Alar Karis: valitsus veeretab kärbetega vastutust endast kaugemale

Teele Tammeorg

Teksti suurus:[-A][+A]

EST | RUS | ENG

Prindi

Riigikontrolör Alar Karise sõnul on riigiteenistujate hulga kärpimine hea näide sellest, kuidas poliitilist vastutust ei julgeta võtta, vaid veeretatakse allapoole, kuni lõpuks peab koondamisotsuseid tegema tavaline ametnik. Selline olukord tekitab vimma, hoiatab ta.

Riigikontrolör Alar Karis, Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) ja Tartu ülikooli kliinikum on esimeste suurte asutustena oma kärpearvude pärast häält teinud. Ühest küljest on see arusaadav, sest tegevuse koomaletõmbamine on ju ebameeldiv. Kui tõsiselt peaksime proteste võtma?

Riigikontroll on alati toetanud reforme, mis teeksid me elu ja tegevuse mõistlikumaks. Aga see viis, kuidas praegu kärbitakse, ei ole minu arvates mõistlik. Ei ole ju sisulisi analüüse.

Need kaks suurhaiglat on ju sihtasutused, mille riik on ise loonud, olles siis ainuasutaja või kaasasutaja. Riigil on praegu kokku 72 sihtasutust, kuid sihtasutuste ja äriühingute tekkimise mehhanism pole olnud kuigi sihipärane. Ka praegu ei osata hästi vastata küsimusele, miks näiteks just sihtasutuse vorm on mõistlikum kui mõni teine. Meil on Eestis isegi sihtasutusi, kus nõukogu on kaks korda suurem kui sihtasutuse töötajaskond. Ent on ka sihtasutusi, kus nõukogus on viis kuni kaheksa inimest, aga töötajaid tuhandeid, nagu kõnealustes haiglates. Nad on muutunud küllaltki suureks ja võimsaks ning nüüd on valitsus hädas ja tunneb jõuetust.

Ühest küljest on valitsus loonud sihtasutusi selleks, et vastutust endast eemale viia. Aga otsustada muudkui tahaks. Ka see kärpimine on hea näide sellest, kuidas tahetakse ikka edasi otsustada, olgugi et vastutus on mujale antud. Nii ei saa need protsessid toimida, see tekitab vimma. Valitsus ega ministrid ei saa sihtasutuse juhtimisse vahetult sekkuda ja haiglatöötajate arvu vähendamist otsustada. Otsuse saab teha sihtasutuse nõukogu.

Ka haiglate puhul näeme jälle vastassuunalisi protsesse. Ühest küljest öeldakse, et vähendage, teisest küljest on seesama riik teinud otsused ehitada haiglatele uusi korpusi koos uue aparatuuriga. Alles mõne nädala eest avati kliinikumi kolm uut ravihoonet, mis loovad juurde hulga voodikohti ja ravivõimalusi. Kokku on kliinikumi renoveerimisse ja laiendamisse pandud kümneid ja kümneid miljoneid eurosid Eesti ja teisteEuroopa Liidu riikide maksumaksjate raha. Kas valitsus arvas neid otsuseid heaks kiites, et haiged on neis uutes hoonetes iseteenindusrežiimil?

Ma pole mingi haiglate advokaat. Olen juhtinud suuri institutsioone ja tean, et kärpevõimalusi on nii suurtes kui ka väikestes organisatsioonides. Küsimus on selles, kuidas neid kärpeid tehakse.

Valitsusel oli ka plaan, mille järgi jäänuks tervishoid kärbetest puutumata. Kas see olnuks mõistlik?

Kui see küsimus oli valitsuses arutlusel, puudutas see ka siseministeeriumi ja politseinikke. Minister Hanno Pevkur ütles toona – kuigi tema arv ei ole kärpetabelis väga suur –, et tema ministeeriumis ei ole võimalik nii palju inimesi lahti lasta. Teisisõnu, ta peabki minema politseinike ja teiste kallale, keda me tegelikult ju vajame. See aga ei tähenda, et me ei vaja ministeeriumitöötajaid. Lõpuks jäädi ikka väga lihtsustatud mudeli juurde.

Vastutustundlik juht teeb ümberkorraldusi kogu aeg, sõltumata mingitest mõtetest, mis kellelgi kuskil valitsuses tekivad või kaovad. Ei maksa arvata, et kuskil on väga suured reservid. Need on ammu läinud, nüüd on võimalik edasi minna üksnes töö ja sisuliste funktsioonide olulise muutmise kaudu.

