Aprillis riigikogu ees ametivande andnud uus riigikontrolör Janar Holm kirjutab, et riigikontrollilt ootab avalikkus ausust, selgust ja argumenteeritust, ning seda kavatseb ametkond ka pakkuda.
"Ei tahaks uskuda, et riigikontroll ametiasutusi revideerides ainult kuritarvitusi eest leiab. Meil on kahtlemata terved ametkonnad olemas, mis väga eeskujulikult ja korralikult töötavad, ja igas asutuses on leida ametnikka, kes täiesti kohusetruult oma tööd teevad. Nendest ametiasutustest ja ametnikkudest ei ole meie riigikontrolli kaudu midagi kuulnud.
Meie kontroll peaks omaks võtma Inglise riigikontrolli tegevuse, mida ilmas kõige paremaks peetakse. Seal ei jäta kontroll ühtegi kuritarvitust avalikkuse ette toomata, kuid juhib sellejuures avalikkuse tähelepanu ka nende asutuste ja üksikute ametnikkude peale, kes omas töös iseäralist korralikkust üles on näidanud."
Postimees, juhtkiri "Rohkem õiglust!", 12. september 1921
"Riigikontrolli arvates on riigiasutuste tugiteenuste tsentraliseerimine olnud üldiselt tulemuslik, arvestuse kvaliteet on paranenud ja arvestus on muutunud efektiivsemaks."
See hinnang pärineb tänavu aprilli alguses avaldatud auditiaruandest, kus analüüsiti riigiasutuste finants-, personali- ja palgaarvestuse tsentraliseerimist Riigi Tugiteenuste Keskusesse. Naljaga pooleks võib öelda, et ei kulunud sadat aastatki, kui riigikontrollist midagi kiitvat kostis, nagu Postimees oma eespool tsiteeritud juhtkirjas aastal 1921 soovitas.
Loomulikult on riigikontroll auditites ka palju kordi varem auditeerituid hea töö eest tunnustanud, kuid seda ei ole kas osatud või tahetud tähele panna.
Nendele, kes on riigikontrolli tööga tuttavad vaid lehepealkirjade kaudu, mis algavad sõnadega "Riigikontroll andis hävitava hinnangu...", võib selline tunnustus tunduda hoiatava märgina, et kontrolliasutus on kaotanud tähelepanuvõime. See pole nii. Ja ei ole põhjust ka karta, et "kantslerite klannist" pärinemine tähendab juba eos, et olen riigikontrolörina ministeeriumidele mugav ja leplik partner.
Pigem arvan, et kantsleritöö kogemus tuleb riigikontrolöri ametis vägagi kasuks – olen võtnud ju ministeeriumiametniku teadmised, kuidas riigisüsteemis asjad (tegelikult) käivad, uude ametisse kaasa. Ühtlasi on töö kantslerina õpetanud mind nägema musta ja valge kõrval pooltoone ning teisi värve.
Selges eesti keeles
Olnud aastaid riigiametnikuna riigikontrolli auditeeritu rollis, tean ma, kui oluline on, et auditeeritav tunneks, et teemasse on igast küljest süvenetud, ning ka riigikontrolli auditite lugejad – riigikogu, valitsus ja muidugi avalikkus – saaksid tervikliku pildi. Loomulikult on riigis nii seda, mis sujub hästi ja tõrgeteta, kui ka seda, kus asjad nii hästi pole või on suisa halvasti.
Riigikontroll peab tegutsema tasakaalukalt. Nagu sõnastas juba 11 aastat tagasi riigikogu täiskogu ees peetud kõnes riigikontrolör Mihkel Oviir, muide varasem pikaajaline kantsler: "Riigikontroll ei saa ega tohi võtta oma loosungiks omaaegset Raadio 2 menusaate pealkirja "Puuga pähe". Riigikontroll peab olema küll kindlameelne, kuid lähtuma põhimõttest, et kriitilise hinnangu kõrvale peab kritiseerijal olema pakkuda positiivne programm ehk variant, kuidas teha asju paremini."
Võin riigikontrolörina lubada, et ka edaspidi ütlevad riigikontrolli auditid ja ülevaated heas eesti keeles selgelt ja argumenteeritult, mis on peamised riskid ja probleemid, näidates aga samas ka seda, mida on tehtud hästi ning mis on läbimõeldult korraldatud ja juhitud. Ehk mis on hea praktika ja sobib eeskujuks teistele.
