Liisi Uder: kolm eeldust töövõimereformi õnnestumiseks

Liisi Uder

Teksti suurus:[-A][+A]

EST | RUS | ENG

Prindi

Riigikogus töövõimereformi arutelul sõna võtma pidanud, kuid siiski arutelult kõrvale jäetud riigikontrolli sotsiaalvaldkonna auditijuht Liisi Uder kirjutab, et töövõimereform peab tulevikus kaasa tooma kulude vähenemise, mitte neid paisutama ning tagajärgedega tegelemise juurest tuleb jõuda ka probleemide põhjusteni.

Eesti rahva ja töötajate niigi väikese arvu juures on meil on ligi 100 000 töövõimetuspensionäri. Seda on tublisti rohkem kui neljas maakonnas – Valgamaal, Põlvamaal, Läänemaal ja Hiiumaal – elanikke kokku. Aastas makstakse töövõimetuspensioniteks üle 200 miljoni euro. Ja see summa kasvab igal aastal. Taustaks meenutan, et 2014. aasta riigieelarves peame pensionikassa puudujäägi katteks leidma 380 miljonit eurot.
Kui võtta kokku vanaduspensionärid ja töövõimetuspensionärid, siis minnakse Eestis pensionile keskmiselt suisa 52-aastaselt (sic!). Uskumatu, aga ometi tõsi. Peamise osa sellesse, et pensionile minnakse nii varakult, annavadki töövõimetuspensionärid, kelle keskmine vanus esimest korda töövõimetuspensioni saades on 45 eluaastat.

Eesti on seadnud endale eesmärgi, et vanaduspensioniiga oleks 65 eluaastat. On teada, et peame tulevikus sellest veelgi kauem töötama, aga reaalsuses ei ole keskmine pensionile mineku iga kasvanud. See kõik koormab ühest küljest pensionikassat ning teisest küljest muudab olukorra tööturul keeruliseks – töötajaid ei ole leida.
Eesti on liiga väike ja liiga vaene, et saaksime lasta sellisel olukorral kesta. Järgnevatel aastatel või aastakümnetel seisab Eesti tõsise probleemi ees, kust saada tööjõudu, sest tööturult lahkub oluliselt rohkem inimesi, kui sinna juurde tuleb. Paralleelselt tööjõudu otsides piiri taha vaatamisega tuleb meil vaadata üle ka riigisisesed võimalused. Ja kasutada maksimaalselt ära ka seda 100 000 töövõimetuspensionäri.
Just sellele pööras riigikontroll tähelepanu oma neli aastat tagasi avaldatud auditis «Riigi tegevus puuetega inimeste ja töövõimetuspensionäride toetamisel», kus muu hulgas analüüsisime töövõimetuspensionite süsteemi. Üks selle auditi järeldusi oli, et riik ei soodusta töövõime kaotanud isikute naasmist tööturule. Riigikontroll oli siis ja on ka praegu seisukohal, et töövõimetuse või töövõimetuspensionite reform on vältimatu.
Riigikontroll uuris oma toonases auditis ka seda, kui paljud töövõimetuspensionärid töötasid. Tookord oli neid umbes 40 protsenti ja see suurusjärk on jäänud praeguseni samaks. Valdav osa neist inimestest teenis väga tagasihoidlikku tulu, mida tõepoolest võib nimetada pensionilisaks, kuid 10 protsenti oli selliseid, kes teenis üle Eesti keskmise. Kurioosumina on meil tõesti toodud välja ka näide isikust, kelle kuu sissetulek oli tol ajal üle 5000 euro. Erand küll, aga siiski näide, mis ilmestab süsteemi absurdsust, sest ka see inimene sai töövõimetuspensioni.

Peab siinkohal küsima, kas ühes Euroopa Liidu riigis on kohane, et need, kes kord töövõimetuks tunnistatud, jäävad töövõimetuks kuni vanaduspensionieani, sest vaid mõnel protsendil neist ei tuvastata hilisemate hindamiste käigus enam töövõimekadu. Kas oleme nõus, et need inimesed jäävad vaid riigi ülal pidada ning kuna riik pole rikas, siis ka sellega, et rahaga, mida riik suudab neile igakuiselt maksta, on raske tagada inimväärset elu? Või on ühiskonna jaoks õigem, kui me aitame neid tööturule tagasi, toetame neid nii, et nende konkurentsivõime ajas mitte ei vähene, vaid kasvab?
Nagu teada, määratakse praeguses süsteemis töövõimetust ehk hinnatakse seda, kas isik on võimeline tegema seda tööd, mida ta seni on teinud, ning arvestamata jäetakse kõik teised võimalused. Teisisõnu – kui inimene ei suuda näiteks allergia tõttu kosmeetikuna töötada, mida ta seni on teinud, siis on ta praeguse süsteemi järgi sada protsenti töövõimetu, kuigi muid töid suudab ta vabalt teha. See on absurdne lähenemine ja seetõttu ongi oluline, et ei hakataks hindama mitte töövõimetust senise kutse alusel, vaid töövõimet, mis hõlmab ka võimalusi rakendada inimest senisest erineval tööl.