Ka mina olen teinud riigikontrollis ümberkorraldusi, ootamata, et keegi mulle midagi ütleks. Aga need lähtuvad sisust, mitte kvootidest. Näiteks on meil uue aasta alguses tööl ligi 7% vähem inimesi kui aasta tagasi. Aga kui on vaja katta uusi teemavaldkondi, tuleb meil teistsuguste oskuste ja kvalifikatsiooniga inimesi juurde võtta. Kõik peab lähtuma sisust ja optimaalset vajadusest. Riigil peaks igal pool olema tööl just nii palju inimesi, kui ülesannete täitmiseks on vaja – ei vähem ega rohkem.

Riigi tasandil on kärpeprotsendid praegu jagatud ministeeriumide ja haldusalade kaupa. Selle asemel võiks mõelda, et võib-olla oleks mõistlik mõni ministeerium puutumata jätta. Teises on samal ajal võib-olla võimalik suuremaid kärpeid teha. Kui lähtuda sisust, on otsused hoopis teistsugused. Ehk oleks siis selle reformi mõju ja rahaline kasu isegi suurem kui see 13 miljonit eurot, mida praegu aastas püütakse kokku hoida. Aga kui tegelik eesmärk on saada aastas 13 miljonit lisaeurot üksnes valimislubaduste täitmiseks, tulekski seda öelda. Siis pole vaja mingeid uuringuid ega analüüse. Siis lihtsalt on, nagu on. Ja veel: see 13 miljonit eurot on riigi tasandil võrdlemisi väike summa, aga segadust põhjustab see palju ning võtab inimestelt aega ja energiat. Suurusjärkude võrra suuremate summade, sadade miljonite ja ka miljardite eurode kulutamise mõttekuse üle on avalikus ruumis väga vähe arutelu.

Teie kriitika seisneb selles, et lõikamine käib mõtlemata. Aga riigihalduse minister Arto Aas ütles, et me ju analüüsimegi enne, alles siis kärbime.

Mis on sõna „analüüs” sisu? Praegu on analüüs see, et näidatakse, kui palju rahvastik väheneb, ja selle alusel on saadud arv. Kuid see ju ei näita sisu, seda, kus tegelikult on tarvis vähendada ja kus suurendada. Kärpimisproportsioonide arvutamiseks võeti aluseks töötajate arvu muutus perioodil 2010–2015, püüdes arvestada, et need, kes sel ajal on rohkem kärpinud, peaksid nüüd vähem kärpima. See on matemaatika, mitte sisu analüüs.

On öeldud, et küll see analüüs kevadel tuleb. Samal ajal on aga arvud juba praegu ees. Peale analüüsi mõiste tuleb selgeks teha ka mõju. Kui midagi kuskilt kärpida, siis peab teadma, missugune on selle mõju.

Haiglate puhul tuleb see probleem eriti hästi esile, sest seesama kärpejutt sisaldab ju põhjendust, et meie rahvastik väheneb ja vananeb. Aga see suurem hulk vanemaid inimesi ei lähe ju tervemaks. See tähendab ju tegelikult, et inimesi, kes vajavad meditsiinisüsteemi abi, on üha rohkem, mitte vähem. Ja kui on rohkem haigeid, on vaja ka rohkem arste, sedmeid, ravimeid, õdesid, sanitare jne.

Inimeste hulga vähenemine ei tähenda iseenesest, et Eesti riik jääb väiksemaks. Eesti on ikkagi 45 000 ruutkilomeetrit oma metsade, maade ja kõigi tegevustega, mida riik teeb. Proportsioon elanike arvuga ei ole siinkohal päris õige arvutuskäik. Kust me teame, et just praegune proportsioon on optimaalne? Peaks tegema poliitilisi otsuseid – võib-olla ongi mõistlik, et riik kõigega ei tegele. Võib-olla võiksime rohkem funktsioone Euroopa Liidule üle anda? Need on poliitilised otsused, mis tuleb enne ära teha, ja siis saab ühest või teisest asjast loobuda.

Ka valitsemiskulude mõttes pole olemas optimaalset riiki. Näiteks Hiina valitsussektori kulud on suhtena SKT-sse veidi üle 20%, Euroopa Liidus üle 40%. Eestis jääb see alla 40%. Valitsemiskulude mõttes ei ole olemas optimaalset riiki. Seda peab iga riik ise oma vajadustest lähtudes vaatama. Islandil on 300 000 elanikku – aga näed, täitsa riik! Aga nii Islandi, Eesti kui ka Hiina rahvuslikes jalgpallimeeskondades on ühesugune arv mängijaid, sest osa funktsioone on ühesugused ja vajavad täitmist. Avalikkuses levinud ettekujutus kuskil lihtsalt jõude istuvatest ametnikest on müüt, paljud tublid ametnikud on hoopis ülekoormatud ja mitte tühja-tähjaga. Kindlasti on ka alakoormatuid ja neid, kes on koormatud asendustegevustega.

