Riigikontrolör Mihkel Oviiri kõne Riigikogus 26. oktoobril 2005 Eesti riigi rahanduse, majanduse ja arengu probleemidest

Mihkel Oviir | 26.10.2005 | 0:00

Teksti suurus: [-A] [+A]

Keel: EST | RUS | ENG

Print | Saada sõbrale

Austatud Riigikogu esimees, head parlamendiliikmed!

13 aastat tagasi oli teie eelkäijate laudadel siinsamas saalis Eesti riigi eelarve aastaks 1993. Kui ma toonaseid pabereid vaadates jõudsin selle eelarve suuruseni, arvasin algul, et vaatan mingit valet arvu. Selle suurusjärk oli midagi hoopis muud kui summad, millega oleme harjunud praegu. Kogu eelarve suuruseks oli 3,7 miljardit krooni. Nüüd, 13 aastat hiljem, on raske uskuda, kust me alustasime. Ometi on riik jõudnud praegu eelarveni, mis on 15 korda suurem kui see, mille jagamise üle said otsustada toonane valitsus ja Riigikogu.

Mida see näitab?

Ennekõike seda, et Eesti maksumaksjad on muutunud jõukamaks. Inimesed on hakanud paremini elama, ettevõtlus on edenenud. Euroopa Liiduga liitumine on Eestile andnud uut hoogu. Ja kõige selle üle saab olla ainult hea meel.

Kuid kõige selle hea puhul peame olema väga ettevaatlikud – mida suurem on raha hulk, seda suurem on oht, et seda võidakse kasutada viisil, mis pole õige. Kasutada selleks, milleks see pole mõistlik.

Ehk teiste sõnadega – kes on vaene, loeb oma kroone suurema hoolega kui see, kes on rikas. Ja Eesti võib minu arvates öelda, et ta on rikas. Muidugi mitte võrreldes näiteks Skandinaavia riikidega. Küll aga võrreldes nende riikidega, kes alustasid vabaks saamise järel samasugusest vaesusest nagu meie.

Mida rohkem on raha, seda rohkem läheb vaja ka mõistust, et selle rahaga midagi arukat teha.

Kaks kuud tagasi andsin parlamendile üle Riigikontrolli ülevaate riigi vara kasutamise ja säilimise kohta möödunud eelarveaastal. Et kõik on saanud sellega soovi korral tutvuda, püüan ma täna siin käsitleda raha kasutamisega seotud muresid laiemast vaatenurgast.

Riigikontroll vastutab selle eest, et teie oleksite probleemidest teadlikud. Nende probleemide lahendamine on aga juba valitsuse ja parlamendi töö.

 

 Head saalisviibijad

On selge, et raha väär või rumal ehk vastutustundetu kasutamine on tagajärg. Probleemid, millele Riigikontroll on aastaid osutanud, saavad alguse suhtumisest maksumaksja rahasse.

Nagu ütlesin teile ka mullu – tegu ei ole mingi abstraktse rahaga, mis kuulub valitsusele, Riigikogule või ministeeriumile. See on Eesti maksumaksjate raha ja Riigikogu on selle raha ülemhaldur.

Siinkohal meenub mulle Nukitsamehest tuntud vana nõid, Metsamoor. Olukorras, kus Mõhk ja Tölpa on leidnud rahapaja ja tahavad raha otsekohe kõigi vahel laiali jagada, jahutas Metsamoor tulipäised kolle ja ütles: stopp, loeme kõigepealt raha üle, eks siis näe, kas üldse jagub. Riigkogu roll riigi rahapaja juures on samasugune kui Metsamooril.

Terve mõistusega inimene lähtub oma raha kulutamisel enamasti nendest reeglitest, mis kehtivad perekonnas. Need reeglid on väga ratsionaalsed. Ma ei kujuta näiteks ette, et mõni perekond ei tea, millised on pere sissetulekud ja vä ljaminekud, kui palju on tal vara.

Ma ei kujuta ka ette, et pereisa või pereema annab oma lapsele lihtsalt niisama suure summa raha, küsimata, milleks seda vaja on. Ja pärast tunneb lapsevanem tingimata ka huvi, kas võsuke ostis tõesti jalgratta või pani ta kogu raha jäätise ja kommide peale hakkama.

