E-tervis - edulugu või haige tiivaga lind?

Liisi Uder

Teksti suurus:[-A][+A]

EST | RUS | ENG

Prindi

Riigikontrolli tervishoiuvaldkonna auditijuht Liisi Uder kirjutab, et e-tervis saavutab lennuvõime vaid juhul, kui sotsiaalministeerium võtab e-tervise juhtimisel ohjad enda kätte: määrab kindlaks, millised on e-tervises riigi huvid, ja seisab nende eest.

E-tervis – edulugu või haige tiivaga lind?

Eesti on oma e-edulugudega tuntud. On e-valimised, e-kool jne. Tervise valdkonnaski peetakse Eestit üleriigilise elektroonilise süsteemi loomisel pioneeriks. Ja me olemegi. Kuid suurepärased mõtted ja lennukad kavad kipuvad rakendamisel takerduma, kusjuures põhjuseks pole mitte niivõrd e-spetsiifilised probleemid, vaid hoopis muu: suhted, erahuvid, korraldamise ja selgitamise-läbirääkimise lüngad, nõrk administratiivne toetus. Ja nii on juhtunud ka e-tervisega – tulemuseks on kujundlikult öeldes lind, kel kannab heal juhul vaid üks tiibadest. Nii aga lendu ei tõuse.
Mis see e-tervis üldse on ja milleks seda vaja on? See süsteem ühendab andmekogusid, kus töödeldakse tervishoiuvaldkonna andmeid, ja see peaks muutma tervishoiusüsteemi efektiivsemaks. Kui e-tervises on üle riigi iga patsiendi andmed ja varasem terviseinfo, lihtsustab see kõikide osaliste tegevust: arstil on rohkem ja mitmekülgset infot, et määrata diagnoosi ja ravi, patsiendil on ülevaade oma terviseandmetest, ta saab kiirelt ja mugavalt ning ühest kohast ennast sobivasse tervishoiuasutusse registreerida jne. Kasutades e-tervise andmeid üldistatud kujul, saavad sotsiaalministeerium, haigekassa jt tervishoiuressursse planeerida.
Eelmisel nädalal arutati e-tervise võimaluste kasutamist piiriüleses tervishoius, kuid esialgu tuleks küsida, kas süsteem on Eestis toonud kaasa tõhusama tervishoiusüsteemi ja kvaliteetsemad teenused.
Süsteemi arendamise algusest on nüüd möödas pea kümme aastat ning selleks on kulunud juba 15 miljonit eurot. Aeg on vaadata, kuhu oleme jõudnud ja millised on süsteemi edasise arengu võimalused. Seda riigikontroll tegigi.
Süsteemi loomist alustati neljast nn põhiprojektist. Need on digiretsept, digilugu, digipilt ja digiregistratuur. Projektideks oli võimalik kasutada euroraha ning see pani e-tervise arendamisele oma pitseri. Projektid tuli lõpetada kindlaks tähtajaks – 2007. Aasta lõpuks –, kuid saadi ajapikendust ning projektid loeti valminuks 2008. aasta lõpus. Milline on seis e-tervise rakenduste kasutamisel 2014. aasta alguses?
Kui panna artiklite otsingusse «digiretsept» ning vaadata, milliste pealkirjadega uudiseid 2010. aasta alguses digiretsepti kohta avaldati, on tulemused näiteks järgmised: «Digiretseptiga ravimi ostmine on kui õnnemäng», «Digiretsept jooksutas südamehaiget vanaprouat apteegi vahet», «Digiretseptiga rohuostja jääb apteegis pika ninaga» jne.
Need pealkirjad ja see valu digiretsepti esimesel aastal on nüüdseks paljudel ununenud – uuringu «Eesti elanike hinnangud tervisele ja arstiabile 2012» andmeil on digiretseptiga rahul 85 protsenti küsitletutest. Seega, arendusest ja projektist, mille kohta valitsuse liikmedki ütlesid, et see on suur pettumus, on saanud üks Eesti tervishoiukorralduse viimaste aastate suuri õnnestumisi. Projekti arendajaks oli haigekassa. Teiste projektidega, mis on samuti e-tervise põhiosad ja mida arendas Eesti E-tervise Sihtasutus, nii hästi läinud ei ole.
