on ka kergitanud, siis suurel pildil, näiteks OECD riikide võrdluses, kelle kohta on olemas uusimad andmed, on Eesti õpetaja oma sissetulekuga kahjuks kindlalt viimasel kohal.
Haridusvaldkonda auditeerides selgub rahanumbrite kõrval ka kurb tõsiasi, et meie helgema peaga noored ei vali õpetaja kutset ega karjääri ja meie õpetajaskond vananeb vaikselt, kuid kindlalt.
Kui siia lisada veel segadus koolivõrgu korrastamisel, mis päris elus väljendub hariduse ebavõrdses kättesaadavuses ning kõikuvas kvaliteedis, siis tekib paratamatult küsimus, miks on keskvalitsus võtnud haridusprobleemide lahendamisel kõrvalseisja positsiooni? Kas see on poliitiline valik või otsustamatus? Või ongi otsustamatus poliitiline valik? Igal juhul on sellisel käitumisel oma hind ja kaugeleulatuv mõju.
Loomulikul, evolutsioonilisel arengul on kindlasti oma eelised, see tagab loodusteaduse kohaselt tugevamatele ning kohanemisvõimelisematele isenditele edu. Paraku pole selline lähenemine oma riigi valitsemisele kõige mõistlikum. Näidet ei ole vaja kaugelt otsida. Näide, mille pidime ka seekord oma ülevaates jutuks võtma, on loomulikult omavalitsusreform.
Kui ma ennist rääkisin teadmiste puudumisest majanduse, hariduse ja põlevkivi valdkonnas, siis omavalitsusreform on teema, mille kohta on teadmist aastate jooksul küll ja küll kogutud. Puudub aga otsus riigi aktiivse sekkumise kohta. Kui tulla tagasi vajaduse juurde Eesti arengut senises või veelgi kiiremas tempos kasvatada, siis mõtestatud ja Eesti paikade omapära ning tugevaid külgi arvestav regionaalne areng on nii edu eeldus kui ka otsene panus Eesti inimeste heaolu paranemisse. Ilma omavalitsusreformita muutub Eesti inimeste jaoks avalike teenuste kättesaadavus üha ebavõrdsemaks ja kvaliteet üha kõikuvamaks.
Hea kuulaja, jätan sel aastal kõnes pikemalt käsitlemata kõigile teada suured mured, mis puudutavad sotsiaalvaldkonna, sealhulgas tervishoiusüsteemi rahastamist. Neist võite lugeda Riigikontrolli ülevaatest, töövõimereformi küsimustega saite lähemalt tuttavaks möödunud nädalal siinsamas toimunud suurel debatil, samuti täna eelnõude menetlemisel. Ka avaandmete kättesaadavuse probleemidest ning infosüsteemide turvalisust tagavate auditite vajakajäämistest saate lugeda ülevaatest. Need riigikontrolli ülevaates toodud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonna teemad on alles sissejuhatus. Riigikontrollil on järgnevatel aastatel kavas e-Eesti arengusuundumusi laiemalt käsitleda.
Austatud Riigikogu
Olen siin saalis ka varem öelnud, et eriti peaksid Riigikogu koalitsiooniparteide esindajad olema huvitatud sellest, et täitevvõimu tegevus oleks teadmuspõhisem. Teen seda veel kord, laiendades mõtet kogu Riigikogu koosseisule tervikuna. Just teie saate nõuda täitevvõimult teadmuspõhist käitumist, näiteks jättes aktsepteerimata puudulike mõjuhinnangutega eelnõud või ühekülgsed eduaruanded.
Teie olete need, kes teevad lõpuks otsused suurte reformide kohta ja teie saate dikteerida ka nende reformide tempo. Ja Riigikontroll tahab selles töös olla teile jätkuvalt kasulik partner, seda ka käesoleva ülevaatega.
