Riigikontrolör Mihkel Oviiri kõne Riigikogus 27. oktoobril 2004 Eesti riigi rahanduse, majanduse ja arengu probleemidest

Mihkel Oviir | 27.10.2004 | 00:00

Teksti suurus: [-A] [+A]

Keel: EST | RUS | ENG

Print

Austatud eesistuja, lugupeetud Riigikogu liikmed!

Mõned päevad tagasi hommikul tööle minnes kuulsin raadiost taas ühe pahase kodaniku sajatamist Eesti riigi aadressil – see polevat üldse riik, vaid hoopis mingi vargabande. Et raha kulutatakse tont teab millele ja nii edasi. Lisaks teatas kodanik uhkusega, et tema ei ole küll kunagi käinud neid parasiite Toompeale valimas ega kavatse minna ka edaspidi. Selle kodaniku arusaamad näitavad selgelt, kui vildakalt inimesed ennast riigiga suhestavad ja oma rolli tunnetavad. Jätkuvalt istub sügaval teadvuses, et see on kellegi teise riik ja see on kellegi teise raha. Ja et vastutus lasub kellelgi teisel, mitte aga kodanikul endal. Ikka ei saada veel aru, et pole olemas mingit müstilist riigi raha, mis tuleb ei tea kust ja läheb ei tea kuhu. On meie raha, maksumaksjate raha, mille oleme Eesti riigile usaldanud, et ta sellega võimalikult mõistlikult ja kõigi huvides toimetaks. Riik on seega omamoodi ühiskassa. Ja kui riik toimetab selle rahaga mõistlikult – võidame kõik. Ja kui raha läheb tuulde, läheb see meie kõigi rahakotist. Valides iga nelja aasta tagant parlamenti, valib rahvas ju sisuliselt rahahaldureid. Ja ka see pahane kodanik võiks lõppude lõpuks aru saada, et valimisi ignoreerides annab ta vabatahtlikult käest õiguse omaenda raha üle otsustada. Süüdistada pole tal pärast kedagi peale iseenda.

Head kaasmaksumaksjad!

Riigikontrolli ülesanne sõltumatu audiitorina on öelda parlamendile ja rahvale, kas seda raha, mis me oleme ühiskassasse maksnud, on kasutatud seaduslikult, säästlikult, tõhusalt ja mõjusalt. Teiste sõnadega – kas valitsus on selle rahaga arukalt ümber käinud. Kaks kuud tagasi parlamendile üle antud Riigikontrolli raportiga eelmise eelarveaasta kohta on küllap praeguseks põhjalikult tutvunud kõik parlamendi liikmed. Seetõttu püüan ma täna austatud parlamendile anda teatud pidepunkte, mis võimaldaks jõuda probleemide põhjusteni. Rõhutan ka, et Riigikontrolli raportis toodud näidete tõlgendamisel ja üldistamisel tuleks olla ettevaatlik. Need on valitud üksikjuhtumid, mida tuleb vaadata kontekstis ja mis sealt välja rebituna võivad jätta väära mulje, nagu koosnekski Eesti riigi tegevus rikkumistest.

See ei ole nii.

Aastaga on Eesti riik paremaks läinud, kuigi ideaalist oleme veel kaugel. … Samas ei ole rikkumised muutunud süsteemiks ja Riigikontroll kannab selle eest hoolt, et ei muutukski.

 

 Niisiis kõigepealt tähelepanekud eelmisest aastast.