Digilugu on keskne osa e-tervisest. Sinna peavad kõik tervishoiuteenuse osutajad esitama ravidokumendid kõikide patsientide kohta, et need oleksid kättesaadavad teistele raviasutustele. Selline nõue on seadusega kehtestatud juba 2008. aastal, kuid kuni viimase aastani esitati sinna andmeid kasinalt ning riik ei rakendanud ka mingeid sanktsioone. Audit näitas ka seda, et 92 protsenti eriarstiabi teenuse osutajatest (näiteks haiglad, hambaarstid jne) ei esitanud 2012. aastal üldse epikriise ehk raviloo kokkuvõtteid digilukku ning pooled nendest, kes andmeid esitasid, tegid seda vähemal kui veerandil juhtudest.
Auditi toimumise ajal 2013. aasta jooksul andmete esitamine küll paranes, kuid kuna ka varem ei olnud nende esitamisel erilisi tehnilisi takistusi, jäi see ilmselt soovimatuse taha. Teine lugu oli aga perearstidega, kelle jaoks lõi Eesti E-tervise SA just eelmisel aastal uue rakenduse digitempli näol, mis lihtsustas perearstidel andmete saatmist.
Nüüd teeb seda perearstiabiteenuse osutajatest 92 protsenti, aasta varem oli see protsent vaid 58. Aga audit näitas ka seda, et tähtis pole mitte ainult see, kui mitu asutust andmeid saadab, vaid ka see, kas saadetaks kõik dokumendid. Nii nagu valdav osa eriarstiabiteenuse osutajatest ei saada ka perearstid kõiki dokumente.
E-tervise üldisem eesmärk oli peale ravitöö tõhustamise ka koguda tervishoiustatistikat ja pidada tervishoiuregistreid, tegelikult juhtida kogu tervishoiukorraldust e-tervise andmete põhjal. Praegu seda aga teha ei saa, sest digiloos ei ole selleks vajalikke andmeid Miks aga ravidokumente e-tervisesse üldse esitama peaks? Teoreetiliselt peaks see kokku hoidma ravikindlustuse raha – kui üks arst saab teise arsti esitatud infot vaadata, ei pea paljudel juhtudel tegema patsiendile lisauuringuid.
Praeguses olukorras aga, kus e-tervises kõiki andmeid nagunii ei ole, ei vaevu paljud arstid info saamiseks sinna üldse vaatamagi. Kuna pea 80 protsenti Eesti tervishoius ringlevast rahast tuleb ühel või teisel moel riigikassast, siis on riigil õigus ka kehtestada reeglid selle raha kasutamiseks. Ning üks selline võimalus on nõuda e-tervise kasutamist ja kutsuda korrale neid, kes seda ei kasuta.
Digiregistratuur on e-tervise projektidest kõige problemaatilisem. Nii nagu ka teised projektid, võeti see vastu viis aastat tagasi. Kuid jäi riiulisse tolmuma. Digiregistratuuri eesmärk oli koondada kõikide raviasutuste registratuuriandmed kokku nii, et patsient saaks valida endale esimese sobiva aja sobivas raviasutuses. Praegu tuleb patsientidel sama hästi kui kõik haiglad läbi helistada või internetis tuhnida, et saada teada, millal kuskil mõni vaba aeg on. See on vesi raviasutuste veskile, kuna patsiendid ei jõua seda nagunii teha, mõni ehk igaks juhuks helistab kahte kohta. Siin on ka võti mõistmaks, miks digiregistratuur kunagi rakendunud ei ole – see ei ole raviasutuste huvides.

