Esitasin 3. septembril Riigikogule ülevaate riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2000. aastal, ja selle koosseisus ka arvamuse 2000. aasta riigieelarve täitmise aruande kohta.
Eelmisel aastal iseloomustas ajakirjandus riigikontrolli ülevaadet kui kogupauku valitsusele. Sellel aastal aruande formaat muutus, samas esinevad selles kõik vanad vead. Eelkõige on probleemiks see, et Riigikogu ei ole defineerinud, milleks ta sellist informatsiooni vajab.
Eestis räägitakse jätkuvalt palju vastutusest. Olen seisukohal, et vastutus tähendab eelkõige isiku kohustust selgitada ja põhjendada oma otsuseid ja tegusid nende ees, kelle ees ta vastutav on. Vabariigi Valitsus ja ministrid peavad seda tegema Riigikogu ja avalikkuse ees.
Kuidas muutus olukord riigis ja mida tegi selle heaks maksuraha kulutav valitsusaparaat, on küsimused, millele valitsuse aruanne peaks esmajoones vastama. Ning seda peaks toetama ülevaade sellest, kuidas muutus riigi varaline seis, et oleks selge, kas elati vana rasva arvel või pandi midagi ka tallele.
Kui võrrelda valitsuse esitatud aruannet eespool toodud nõuete või ka tavalise avaliku börsiettevõtte aastaaruandega, siis on peamine erinevus see, et sellest, millised olid eesmärgid ja kas need eelarveaasta jooksul saavutati, ei ole sõnagi. Enamik aruandest räägib sellest, milliste asutuste ja kululiikide vahel maksumaksja raha jagunes.
Lisaks on valitsus Riigikogule esitanud huvitavat teavet riigi varalise seisu muutumise kohta. See info on meie hinnangul puudulik, esitatud ebamugaval kujul, ilma vajalike selgitusteta ja tugineb paljuski ebausaldusväärsetele aruannetele.
Kuigi leidsime aruandes esitatud rahanumbrites hulgaliselt vigu ja eksimusi, pole asi mitte niivõrd numbrites. Ütlen ausalt, mina ei oskaks Riigikogu liikmena sellisel kujul esitatud infoga suurt midagi peale hakata.
Näiteks annab aruanne politsei tegevuse kohta eelmisel eelarveaastal järgmist infot: töötasu ja sotsiaalmaks kulutatud 100%, majanduskulud kulutatud 99,9% jne. Kokku kulutati politseiameti eelarvest 738,3 miljonit krooni ehk 99,4%. Kokku ehk veerand lehekülge selgitusteta arve. Ja kõik. No mida saab sellise info põhjal otsustada?
Pole ime, et selle dokumendi vastu pole Riigikogu kunagi väga elavat huvi üles näidanud. Siiski on aruanne formaalselt kooskõlas riigieelarve seaduses nõutuga.
Demokraatia lastehaigus
Miks siis Riigikogu ei küsi ja valitsus ei esita infot sellest, millega aasta jooksul tegeldi ja mida saavutati?
Näen selles küsimuses eelkõige probleemi, mis väljendub Riigikogu rollitunnetuses ja mille taga on üks Ida-Euroopa noorte demokraatiate lastehaigus, millele on viidanud paljud eksperdid, kellega olen kohtunud. Kokkuvõttes on selle haiguse diagnoos järgmine: parlamendid näevad oma ülesandena eelkõige «igaveste» ülesannete püstitamist seaduste abil, mitte valitsuse tegevuse sisulist suunamist ja kontrollimist iga-aastase eelarve ja selle täitmise aruande kaudu.
Seega otsused, millega vähem tegelda, kui kõigeks raha ei jätku, jätavad parlamendid valitsuse, ministrite ja ametnike otsustada. Arvestades, et sellesisulised otsused ei kajastu ka muudes pika- ja lühiajalistes plaanides, on tihti isegi võimatu tuvastada, kus need otsused langetatakse. Seega pole ka selge, kes nende eest vastutab ja nende mõjust parlamenti ja avalikkust teavitama peab.
Seetõttu pole ka ime, et plaanides toodud lubaduste ning tegelike tegevuste ja kulutuste võrdlemisel selgub, et mõne lubaduse täitmine võib võtta plaanitud kümne aasta asemel 50 aastat, nagu näiteks selgus meie jäätmekäitluse auditi tulemusena.
Laiemalt on siin küsimus selles, et riik ei suuda plaane ja eelarveid üheskoos analüüsimata oma tegevust pikaajaliselt eesmärgistada ega eesmärkide saavutamiseks olemasolevaid vahendeid koondada ja suunata. Sõnaga, raha kasutamise strateegilised riskid on sisuliselt maandamata.
Vastutust ja aruandlust puudutavaid küsimusi avab ka valitsuse haldusreformi programm. Rõhutan, et ma ei mõtle haldusreformi all valitsuse valdade liitmisega seotud tegevusi, vaid selle programmi teisi ambitsioonikaid, kuid avaliku tähelepanuta jäänud osasid, mis puudutavad kogu valitsussektori toimimispõhimõtete muutmist. Kahjuks on Riigikontroll jõudnud järeldusele, et programmi nende eesmärkide saavutamine võib tänastes tingimustes valitsusele üle jõu käia.
Seetõttu oleme soovitanud valitsusel haldusreformi ideede rakendamist alustada neis riigielu valdkondades, mis mõjutavad maksumaksjate heaolu kõige rohkem.
Korruptsiooni riskid
Lõpetuseks ka üks konkreetsem, otseselt raha kulutamisega seotud probleem. Nimelt ei suuda meie hinnangul ministrid korrektselt juhtida kõikvõimalikke toetusi ning loovad sellega võimalusi nii pettuseks kui ka korruptsiooniks. See on ohumärk olukorras, kus toetusi soovitakse suurendada ja nende valikut laiendada.
Oleme oma auditiprogrammi üles ehitanud eelkõige selliste riskide põhjuste süstemaatilisele analüüsile ja jõudnud järeldusele, et enamasti on pettuste ja väärkasutuste põhjuseks see, et pole selge, millisteks eesmärkideks ja milliste kriteeriumide alusel toetusi jagatakse, toetuste andmise aluseks olevat teavet ei kontrollita, sanktsioone ei ole või neid ei rakendata, ja avalikkusel pole võimalik saada infot, et ise asja kontrollida.
Tihti eiratakse isegi elementaarseid sisekontrolli reegleid. Eelkõige seda, et üks inimene ei tohiks langetada kõiki maksmisotsuseid üksinda ja et toetuse maksmise aluseks olevaid dokumente tuleb säilitada. Piisavalt näiteid leiab igaüks meie ülevaatest.
Kokkuvõtteks: vastutus ja läbipaistvus ei ole ainult sõnad. Nende esmaseks eelduseks on toimivad aruandlusahelad. Paraku muutusi selles osas 2000. aasta veel ei toonud.
See, kui palju Eestis elu paremaks läks ja millist rolli mängis siin riigi tegevus, jääb jätkuvalt iga kodaniku arvata.
Juhan Parts on riigikontrolör