Riigikogu ja valitsus ei käitu kahjuks veel sellise pereema või pereisana. Ja nii ongi meil tegelikkuses olukord, kus riik ei tea täpselt, kui palju on tal vara, ei tea, milline on selle vara väärtus. Ja maksumaksja ei tea ka selgelt, mis tema raha eest reaalselt saadud on.

Nagu teile kõigile teada, ei ole teie käes oleval rohkem kui 700 leheküljelisel riigieelarve seletuskirjal raha kulutamise asjus mitte mingit siduvat tähendust.

Et Riigikogu pole selles vallas olukorra muutmiseks midagi ette võtnud, võib mõni hakata isegi ekslikult arvama, et Riigikogul ongi ükskõik.

Austatud Riigikogu liikmed

13 aastat tagasi kokku astunud Riigikogu koosseisu ja tema seniste järglaste energia on kulunud olulisel määral seadusloomele – riigi karkassi loomisele. See karkass on nüüd põhiosas valmis.

Ja minu arvates on just saabunud õige aeg alustada mõttevahetust parlamendi töö võimalike uute rõhuasetuste üle. Seadusloome alt vabanenud aja ja vaimujõu võiks kulutada üha rohkem selleks, et nõuda ministritelt ja kantsleritelt aastaringselt aru, kuidas raha kulutatakse ja kas selle raha eest saavutatakse neid tulemusi, milleks see raha anti.

Praegu ei käi see järelevalve kahjuks nii, nagu on riikides, keda võiksime eeskujuks seada. Riikides nagu Soome, Suurbritannia, Holland või Kanada.

Hea praktika edendamiseks on Riigikontroll teinud parlamendi rahanduskomisjonile ettepaneku kutsuda kõigi ministeeriumidest esindajad, näiteks kantslerid komisjoni ette aru andma. Aru andma raha kulutamise, arvestuse taseme ja tehingute seaduslikkuse kohta.

Riigikontroll esitab komisjonile omakorda oma sõltumatu hinnangu iga ministeeriumi kohta. Olen saanud selle mõtte kohta komisjonist positiivset vastukaja.

Lugupeetavad!

Järgmise päevakorrapunktina tuleb siin saalis esimesele lugemisele riigi möödunud majandusaasta koondaruanne. Selle väga mahuka aruande kokkupanekul on tehtud kahtlemata kõvasti tööd. See on üldse esimene kord, kui valitsus on suutnud Riigikogule esitada sellise koondaruande. Siinkohal suur tänu riigi pearaamatupidajale Juta Maarile, kes on teinud ära hiiglasliku töö riigi arvepidamise kokkuajamisel ja vastavusse viimisel rahvusvaheliste standarditega.

See aruanne ei vii küll praegu kokku tegevusi ja raha. Üks probleemi põhjusi on riigieelarve, mis ei ole tegevuspõhine. Teine on tegevusaruande probleem, mis 2004. aastal ei andnud ülevaadet ministeeriumite püstitatud eesmärkide, tegevuste ja nende maksumuse omavahelistest seostest.

Riigi raamatupidamise tase on võrreldes mullusega taas paranenud ja see on muidugi kõigiti tervitatav.

Aga see, et arvestus on korras, ei tohiks olla midagi, mille üle me ekstra õnnelikud oleme. See on kõige elementaarsem asi, mida võib üldse tahta.

Nüüd, kus meil on olemas kogu riigi kohta käiv aruanne, on ka õige aeg arutada, kuidas selles aruandes olevat infot maksimaalselt ära kasutada. Ja seda nii täitevvõimu kui ka Riigikogu tasandil.

Mul on hea meel, et rahanduskomisjon kavatseb korraldada tuleva aasta algul koondaruande asjus põhjaliku arutelu ja Riigikontroll esitab ses suhtes oma soovitused.

Head kuulajad!

Nüüd mõnest teemast, millele Riigikontroll on süvitsi tähelepanu juhtinud nii eelmisel aastal kui ka varem. Kõigepealt varast ja täpsemalt kinnisvarast.