Samas ei ole riigikontrolli ja -kontrolöri eesmärk kellelegi meeldida, vaid hinnata sõltumatu pilguga, kuidas on riik ja kohalikud omavalitsused maksumaksja raha kulutanud ning mida selle eest pakkunud. Riigikogu saab omakorda pakutava info põhjal teha parlamentaarset kontrolli täitevvõimu üle. Riigikontrollilt oodatakse ausust, selgust ja argumenteeritust. Seda me tahame ka pakkuda. Koos respektiga partnerite suhtes.
Jah, riigikontrolli roll on vastuoluline: aidata auditeeritavat, andes samas avalikke hinnanguid, mille toon on tihti kriitiline.
Riigikontrolli tegevuse tulemuslikkust ei ole aga mõistlik hinnata kostva nurina detsibellide või sõnumite teravusastme järgi. Riigikontrolli tööd on mõistlik hinnata selle põhjal, kas riigikontrolli auditite teemad on aktuaalsed ning käsitlevad riigielu kõige olulisemaid ja pakilisemaid valdkondi. Kas auditid tehakse piisava tempoga ja õigel ajal või siis liiga hilja või liiga vara. Ning lõpuks – kas nendest tulemustest on poliitika (policy) kujundamisel ja rakendamisel kasu, kas soovitused tõukuvad reaalsusest, on piisavalt arusaadavad ja rakendatavad ning kas poliitikud ja ametnikud asutustes saavad ja tahavad neid tulemusi rakendada.
Meil tuleb vaadelda oma auditileide ja tähelepanekuid just läbi analüütilise prisma, jõuda probleemide põhjusteni, mitte jääda tagajärgede kirjeldajaks.
Mitu asja töös
Et riigikontroll on pika ajaloo ja professionaalsete töötajatega asutus, ei tähenda riigikontrolöri vahetus nullpunktist alustamist. Mitu kaalukat auditit on töös. Lähiajal on oodata tulemust nii mõnelgi olulisel teemal: näiteks audit Kaitseliidu võimekuse kohta täita riigikaitse arengukavas ettenähtud ülesandeid, audit riigi valmisoleku kohta sisejulgeolekut ohustavate hädaolukordade lahendamiseks ning audit IT-turvameetmete rakendamise kohta kohalikes omavalitsustes.
Aasta teisel poolel peaks valmima audit kõrgharidusreformi eesmärkide saavutamise kohta, samuti audit erakorralise meditsiiniabi probleemide kohta. Viimase temaatika on eriti oluline, sest võib puudutada meist igaüht ja küsimus võib olla elus või surmas. Kindlasti tahab riigikontroll tulevikus pakkuda avalikkusele faktipõhist teavet ka valdkondades, kus emotsioonidele rõhudes on ühiskonnas õhku paisatud hulk umbusku, nagu näiteks on juhtunud metsamajandamise ja maavarade kasutamise asjus.
Minult kui riigikontrolöri kandidaadilt küsiti tihtipeale, mis on siis need valdkonnad, millele kavatsen lähema viie aasta jooksul keskenduda. Elu on dünaamiline ja toob ajaga kindlasti muutusi, kuid kahtlemata peab riigikontroll hoidma oma teravat pilku mahukamatel reformidel, analüüsides ühelt poolt reformide kavandamist ja mõju eelhindamist ning teisalt reformide tulemuslikkust.
Ja siin ei piisa tihti üks kord pilgu peale heitmisest, vaid mõne reformi juurde tuleb ikka ja jälle tagasi tulla. Seda arvestusega, et riigikontrolli auditite või ülevaadete põhjal oleks vajaduse korral võimalik tehtud otsuseid korrigeerida või täpsustada.
Soovin, et lähiaastatel saaks riigikontrolli audititest teada, millises seisus ja miks meie paljuräägitud e-riik on.
Kaalukad reformid
Üks viimase aja kaalukaid inimeste elu mõjutavaid reforme on olnud haldusreform. On tähtis meeles pidada, et haldusreform ei lõppenud 2017. aasta valimiste järel omavalitsuste piiride muutumisega, vaid sisuliselt siis alles algas.
