Riigikontrolli hinnangul on Vabadussõja võidusamba ehitamisel ilmnenud puuduste peamine põhjus ülepeakaela tegutsemine ja monumendi poliitilisel tasandil määratud ebarealistlik valmimistähtaeg, kirjutab riigikontrolör Mihkel Oviir.

Need, kes ootavad riigikontrollilt kinnitust, et Tallinnas Vabaduse väljaku ääres seisev Vabadussõja võidusammas on luterliku kiriku peapiiskopi juhitud ja käputäie häälteihas poliitikute kontrolli all toimunud ideekonkursi maotu tulemus, mis asjatundjad oma diletantlikkusega jõuetult oigama pani, ei pruugi edasi lugeda. Sama kehtib nende kohta, kes ootavad hinnangut, et võidusammas on silmapaistev ja linnaruumi sobiv kunstiteos, mis liidab ühiskonda ja valgustab Eestile teed 21. sajandi innovaatilises maailmas.
Riigikontroll ei käsitle oma auditiaruandes monumendi ideekonkursiga seonduvat. See tähendab, et meie aruandest ega siit loost ei leia minu ega meie audiitorite arvamust monumendi sõnumi ja kunstilise lahenduse kohta – sedalaadi küsimustes seisukoha võtmine ei kuulu riigikontrolli pädevusse.
Küll aga tasub edasi lugeda neil, kes soovivad teada, millised olid võidusamba ehitamise ja selle korraldamisega seotud probleemid. Asjaolud, mis põhjustasid samba avamise edasilükkamise, olid riigikontrolli auditi tõukeks 2008. aasta suvel. Siis sai ametlikult selgeks, et 28. novembriks, mil Vabadussõja algusest möödus 90 aastat ja plaaniti avada võidusammas, see paraku valmis ei saa.
Monumenti 2008. aastal rajama asudes andsid asjaosalised endale ülesandega seonduvast vastutusest ja selle täitmisel tekkida võivatest raskustest aru. Tsiteerin kaitseministeeriumi esildist valitsusele: «[---] igasugune ebaõnnestumine samba rajamisel põhjustab Eesti mainele korvamatu moraalse kahju, mida ei saa rahas mõõta. Samba hilisem ümberehitamine defektide kõrvaldamiseks või tekkinud kahju rahaline hüvitamine ei kõrvalda kahju, mis on tekitatud Eesti mainele teiste riikide, kuid eelkõige oma kodanike silmis.»
Kaitseministeerium oli ka 2007. aasta aprillirahutuste järel mures, et võidusamba püstitamine võib põhjustada uusi pingeid. Kardeti suisa samba tootmise saboteerimist.
2008. aasta suvel sai selgeks, et tööd suudetakse lõpetada alles 2009. aastal. Ja seda ilma sabotööride «abita». Avalikkus võttis teate samba avamise edasilükkumise kohta rahulikult vastu. Monumendi pidulik avamine toimus 2009. aasta võidupüha esimestel minutitel. Ent juba augustis ilmnesid probleemid risti valgustusega, septembris lülitati kogu valgustus välja. Kõik pidi korda tehtama jõuludeks. Ei saadud korda.
Siis ütles kaitseminister, et samba ja risti projekteerinud ja ehitanud Tšehhi firmaga Sans Souci enam asju ei aeta, nende praagi parandavad Eesti firmad. Nüüd võeti aeg maha ja tehti selgeks, mis tuleb ümber teha. Valgustus sai korda 2011. aasta maiks. Seega kulus monumendi tegelikuks valmimiseks algselt kavandatud üheksa kuu asemel kokku üle kolme aasta.
Rahvast ühendama ja riigi uhkuseks mõeldud ehitis muutus näiteks sellest, kuidas riik võib mõnikord olla vägagi oskamatu ja saamatu. Maineliselt räsida sai kaitseministeerium, kelle kohta vahepeal öeldi sambaministeerium. Ka siinsamas Postimehes on tegelased karikatuuridel arutlenud, et oleks olnud mõistlikum investeerida kullakangidesse, mitte sambasse, sest Tšehhi kristalli ei taheta tänapäeval enam pandimajades vastu võtta. Sammas ja sellega toimunu sisustas omal moel ka ütluse «rist ja viletsus».