Riigil on umbes 7000 hoonet ja rajatist. Ma pean siin teie ees kahjuks läbi ajama umbkaudsete arvudega, sest see on üks valdkond, kus arvestus on jätkuvalt puudulik. Viga võib olla lausa sadades üksustes.

Riigivara registri andmetel on riigi omandis hooneid ja rajatisi maksumusega 7,4 miljardit krooni. Riigi koondbilansi järgi oli riigile kuuluvate hoonete ja rajatiste kogumaksumus aga üle kahe korra suurem.

Riigivara registris on ühelt poolt andmed üle paisutatud, sest seal on kajastatud ammu maha kantud ja lammutatud hooneid ning esineb ka hulgaliselt topeltkandeid. Teisalt on palju objekte, mida asutused ei ole riigivara registrisse mitmesugustel põhjustel kandnud. Kolmandaks – objektide väärtus ei vasta tegelikkusele, sest palju on registris nullväärtusega objekte, mis ei vasta aga nende varade turuväärtusele.

Arvestuse asjus on aastaid negatiivses mõttes silma paistnud kaitseministeerium, kes sai pärandiks tohutu hulga nõukogude sõjaväeobjekte. Samas käib mul üle mõistuse olukord, et tänaseks, kui põhiseadusliku valitsuse töölehakkamisest on möödas 13 aastat, pole ikka veel ühtset ja vähegi aktsepteeritaval tasemel koondnimestikku objektidest, mis on kaitseministeeriumi valduses.

Tunnustan siinkohal ametist lahkunud kaitseminister Jaak Jõerüüti, kes probleemi teadvustas ja asus aktiivselt selles vallas korda majja lööma. Loodan, et tema järglane Jürgen Ligi viib selle töö lõpule. Muide, paari kuu eest leidis kaitseministeerium Tartu linnast veel seitse hoonet, mida neil seni arvel polnud.

Lugupeetud Riigikogu!

Valitsusel puudub kahjuks endiselt ühtne ministeeriumideülene kinnisvarapoliitika. Puuduvad ka arengukavad, mis tagaks, et hoonetesse ja rajatistesse tehtavad investeeringud oleksid põhjendatud ning looksid väärtust ka tulevikus.

Nii on jätkuvalt võimalik, et miljoneid võidakse raisata hoonete peale, mida tegelikult riigivõimu teostamiseks vaja pole. Selgete otsuste ja arengukavade puudumine maksab kätte igas valdkonnas.

Riigikontroll on pidevalt korranud: riigil peaks olema vaid see vara, mis on vajalik tema funktsioonide täitmiseks. Ülejäänu tuleb kas üle anda näiteks omavalitsustele, maha müüa või ära lammutada, et see ei risustaks riigi arvepidamist ega tühjendaks riigikassat.

Üks variantidest on olnud anda mittevajalikud hooned üle aktsiaseltsile Riigi Kinnisvara. Samas ei ole Riigi Kinnisvara Aktsiaselts neist aga huvitatud, sest need ei ole talle kasumlikud. Siit jõuamegi selle probleemipuntra juurde, mis seondub Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsiga.

Kui see aktsiaselts neli aastat tagasi loodi, olin ma justiitsministeeriumi kantsler. Ma olin selle äriühingu loomise innukas toetaja. Miks? Aga sellepärast, et ligi poole minu tööajast kantslerina võttis tegelemine kinnisvaraga – kus midagi läbi sajab, kus on kohtumaja kokku vajumas, kus on vangimaja sein hakanud läbi paistma ja nii edasi ja nii edasi.

Ja siis tuli Siim Kallas välja visiooniga, kuidas kogu riigi kinnisvara haldamine koondada ühte äriühingusse ja vabastada riigiasutused sellega seotud muredest. Arvasin siis ja arvan ka praegu, et idee – vabastada riigiasutused neile mitteomasest tegevusest ja koondada kogu kinnisvara alane tegevus ühe mütsi alla – oli ja on õige.

