Päevikud ajaloo allikmaterjalina

Küllo Arjakas

Teksti suurus:[-A][+A]

EST | RUS | ENG

Prindi

Eile jõudis Eesti Ajaloomuuseumi ühiskonna- ja riigitegelase, kauaaegse riigikontrolöri Karl Johannes Soonpää (1895–1944) päevik, mis käsitleb Eesti ajaloos pöördelist perioodi 13. septembrist 1939 kuni 22. juunini 1940. Üleskirjutused vahendavad nii toona valitsuse istungitel räägitut-mõeldut kui ka üldisi meeleolusid.

Tegu on sõjaeelse Eesti kõrgeima riigitegelasega, kelle päevaraamat on tänaseks lugejateni jõudnud. Päeviku andis Soonpää perekonna nimel ajaloomuuseumile üle tema Ameerika Ühendriikides elav tütar Maie Lippand (85), kes koos oma õe Heljo Alariga (89) otsustas isa märkmed annetada Eesti riigile.
Kõrge riigitegelase päevik ise säilis hoolega varjatuna Soonpää sugulaste juures kodumaal aastakümneid, mida Eesti NSV ajajärku arvestades tuleb pidada haruldaseks, kuni 1980ndate lõpu muutunud olud lubasid selle avaldada. Karl Soonpää päevik ilmus esmakordselt ajakirjas Akadeemia 1990. aasta teisel poolel.’
Karl Soonpää õepojalt Eero Agarmaalt (1929–2012) saadud suulistel andmetel tõi endine riigikontrolör oma päeviku Tallinna st 1940. aasta juulis Tartumaale, kus Soonpää pidas talu.

Sõja ajal olnud Soonpää väga ettevaatlik, sest polnud teada, kuhu kaldub sõjaõnn, ja ta ei tahtnud hoida päevikut oma talus. Nii andis ta selle juba 1941. aastal oma õe Helmi-Marie kätte. Riigitegelase päevik peideti Tartumaal Pangodi vallas Rehe talus pööningule ja maeti liiva sisse. Karl Soonpää poja Henn Soonpää (1930–2010) meenutuse järgi unustas tema ema Antonie (1898–2006) 1944. aasta sügisel Eestist põgenemisel päeviku maha, ja kui Tallinna jõudes see meenus, oli võimatu minna päevikut ära tooma, sest raudtee ja maanteed olid juba läbi lõigatud.

Karl Soonpää surma järel 1944. aastal hoidis päevikut seega kolm aastakümmet tema õde Helmi- Marie Agarmaa (1893–1978). Karl Soonpää venna, tuntud kunstiteadlase Leo[nhard] Soonpää (1903–1979) tütar Milvi Mägi on näinud päevikut ka oma isa käes, kes sai selle õelt vahepeal lugemiseks. Muuseas, kui perekond 1944. aasta sügisel rinde eest põgenes, võeti riigikontrolöri päevik kaasa Mulgimaale. Elati Paistus, siis Tänassilma lähedal, seejärel Aimla metskonnas Viljandimaal. Umbes 1976.–1977. aasta paiku, pisut enne oma surma, andis Helmi-Marie riigikontrolöri päeviku oma lähedastele üle.

Helmi-Marie Agarmaa sugulaste kaudu jõudis laulva revolutsiooni aegadel teave riigikontrolöri päevikust Akadeemia peatoimetaja Ain Kaalepini. Riigikontrolöri sugulaste nõusolekul valmistas publikatsiooni ette publitsist Mart Orav. Riigikontrolli eestvõttel avaldati päevik koos kommentaaride, fotode ja täiendavate dokumentidega 2009. aastal teoses «Faatum. Eesti tee hävingule 1939–1940. Riigikontrolör Karl Soonpää päevik aastatest 1939–1940» (kirjastus SE&JS).