Kõik püüdsid kõige paremini teha
Kui 2007. aasta sügisel oli kaitseministeeriumis levinud veendumus, et sellest tuleb võimas projekt, mis poliitiliselt suurt profiiti annab, siis aja kulgedes muutus see paljudele asjaks, millest enam eriti kuulda ei tahetudki ning mis pidi lihtsalt tehtud saama. Ka olukord, kus sambaprojekti käigus vahetus kaitseministeeriumis vastutav eestvedaja viis korda, vääriks ilmselt kohta meie halduspraktika veidruste stendil.
Kas oli sündmuste selline kulg meie valitsusasutuste praeguse töökorralduse ja toimingute õigusliku regulatsiooni puhul paratamatu ning sellise jama kordumine on seega peaaegu paratamatu? Või olnuks see välditav?
Riigikontrolli hinnangul püüdsid kõik anda oma parima, et monument valmiks kavandatud ajaks ja sellisena, et selle üle võiks uhke olla. Kõik, kes monumendi rajamisega tegelesid: kaitseministeerium, projektijuht aktsiaselts Telora-E, ehitajad, tagantjärele kirutud tšehhid. Jah – ka tšehhid. Rääkimata ideekonkursi võitnud autoritest, kelle püüdlustes ju keegi kunagi kahelnud polegi. Kui kõik tahtsid ja püüdsid, siis miks asi untsu läks? Meie põhijäreldus oli: puudusid objektiivsed eeldused monumendi valmimiseks 2008. aastal sellisena, nagu ideekonkursi võitjad seda ette kujutasid.
Mida me käsitleme objektiivsete eeldustena? Aega, raha, juhtimist ja konkreetse töö tegemiseks vajalikke oskusi. Aega ja kompetentsust oli vähe, see oli ja on kõigile selge. See aga ei olnud põhjus, miks projekt sisuliselt ebaõnnestus. Ka sellise keerukusega projekti juhtimise oskust oli küllaldaselt. See, millest puudu jäi, oli oskus valmistada sammas ja rist sellisena, nagu autorid seda näha tahtsid. Ei läinud kõik probleemideta ka Eesti ehitajatel, kes pidid tegema ülejäänud tööd. Ning vigu tegi ka monumendi tseremooniaväljaku projekteerija. Aga see ei olnud määrav.
Kas saame öelda, et Sans Souci bluffis, kui lubas samba ja risti 2008. aasta oktoobris valmis saada? Meie arvates mitte. Kui nad pakkumuse tegid, oli neil oma ettekujutus, mida neilt saada tahetakse. Ja aruteludest autoritega olid nii nemad kui ka autorid järeldanud, et neil on ühine ettekujutus sellest, mida tehakse ja kuidas see välja nägema hakkab. Kui aga tööga peale hakati, selgusid olulised erinevused. Autorid tahtsid rohkem, kui tšehhid olid valmistunud tegema.
Autoritega pidid nad arvestama – selline oli kokkulepe. Aga kõike seda, mida autorid neilt tahtsid, nad teha ei suutnud. Ka oli osa soovitust tehniliselt teostamatu – mitte ainult tšehhidele, vaid tõenäoliselt kõigile, kellelt seda oleks soovitud.
Autoritel, samuti projektijuhil, puudusid teadmised ja kogemus, et hinnata, mis Sans Soucile jõukohane on. Vaidlusteks ja mõlemale poolele vastuvõetavate lahenduste leidmiseks kulus kuid. Nagu ministeerium tagantjärele möönis – töid tehti katse-eksituse meetodil. Aga me teame, et katseteks kulub aega. Ja on selge, et kogu esialgne ajaplaan lendas uppi.

Sans Souci. Kas viga?