Probleem tekkis aga seal, kus Eestis ikka – asjad jäävad poolikuks. Head ideed lähevad lörri, sest riigiaparaat ei suuda neid tervikuna ellu viia, täitevaparaat on nõrk. Nii juhtus ka Riigi Kinnisvara mudeli rakendamisega.

Ministeeriumidele jäeti liiga vabad käed, ei kehtestatud üht ja kõigile kehtivat süsteemi. Tulemuseks on olukord, kus vara on üle andnud ainult kolm ministeeriumi 11 st.

Siin ja seal kostub rahulolematuid hääli, et see või teine Riigi Kinnisvara pakutav teenus on liiga kallis jne. S üüdistuste laviin tabab just aktsiaseltsi Riigi Kinnisvara.

Ma arvan, et see ei ole päris õiglane. Need kurtjad unustavad ära, et probleem on süsteemi algusest peale sisse programmeeritud. Kui Riigi Kinnisvara teeb hooned korda, lisandub üürisumma sisse loomulikult ka investeeringu maksumus, sest hüve tarbija peab selle kinni maksma. See on loomulik.

Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi süsteemile üle minnes ei arvestatud aga asjaolu, et kui kogu riigi kinnisvara kiiresti ja korraga korda teha, kasvab ka tublisti üür ehk ministeeriumide kulud kasvavad.

See süsteem eeldab, et iga aasta riigieelarvesse tuleb planeerida summa, mis kataks kasvava üüri. Ja see raha oleks n ö kindel kuluartikkel, millega tuleb arvestada.

Seega saab olemasoleva süsteemi hoida töötavana küll. Selleks tuleb ära otsustada tempo, kui kiiresti kogu riigi kinnisvara korda tehakse. See tempo peab olema selline, et eelarve vastu peaks.

Siin ei saa anda ministeeriumidele kontrollimatut voli muudkui sõlmida Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsiga lepinguid, vaid tuleb koostada aastateks üleriigiline kindel kava ja sellest ka kinni pidada.

Tihti on kõlanud Riigi Kinnisvara aadressil ka süüdistused à la kujutage ette kui õudne, nad tahavad kasumit teenida. Juhin nende süüdistajate tähelepanu asjaolule, et Riigi Kinnisvara on olemuselt äriühing ja äriühingu loomulikuks eesmärgiks ongi teenida kasumit.

Hoopis teine küsimus on, kas riik peaks kasutama oma kinnisvara haldamiseks riigile kuuluva aktsiaseltsi vormi. Võib olla on sobivam, kui aktsiaseltsi asemel oleks tegemist hallatava riigiasutusega või hoopis mõne ministeeriumi osakonnaga. Aga võib olla on siiski just aktsiaseltsi vorm kõige õigem? Ootame ära.

Rahandusministeerium on igatahes lubanud novembri jooksul teha kogu riigi kinnisvarapoliitika asjus põhjaliku analüüsi. Usun, et valitsus leiab vastuse ka küsimusele, kas hooned peaks olema Aktsiaseltsi Riigi Kinnisvara omand või aitab vaid näiteks haldusteenuse ostmisest. V õi millise mudeli riik oma kinnisvara haldamiseks üldse valib?

Ja veel. Riigi äriühing ei otsusta oma asju iseseisvalt, juhatus tegutseb nõukogu näpunäidete järgi. Nõukogu planeerib aktsiaseltsi tegevust ja korraldab aktsiaseltsi juhtimist ning teostab järelevalvet juhatuse tegevuse üle.

Nõukogu on ka Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsil ja siin saalis istuvad nii selle nõukogu endised kui ka praegused liikmed. Teil on meelevald ettevõtet suunata. Kasutage siis seda võimalust. Või kas mõni nõukogu otsus on jäänud täitmata?

Head kuulajad!

Riigikontrolli hinnangul on riigi äriühingute nõukogu vastutuse küsimus väga oluline. Seda vastutust tuleks täpsustada ning suurendada. Ma ei ole kahjuks märganud, et selles suhtes oleks olnud olulist edasiminekut. Omaniku esindajana vastutab nõukogu nii strateegilise juhtimise, säästlikkuse kui ka kõikvõimalike riskide maandamise eest.