Kärpeprotsendid esitati sügisel, aga kevadel valmib nn riigiaudit. Kirjelduste järgi on põhimõtteliselt tegu dokumendiga, kus lihtsustatult öeldes uuritakse, kes millega tegeleb ja kas inimesi on nii palju vaja. Sellest ju ilmneb, et protsess on äraspidine.

Nii on. Ajame kõigepealt kõik närvi ja hakkame üksteist siunama, alles siis ütleme, et tegelikult võiks ikka maha istuda ja arutada ka. See ei ole mõistlik tee ja sellest ka minu arvamus, et alustasime selle iseenesest õige asjaga valest otsast.

Kui praegu on tõesti tegu matemaatilise tehtega, tekib küsimus riigihalduse ministri ametikoha tarvilikkusest. Utreeritult: kui andmed on sisestatud, siis suudab ka üks skript igalt realt protsendi maha arvestada.

Riigihalduse ministril on väga oluline roll, et anda reformile just selline sisu, mis kõige rohkem kasu tooks. Masin seda siiski ei suuda. Riigihalduse ministril on aga vähe inimesi, kelle tööle ta saab toetuda, kuid vedada on suured reformid: riigireform ja selle osana haldusreform. Tal tuleb toetuda teiste ministeeriumide tööle. Seal hakkavad ka eri ministeeriumide huvid mängima, neil on vaja hoida oma inimesi oma töö tegemiseks. Ei maksa unustada ka seda mõju, mis tuleneb asjaolust, et meil koosneb valitsus kolmest poliitilisest osapoolest. See aeglustab protsessi ja ongi osalt ajendanud selle, et teeme tabeli valmis ja väldime sisuvaidlusi. Tegelikult tuleks kõigil asutustel ja ministeeriumidel riigihaldusministrit reformide mõistlikul ettevalmistamisel ja tegemisel kõigiti toetada. Riigikontroll on siin riigihalduse ministri tugev liitlane.

Aga kui skriptist rääkida, siis on meil kindlasti asutusi, kus võib-olla saabki masin väga palju asju ära teha ja inimesi on palju vähem vaja. See on sisuline küsimus, mida kärpekvootidega tabel ei lahenda.

Aga millist väärtust siis kannab tabel, kus igast valdkonnast võtame enam-vähem võrdselt kuni 2% vähemaks?

Hea poliitiku kõige suurem väärtus on see, et ta võtab otsuste eest vastutuse. Siinkohal oleks ka poliitikutel mõistlik akadeemilisi uuringuid lugeda. Tänavu suvel kaitses Riin Savi Tallinna tehnikaülikoolis oma doktoritööd, mis käsitles eelmist majanduskriisiaegset kärpimist. Ta kasutas seal mõistet „süüveeretamise mäng”. Väitekiri näitab, et süü, mida püütakse vältida valitsuskabineti ja organisatsiooni tasemel, valgub institutsionaalset hierarhiat pidi allapoole, mistõttu lõpuks on just ametnikud need, kes on nurka surutud ja peavad leidma lahendusi keerulistele olukordadele. Savi kirjutab, et paradoksaalselt on just indiviidi tasemel kõige vähem ressursse ja võimalusi süü edasilükkamiseks.

Nüüdki püütakse seda vastutust kuhugi allapoole veeretada. Poliitikud ei taha oma poliitiliste otsuste eest eriti vastutust võtta. Siis tulebki öelda: on poliitiline otsus, et haiglajärjekorrad pikenevad, on poliitiline otsus, et teatud kuritegusid ei uurita või patrulle pole. Ei tohiks olla nii, et lõpuks vastutabki võib-olla haigla osakonnajuhataja asetäitja, kes peab langetama otsuse, et need neli inimest on vaja lahti lasta. Ja siis see ametnik, kes töötab võib-olla 24/7, peab veel olema süüdi, et on sellise otsuse teinud.

Väärib lugupidamist, kui poliitikud tunnistavad, et mingi nende otsus või hinnang on olnud ekslik ja nad püüavad seda nüüd parandada. See on tugeva poliitiku märk ja inimesed saavad sellest aru. Aga kui vastutust püütakse kogu aeg allapoole lükata ja kõrvale kuuldakse valitsuse jutte, kuidas asutused peaksid teenuseid pigem väljastpoolt sisse ostma, milleks ju samuti raha napib, võivad valijad ühel hetkel mõelda: äkki oleks odavam ja efektiivsem terve riigi valitsemise teenus väljastpoolt sisse osta?