Minu jutt pakub staažikamatele Riigikogu liikmetele ilmselt äratundmisrõõmu või äratundmiskurbust, sest mul tuleb jälle rääkida paljudest probleemidest, millest kõnelesin ka mullu. Eelmisel aastal ei saanud me jätkuvalt selget sotti riigilõivudest. Teada on, kui palju tegelikult riigilõivu laekus, kuid pole võimalik teada saada, kui palju oleks pidanud laekuma. Polnud kellegi asi võrrelda, kas tehtud toimingu eest üldse raha maksti. Nii võib olla jäänud riigil saamata kümneid miljoneid kroone. Kas selleks, et seadusega nõutud järelevalvet tehtaks, on tõesti vaja ära oodata selliseid skandaale riigilõivudega, nagu Riigikontroll avastas aasta tagasi autoregistrikeskuses? Tänavu on siiski mitu ministeeriumit kontrollinud oma valitsemisala asutustes riigilõivude laekumist, nagu seadus nõuab. Eelmisel aastal ei teinud seda aga ükski ministeerium ega ka mitte maksuamet. Jätkuvad ka probleemid riigihangetega – 25 finantsauditi käigus leidsime riigihangete seaduse vastu eksimist 19 asutuses. Seda on palju. Pole ka uudiseks, et riigi vara renditakse välja ülimadalate hindadega ja tulu jääb seega saamata. Hinnanguliselt 80 protsenti rendilepingutest on sõlmitud turuhinnast vähemalt 40 protsenti soodsama hinnaga. Tõsi, need lepingud on enamasti 1990ndate aastate esimesest poolest ja kehtivad siiamaani tolleaegsete tingimustega. Võib-olla tõesti on mõnda neist äärmiselt raske muuta, sest leping on leping ja muutmine vajab mõlema poole nõusolekut. Kuid üllatav on, kui vähe on siiski lepingute ülevaatamisega tegeldud, kuigi paljudesse neist on iga-aastane ülevaatamine sisse kirjutatud. Mis puutub veel riigi varasse, siis näitas Riigikontrolli audit, et hinnanguliselt ligi 37 protsenti riigi hoonetest seisab kasutult. Et Riigikogu liikmete hulgas on palju jalgpallisõpru, siis olgu öeldud, et see tühjalt seisev pind on niisama suur kui 135 Lilleküla jalgpallistaadioni mänguplatsi või siis 3800 Riigikogu istungisaali.

Osa neist tühjalt seisvatest hoonetest võib olla juba hävinud ja osa on hävimas. Ilmselt on selle vara hulgas ka palju Vene vägede lahkumise järel pärandiks saadud hooneid. Kõik see aga tähendab, et meil puudub ülevaade, mis meie riigil on ja mis see tegelikult väärt on. Selguse saame aga aasta pärast, kui riigis peab olema lõpetatud enne 1995. aastat soetatud varade ümberhindamine. Praegu on nii, et mingi hoone võib olla arvel mitmesaja tuhande krooniga, kuigi tegelikult on järel vaid varemed. Samas on ilmselt ka olukordi, kus mõni üliväärtuslik kinnistu on arvel väärtusega, mis on kümneid kordi alla turuhinna. Mis te arvate, kui kallilt on arvel kuulus Mustpeade maja Tallinnas Pikal tänaval? 97 000 krooniga…

Üks probleem, millele Riigikontroll on aastast aastasse tähelepanu juhtinud, on riigi käes korterite pidamine. Et terviklikku ülevaadet riigi korteritest ei ole, tuli see Riigikontrollil päringuid tehes ise koostada.

Ilmnes, et riigil on ligi 2400 korterit, millesse on viimase viie aasta jooksul investeeritud üle 20 miljoni krooni. … Ligi 400 korteri kasutajal puudub praegu töösuhe vastava ministeeriumi või maavalitsusega. Ma leian, et riik peab endale jätma ainult need korterid, mida on tõesti vaja – näiteks korterid, mis on seaduse järgi ette nähtud kaitseväelastele või piirivalvuritele. Ülejäänud korterid tuleb maha müüa või anda üle Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile. Oluline on seejuures, et pandaks paika, kuidas see müük hakkab toimuma. Riigikontroll peab vajalikuks, et aastaks 2010 oleks riigil tõesti ainult need korterid, hooned ja see maa, mis on vajalik riigivõimu teostamiseks… Valitsus on selle mõttega päri.