Päevikud kui unikaalsed allikad

Ajaloolase töö põhineb allikmaterjalidel, kus eristatakse arhiivija trükis ilmunud allikaid. Omaette väärtuslikuks allikmaterjali liigiks on käsikirjalised allikad, näiteks päevikud, erakirjavahetus, autentsed märkmed mõnest koosolekust, mille kohta ametlikult tehti vaid lühiprotokoll jms. Selliseid allikaid nimetatakse mõnikord «intiimdokumentideks».
Eriti tähtsad ja haruldased on just päevikud, unikaalsed ajalooallikad. Aastaid kirjutatud päevaraamatuid võib pidada kroonikate kui juba iidsetest aegadest tuntud ajalookirjutuse uuemaks vormiks. Päevik on dokument, mis enamasti valminud otsese asjaosalise jaoks. Materjali kirjutamise-koostamise ajal ei peeta silmas selle hilisemat publitseerimist. Päevikus fikseeritakse «teatav seis» kindlal ajahetkel, just kirjutajale vajaliku rõhuasetusega ja talle omases sõnastuses. Päevikutes ei ole üldjuhul ilustamist ega iseenda esiletoomist, mida pahatihti kohtab mälestusteraamatutes. Aastakümneid riiulis seisnud päeviku, samuti kirjavahetuse jms publitseerimine võib tuua ajaloos teadaolevate sündmustele huvipakkuvat täiendust. Just uusi ja senitundmatuid seiku, mis ajaloo mosaiikpilti täiendades lisavad sinna uusi värve. Mõistagi kannab päevik ajalooallikana subjektiivsuse pitserit, andes samas kõige ehedamalt edasi autori mõttelaadi.
Päevik iseloomustab üsna selgelt autori hoiakuid ja tõekspidamisi, sümpaatiaid ja antipaatiaid, tema vaadete arengut jms. Päevikud on mõnikord inimese siseelu sünkroonne peegeldus ning eriti võõras ja vaenulikus keskkonnas võib päevikupidamisega luua enda ümber teatava enesekaitsebarjääri

Eesti ajalookirjanduses ei ole avaldatud palju päevikuid. Põhjuseks on 20. sajandi ajalootormid. Suur osa Eesti eliidist hukkus Teise maailmasõja ajal ja hiljemgi vangilaagrites, suur osa väärtuslikke materjale hävines või halvima kartuses hävitati. Ilmselt tassiti üht-teist laiali ning läks järgnevatel aastakümnetel kaotsi. Teatud aegadel, eriti sõja ajal, ei julgetud päevikut pidada. Nii on haruldased rindemeeste päevikud, sest sõjaväes on isiklike päevaraamatute pidamine üldjuhul keelatud. Nii ongi meie ajaloo- ja kultuuriloolises kirjanduses päevikuteriiul tühjavõitu. Siiski, mõnevõrra mõnevõrra rohkem leiab haritlaste ja kultuuriinimeste päevikuid. Neist on osa säilinud, nüüdseks ka publitseeritud.

Mõned trükis ilmunud päevikud

Siiski maksab meenutada, et Eesti Vabariigi 1920.–1930. aastatel tehti üldsusele kättesaadavaks mõned päevikud. Esimesena avaldati Eesti välissaatkonna juhi Jaan Poska (1866–1920) märkmed Pariisi rahukonverentsilt, mis kirjeldasid tolleaegse maailmapoliitika tippsündmust ajavahemikus 14. Veebruarist 8. aprillini 1919. See 96-leheküljeline väikeseformaadiline raamatuke «Jaan Poska Eesti iseseisvuse võitluses kõige põnevamal ajajärgul. J. Poska päevaraamat rahukonverentsilt» (Tallinn, 1921) oli omas valdkonnas eeskuju andev publikatsioon, sest päevikut redigeeris Anton Hansen- Tammsaare ning eessõna Eesti välissaatkonna tööst kirjutas nimekas ajakirjanik Eduard Laaman.
Poska päevaraamat näitas selgelt päeviku väärtust ajalooallikana,  andes avameelselt edasi raskused Eesti Vabariigi tunnustamisel. Päevik näitas lääne suurriikide tugevat vastuseisu Balti rahvaste iseseisvuspüüdlustele ning nende püüdlusi vaadelda Balti teemat kui Vene küsimuse üht osa. Tegemist oli aktuaalse trükisega, sest Lääne-Euroopa suurriigid tunnustasid Eesti Vabariiki alles jaanuaris 1921. Raamatu väljaandjad olidki sunnitud tegema mõned vahelejätmised, kus mõne riigimehe või -asutuse kohta öeldi arvamus, mida «veel liig vara trükki anda».

Nii täideti päeviku heatasemeliseks publikatsiooniks vajalikud nõuded: minimaalsed, vaid hädapärased kärped, joonealused selgitavad märkused ja tähelepanekud ning üldistav, üldpoliitilise raamistuse andev eessõna. 1920. aastatel Eestis päevikute ulatusliku avaldamiseni siiski ei jõutud. Tähtsamatest võiks mainida ühiskonnategelase Mihkel Martna «Katkendeid päevaraamatust» (kogumikus «Mälestused iseseisvuse võitluspäivilt», I köide, Tallinn, 1927, lk 31–47) ja Kalevlaste malevas võidelnud sõjamehe Otto Tiefi päevaraamatut (kogumikus «Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt», II köide, Tallinn, 1930, lk 146–153). Lühemaid Vabadussõja- aegseid päevikumärkmeid ilmus sõjanduslikus kirjanduses.

