Viire Viss

Auditiosakonnad / Keskkond ja säästev areng / Vanemaudiitor

  • Tel: +372 640 0722

Viimaste aastate seiretulemused on näidanud, et Euroopa suurima piiriveekogu ökoloogiline seisund jätab soovida. See kajastub veeõitsengutes, nendega kaasnevas hapnikupuuduses, vetikamürkide olemasolus vees, mudastumises, rannikuäärse vee reostuse suurenemises ja kalakoosluse tasakaalustamatuses. Vee suur fosforisisaldus aga vihjab setetesse talletunud varude osalusele järve eutrofeerumises. Viimastel andmetel vastab Peipsi Suurjärve seisund Euroopa Liidu veekaitse raamdirektiivi hinnangukriteeriumite kohaselt klassile „kesine“, nii Lämmijärv kui ka Pihkva järv aga seisundiklassile „halb“.

Riigikontrolli koos Venemaa Kontrollikoja kolleegidega 2011. aastal korraldatud auditis kontrolliti, kas riikidele on teada Peipsi järve seisundit mõjutavad saasteallikad ning miks järve kaitseks rakendatud meetmed ei ole reostuskoormust märkimisväärselt vähendanud.

Kust toiteained pärinevad?
Eri reostusallikate osatähtsus Peipsi valgla kogureostuses pole lõpuni selge. Eesti Maaülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli teadlased on peamiselt keskkonnaseire andmete põhjal arvutanud, millistest allikatest ning kui palju taimetoitaineid Eesti poolelt veekogudesse jõuab, ning hinnanud Eesti veekogude lämmastiku- ja fosforikoormuse muutumist eelmise sajandi keskpaigast tänapäevani. Olemasolevad andmed ja koormuse arvutusmetoodika ei võimalda siiski täpselt eristada, kui suur osa saasteaineist on pärit nt taimekasvatusest, vesiviljelusest, metsaraiest või mõnest muust tegevusest. Ei ole ka teada, kui suur on järve sisekoormus.

Kuigi lämmastikku ja fosforit satub veekogudesse ka loodusest, on inimtekkelise reostuse osakaal suur – ca 44 % fosfori- ja 65 % lämmastikukoormusest põhjustab inimtegevus. Tabelis 1 on näha, et Eestist koormab Peipsit peamiselt põllumajandus.

Tabel 1. Peipsi Eesti-poolse valgla lämmastiku- ja fosforikoormuse jagunemine 2009. aastal. Allikas: Keskkonnateabe Keskus

 
 
 
Koormusallikas
 
Üldlämmastik
Üldfosfor
t/a
%
t/a
%
Inimtekkeline kogukoormus, sh
7 292
65,2
119,6
44,4
punktkoormus põllumajandusest (sõnnikuhoidlatest)
311
3
8,7
3,3
hajukoormus põllumaadelt
6 624
59
81
30
punktkoormus asulate heitveest
246
2,2
23,0
8,6
hajukoormus lageraiest
49
0,4
1,6
0,6
hajukoormus turbatootmisaladelt
20
0,2
1,7
0,6
hajukoormus asulate kanaliseerimata sademeveest
14
0,1
2,2
0,8
punktkoormus kaevandustest ja karjääridest
28
0,3
1,4
0,5
Looduslik kogukoormus, sh
3 895
34,8
149,8
55,6
põllumajanduskõlvikute taust-hajukoormus (looduslikelt rohumaadelt)
1 751
15,7
70
26
hajukoormus metsamaalt
1 689
15,0
61,0
22,6
hajukoormus märgaladelt
299
2,7
7,8
2,9
hajukoormus veekogude pinnale langevatest sademetest
156
1,4
11,0
4,1
Kogukoormus
11 187
100,0
269,4
100,0

Põllumajandusest pärit hajureostus, mis hõlmab nii põldude väetamisega seonduvat väetusainete ärakannet kui ka ärakannet määramata asukohaga punktallikatest, nt põllule nn sõnnikupatareisse ladustatud sõnnikust või laotusmaa vähesusest põhjustatud liiga suurtest laotusnormidest, moodustab 2009.a andmetel 68 % inimtekkelisest fosfori- ning 90 % lämmastikureostusest – taimekasvatuses kasutatavate väetiste põhilised toimeelemendid on lämmastik ja fosfor. Punktreostus pärineb lautadest ning amortiseerunud sõnniku-, väetise- ja silohoidlatest, kusjuures seire loeb punktallikaks konkreetset hoidlat. Lauda ümber jäävate põldude reostus arvatakse hajureostuse hulka.

Muust inimtegevusest põhjustatud reostuskoormuse osakaal on oluliselt väiksem. Asulate heitveega jõuab Peipsisse vaid 9 % fosfori- ja 19 % lämmastikukoormusest, sest reoveepuhastid püüavad suurema osa olmereovees sisalduvast lämmastikust ja fosforist kinni. Enamik riigi veemajanduslikest investeeringutest on läinud asulate kanalisatsiooni, sh reoveepuhastite ehitamisse. Riigikontroll juhtis tähelepanu sellele, et selle kõrval ei tohiks jätta unarusse hajureostuse ohjamist.