Kas Sans Souci oli parim valik? Sellele küsimusele vastust paraku pole, sest teisi pakkumusi ei olnud. Kas neid oleks olnud, kui kaitseministeerium oleks 2. veebruaril 2008 andnud pakkumuste esitamiseks aega rohkem kui üheksa kalendripäeva? Seda ei ole enam võimalik öelda.
Asjast huvitatuid oli mitu, kõige enam huvi näitasid üles rootslased ja sakslased. Kuid kui neilt sooviti pakkumusi üheksa päevaga, siis saadi vaid tšehhide pakkumus. Rootslased teatasid, et nad ei jõudnud üheksa päevaga oma võimalike koostööpartneritega kokku leppida. Sakslased teatasid sama. Sakslased siiski ütlesid oma ligilähedase hinna ja see oli tšehhide omast mitu korda suurem. Aga me ei tea, millist tehnilist lahendust nad oleksid pakkunud (oli ju algul jutt, et sammas peaks olema kaetud kristalliga või poolkristallklaasiga).
Kahtlemata on üheksa kalendripäeva rahvusvahelise hankekonkursi jaoks absurdselt lühike tähtaeg. Aga tähtajad surusid peale! Sans Souciga oli kokku lepitud, et nad pakkumuse kindlasti esitavad, ja kaitseministeeriumil oli põhjust arvata, et see pakkumus on ministeeriumile vastuvõetav. Sest nendega oli sisulisi läbirääkimisi peetud juba mitu kuud. Tsiteerin monumendi ideekonkursi võitjaid raamatust «Vabadussõjast võidusambani »: «7. jaanuaril 2008 jõudis Eestisse esimene tšehhide klaasinäidis, mis kõigile kaitseministeeriumisse kokkutulnuile meeldis, ja kultuuriminister Laine Jänes märkis, et kui sammas tõesti selline tuleb, [---], on tema süda rahul.»
Seega sisulist konkurssi samba ja risti ehitaja leidmiseks ei toimunud, valik tšehhide kasuks oli tehtud enne formaalsete pakkumuste küsimist. Ja takkajärele pole võimalik öelda, kas keegi teine olnuks suuteline tegema samba valmis paremini ja odavamalt või mitte.

Tšehhid korrektse projektita
Sans Souciga sõlmitud lepingu kohaselt pidanuks ta enne töödega alustamist esitama kaitseministeeriumile tööde projektid, sealhulgas ka valgustuse projekti. Aga kuna vaidlustes autoritega oli kaotatud väärtuslikku aega ning tööde lõpptähtajast tulenevalt ei saanud viivitada, alustas Sans Souci töödega enne projektide ministeeriumile üleandmist. Ta tegi seda ministeeriumi teadmisel. Korrektse projektidokumentatsiooni puudumine tööde tegemise ajal raskendas omanikujärelevalvet ja puuduste õigeaegset tuvastamist. Seepärast ütlebki ministeerium, et tal ei ole pretensioone AS Telora-E suhtes omanikujärelevalve tegemisel.
Kõige rohkem vaidlesid autorid Sans Souciga samba ja risti valgustuslahenduse üle. Sans Souci esialgse pakkumuse kohaselt taheti sammast ja risti valgustada klaasitaguste LED-prožektoritega. Kes konkreetselt otsustas LED-valguspaneelide kasuks, see auditi käigus ei selgunud. Sihtasutuse Vabaduse Võidusammas juht Aivar Reivik ütles meie töötajale, et see olnud tema soovitus. Sellisel moel oli võimalik saada kunstiliselt väga hea lahendus, mis olnuks ka ajakindel. Seda juhul, kui oleks tehtud niiskus- ja temperatuurirežiimi tagav konditsioneerimissüsteem, mis on LEDpaneelidele vajalik.
See jäeti tegemata. Tšehhid arvasid, et piisab loomulikust ventilatsioonist – õhk tuleb alt sisse ja läheb ülalt välja. Neil ei olnud selliste tööde tegemise kogemust. Projektijuht küll kahtles pakutud lahenduses, kuid ekspertiise tellida ei olnud tema ülesanne.