Aga partnerlusest veel. Mulle tutvustati hiljuti Põhjamaade kõrgeimate auditiasutuste hulgas tehtud võrdlevat uuringut tulemusauditite mõjust. Selles uuringus andis oma hinnangu auditi mõju kohta ligi 120 Eesti ametnikku, kes on riigikontrolli audititega sisuliselt kokku puutunud.
Toon välja kaks tähelepanuväärset asjaolu:
esiteks – Eesti riigikontrolli tulemusauditeid peetakse üsna suures ulatuses muudatusi põhjustavateks, eriti võrdluses teiste põhjamaadega ning
teiseks – väga selgelt eristub Eesti sellega, et Riigikogu liikmed ei kasuta auditites esitatut, et kutsuda esile muudatusi ja panna täitevvõimu oma tegevuse tulemuste eest vastutama.
Selle viimase aspekti, halvas mõttes eredaks näiteks on Riigikogu konverentsisaalis peetud riigieelarve kontrolli komisjoni istungil sel aastal toimunud arutelu. Arutelul käsitleti Riigikontrollis tehtud e-tervise auditi tähelepanekuid ja probleeme ning sellel osalesid Riigikogu komisjoni liikmed ning Eesti tervishoiuvaldkonna juhid ja tippametnikud. Sotsiaalministeerium saatis oma esindajana arutelule osakonnajuhataja ülesandeid täitva ametniku. Ametnik, kes oli sellisesse keerulisse olukorda pandud, oli tubli. Aga ühtegi siduvat lubadust olukorra muutmiseks ei saa ükskõik kui tubli ametnik Riigikogule ministri eest anda. Ja see, austatud Riigikogu liikmed, ei ole vastuvõetav käitumine ja sellega ei tohiks leppida teie ja ei saa leppida ka riigikontroll.
Seepärast kutsun üles edaspidi pidama arutelusid riigikontrolli auditite üle kantsleri või ministri kohalolekul, sest põhiosa riigikontrolli kontrolliaruande soovitustest on suunatud ministrile. Samuti eeldan, et Riigikogu ja riigikontrolli tulemuslik koostöö toob kaasa suurema nõudlikkuse valitsuse esitatud info suhtes. Me ei tohi leppida sisutühjade aruannete ega õõnsate selgitustega, mis ei anna meile tõest ülevaadet olukorrast ning mille koostamiseks on kulutatud tarbetult aega ja maksumaksja raha.
Omalt poolt kinnitan, et jätkuvalt panustame oma audiitorite pädevuse arendamisse ja riigikontrolli töö tulemustest informeerimise parandamisse. Jätkuvalt pean väga oluliseks luua riigikontrollis suutlikkus auditeerida sisejulgeoleku ning kaitse valdkonda. Selle valdkonna auditeerimise võimekuse kasv sõltub hetkel paljuski Riigikogu rahanduskomisjoni ja Riigikogu otsustest.
Ja lõpetuseks. Sel aastal oleme oma ülevaates probleemide kõrval selgemalt esile toonud ka konkreetsed soovitused. Võtke neid kui meenutust, inspiratsiooni või lahendust, millest vormida sobivad eelnõud või kujundada oma seisukohad otsustamiseks. Võin kinnitada, et ka edaspidi jälgib Riigikontroll oluliste valdkondade arengut ja toob esile riskid ning probleemid, selleks et teie saaksite siin saalis oma tööd võimalikult hästi teha.
Ja tuletan enne lähenevaid Riigikogu valimisi veel kord meelde, et kõik riigikontrolli aruanded on hõlpsasti ja tasuta kättesaadavad riigikontrolli kodulehel. Eesti valitsemiskulutuuri edendamiseks ja paremate otsuste tegemiseks kutsun teid üles nendega tutvuma. Tehke seda julgelt, avalikult ja järjepidevalt, mitte nagu talupojad praost Odja viljapuuaias, millest on tabavalt kirjutanud August Gailit oma romaanis „Ekke Moor“.
Tänan kuulamast.
-
Postitatud:
12.11.2014 09:00
-
Viimane muudatus:
11.12.2014 15:05
-
Viimane ülevaatus:
11.12.2014 15:05