Olen töövõimereformi pidanud Eesti elukestva õppe strateegia üheks suuremaks proovikiviks. Arengukavas «Tark ja tegus rahvas» on öeldud: «Ühiskonna jätkusuutlikuks toimimiseks on oluline, et iga inimene oleks tööturul rakendatud vastavalt oma võimetele ning suudaks tööturul toimuvatele muutustele kiiresti ja paindlikult reageerida.» See on eesmärk, mis kehtib kõigi kohta.
Seega on meie riigi jaoks oluline, et inimesed töötaksid võimalikult kaua. Reformi käigus ei tohi me aga unustada ka seda, miks inimesed tööturult lahkuvad. Riigikontroll hindas selles samas nelja aasta taguses auditis, millised on peamised tööturult lahkumise põhjused, kuid andmete puudulikkuse tõttu ei olnud võimalik ülevaadet saada, kuna pea 90 protsendil esmakordselt töövõimetust taotlenutest oli diagnoosiks «üldhaigestumine», mis tegelikult ei ütle ju mitte midagi ega anna seetõttu ka võimalust olukorda paranda.
Kui viimasel ajal on diskussioon olnud suunatud ennekõike sellele, kas tööandjad on valmis seniseid töövõimetuspensionäre tööle võtma, arvestama võib-olla nende erivajadustega, siis on sellel lool ka teine ots. Kas tööandjad suudavad tagada sellise töökeskkonna, et meie inimesed ei oleks sunnitud keskealisena tööturult lahkuma, kuna nad ei suuda enam seda tööd teha?
Selle reformi juures on veel üks tähtis asjaolu, millest on vähe räägitud. Eestis on praegu kaks süsteemi: puude raskusastmega inimeste toetamine ja töövõimetuspensionäride toetamine ning need kaks kipuvad paljudel segi minema. Praegusteski emotsionaalsetes diskussioonides prevaleerib pigem puude aspekt.
Ei maksa unustada, et töövõimetuspensionäridest vähem kui pooltel on määratud puue. Puude raskusaste tuvastatakse selleks, et tööealistel puuetega inimestel katta puudest tulenevad lisakulud. See tähendab, et nendel inimestel kulub rohkem raha, et saada ühiskonnas hakkama nii nagu tavainimesed. Aga enam kui pooltel töövõimetuspensionäridest puude raskusaset tuvastatud ei ole. Nende peamine probleem on töövõimekadu, mistõttu ei saa nad jätkata seda tööd, mida nad seni teinud on.
Ka puuetega inimeste toetamisskeemi suhtes on riigikontroll olnud väga kriitiline, kuna meie hinnangul riik lisakulusid nagunii tuvastada ei suuda ning raha nende kulude katmiseks ei ole. Paljudel on kulud suuremad kui toetuse maksimaalne võimalik suurus. Ideaalses maailmas reformiksime neid süsteeme koos.

Riigikontroll näeb kolme eeldust, et reform õnnestuks.

Esiteks. Reformi on plaanis esialgu rahastada eurorahast. Euroopa struktuurifondide raha on mõeldud selleks, et süsteemi muuta, ning see pole raha, millest seda üleval pidada. Kuigi üks reformi eesmärke on ka üha kasvavate kulude ohjeldamine, ei ole siiani teada, kuidas finantseerida töövõimetoetuse süsteemi edaspidi – ajal, mil euroraha enam kasutada ei saa. Riigikontrolli sellesisulistele pärimistele on vastatud, et see jääb järgmise valitsuse otsustada. Kuigi pean reformi kui sellist õigeks, tuleb iga kulutuse puhul mõelda, kas selline tee on kõige otstarbekam. Peame endalt küsima, kas viiksime reformi läbi ka siis, kui meil euroraha poleks. Ilmselt küll, sest meil pole valikut. Kuid kas teeksime seda täpselt samamoodi, nagu teeme seda nüüd?
Edaspidi peame need kulud oma raha eest katma ning on äärmiselt vastutustundetu lükata selle reformi kestlikkuse seisukohast üks olulisemaid otsuseid tulevikku. Juba eelnõu algses seletuskirjas on toodud kolm varianti, kuidas edaspidine rahastamine korraldada: töötukassa rahast (s.t töötuskindlustusmaksest või töötukassa netovaradest), riigieelarvest või mõlemast kokkulepitud osakaalus. Kuidas täpselt, vajab aga ühiskondlikku debatti, millest seni on hoidutud.