Eksperte ei kaasatud
Tšehhidega sõlmitud lepingus ja projektijuhtimislepingus polnud ette nähtud teha tšehhide kavandatule ekspertiis või saada heakskiit insenerilt-projektijuhilt (tüüpnõue neis projekteerimis-ehitustöövõtulepingutes, mis sõlmitakse Rahvusvahelise Insenerkonsultantide Föderatsiooni lepingutena). Seega poleks samba ventilatsiooniprobleem jõudnud asjatundjateni ka juhul, kui valgustuse projekt oleks esitatud õigel ajal.
Eksperdi arvamust küsiti ja arvamus saadi ainult monumendi kandekonstruktsiooni kohta – see on püsiv (hinnang, mida hiljem kordas Tallinna Tehnikaülikooli tehtud ekspertiis). Muudeks ekspertiisideks ja võimalikeks ekspertiisijärgseteks vaidlusteks kulunuks veel aega, mida oli niigi vähe. Ohtu oleks sattunud monumendi avamine mitte ainult 2008. aastal, vaid ka 2009. Aasta võidupühaks.
Tegelikult ei olnud tšehhide kavandatud valgustuse ja ventilatsiooni tehnilise lahenduse sobivuse hindamine kellegi kohustus (peale tšehhide endi). Ministeeriumit lepingute sõlmimisel nõustanud õigusbüroo pidanuks nii sellele kui ka tšehhidega sõlmitud lepingu mitmele teisele nõrgale kohale tähelepanu juhtima.
Tsiteerin minister Jaak Aaviksoo selgitust riigikogus 18.11.2009: «[---] tellida ventilatsioonisüsteemi kohta lisaks tellija järelevalvele veel täiendavaid ekspertiise ei ole minu arvates põhjendatud. See oleks ülekulu [---].» Ministeerium rahustas end teadmisega, et tšehhid olid lubanud kõik korralikult teha ja pidid võimalikud puudused oma kulul likvideerima.
Loodetavasti suudavad riigiasutused edaspidi vältida kaitseministeeriumi viga ega luba alustada unikaalsete, tehniliselt uudse lahendusega objektide ehitamist enne projektidokumentatsiooni täielikku valmimist ja aktsepteerimist. «Loodetavasti » ütlen ma seepärast, et väga sageli ei suuda me õppida teiste vigadest, vaid kipume neid kordama.
Selline töökorraldus on aeganõudvam. Kaitseministeeriumist võib mõneti aru saada – kui ta ei oleks Sans Soucil lubanud töid alustada enne, kui dokumentatsioon korras, oleks tulnud juba 2008. Aasta aprillis tunnistada, et monument samal aastal ei valmi. Veelgi enam – tõenäoliselt poleks saanud kavandada samba avamist ka mitte 2009. aasta suveks.
Tulla aga sellise tunnistusega lagedale paar kuud pärast seda, kui oli lubatud monument aasta lõpus pidulikult avada – kas poliitik saab seda endale lubada? Tõenäosus, et monumenti ei pea kohe pärast avamist parandama hakkama, olnuks aga oluliselt suurem.

Käsk oli täitmiseks
Miks pidi niimoodi kiirustama ja sellega seoses nii suuri riske võtma? Aga sellepärast, et poliitikud olid otsustanud: monument tuleb avada 2008. aasta 28. novembril. Muide, 2. aprillil 2007 sõlmitud valitsusliidu programmis kinnitasid Reformierakond Andrus Ansipi, IRL Mart Laari ja sotsiaaldemokraadid Ivari Padari allkirjadega, et võidusammas avatakse lausa Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks.
Kaitseminister oli lubanud valitsuse tegevusprogrammis sambapunkti täita. Alluvad võisid selle võimalikkuses kahelda, kuid käsk oli täitmiseks. Auditimaterjalidest nähtub, et ega nad vastu ei vaielnudki. Minu hinnangul varjutas kogu sambaloos soovmõtlemine kainet mõistust.