Igati omapärane päevikute publikatsioon avaldati 1933. aastal raamatus «Velled tapluses. Lehekülgi Maailmasõjast ja Vabadussõjast. Sotsialistliku Nõukogude Vene punaväe ohvitseri-eestlase ja demokraatl. Eesti Vabariigi kaitseväe ohvitseri-eestlase Ühine päevaraamat».
Päeviku esimest osa pidas Karl Tikk (snd 1892), kes võitles I maailmasõjas ja sattus 1918. aastal Petrogradi, kus astus Punaarmeesse. Detsembris 1918 tungis ta 1. Tallinna Eesti Kommunistliku Kütipolgu rooduülemana Eesti Vabariigi pealinna poole. Tema päevik algas 1917. aasta aprillis ja ta tegi viimase sissekande 3. jaanuaril 1919. Sel päeval toimus Harjumaal Priskel üks neist väikestest kokkupõrgetest, mida tuntakse Eesti Vabadussõja murdelahingutena. Kaotuse järel algas punaste taganemine, jättes maha voori mõisatest kokkuriisutud varaga. Ühest seljakotist leiti muu «soomuse» kõrval Tiku päevaraamat.
Sõjaaja oludes leidus paberit vähe ja nii hakkas sedasama päevaraamatut edasi täitma Eesti 1.  jalaväepolgu 13. roodu ülem Leonhard- Johann Krull (snd 1890). Temagi võitles I maailmasõjas, jõudes 1917. aasta lõpupäevil Eestisse. Nii kirjeldas Leonhard-Johann Krull lahingute käiku vastupidises suunas, st Tallinnast Narva poole. Mõningaid päevikumaterjale ilmus 1930. aastatel veel ajakirjanduses.

Järgnevad aastakümned Nõukogude Eestis ei olnud arusaadavatel põhjustel sobivad päevikute avaldamiseks. See vähenegi ilmunu kannab selget ideoloogilist pitserit. Ajaproovile on vast vastu pidanud muusikateadlase ja koorijuhi Artur Vahteri (1913–2004) «Kapellmeistri päevik: ülestähendusi Suure Isamaasõja päevilt» (Tallinn, 1990). Vahter tegi esimese sissekande 22. juunil 1941 ja märkmed ulatuvad suvesse 1945, mil ta Eesti Laskurkorpuse koosseisus jõudis võidukalt tagasi Tallinna. Autor kinnitas: «Punaarmees pidin päevikut peitma, sest ametlikult oli kirjalike märkuste tegemine keelatud. Eriti rangelt seda keeldu ei jälgitud. Kõik sõltus ülemustest, ühed karistasid, kui teada said, teised hoiatasid, kolmandad vaatasid läbi sõrmede.»

Kuna 1920.–1930. aastate raamatud Poska ning kahe eestlasest ohvitseri päevikutest on haruldased, on need nüüdseks uuesti välja antud. Poska Pariisi-päevikud ilmusid Eduard Laamani raamatu «Jaan Poska. Eesti riigitegelase elukäik» kolmandas ja täiendatud trükis (Tartu, 1998), ohvitseride päevikud Anto Juske koostatud kogumikus «Ühest Eesti Vabadussõja pöördelahingust 1919. aasta algul » (Tallinn, 1998).

Eesti riigi- ja ühiskonnategelaste kaalukad päevikud

Sellest rubriigist saab välja tuua kolm kaalukat päevikut, mis on avaldatud Akadeemias: riigikontrolör Karl Soonpää päevik aastatest 1939–1940 (ilmus 1990, nr 7–12), poliitiku ja ajakirjaniku Eduard Laamani päevik aastatest 1922– 1940 (ilmus 2003, nr 7–12 ja 2004, nr 1–10) ning EV välisministeeriumi kõrge ametniku Elmar Johann Kirotari päevik aastatest 1931–1940 (2007, nr 9–12 ja 2008, nr 1–6).

Need päevikud annavad unikaalseid lisandusi meie ajalooteadmistele. Neis sisaldub puhtakujuline kroonika meie rahvale ja maale olulistest ja saatuslikest aastatest. Ajaloodoktor Heino Arumäe arvates oli Eduard Laamani puhul «tegemist Eesti kõige informeerituma isikuga, ja seda nii sise- kui välispoliitika osas». Elmar Kirotar tundis hästi nii sise- kui ka välispoliitika telgitaguseid. Soonpää päevik on mahuliselt tuntavalt väiksem ja hõlmab suhteliselt lühikest ajavahemikku, aga käsitleb see-eest olulist ja pöördelistest sündmustest tulvil aega.