Lugupeetud parlamendi liikmed

Raha väär või vastutustundetu kasutamine on tagajärg. Probleemid, millele Riigikontroll on osutanud, saavad alguse suhtumisest. On ametnikke, kes mõtlevad, et kui nad seadusi ei täida, ei juhtu midagi. Ja enamasti tõesti ei juhtu, sest küsimus, kes vastutab millegi tegemise või tegemata jätmise eest, jääb lihtsalt õhku. Aga just vastutuse küsimus on tegelikult keskne kogu riigiametis – vastutus tuleb iga tööülesande puhul teha konkreetseks. Ja kui seda ei ole tehtud, siis vaatavad ministrid, kantslerid, ministeeriumiametnikud ja teised sellele kui asjale, millega peaks tegelema keegi teine, aga mitte tema. Tagajärjeks on, et keegi ei tegele ja töö on tegemata. Selline olukord soodustas ka riigi julgeolekuvarust vilja ja gaasimaskide filtrite vargust.

Kolm-neli aastat tagasi käis lakkamatu kurtmine selle üle, et puudub poliitiline vastutus. Öeldi, et ministrid ei tunneta oma vastutust ega lahku ametist, kui nende haldusalas on meie kõigi raha tuulde lastud. Poliitilise vastutuse vältimiseks viidati vajadusele ära oodata, mida ütleb prokurör, mida ütleb kohus. Poliitilist vastutust ei tunnetatud erilise vastutuse kategooriana, vaid vaadeldi kui juriidilise vastutuse üht liiki. Nüüd oleme jõudnud selleni, et poliitilise vastutuse pool on tunnetatav – Tiit Tammsaar astus viljavarguse pärast tagasi, Signe Kivi astus Kultuurkapitali pärast tagasi. Ära on kadunud aga vastutuse teine pool. Enam ei räägita juriidilisest ja administratiivsest vastutusest. Ka teravilja varguses on tunda soovi taandada vastutus jälle ainult kriminaalvaldkonda. Loomulikult, kriminaalõiguslikku vastutust peab kandma varas. Administratiivselt peavad aga vastutama ametiisikud, kes riigi ehk meie kõigi poolt olid pandud selle vilja hea käekäigu eest seisma. Riigikontroll leidis hulgaliselt fakte selle kohta, et vastutuse ahel ei toiminud. Näiteks: Eesti Viljasalve nõukogu ei kontrollinud, kas juhatus on taganud teravilja julgeolekuvaru säilimise. Paljusid olulisi küsimusi, nagu teravilja inventeerimise metoodika väljatöötamist, inventuuride usaldusväärsust, teravilja hoidjate valimise ja nende usaldusväärsuse kontrollimist, ei olnud nõukogu arutanud. Ministeeriumil puudus isegi ülevaade lepingutest, millega Eesti Viljasalv oli vilja hoidmist edasi usaldanud. Samuti ei olnud kontrollitud vilja hoiustajate usaldusväärsust ega majanduslikku seisu. Oli ka põhjusi, miks vastutusahel ei saanudki toimida. Kuigi riigi julgeolekuvaru on salajane, ei olnud Eesti Viljasalve nõukogu liikmetel riigisaladuse luba. Seda ei olnud ka taotletud! Seega pidid need inimesed aru saama, et nad võtavad vastu nõukogu liikme tasu tooli soojendamise ja juhatusele kaasanoogutamise eest. Sama absurdses olukorras oleks Eesti julgeolekuasutuste üle valvama seatud Riigikogu komisjoni liikmed, kui neil poleks juurdepääsu riigisaladusele. Siis hindaks nad kaitsepolitsei tööd ilmselt selle järgi, mida ajalehed kirjutavad. Muide – nõukogu nõukoguks, aga riigisaladuse luba polnud ka Viljasalve juhatusel, kellel oli ju teraviljavaru kohta täielik info. Ja riigisaladuse luba pole ka skandaali järel ametisse pandud Viljasalve uuel tegevjuhtkonnal ega nõukogu liikmetel. Ma tõesti ei tea, kas nutta või naerda.

Austatud juhatus, Riigikogu liikmed!

Maailma praktika näitab, et ettevõtte nõukogu vastutus üha suureneb. Omaniku esindajana vastutab nõukogu nii strateegilise juhtimise, säästlikkuse kui ka kõikvõimalike riskide maandamise eest. Riigikontrolörina olen ma veendunud, et riik peab esitama Viljasalve nõukogu liikmete vastu hagi ja nõudma neilt solidaarselt välja need kahjumiljonid, mis meie kõigi rahakotist on nende ükskõiksuse ja ebaprofessionaalsuse tõttu kaduma läinud. Sama oleks tulnud teha ka Kultuurkapitali nõukoguga.