Sellega seoses tahaksin taas rääkida ametnike vastutuse teemal. Olen sellest ka varem kirjutanud. Ametnikul peab olema väga selge, mille eest ta vastutab. Ja poliitik peab väga selgelt endale aru andma, et ta ei tohi ametnikku vastutusest vabastada – näiteks seeläbi, et ta ei nõua (või ei talu) ametnikult argumenteeritud vastuvaidlemist juhtudel, kui ametnik spetsialistina on veendunud poliitiku seatud eesmärgi saavutamatuses.
Kardan, et pahatihti seda mitte ainult ei nõuta, vaid ka ei lubata. Kui poliitik vastuvaidlemist ei salli, peab ta arvestama, et tema antud ülesanded võetakse alati täitmiseks sellistena, nagu need antakse, ka siis, kui täitjad arvavad, et sellest midagi välja ei tule. Ma mõistan ka ametnikke, eriti selles ministeeriumis, kes endalt küsisid, kas dispuudi algatamine on ikka väärt seda, mida see hiljem kaasa võib tuua. Ja vastus oli: riigi nimel on, enda ja pere nimel ilmselt mitte. Aga on ka ametnikke, kel on tugevat selgroogu. Sellisel juhul on paraku ametnik see, kes ebasiiraste tänuavalduste saatel minema saadetakse.
Samba avamise aeg määrati kindlaks enne, kui oli teada, millise kujuga ja millisest materjalist monument tuleb ja kui keeruline on ehitus. Monumendi ideekonkursi võidutöös algselt kavandatud samba ja risti kattematerjali asendamisel klaasiga 2007. aasta sügisel ei tõstatatud küsimust, kas monumendi valmimistähtaega on vaja muuta.
Kas 2008. aasta novembri seadmine monumendi valmimise tähtajaks 2007. aasta märtsis oli rumalus? Nii ma siiski ei arva. Monumendi ideekonkursil osalenud pidid esitama oma kavandid seda tähtaega arvestades. Oleks ideekonkursi võidutöö realiseeritud enam-vähem sellisena, nagu see konkursile esitati – see tähendab, et samba ja risti kattematerjaliks olnuks dolomiit või graniit –, oleks paljud, ka Eesti ettevõtjad, selle tööga tõenäoliselt hästi hakkama saanud.
Tähtaja kohta on sobilik tsiteerida selle päeva määramise ajal kaitseministriks olnud Jürgen Ligi ütlust 2010. aasta märtsis: «Ehitustähtaega ilma ehitamise ja ehitise üle otsustamiseta ei saanud ega saagi olla.» Paraku oli.
5. aprillil 2007 ametisse astunud kaitseminister Jaak Aaviksoo sai oma eelkäijalt Jürgen Ligilt ministriportfelli, kus sammas oli sees juba koos avamise tähtajaga 28.11.2008.

100 miljoni needus
Monumendi rajamiseks ja parandamiseks oli 2011. aasta suveks kulutatud ligikaudu 8,5 miljonit eurot (133 mln krooni). See on kolmandiku võrra rohkem, kui algselt kavandati. Tõsi – lisandus töid, mida algul teha ei kavatsetud. Osa neist Tallinna linnavalitsuse nõudmisel. Tagantjärele mööndakse, et nende tegemine oli igati mõistlik.
Miks need siis algselt välja jäeti ja linnavalitsust põhjendamata nõudmiste esitamises süüdistati? Aga sellepärast, et kaitseministeerium oli lubanud, et ei kuluta kokku rohkem kui 100 miljonit krooni. Kui see summa kord välja oli öeldud, hoiti sellest kramplikult kinni. Eriti avalikkusele rahast rääkides. Ka veel siis, kui arvestused juba näitasid, et selle rahaga kuidagi välja ei tule. Tsiteerin minister Aaviksoo 6.6.2010. aasta blogi rubriigist «Mina ja sammas»: «[---] Valitsus kinnitas komisjoni otsuse. Algasid rahajamad. Kui palju see maksab? Kes seda teadis? Polnud veel projektigi, hinnad kasvasid nagu pärmi peal. Pea- ja rahandusminister nõudsid numbrit, kas või umbes. Lubasin, et mitte üle 100 miljoni. Poleks pidanud lubama – unikaalsete ja poliitiliselt laetud projektide puhul pole hind ennustatav.»