Teiseks. On küll oluline, et juba töövõime kaotanud inimesi toetab riik igakülgselt ja loob koos teiste osapooltega neile võimalused tööle naasta, aga samas ei tohi unustada, et see reform on tõeliselt edukas alles siis, kui meil ei kasva peale enam uut põlvkonda töövõimetuid. Kuigi reformi esialgsetes plaanides olid tugevalt esil ka töökeskkonnaga seotud teemad, näiteks tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustussüsteemi rakendamine, siis reformi hilisemas faasis on sellest loobutud.
Nagu ka mitmed teised reformiga seotud isikud on rõhutanud, ei tohiks reformi läbi viia selliselt, et tervik on läbi mõtlemata. Kui me tegeleme vaid tagajärgedega ja mitte põhjustega, siis ei suuda me edaspidi ka kulusid kokku hoida. Töökeskkond peab paranema, peab kasvama töötajate nõudlikkus ja tööandjate vastutus töökeskkonna suhtes, et ennetada töövõimetuse teket. Ei maksa unustada, et nii kaua, kui ei ole võimalik panna tööandjat vastutama töövõime kao eest, peab sellest tekkinud kulud katma ühiskond solidaarselt. Seetõttu tuleb läbi mõelda ja rakendada tõhus ennetussüsteem, millele käesoleva reformi käigus ei ole tähelepanu pööratud.
Tean, et valitsuse kabinetinõupidamisele on ettevalmistatud järjekordne tegevusplaan tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse põhialuste väljatöötamiseks. Usun, et paljud teavad, et see on teema, millega on tegelenud kõik valitsused viimase 20 aasta jooksul ja jõutud pole kuhugi. Riigikontrolli järelauditis, mis käsitleb riigi tegevust turvalise töökeskkonna tagamisel, toodud kronoloogia selle teema käsitlemisest valitsuses ühel perioodil peaks panema punastama.

Kolmandaks. Reformi vajalikkust enamasti kahtluse alla ei seata. Arutletakse selle üle, kas riik, kas ühiskond on selleks valmis, kas me oleme selleks võimelised. Riigikontrolli jaoks on murettekitav olnud töövõime hindamise uue metoodika rakendamine. Me ei sea mingil juhul kahtluse alla spetsialistide professionaalsust, kes nimetatud süsteemi on loonud ja seda seni vähesel määral ka testinud, aga nii laiaulatuslik reform, mis eeldab täielikku mõttemuutust, 180-kraadist pööret, saab edukas olla vaid siis, kui oleme selles metoodikas sada protsenti kindlad.
Riigikontroll hoiab end kursis ka oma kolleegide tööde ja tegemistega. Näiteks andis Ühendkuningriigi riigikontroll (National Audit Office) umbes 10 aastat tagasi sarnasele reformile hävitava hinnangu. Seal järgnesid nõrgale ettevalmistustööle väga mitmed ebaadekvaatsed hinnangute andmised ja kohtuprotsessid. 30 protsenti töövõime hindamise juhtudest kaevati edasi. Peamine edasikaebajate argument oli, et kasutati valideerimata metoodikat, mis ei võimaldanud anda töövõime ulatusele õiget hinnangut.

Benjamin Franklin on öelnud: «Rumalad õpivad oma vigadest harva, targad mehed õpivad teiste vigadest, kuid kõige õnnelikumad on need, kes õpivad tänu teiste raskustele olema ettevaatlikud.» Seda tasub meeles pidada.

Töövõimetoetuse seaduse menetlemise käigus on tehtud selles palju põhimõttelisi täiendusi ja parandusi ning arvesse on võetud ka mitmeid ettepanekuid, mida riigikontroll on selles protsessis teinud. Pole väheoluline, et esialgu täielikult kõrvale jäänud rehabilitatsiooniprotsess on nüüd paralleelse seaduseelnõuna samuti menetluses.
Pole kahtlust, et nii sotsiaalne kui ka tööalane rehabilitatsioon on tegelikkuses praeguse töövõimetute põlvkonna tööle kaasamise võti. Tööalane rehabilitatsioon, mis rehabilitatsiooniteenuseid sisse seades oligi mõeldud peamise rehabilitatsiooniteenusena, leiab nüüd endale väärilise väljundi ning maandab tegelikult ka osaliselt kriitikat, mis on osaks langenud rehabilitatsiooniteenuste osutamisele.
Reform saab olla edukas ainult siis, kui kõik osapooled koostööd teevad. Riik võib reformi panustada nii palju raha, kui õnnestub, aga kui töövõime kaotanud või tööandjad või omavalitsused või kolmas sektor ei astu omalt poolt vajalikke samme, siis ei ole võimalik reformi läbi viia.

Riigikontrolör Alar Karis kirjutas saateks esmaspäeval riigikogule üle antud ülevaates riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2013.–2014. aastal: «Eesti inimesed peavad olema valmis end muutma, muutma oma mõtlemist, vaatama olukorrale selge pilguga ning toetama neid, kes on valmis vajalikke otsuseid langetama ega püüa nende tegemisest hoiduda, kujutades või tahtes ette kujutada, et üks või teine põhimõtteline küsimus on lahendatav, kui moodustada mõni järjekordne komisjon või kui matta mittetöötavasse süsteemi üha rohkem raha. See oleks mõttetu isegi siis, kui meil oleks liigset raha. Meil seda raha ei ole.»

Üldandmed

  • Väljaanne: Postimees
  • Ilmumise aeg: 6.11.2014
  • Asukoht väljaandes: Postimehe veebi arvamusplats
  • Väljaande number: nr 259
  • Muu lisainfo:
  • Postitatud: 6.11.2014 12:03:15
  • Viimane muudatus: 2.12.2014 9:08:54
  • Viimane ülevaatus: 2.12.2014 9:08:54