Ei olnud ju reformi eesmärk kaardile uusi piire joonistada, vaid tagada paremad avalikud teenused omavalitsuste elanikele, piirkondade konkurentsivõime kasv ning võimekus täita iseseisvalt neile seadusega pandud ülesandeid. Näen just selles vaates riigikontrollil suurt rolli omavalitsuste arengusuundumuste jälgimisel, asjakohaste soovitustega toetamisel ning otsustajate ja avalikkuse olukorrast teavitamisel.
Seda ootust väljendasid kohtumistel ka riigikogu fraktsioonide liikmed. Omavalitsusreformi kõrval on ka teisi suuremaid reforme, mille elluviimine ja tulemuslikkus väärivad sõltumatut hindamist, näiteks töövõimereform, ümberkorraldused maksunduse valdkonnas jms.
Peale struktuursete reformide vajavad tähelepanu avaliku sektori suurinvesteeringud. Sealhulgas riigikaitse ja eriti Rail Balticu arendus, kus tähtsal kohal on ka koostöö teiste Balti riikidega.
Just minu eelkäija Alar Karise algatusel Läti ja Leedu kõrgeima auditiasutusega loodud koostöömudel annab riigikontrollile võimaluse sõltumatu kõrvalpilguga hinnata selle projekti kulgu, koondada infot ja tuua esile riskid, et aidata parandada Rail Balticu projektiga seotud otsuste kvaliteeti kõigis sellega seotud riikides.
Samuti tuleb riigikontrollil vaatluse alla võtta suuremad kinnisvarainvesteeringud ning ka IT-taristu arendus. Viimane eriti olukorras, kus valitsus kavandab suuri lisainvesteeringuid e-teenuste taseme hoidmiseks ja tõstmiseks. Soovin, et lähiaastatel saaks riigikontrolli audititest teada, millises seisus ja miks meie paljuräägitud e-riik on.
Üks eriti oluline fookusvaldkond on seotud meie igapäevaeluga – see on riigi ja kohalike omavalitsuste pakutavad avalikud teenused. Täpsemalt avalike teenuste asja- ja ajakohasus, kättesaadavus ning kvaliteet. Kas teenuseid pakutakse neile, kes seda vajavad; kas seda tehakse õigel ajal ja õiges kohas; kas seda teevad need, kes seda oskavad, ning kes suudavad teenuseid jooksvalt inimeste vajadustele kohandada?
Ehk tähtis on tegelda inimeste päriselu probleemidega, sest tihtipeale kantakse just argitasandil tekkinud pinged, pettumused ja vastasseisud üle laiemale ühiskondlikule tasandile, toites usaldamatust riigi suhtes.
Bürokraatia vastu
Riigikontroll peab muu hulgas andma oma panuse bürokraatia vähendamiseks – et teenused või riiklikult esitatud nõuded ei oleks eraisikutele ja ettevõtjatele koormavad ei raha- ega ajakulu mõttes.
Siin peab riigikontroll alustama iseendast: meie soovitused peavad olema suunatud sellele, et igasuguseid mõttetuid regulatsioone, aruandeid ja tarbetut tööd jääks vähemaks, mitte ei tuleks juurde. Riigikontrolli tööd peab saama kasutada selleks, et meie igapäevaelu oleks võimalikult sujuv – et riik ja omavalitsus toimiks taustal nii, et inimestel poleks lakkamatult vajadust ise asju ajada.
Ja muidugi peab riigikontrolli kui majanduskontrolli tegija fookuses olema majanduse areng ning eelarve- ja rahanduspoliitika. Eelkõige riigieelarve planeerimisega seotud küsimused: läbipaistvus, eelarve kujunemise protsess ning loomulikult ka iga-aastase riigieelarve dokumendi arusaadavus. Viimane on väga tähtis, sest riigieelarvest arusaamine on aasta-aastalt läinud üha raskemaks, nõudes eriteadmisi. Samas peaks igaühel olema võimalik aru saada, kust raha tuleb, millele see kulub ja miks.