Rõhutan – vastutuse küsimus on tegelikult keskne kogu riigiametis – vastutus tuleb iga tööülesande puhul teha konkreetseks. Siiani on sellist suhtumist välditud.

Nii ei teagi me, kes vastutab ikkagi selle eest, et sajad miljonid kroonid rahva raha on tuulde lastud sellistes projektides nagu näiteks Werol. Vastutamatuse järele lõhnab Loomsete Jäätmete Käitlemise Aktsiaseltsi ümber toimuv. Ka selle, rahvasuus raipetehaseks kutsutava äriühinguga seotud probleemide ja väärarvestuste eest ei paista jällegi keegi vastutavat.

Ma ei mäleta ka juhtumit, kus riik oleks hagenud ametnikku, kelle rumaluse või vastutustundetuse tõttu riik raha on kaotanud. Mis õigusega on jätnud riik selle raha sisse nõudmata?

Lugupeetud parlamendiliikmed!

Vastutuse hajumine maksab kätte eriti nendes valdkondades, kus tegu on ministeeriumideüleste probleemidega. Eesti oludes võimendub see veel eriti siis, kui koos peavad töötama ministeeriumid, mille juhid kuuluvad erinevatesse erakondadesse.

Üha enam levib ka nn 11 kuningriigi efekt – igaüks talitab oma ministeeriumi piires ega salli, kui keegi tema mängumaale sekkub.

Ministeeriumideülese koostöö puudulikkuse nahka läks ka nn suhkrutrahvi lugu. Rahandusministeerium ja põllumajandusministeerium loopisid suhkruküsimust üksteisele. Ma ei tahaks seda suhkrujuttu täna pikalt ajada, sest see teeb meele mõruks. 7. novembril on Riigikontrolli suhkruaudit avalikul arutelul Riigikogu riigieelarve kontrolli komisjonis.

Ma olen täiesti nõus peaminister Andrus Ansipiga, kes ütles, et suhkru juhtumist tuleb õppida. Minu arvates seisab riigil ees põhjalik analüüs, vaadates laiemalt ministeeriumideülese suutlikkuse küsimust. Seda eriti Euroopa Liidu raha kasutamise valguses.

Üks valdkond, mille najal on hästi näha, milleni viib nn 11 kuningriigi poliitika, on infotehnoloogia arendamine. Jah, Eestit tuntakse maailmas eduka riigina infotehnoloogia ja arvutite kasutamise valdkonnas. Hiljuti näitas Eesti maailmale edukat e hääletust.

Riigikontroll on aga ka uurinud, kuidas see Eesti edu seestpoolt välja paistab. Järeldus on, et meie IT tiigri hoog ja hüppevõime kipub raugema. Ja põhjuseks on puudulik IT valdkonna koordineerimine.

Valitsuse seadus ei sätesta otseselt ühegi ministeeriumi vastutust IT valdkonna tervikliku arendamise eest.

Riigil puudub ka ülevaade tegelikest IT kulutustest. Samuti pole kindel, et IT valdkonnale eraldatud raha kasutatakse parimal viisil.

Siin tegid karuteene ka teie eelkäijaid. Just nemad muutsid riigieelarve seadust nii, et alates 2003. aastast pole enam võimalik riigikassa kaudu saada ülevaadet tegelikest avaliku sektori IT kulutustest. Eelmine Riigikogu pani IT kulutused ministeeriumide majanduskulude sisse. Kuni 2002. aastani käsitleti infotehnoloogiakulusid riigieelarves aga eraldi artikli all.

Selleks, et Eesti kui eduka IT riigi mainet hoida ja edasi arendada, tuleb süsteemid pöörata kodanikku teenima, et inimesed tunnetaksid selget kasu.

Jah, meil on väga häid projekte, näiteks e maksuamet, aga neid peaks olema rohkem ja nad peaksid omavahel suhestuma.

On absurdne, kui inimene peab jooksma ühest asutusest teise, et ühe asutuse IT süsteemist välja trü kitud andmeid paberil teise viia, mis seal omakorda IT süsteemi sisestatakse. E riik ei tähenda pelgalt seda, et ametniku arvuti on ühendatud internetti.