Te tõite oma viimatises kõnes riigikogu ees palju näiteid, milliste jaburustega me ametnike bürokraatlikus süsteemis vastamisi oleme.

Eks neid näiteid on palju. Kui nüüd n-ö sahtel lahti võtta, võib näidetega ka äärmusse minna. Aga neid on aeg-ajalt vaja esile tuua, et probleemist aru saada. Jah, bürokraatiat seostatakse ennekõike sõnaga „ametnik”. Riigireformi puhul räägitakse, et ametnike hulka on vaja vähendada. Aga riik ei koosne ainult ametnikest, ei ministeeriumis ega haiglateski ole ainult ametnikud. Tuleb kasutada õigeid sõnu. Aga see, et ametnikke tuleb vähendada, läheb inimestele väga hästi peale. Ametnik tekitab ju kõigi silmis bürokraatiat – üldine suhtumine on: parem kui neid ametnikke üldse poleks. Kuid ametnikke on ju samuti vaja. Ka ametnike puhul tuleb hinnangutes lähtuda sellest, milline on nende töö sisu. Kui kolm inimest toodavad mingi jabura paberi ja võtame nende hulgast kaks ära, siis üks jätkab ikka sama tegemist. Talle ei ole teistsugust ülesannet antud ja võib-olla ta ei oskagi midagi muud teha. Aga tema koormus sellest muudkui suureneb ja millegi mõistliku tegemiseks jääb veelgi vähem aega.

Teinekord on probleem hoopis selles: selle asemel et vaadata arvutist ja saada vastus, saadetakse kiri teise asutusse teisele ametnikule. Kõigepealt ta vihastab selle kirja peale, sest teine peaks ju teadma, et need andmed on olemas. Lõpuks hakkab ta ikkagi vastust koostama. See tähendab, et kõik on rakkes ja tegelevad asendustegevusega. Teinekord on seesama kaust küsija selja taga riiulis. Ja vastaja teab ka, et see kaust on tema selja taga. Aga millegipärast on kirja saata lihtsam kui ise neid andmeid otsida. See on seesama vastutuse edasiveeretamine.

Aga see ei ole ju ainult Eestile omane.

Muidugi ei ole, väikses riigis tuleb see lihtsalt kõige ehedamal kujul esile. See takistabki meie arengut, sedasama paindlikkust ja kiiret reageerimist. Suuremas riigis on muidugi veel suuremad probleemid ja pikem protsess. Aga see ei ole ju mingi vabandus, oleme võtnud endale eesmärgi Euroopa keskmisele või isegi parimatele järele jõuda. Selle saavutamiseks ei saa käituda samamoodi nagu teised, peame midagi teisiti tegema. Selleks peab kõik võimalused ära kasutama, alates sellest, kuidas me oma reforme teeme.

Kas alanud riigireformis on ka midagi positiivset?

Väga positiivne on juba ainuüksi see, et valitsus on seda protsessi alustanud. Mure on see, kas protsess ka lõpule jõuab, sest väga paljud asjad on ju pooleli jäänud. Ma loodan, et ka see valest otsast alanud riigi funktsioone ja inimesi puudutav reform pööratakse õige raja peale, viiakse lõpuni ja toob kõigile kasu. See õige rada on just sisuliste valikute kaudu reformi tegemine.

Mis puutub riigireformi ühte osasse haldusreformi, siis see on juba 20 aasta vanune lugu ja me ei tea siiani, kuhu see viib. Ma väga loodan, et seekord jõuab see 2017. aasta valimistega lõpule. Kunagi ei saa kõiki nõusse, ühel hetkel tuleb teha otsus ja kõik.

Ka praegune kavandatud variant on minu arust üle 10–15 aasta hiljaks jäänud. Oleks aeg tunnistada endale tõtt, et tegelikult on siin riigis hädavaevu kaks nn tõmbekeskust: Tallinn ja Tartu. Kogu halduse ja arengu saaks üles ehitada sellest teadmisest lähtuvalt. Neid kaht keskust ja nende mõjuvälju peaks aga siduma kiire ja mugav ühendus.

Üldandmed

  • Väljaanne: Eesti Päevaleht
  • Ilmumise aeg: 21.12.2015
  • Asukoht väljaandes:
  • Väljaande number:
  • Muu lisainfo:
  • Postitatud: 21.12.2015 10:33:11
  • Viimane muudatus: 4.08.2016 10:04:18
  • Viimane ülevaatus: 4.08.2016 10:04:18