Eesti pool peab Peipsi seisundi parandamiseks ennekõike piirama põllumajandusest pärit reostust
Kui traditsiooniline põllumajandus aitas kaasa mitmekesiste maastike ja väärtuslike looduslike elupaikade säilimisele, siis intensiivsed tootmisviisid kahjustavad keskkonnaressursse oluliselt. Tootmistaseme ja väetiste kasutuse suurenedes on seega vaja vältida toitesoolade jõudmist pinna- ja põhjavette.

Peipsi alamvesikonna veemajanduskavas on põllumajandusest tuleva hajureostuse piiramismeetmeid käsitletud vähe. Eesti maaelu arengukava 2007–2013 tegemise ajal ei olnud veemajanduskava veel valmis, mistõttu vee seisundit parandavaid meetmeid põllumajanduse poole pealt ei ole otseselt välja toodud. Mitme keskkonnameetme mõju ei ole veel selge. Nende mõju teadasaamiseks on vaja laiaulatuslikumaid seireandmeid selle kohta, milline on seos keskkonnatoetuste ning maa- ja väetisekasutuse vahel.

Auditiga [1] leiti, et Peipsi valgla viljakatel maadel on väetiste surve keskkonnale poolteist korda suurem kui mujal riigis. Kui nt teraviljapõldudele soovitatakse anda lämmastikku mitte üle 120 kg/ha, siis tegelikud kogused olid kuni 150–180 kg/ha. Kõige üleväetatum kultuur on raps, ehkki rapsi senise saagitaseme – poolteist tonni seemet hektarilt – tagaks ka 80 kg/ha. Põllumajandusministeerium ei pea vajalikuks seada Peipsi piirkonnas väetiste kasutamisele täiendavaid piiranguid, kuna tootjad järgivat vabatahtlikult head põllumajandustava. Ometi ei ole see igal pool nii.

Eelkõige suurtootjad on orienteeritud suurtele saakidele ja väetisi kasutatakse tihti ülemäära, kusjuures taimede poolt omastamata toitained leostuvad pinna- ja põhjavette.

Väetiste kasutamise praegused reeglid on pigem leebed. Peipsi alamvesikonnaga piirneval Pandivere-Adavere nitraaditundlikul alal kehtiv lämmastikväetise piirang (170 kg/ha) ei ole sätestatud konkreetse hektari kohta, vaid haritava maa keskmisena. Seega võib põllumajandustootja mõnele põllule anda tublisti üle 170 kg/ha ning teistele vähem, et keskmine kogus haritavale maale jääks allapoole piirmäära. Riigikontroll juhib tähelepanu sellele, et Eesti põllumajanduses pole haritava maa keskmisena kunagi kasutatud nii suuri lämmastikukoguseid kui on praegu lubatud nitraaditundlikul alal. Vaadates praegust kasutust (ca 80 kg/ha) tohiksid tootjad väetisekoguseid suurendada vähemalt kahekordseks, ent juba praegu on allikad ja karstialad vähemal või suuremal määral reostunud. Puudub väetiste kasutamise kontrollimist toetav metoodika. Väetamise ja veekaitse seoseid pole seni põllumajandustoetuste jagamisel kuigi oluliseks peetud. Mõne keskkonnatoetusega kaasneva nõude täitmise või investeeringute mõju veekeskkonnale on olnud pigem kaudne kui otsene.

Puhas vesi on ressurss, mida vajavad ka põllumehed. Suur abi oleks sellest, kui keskkonnatoetusi saavad tootjad hakkaksid koostama mulla toiteelementide kogubilanssi. Suur positiivne toiteelemendibilanss annaks märku sellest, et väetisi on kasutatud rohkem kui saagiga põllult eemaldatakse. Sellega kaasneb nende leostumise ja vee saastamise oht. Negatiivse bilansi (mis pole meil ka harv nähtus, sest hoiab kulusid kokku) korral peaks muld aja jooksul vaesuma. Keskkonnatoetuste määramisel tuleks seda arvestada. Tootjad peaksid teadma, kus asuvad nende maadel karstikurisud, allikad ja kaitsmata põhjaveega alad, ning järgima nende kaitse-eeskirju. Keskkonnakulutuste tulemuslikkus sõltub seega paljuski põllumeeste keskkonnateadlikkusest.

