Igal aastal jätab põhikooli pooleli ligi tuhat noort. Rahvaloenduse andmeil oli 2000. aastal Eestis kõige töövõimelisema elanikkonna seas ehk vanuserühmas 17-49 aastat põhihariduseta ligi 12 000 inimest. Muret tekitab just põhihariduseta noorte hulga kasv.

Kui 25-49-aastaseid põhihariduseta jäänuid oli keskmiselt 1,1 protsenti, siis alla 25-aastaseid üle kahe korra rohkem. Need arvud võivad olla ka suuremad. Riigikontrolli küsitlus omavalitsustes näitas, et põhihariduseta inimeste arv võib ulatuda 17-24-aastaste seas 10 000ni, vanuserühmas 25-49 aastat võib neid olla ligi 11 000.

Kuidas neil läheb?

Põhihariduse omandamine kuni 17. eluaastani on kohustus. Edasi sõltub juba inimese enese otsusest, kas ta kasutab põhiseaduslikku õigust edasi õppida.

Inimese huvist oma hariduse vastu võidavad kõik: 2000. aasta rahvaloendus ja tööjõu-uuringud näitavad, et kõrgharitud osalevad tööjõuturul aktiivsemalt ning madalama haridusega inimesed jäävad suurema tõenäosusega töötuks. Riigikontrolli auditi andmeil on 17-24-aastastest põhihariduseta noortest üle poole töötud. 25-49-aastaste hulgas on tööpuudus mõnevõrra väiksem (24 protsenti), kuid ikkagi üle kahe korra suurem Eesti tööealiste keskmisest.

Seetõttu on madal ka põhihariduseta inimeste sissetulek. 2001. aastal oli keskmine 1581 krooni kuus, samas kui kutsehariduse omandanu teenis keskmiselt 3023 krooni kuus.

Seegi väike sissetulek ei tule suures osas mitte inimese enese pingutustest, vaid riiklikust toetussüsteemist, maksumaksja rahakotist. 17-24-aastaste põhihariduseta inimeste sissetulekutest moodustavad toetused ligi kaks kolmandikku, 25-49-aastaste puhul on see näitaja 29 protsenti.

Tundub loogiline, et ka kuritegelikule teele astuvad põhihariduseta täiskasvanud mitu korda sagedamini kui haritumad. Ligi 13 protsenti neist kannab praegu vanglakaristust või läbib kriminaalhooldust.

Kui liita juurde need, kes praegu vangis ega kriminaalhoolduse all pole, on ent kunagi karistussüsteemiga kokku puutunud, saab ilmselt päris hirmutava numbri.

Mida peaks tegema?

Probleemi on võimalik lahendada riigi eestvedamisel ning omavalitsuste ja koolide kaasabil.

Praegu saavad täiskasvanud põhiharidust omandada peamiselt täiskasvanute gümnaasiumis või siis eksternina üldhariduskoolide juures. Kolmas võimalus on eelkutseõpe, mis tähendab, et paralleelselt õpingutega täiskasvanute gümnaasiumis käiakse kutsekoolis kutsetundides. Võimalustest kui sellistest ehk piisakski, kui need vaid oleksid senisest kättesaadavamad.

Õpilaste elu teeb raskeks ka see, et kui kutsekoolil olekski võimalik põhiharidust anda, ei tohi ta seda seaduse järgi teha. Nii võib inimene olla sunnitud omandama põhiharidust ühes, kutseharidust aga teises linnas. See pärsib soovi asuda õppima eelkutseõppesse.

Head võimalused jäävad kasutamata, kui põhihariduseta inimeste vastu aktiivsemalt huvi ei tunta. Küllalt palju neist pöördub toimetulekuprobleemidega omavalitsuse või tööhõiveameti poole.

Kas ei võiks need lisaks toetuste maksmisele tutvustada pöördujatele ka võimalusi ennast ise aidata? Tööhõiveametid saaksid kaaluda, kas otstarbekam on saata põhihariduseta töötu tööturukoolitusele või eelkutseõppesse.

Siin võiks näiteks tuua Sillamäe linnavalitsuse ja kutsekeskkooli, kes on koostöös käivitanud programmi põhihariduseta noortega tegelemiseks. Samuti on eeskujuks Põltsamaa vald, kus koolide ja sotsiaaltöötajate info põhjal selgitati välja põhihariduseta noored ja kutsuti nad vallavanema juurde, kes tutvustas võimalust õppida eelkutseõppes.

Hariduse omandamine ei tohiks muutuda võimatuks majanduslike tegurite tõttu. Vastupidisel juhul hakkavad majanduslik ja hariduslik kihistumine üksteist kumulatiivselt mõjutama.

Töötute ümber- ja täiendõpet riik toetab, põhihariduseta täiskasvanute hariduse jätkamist aga mitte. Üht-teist saaks kindlasti juba praegu ära teha omavalitsus, kelle huvides on vähendada töötute hulka oma elanikkonna seas.

Riigil on hädavajalik tegelda põhihariduseta inimeste taastoomisega haridussüsteemi. Põhihariduseta inimesi iseenese hooleks jättes püüame odavalt osta, mõtlemata, et kulude ja tähelepanu kokkuhoiust saab Pyrrhose võit.

Alternatiiviks on väärikas kodanik, kes maksab ise makse, vähendades ühtlasi kaaskodanike hirmu ja kulutusi kuritegevuse tõkestamisele.

Kristjan Paas on Riigikontrolli tulemusauditi osakonna auditijuht ja tema juhtimisel viidi läbi audit "Põhikoolist väljalangenute taastoomine haridussüsteemi"