Tuleks minna riigikohtuni, et tekiks pretsedent. Siis saab selgeks, kas olemasolev seadus on puudulik ja seda tuleb muuta … või on vaja seda lihtsalt rakendada.

Viljasalve nõukogu probleem viitab laiemalt vajadusele reguleerida seda, kes ja kuidas esindavad riiki tema osalusega äriühingute nõukogus. Seda küsimust puudutas alles hiljuti teie ees esinenud õiguskantsler. Mina käsitlen küsimust raha ja riskide poolelt.

Kui rääkida usalduslikult ministeeriumide kantsleritega, siis nad ütlevad: ”Jah, ma näen, et siin on risk sisse programmeeritud, aga mida ma teha saan. Mina ei oleks ühtegi nendest liikmetest nõukogusse pannud, aga minister tahtis nii. See oli poliitiline otsus.” Kui vestelda juhatuste liikmetega nõukogust, siis nad itsitavad ja ütlevad: “No kuulge, nõukogus istuvad tihtipeale need, kes ei saa antud valdkonnast üldse aru!”

Ma kaldun arvama, et nõukogude ja nende liikmete probleemi lahenduseks tuleks luua rahandusministeeriumi juurde omaette üksusena professionaalsete nõukoguliikmete kogu. Nende inimeste töö olekski esindada ettevõtte nõukogus riigi huve. Ja need peaks olema inimesed, kes tõesti asja tunnevad.

Võib-olla on teatud strateegilise tähtsusega ettevõtete puhul vajalik, et nende nõukogus oleks juhtivad poliitikud, kuid sellisel juhul peaks neid nimetama Riigikogu, neile peaks tasu määrama Riigikogu ja ka aru peaks nad andma Riigikogule, mitte ministrile.

Nüüd probleemidest, mis seotud riigieelarve ja selle täitmisega.

Raha on peamine ressurss, mille abil parlament viib ellu poliitikat, milleks on saadud volitus rahvalt. Parlamendis käib praegugi järgmise aasta riigieelarve arutelu. Riigieelarve on seadus, rõhutan, seadus, mille järgi jagatakse järgmisel aastal meie kõigi raha. Ja teie ülesanne on riigieelarvet kinnitades tagada, et see raha oleks jagatud nii, et iga sent läheks asja ette. See, milleks valitsus kavatseb küsitud raha kulutada, ei ole kirjas aga mitte riigieelarve seaduse eelnõus, vaid selle seletuskirjas … selles 500-leheküljelises kollaste kaantega raamatus, mis on teile laiali jagatud. Aga kui te arvate, et valitsus peabki raha kulutama selleks, milleks ta selles kollases raamatus väidab seda vajavat, siis te eksite. … Tegelikkuses ei ole sel seletuskirjal mitte mingisugust õiguslikku tähendust. Kui see raha on käes, teeb valitsus nii-öelda tegeliku eelarve, mis võib, aga ei pruugi täielikult kattuda kollase raamatuga. Nii võibki juhtuda, et valitsus küsib raha hobuse jaoks, aga ostab hoopis eesli.

Võib ju küsida - aga mis juhtub siis, kui riigieelarve seadusest kinni ei peeta? Vastan: mitte midagi.

Seadusena vastu võetud riigieelarvet rikutakse kogu aeg, aga mingeid sanktsioone ei järgne, kedagi ei karistata. Seega ei olegi riigieelarve rikkumine nagu seaduserikkumine. Või eesti filmiklassikat parafraseerides – riigieelarve ei olegi seadus, vaid on justkui nagu seadus. Et see saar ei olegi nagu saar, vaid noh selline poolsaare moodi saar. Kui seadusena vastu võetud riigieelarvet, mis on kogu riigi majandus- ja poliitika-aasta olulisim dokument, võib kartmatult rikkuda, siis miks me ootame, et täidetaks valitsuse määrusi, korraldusi ja muid alamal seisvaid akte? Seega – iga kord, kui valitsus tuleb siia, teie ette, uue aasta riigieelarve eelnõuga, siis küsige kõigepealt, mida ta on teinud selle rahaga, mille te eelmisel aastal maksumaksjate nimel valitsusele usaldasite.