Riigikontroll on pilku peal hoidnud ka välistoetuste senise kasutamise ja tulevikuga seotud teemade ringil. Äsjases auditis, kus käsitleti Eesti riigi valmisolekut Euroopa Liidu toetusraha vähenemiseks, leidis kinnitust, et sõltumata välistoetuste hulgast tuleks üle vaadata, mida teha ja mida mitte. Pean oluliseks jätkata riigikontrollis ka analüüse, mis vaatavad kaugemasse tulevikku, mitte ainult aasta või paari, vaid 10–15 aasta taha, et teadvustada üks või teine probleem parlamendile, valitsusele ja ühiskonnale võimalikult varakult – et see ei tabaks meid ootamatult.
Kogu eelnev teemade ring annab tooni minu järgmise viie aasta plaanides. Meenutan, et riigikontroll on audititeemade valikul sõltumatu, keegi ei saa anda kohustuslikke auditeerimisülesandeid – see on üks sõltumatuse garantiidest. Enne lähiaastate tööplaani kokkupanekut soovin aga kindlasti veel kuulata riigikogu fraktsioonide, ettevõtlusorganisatsioonide jt seisukohti riigikontrolli tähelepanu vajavate teemade kohta.
Audititeemade valiku kõrval on tähtis ka auditite tegemise aeg ja kiirus. Audit tuleb teha siis, kui selle soovitustest on protsesside mõjutamiseks ka sisulist kasu. Mahukamate ja süsteemiauditite kestus on riigikontrollis 12–15 kuud. Kuigi see on teiste riikide auditiasutustega võrreldav aeg, on siiski hädavajalik teha kõik selleks, et lühendada ajavahemikku auditi kavatsusest aruandeni. Muidu jookseb elu eest ära.
Riigikontrollile on oluline, et audititest ja ülevaadetest oleks ka riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustele sisulist tuge poliitika kujundamisel ja rakendamisel.
Lisaks audititele väikevormid
Lisaks klassikalisele auditile on hädavajalik arendada n-ö väikevorme, mille abil on võimalik operatiivsemalt reageerida ühiskonnas tekkinud küsimustele. Olgu selleks märgukirjad parlamendile/valitsusasutustele, ülevaated või lihtsalt vahetud nõuanded. Muide, ka praegu on parlamendil võimalik saada riigikontrollilt suhteliselt kiiresti infot, esitades arupärimisi või kirjalikke küsimusi. Paraku on parlamendi liikmed esitanud riigikontrollile viimase viie aasta jooksul vaid viis arupärimist. Kirjalikke küsimusi on viimase kümne aasta jooksul olnud vaid neli (sic!).
Peale hästi valitud ja õigesti ajastatud audititeema on tähtis, et auditi tulemused oleks kasutatavad. Avalikkuses on aeg-ajalt lahvatanud riigikontrolli ja auditeeritu vaidlus selle üle, kas mõni soovitus on asjakohane või mitte.
Diskussiooni kohatine teravus on jätnud eksliku mulje, et suurt osa riigikontrolli märkustest ei arvestata. Tegelikult arvestatakse – ja päris suurel määral. Nii mõnigi kord ka täielikult, kuid kindlasti on olukordi, kus soovituste rakendamine võtab rohkem aega või on riigikontrolli ja auditeeritu erimeelsused põhimõttelist laadi.
Vaieldamatult on ka juhtumeid, kus riigikontrolli pakutud soovitus ei ole probleemi lahendamisel ainumõeldav või on riigikontroll soovitust andes eksinud. Ilmeksimatuid ei ole ja riigikontroll peab olema asutus, kes tunnistab oma eksimusi.
Riigikontrollile on oluline, et audititest ja ülevaadetest oleks ka riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustele sisulist tuge poliitika kujundamisel ja rakendamisel. Selles peavad auditid vastama nii küsimusele, mis toimus, kui ka küsimusele, miks toimus. Teisisõnu tuleb meil vaadelda oma auditileide ja tähelepanekuid just läbi analüütilise prisma, jõuda probleemide põhjusteni, mitte jääda tagajärgede kirjeldajaks.
Nii saab riigikontroll anda omal moel panuse, loomaks avalikkusele kindlustunnet ja usaldust riigi toimimise suhtes. See on tähtis, arvestades praegust turbulentset aega, mis külvab ühiskonda usalduse ja stabiilsuse asemel pigem usaldamatust ja ärevust.