Peipsi kaitsmisel on vaja tõhustada riikidevahelist koostööd
Kuna kaks kolmandikku Peipsi valgalast paikneb Venemaal, peavad mõlemad riigid tegema jõupingutusi järve seisundi parandamiseks. Probleemid on erinevad: kui Eestil on ülekaalus põllumajandusreostus, siis järve Venemaa-poolsel kaldal koormab järve peamiselt Pihkva linna puudulikult puhastatud reovesi.
Eesti ja Vene poolelt laekunud andmetest nähtub, et fosforikoormus pinnaühiku kohta oli mõlemal osapoolel ligikaudu võrdne: 0,14–0,15 kg/ha. Kui Venemaa pool on viimasel kümnel aastal vähendanud lämmastikukoormust Peipsile 18 %, siis Eesti poolel on see samavõrra suurenenud (tabel 2).
Tabel 2. Peipsi järve väliskoormus aastail 2001–2010.
Allikas: Keskkonnateabe Keskus

Riik
Valgla suurus
Toitainekoormus
2001–2005
2006–2010
 
km2
%
N
P
N
P
t
%
t
%
t
%
t
%
Eesti
16 250
34
8325
49
270
36
9815
58
258
36
Venemaa Föderatsioon
31 550
66
8532
51
489
64
6970
42
450
64
Kokku
47 800
16 857
759
16 785
707

Ometi näitavad Peipsi järve ühisekspeditsioonide seireandmed [2], et Pihkva järve vee keskmine lämmastikusisaldus on ajavahemikus 2006–2010 varasemaga võrreldes suurenenud. Kuna Pihkva järve valgla jääb valdavalt Vene poolele, siis on Venemaa-poolse kogulämmastikukoormuse vähenemine vastuolus Pihkva järve vee lämmastikusisalduse suurenemisega. Probleeme esineb veel Eesti ja Vene poole seireandmete võrreldavuses, mis tuleneb riikide proovivõtu- ja analüüsimetoodikate mõnetises erinevusest.

Peipsi eutrofeerumine ei ole põhjustatud üksnes välis-, vaid ka sisekoormusest – aastate vältel põhjasetetesse talletunud fosfori vabanemisest. Seda fosforit koormustabelid ei kajasta. Uuringud näitavad, et sõltuvalt järve looduslikust veerežiimist ja kliimatingimustest võib fosfori sisekoormus mõjutada järve vee kvaliteeti suuremal määral kui toitainete sissevool. Ometi on järve seisundi parandamiseks oluline tegelda reostuskoormuse vähendamisega seal, kus see võimalik on, s.o inimtekkelise reostuse piiramisega.

Naaberriigid panustavad Peipsi kaitsesse vastavalt võimalustele, ent on selge, et senine tegevus ei võimalda saavutada Euroopa Liidu nõuete kohast järve head seisundit 2015. aastaks ega ka järgmiseks tähtajaks, s.o 2021. aastaks. Seni pole Eesti ja Venemaa vahel kokku lepitud Peipsi seisundi parandamise ühistes keskkonnaeesmärkides, koostatud pikaajalist ühisseireprogrammi ega ühtlustatud järve seisundi hindamise metoodikaid ega kriteeriume. Vajalikuks pole peetud ka ühise veemajanduskava koostamist, mis aitaks paremini koordineerida veemajanduslikke eesmärke, vee seisundi parandamisele suunatud tegevusi ning selleks vajalike finantside kasutamist.
Venemaa poole kavatsusel korda seada Pihkva linna reoveepuhastusseadmed oleks kindlasti märkimisväärne mõju Pihkva ning seeläbi ka Peipsi järve seisundile. Eesti pool peab tegema suuremaid jõupingutusi hajureostuse ohjamiseks, s.o vähendama põllumajanduse negatiivset keskkonnamõju. Üks võimalusi põllumajanduse keskkonnasõbralikumaks muutmiseks on mahetootmise arendamine.

Viidatud allikad
1. Peipsi järve seisundi parandamise meetmete tulemuslikkus. Riigikontroll, kontrolliaruanne, 2012.
2. Piiriveekogude (Peipsi järve ja Narva veehoidla) hüdrobioloogiline seire ja uuringud 2011. aastal. Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskus, 2012.


Peipsi järv

  • Peipsi on Euroopa Liidu suurim rahvusvaheline järv, millest 44 % jääb Eesti ning ülejäänu Vene Föderatsiooni territooriumile. Valgala, s.o maa-ala, millelt vesi järve voolab, suurus on 47 800 km2.
  • Peipsisse voolab u 200 jõge ja oja, suurim neist on Velikaja. Ainus väljavoolujõgi on Narva jõgi.
  • Velikaja jõgi kogub oma vee üle 25 000 km2 suuruselt alalt, mis on 2,5 korda suurem kui Emajõe valgla. Velikaja suudme lähedal asub Pihkva linn, kus on kaks korda rohkem elanikke kui Tartus.
  • Peipsi valgalal elab ligikaudu miljon inimest.
  • Aastas püütakse Peipsist ligikaudu 10 000 tonni kala.

 

Üldandmed

  • Väljaanne: Keskkonnatehnika
  • Ilmumise aeg: 15.11.2012
  • Asukoht väljaandes: lk 18-20
  • Väljaande number: 6/12
  • Muu lisainfo:
  • Postitatud: 19.11.2012 11:42:48
  • Viimane muudatus: 19.11.2012 12:13:51
  • Viimane ülevaatus: 19.11.2012 12:13:51