Rahandusministri soov teada, palju monumendi jaoks raha vaja on, oli igati põhjendatud. Selle summa nimetamiseks pidanuks raha küsides teada olema, mida ja kuidas tehakse, st pidanuks olemas olema projekt ja nn taotluseelarve. Ligilähedased arvestused olid olemas, kuid need olid tõesti väga ligilähedased. Aga neistki võis järeldada, et vaja läheb rohkem kui 100 miljonit krooni. 2010. aasta kevadel rääkis minister samba kogumaksumusest suurusjärgus 110 miljonit krooni, mõni miljon siia-sinna.

Rahastamine polnud läbipaistev
Monumenti hakati rajama vastavalt riigikogu otsusele ja valitsuse tegevusprogrammile. Objekti tähendust arvestades olnuks loomulik, et selle rajamise kuludeks küsitakse riigieelarvest eraldi raha ning objekti rahastatakse eraldi eelarvereal. Seda ei tehtud.
Valitsus otsustas, et kaitseministeerium peab 2008. aastaks vajaliku raha leidma oma eelarvest, selle raha arvelt, mis algselt oli kavandatud kaitseotstarbelisteks investeeringuteks. Sellest rahast võetigi ligikaudu 50 miljonit krooni – konkreetsete kaitseotstarbeliste kulude (sellest lõviosa ehk 36 mln jalaväe väljaõppekeskuse renoveerimise, mobilisatsioonivaru soetamise) arvelt. Miks selline otsus tehti, see jäigi meile selgusetuks. Ministeerium selgitas, et 2009. aasta eelarve koostamisel anti see raha investeeringuteks tagasi.
Omamoodi kurioosumina mõjub, et valitsus rahastas monumenti ministeeriumi eelarve sellest osast, mis oli ette nähtud «Riigikaitselise toetuse ja keskse juhtimisstruktuuri arendamise lahinguvõime loomiseks eesmärgiga tagada sõjaliste võimete efektiivne väljaarendamine». Seega on sammas kui kaitseotstarbeline (lahinguvõime loomiseks vajalik) objekt.
Tõsi, omamoodi sõjariistana – Hiid-Ansipi valgusmõõgana – see siiski sai lahinguristsed ETV uusaastaprogrammis «Tujurikkuja».
2008. aasta septembris eraldas valitsus monumendi rajamiseks oma reservfondist 49 miljonit krooni. Kasutama hakati seda raha aga alles 2009. aastal. Miks ka pärast seda, kui valitsus oli reservist raha andnud, jätkati monumendi rajamise arvete tasumist algselt kaitseotstarbelisteks investeeringuteks mõeldud rahast, jäi meile selgusetuks. Kaitseministeerium väidab, et ühtegi kavandatud objekti ehitamata ei jäetud.
Sellest saab järeldada vaid üht: seda 50 miljonit ministeeriumil 2008. aastal tegelikult vaja ei olnudki, seda poleks suudetud sellel aastal mõistlikult kasutada.

Monument sajaks aastaks
Paljud inimesed soovisid anda oma osa monumendi rajamisse, et väljendada tänu vaba ja demokraatliku Eesti eest võidelnuile. Aastatel 2007–2009 koguti ligi kolm miljonit krooni, annetajaid oli ligikaudu 12 000. Monumendi rajamiseks aga kasutati sellest rahast vaid neljandik – samba vundamendi ehitamiseks. Ülejäänud raha kulus samba ja risti juures pärast monumendi avamist ilmnenud vigade kõrvaldamiseks.
