TALLINN, 28. veebruar 2012 - Riigikontroll hindas äsja lõppenud auditis Eesti riigimaanteede hooldamist aastatel 2006–2010 ja leidis, et hoolduse korralduses ei ole kahjuks siiani näha olulist muutust paremuse poole, eriti teeb muret konkurentsi nõrgenemine. Võrdluse aluseks on audit, mille Riigikontroll tegi samal teemal 2005.  

Riigikontrolli tulemusauditi osakonna peakontrolör Tarmo Olgo nentis, et praktiliselt kõik rohkem kui viis aastat tagasi valminud auditis välja toodud olulisemad probleemid on paraku sisuliselt samasugustena jätkuvalt üleval. „Teede hooldus ei vasta lepingutes ette nähtud tasemele. Hulgaliselt puudusi on nii suvises kui ka talvises hoolduses, tõsisemad probleemid esinevad seejuures talveperioodil,“ loetles Olgo.

Riigikontrolli analüüs näitas, et 2010/2011. aasta talvel hooldati põhimaanteid üldjuhul korralikult. Oluliselt halvem oli olukord aga kõrvalmaanteedel, mida mööda sõidavad ka ühissõidukid, sh koolibussid. Pooled sellistest teedest jäid auditis käsitletud piirkondades vähemalt üks kord ettenähtud aja (s.o 24–36 tunni) jooksul pärast saju lõppu lumest puhastamata. Neil juhtudel jõuti kõrvalmaantee lumest puhastamiseni enamasti kaks kuni kolm päeva hiljem ning kogu selle aja ei olnud liiklejatele, sh kooliõpilastele, tagatud piisavalt ohutu sõit tööle või kooli.

Teede suvise hoolduse kohta tehtud tähelepanekud käsitlesid eelkõige sildade ja piirete hooldust, asfalt- ja kruusateede katte parandamist ning kraavide puhastamist. Kõige murettekitavam on seejuures sildade olukord. Kuigi igal aastal makstakse Eesti 938 silla ja viadukti hoolduseks ligi 900 000 eurot, ei olnud paljusid sildu nõuetekohaselt hooldatud, mis toob kaasa nende kallite insenertehniliste objektide kiire lagunemise. Hulgaliselt probleeme tuvastas Riigikontroll ka paljudes teistes hooldevaldkondades – kruusateed olid tihti auklikud ja treppis, asfaltteede aukude lappimiseks kasutati sageli ebasobivat tehnoloogiat, hulk kraave oli puhastamata, teepeenrad pehmed ja nõutust madalamad jms.

Igal aastal eraldatakse riigimaanteede hooldamiseks ligi 50 miljonit eurot. Umbes 60% sellest kasutatakse teede igapäevaseks hooldeks: lume- ja libedusetõrjeks, teepervede ja kraavide niitmiseks ning väiksemate aukude lappimiseks. Ülejäänud 20 miljoni euro eest ostetakse aga teede pindamist, kruusateede remonti ning muid väiksemaid remonttöid.

Puudulikul hooldusel näeb Riigikontroll mitmeid põhjuseid:

Esiteks on konkurents teehooldeettevõtete vahel aastatega nõrgenenud. Pikaajalised lepingud ja konkurentsi puudumine on loonud olukorra, kus teede hooldajad piirkondades ei ole vahetunud. Konkurentsi vähenemise tendentsi on süvendanud ka Maanteeamet ise, kes on hangetesse sisse kirjutanud teede olemasolevaid hooldajaid soosivaid tingimusi ning tõrjunud uusi tulijaid kõrvale mitmesuguste küsitava väärtusega puuduste tõttu. Näiteks Viljandi maakonna teede hoolduse hankes ei kvalifitseerunud odavaima pakkumise tegija. Seda põhjusel, et pakkumuses olid andmed kahe seadme kohta esitatud valel leheküljel. Sellest tulenevalt maksab riik teede hooldamise eest lepingu kehtimise ajal kokku ligi 900 000 eurot rohkem. Pakkujate väikese arvu ja hankelt kõrvaldamiste tõttu on pooled teehoolde hanked olnud selliseid, kus ainsa pakkumuse esitaja on kuulutatud võitjaks ilma sisulise hinnakonkurentsita.

Olematu konkurents teehooldes on soodustanud teede hoolduskulude tõusu, kuigi teede hoolduse nõuded on alates 2003. aastast olnud praktiliselt muutumatud. Tarmo Olgo juhtis tähelepanu kõnekale asjaolule: „Kui elu kallimaks muutumise tõttu aastatel 2006–2010 oleks olnud põhjendatud hooldekulude kasv maksimaalselt 18%, siis tegelikult muutusid hooldetööd ainuüksi uute lepingute sõlmimise hetkel keskmiselt 40% kallimaks. Kõige kallimate hooldetöödega lepingus olid tööd varasema hooldeperioodiga võrreldes üle kahe korra kallimad.“ Riigikontrolli arvutuste kohaselt on Maanteeamet teehooldajatele lepingute alusel maksnud aastate jooksul kokku ligi kaheksa miljonit eurot rohkem, kui see hinnaindeksite alusel põhjendatud oleks.

Teiseks ei ole siiamaani üheselt selge, milliseid teede remondiga seotud teehooldetöid tuleb ettevõtjal teha riigilt igakuiselt saadava kindlaksmääratud summa eest ning milliste tööde eest saab nõuda lisaraha. Näiteks ei ole täpselt fikseeritud, kuidas tuleks hooldada kruusateid ning mida see hooldus peaks tagama.

Kolmandaks on Riigikontrolli hinnangul Maanteeameti järelevalve nõrk. Kuigi osalt on see järelevalvetöötajate ülekoormatuse tõttu mõistetav, siis teisalt ei fikseerita vähestel järelevalvesõitudel kaugeltki mitte kõiki puudusi. Ilma puudusi üles märkimata ei saa aga tegemata tööde võrra vähendada makstavat lepingutasu. Samuti ei veenduta selles, kas hooldaja talle tehtud ettekirjutused ka täidab. Säärane praktika on loonud olukorra, kus hooldaja ise ei vaevu osas piirkondades enam teedel tekkinud puudusi otsima ega kõrvaldama, vaid piltlikult öeldes ootab, mil Maanteeameti järelevalve neilt selle n-ö tellib. Kuna ka trahvid tööde tegemata jätmise eest on marginaalsed (nt 2010. a tehti mahaarvamisi vaid 0,02% hooldajatele tehtud maksetest), siis on ettevõtetele garanteeritud igakuine raha saamine riigilt isegi ilma kvaliteetset teenust osutamata.

Toomas Mattson
Kommunikatsiooniteenistuse juhataja
640 0777
513 4900
[email protected]
 

• Postitatud: 28.02.2012 00:00
• Viimane muudatus: 10.11.2015 17:38
• Viimane ülevaatus: 10.11.2015 17:38