Ei tohiks olla nii, et iga ministeerium arendab oma asja, leiutab oma jalgratast ja kulutab miljoneid, teine ministeerium teeb aga samalaadset asja, kulutades veelgi rohkem miljoneid.

Riigis on kasutusel näiteks mitukümmend erinevat raamatupidamisprogrammi. No millal me jõuame selleni, et oleks üks programm? Või millal me jõuame niikaugele, et kogu riigi raamatupidamine oleks jälgitav kõigi asutuste kaupa on line reþiimis?

On väga hea, et majandus ja kommunikatsiooniministeeriumi riigi infosüsteemide osakonnas on visandatud plaan, kuidas liita avaliku sektori infosüsteemid ühtseks elanikkonda ja organisatsioone teenindavaks loogiliseks tervikuks. Loodan, et see jällegi ei takerdu erimeelsustesse.

Alustagem kas või väikestest sammudest. Kui me vaatame valitsuse kuulsat elektroonilist istungisüsteemi, siis on see iseenesest küll suurepärane, aga ministeeriumide tahtmatus ajaga kaasas käia on sundinud seda väga head süsteemi kasutama kilplase moel.

Asi on ilmselt selles, et ministrid ja kantslerid tahavad jätkuvalt imetleda oma allkirja paberil. Nii ongi olukord selline, kus ministeerium koostab dokumendid arvutis, siis aga trükib välja, siis need allkirjastatakse ja saadetakse riigikantseleisse. Seal skaneeritakse need paberid nagu fotod taas arvutisse ja riputatakse elektroonilisse istungisüsteemi. See on absurdne. Kasutagem ometi digitaalallkirjastamist!

Mul on väga hea meel, et peaminister Andrus Ansip kuulutas nädal tagasi pressikonverentsil, et 1. jaanuar 2006 on see päev, mil valitsuse istungile ei tule enam paberdokumente.

Riigikontroll läheb elektroonilisele kirjavahetusele üle juba detsembrist ja ma kutsun kõiki riigiasutusi sama tegema. Vajadusel kasutagem digitaalallkirja.

Head kuulajad!

Maksumaksja raha mõistlik kasutus peaks alguse saama siit saalist. Seetõttu kutsun ma parlamenti mõtlema, mida on võimalik ära teha, et maksumaksja eest paremini seista.

Üks neid küsimusi, mille üle ma kutsun diskuteerima, on vastutuse jaotus ministri ja kantsleri vahel. Riigikontrolli tööpraktikast lähtuvalt olen ma veendunud, et vastutus raamatupidamise ja vara arvestuse ning tehingute seaduslikkuse eest tuleb selgelt ja üheselt panna kantsleritele.

See tagab ka vastutuse järjepidevuse, on mõistlik nii teoorias kui ka praktikas. Meenutan, et näiteks kaitseministeeriumis on meil kolmas minister aasta jooksul. Majandusministeeriumi võib tulla juba neljas minister aasta jooksul.

Lõpetuseks. Nii poliitik kui ka ametnik peab mõistma, et raha, millega ta ringi käib ja mille heaperemeheliku ja ratsionaalse kasutamise eest ta vastutab, ei ole tema asutuse või ministeeriumi oma – see on meie kõigi ühine raha, maksumaksja raha.

Kui seda vastutust hakata teadvustama, tunnevad ka inimesed, et riik seisab igaühe eest, et maksumaksja huvidega arvestatakse eelk õige. Nii tunnevad inimesed, et meie riik liigub kindalt edasi ja muutub paremaks. Kiiremini ja ausalt.

Ratsionaalsus rahaga ringikäimisel ja tulevikku suunatud otsused on hädavajalikud, sest me ei ole siin ju ajutiselt, me elame siin.

Tänan tähelepanu eest!
 

  • Postitatud: 26.10.2005 0:00
  • Viimane muudatus: 11.12.2014 14:57
  • Viimane ülevaatus: 11.12.2014 14:57

Lisamaterjalid

Dokumendid

Veel uudiseid