«Kus on kindral Laidoneri päevik, mis veel 1980. aastate lõpupoole oli üsnagi usaldusväärsetel andmetel kurikuulsas majas Laial tänaval?» küsis 2004. aastal dr Heino Arumäe ajalookultuuriajakirjas Tuna. Vähemasti Eesti Sõjamuuseumi – kindral Laidoneri muuseumi andmetel ei pidanud väejuht kunagi päevikut ja kumu tema päevaraamatust võis pigem olla kuulujutt.
Võimalus kindral Laidoneri või mõne teise nimeka riigi- ja ühiskonnategelase päeviku(te) väljatulemiseks on olemas, ent äärmiselt väike. Seniks jääb Soonpää kõrgeimaks Eesti Vabariigi riigitegelaseks, kelle päevikuga saame tutvuda – ehkki päeviku puhul on olulisem sinna fikseeritud andmestik, mitte kirjutaja ametipost. Samas on selge, et kõrge riigiametniku informeeritus toimuvast ja selle telgitagustest annab vähemasti võimaluse huvitavaks päevaraamatuks. Muidugi iseasi, kas ja kuidas see realiseerub.

Pea igal päevikul on oma lugu. Veebruaris 1941 arreteeritud Eduard Laamani (1888–1941) tütar Ilona võttis oma isa neljast osast koosneva päeviku 1944. aastal Eestist lahkudes pagulusse kaasa. Päevikud seisid aastakümneid Rootsis Ilona Laamani valduses. Ta andis need hiljem üle kirjanik Enn Nõule, kes vahendas pagulas- Eesti kultuuriväärtusi Eestisse ja viimase kaudu anti need päevikud 1999. aastal üle Eesti Rahvusarhiivile. Elmar Johann Kirotari (1899–1985) päevik jõudis Rootsist koos tema muu dokumentatsiooniga Tartusse Eesti Üliõpilaste Seltsi valdusse 1990. aastate keskel.

* * *

Karl Soonpää elukäik
• Sündis 2. märtsil 1895 Tartumaal Pangodi vallas.
• Suri 15. juunil 1944 nõukogude parašütistide käe läbi, maetud Elva kalmistule.

Haridus
• Tamsa algkool 1902−1903, Luke algkool 1904−1905.
• Nõo kihelkonnakool 1906−1907.
• Tartu Aleksander I nim gümnaasium 1908−1914, lõpetashõbeaurahaga.
• Šamajevi stipendiumi toetusel õppis Tartu Ülikoolis usuteadust 1914−1916.
• Taškendi lipnikekooli lühendatud kursused 1916.
• Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskond 1926, cum laude.

Töö
• Õpingute vahele jäi teenistus Vene ja Eesti Vabariigi sõjavägedes. Teenistust Vene väes hinnati Püha Anna ordeni IV järguga «Vahvuse eest»; Eesti Vabariigi valitsus andis Soonpääle Vabadusristi ning Tartu maavalitsus määras talle asunikukrundi.
• Asunikkude-Riigirentnikkude Liidu Tartumaa põllumajanduslik nõuandja 1924−1925.
• Tartu maakonna agronoom 1925−1926.
• III riigikogu liige 1926−1929, ka IV ja V riigikogu liige.
• Töö- ja hoolekandeminister Jaan Tõnissoni valitsuses, August Rei valitsuses põllutööminister.
• Riigikontrolör 1929. aastast kuni 1940. aasta suveni.
• Põllumajandusliku kuukirja Uus Talu vastutav toimetaja 1929−1934.
• Kodijärve haridusseltsi Tõrvik esimees ja näitejuht 1920−1923.
• Oli kuni 1941. aasta detsembrini Tartu maavalitsuse põllumajandusosakonna juhataja, pärast seda taas talutööl. Kui moodustati põllumajandusjuhtide ametid, sai ta Elva põllumajandusjuhiks, seejärel Eesti Põllumajandusliidu Elva valla osakonna juhatajaks.

 

Üldandmed

  • Väljaanne: Postimees
  • Ilmumise aeg: 5.07.2014
  • Asukoht väljaandes: lk 12-13
  • Väljaande number: 154 (7145)
  • Muu lisainfo: Artikkel(pdf)
  • Postitatud: 7.07.2014 9:50:42
  • Viimane muudatus: 10.07.2014 11:41:53
  • Viimane ülevaatus: 10.07.2014 11:41:53