Head kuulajad!

Kõik hakkab peale sellesama riigieelarve koostamisest. Vaadake uut eelarvet ning püüdke saada valitsuselt vastus nendele küsimustele, mida küsiks igaüks, kes on huvitatud oma raha heaperemehelikust kasutamisest.

Need küsimused on: mida me tahame saavutada, mida me eesmärgi saavutamiseks teeme ja kui palju see maksab.

Valitsuse tööd eelarve kallal saategi hinnata selle põhjal, kas need kolm küsimust saavad vastuse. Ja kui saavad, tuleks järgmisel aastal valitsuselt küsida: kas saavutasite eesmärgi; kas tegite seda, mida kavatsesite; kas see maksis nii palju, nagu arvasite.

Täna jäävad need küsimused paraku õhku rippuma, kuigi just sellisel moel peaks valitsus teile, austatud parlamendiliikmed, aru andma.

Riigikontroll analüüsis ka riigiasutuste tegevuskavade täitmise aruandeid, kuid need olid äärmiselt ebaühtlase tasemega. Seda, kas asutuste kirjeldatud tulemused ka tegelikult saavutati, pole võimalik hinnata. Eesmärke sõnastatakse tegevusena ja mitte seisundina, mida saavutada püütakse, ja see näitab segast mõtlemist.

Näiteks: majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi üks eesmärke oli elamupoliitika kujundamine. Mis oli eesmärgi täitmise tulemuseks – osalemine Euroopa Liidu ja Kanada elamumajanduspoliitikat käsitleval seminaril.

Põllumajandusministeeriumi eesmärgiks oli suurendada maaelanike tööhõivet. Selle eesmärgi täitmise tulemuseks olid aga kvartaliülevaated statistilistest andmetest. Ja nii edasi, ja nii edasi.

Lõpetuseks

Riigikontrolli kohustus on öelda, kas valitsuse aastaaruanne kajastab riigi finantsolukorda ning eelmisel eelarveaastal toimunut õigesti. Võin kinnitada – valitsuse aruanne on läinud viimase kolme-nelja aasta jooksul sisukamaks, informatiivsemaks ja info selles on muutunud õigemaks. Kahjuks ei ole aruanne veel kooskõlas rahvusvaheliselt omaks võetud põhimõtetega. Siiski pole asi lootusetu – Riigikontrolli ergutusel on loodud esmased eeldused heal tasemel finantsaruandluse tekkeks ja vastavate õigusaktide jõustumine algab järgmisest aastast. Väärib ka tunnustust, et valitsus arutas pea esimest korda pärast iseseisvuse taastamist tõsiselt Riigikontrolli aastaraportis tehtud märkusi. Lisaks on valitsus heaks kiitnud ministeeriumide tegevuskavad, kus kirjas, mida konkreetselt tehakse, et üks või teine probleem saaks lahendatud. Sõltumatus annab Riigikontrollile hea võimaluse pakkuda omalt poolt parlamendile tuge ratsionaalsete lahenduste leidmisel. Riigikontrollil on parlamendis ka selge partner – riigieelarve kontrolli komisjon, kellega koostöös on meil võimalik riiki paremaks teha.

Austatud parlament

Mõistliku rahakasutuse eestkõnelejana toetab Riigikontroll kõigiti kolme R-i ehk R-kuubis ühendust. … Ja Eestile tuleb kasuks, kui need kolm R-i jäävad kokku ja toimivad koos, ükskõik, millised kiusatused kõrvalt ka ei ahvatleks. Need kolm R-i on …
RIIK
RAHA JA
RATSIONAALSUS.


Tänan teid tähelepanu eest
 

  • Postitatud: 27.10.2004 00:00
  • Viimane muudatus: 11.12.2014 14:56
  • Viimane ülevaatus: 11.12.2014 14:56

Lisamaterjalid

Dokumendid

Veel uudiseid