Me ei tuvastanud, et monumendi rajamiseks kasutatud kaitseministeeriumi investeeringute raha ja valitsuse reservfondi raha, samuti annetustena kogutud raha oleks kasutatud millekski muuks kui monumendi rajamiseks. Ka ei tuvastanud me, et Eesti ehitajatele oleks makstud rohkem, kui sarnaste tööde eest toonastes turutingimustes pidanuks maksma.
Usaldades kaitseministeeriumi, ei kontrollinud me, kas monumendi rajamiseks ja parandamiseks on kasutatud veel mingit lisaraha peale ametlikult teatatud 8,5 miljoni euro. Monumendi majandamiseks kulub aastas ligikaudu 60 000 eurot, mis ei sisalda kulusid selle tarvis, kui midagi on vaja erakorraliselt parandada või välja vahetada.
Spetsialistide viimase hinnangul on samba ja risti kandekonstruktsioon (betoonosa) tugev ning paneelid korralikult kinnitatud. Nõuetekohase hooldamise korral peaks monument püsima vähemalt sada aastat. Kas monumenti katvad klaaspaneelid püsivad pragunematuna, selles nad nii kindlad pole. Kuid pole ka karta, et paneelid ootamatult alla kukuvad.
2010. aasta sügisel tekitas risti klaasosa muret – osa ristil olevast vabadusristi kujutisest hakkas klaasist irduma ja see tuli poltidega kinnitada. 2011. aastaks tehti mitmeid parandustöid.
Eks kaugem tulevik näitab, kas tekib vajadus näiteks kogu klaasfassaad uuesti projekteerida ja vahetada ilmastiku- ja töökindlama lahenduse vastu. Samuti on vaja pikemat aega, et otsustada selle üle, kas klaaspaneelide nn hamburgerikonstruktsioon – mõlemal pool sentimeetrine lamineeritud klaas ning nende vahel kolme sentimeetri paksune polümeervaigu ja klaasitükkide segu – on püsiv oma visuaalses väljanägemises.

Mida sambasaagast õppida?
Eelkõige seda, et poliitik ei tohiks lubadusi andes lähtuda eeldusest, et kõik tehnilised probleemid on poliitilise tahtmise korral kiiresti lahendatavad. Kõik, mis allub füüsikaseadustele, ei pruugi alluda poliitilisele tahtele. Enne uudsete tehniliste lahenduste kasutamist peaks võimalikke probleeme ja nende lahendamisvõimalusi tundma õppima. Kõigepealt projekt, siis ekspertiis, siis otsus projekti tähtaja ja maksumuse kohta.
Kindlasti peaks sedavõrd tähtsate projektide lepingupartnerite leidmiseks proovima tekitada sisulist konkurentsi ettevõtjate vahel. Ja seda ka juhul, kui formaalset riigihanget ei tehta. Et saaksime tagantjärele kindlad olla, et oleme kulutanud maksumaksja raha parimal võimalikul viisil ning et hinna ja kvaliteedi suhe on võimalikult hea. Niisuguste objektide rahastamine peab olema ka eelarveliselt läbipaistev.
Ja lõpuks peaksid poliitikud silmas pidama, et aastatepikkuse poliitilise kasvatamise tulemusena on Eesti ametnike hulgas üha enam maad võtmas hoiak, et üldjuhul ei soovita vastu vaielda – kui poliitik mingi ülesande täitmist reljeefselt nõuab, siis selle ülesandega usinasti ka tegelema hakatakse. Ka siis, kui ülesande täitmise võimalikkusesse ei usuta. Sest kui hiljem kõigile selgeks saab, et ülesanne ei olnudki täidetav, jääb vastutus poliitikule.
Kindlasti on vaidluses ametnikuga keerukas vahet teha, kas tegu on ametniku mugavuse või isegi vastutöötamisega või ametnikult nõutavale professionaalsusele tugineva hinnanguga. Kuid vastuvaidlematult käske täitvad ning oma arvamust endale hoidvad alluvad pole kasuks mitte ühelegi ministrile mitte ühegi projekti realiseerimisel.
Kuid nagu öeldakse – eks me kõik peame oma risti kandma.