Avalik, kõigile näha olev registratuuriinfo ja ravijärjekordade tegelik pikkus võiks nii mõndagi näidata. Kuna meie küll avalikust rahast finantseeritava, kuid siiski eraõigusel põhineva tervishoiu puhul on teenuseosutajad enda meelest konkurendid, siis ei olda selle info avalikustamisest huvitatud.
Haiglad ise ütlevad, et selline üleriigiline süsteem, kus kõik ajad on kogu aeg broneerimiseks saadaval, ei ole tehniliselt võimalik. Ometi on sellised võimalused loodud turisminduses, kus lennukivõi hotellikohti saavad kõik võrgus broneerida. Nii oleme ka viis aastat hiljem olukorras, kus digiregistratuur ei tööta ning selleks, et seda tööle saada, on vaja veel raha ja aega. Kui palju, seda ei osanud auditi käigus keegi riigikontrollile öelda.
Igaühega nendest neljast projektist on oma mured. Nähes sõna «digipilt», kujutavad paljud ilmselt ette, et tegu on andmebaasiga, kuhu on koondatud kõik meditsiinilised ülesvõtted, mis patsientidest tehtud, ning sealt vaatavadki arstid oma igapäevatöös pilte. Esialgu oligi digipilt sellisena planeeritud, kuid hoolimata oma ambitsioonikast nimest koondab digipilt vaid osaliselt viiteid sellele, kus pilt asub.
Asi on selles, et samal ajal kui riiklikku digipilti loodi, hakkasid kaks Eesti suuremat riigi osalusega regionaalhaiglat koos looma oma piltide vahetamise ja arhiveerimise süsteemi – pildipanka, kus praegu hoitaksegi umbes 80 protsenti kõikidest meditsiinilistest ülesvõtetest.
Kuna suured haiglad ise ei pea otstarbekaks riiklikku süsteemi isegi mitte viitasid esitada, ei kajastu praeguses digipildi süsteemis ka mitte kõik viidad piltide asukohale. Seetõttu kasutabki enamik tervishoiuteenuse osutajatest pildipanka, mitte riiklikult loodud digipildi lahendust. Digipilt on loodud, valminuks kuulutatud, justkui töötab, aga tegelik elu toimub kuskil mujal.
E-tervise süsteemi kavandades hinnati põhjalikult riske ja leiti ka maandamisvariandid. Paljud kardetud probleemid tekkisidki, kuid lahendada neid ei suudetud. Miks? On kaks peamist põhjust, miks e-tervis ei rakendunud. Nagu eespool juba mainitud, sai e-tervisele mõeldud euroraha kasutada lühikese aja jooksul, seetõttu tehti projekte kiirustades. Paljud ütlesid riigikontrollile auditi käigus, et see oli algusest peale teada, et selle ajaga ei ole võimalik neid projekte valmis saada.
Kiirustamise tõttu ei jõutud piisavalt kaasata huvigruppe ega koostada standardeid, sest selle eelduseks on huvigruppide kaasamine. Kui aga pole ühiseid standardeid, siis võidakse infot esitada erinevalt ning e-tervist ei saa kasutada.
Teine põhjus, miks e-tervise projektid ei ole oma eesmärke täitnud, peitub sotsiaalministeeriumis. Riigikontroll on oma kontrolliaruandes otsekohene ning ütleb, et e-tervise rakendumise probleemid on sotsiaalministeeriumi tegemata töö. Sotsiaalministeerium ei ole piisavalt esindanud riigi ja ühiskonna huve, et süsteem saaks tööle nii nagu vaja. E-tervist juhib Eesti E-tervise Sihtasutuse nõukogu, kuhu kuuluvad mitme institutsiooni esindajad, kuid tegelikult on nõukogu kaldu haiglate poole. See seletab ehk ka seda, miks projektid, mis haiglatele eriti huvi ei paku, polegi rakendunud. Sellises olukorras oleks ministeerium pidanud käituma otsustavamalt.
Laiapõhjaline nõukogu tõi kaasa ka selle, et nõukogu liikmetel on kõigil oma huvid ja ideed ning peale nelja põhiprojekti hakati välja töötama ka lisateenuseid. Seda tehti olukorras, kus põhiprojektid polnud kavandatud kujul toimima hakanud. Seega killustati raha paljude projektide ja väikeprojektide vahel ära.
Iseenesest ei ole nende lisateenustel häda midagi. Need töötavadki, kuid riigi seisukohast oleks siiski mõistlikum lõpetada senised suured projektid ja asuda alles siis uute kallale. On vaja jõuda olukorda, kus digilugu pole vaid lihtsalt andmeait, kuhu ravidokumendid ladustada, lootmata sellest mingit kasu igapäevatöös.
Riigikontroll leidis auditi tulemusena, et e-tervis ei ole saavutanud oodatud lennuvõimet ning sellest võib asja saada vaid juhul, kui sotsiaalministeerium võtab e-tervise juhtimisel ohjad enda kätte: määrab kindlaks, millised on e-tervises riigi huvid, ja seisab nende eest. Muide, kui mõnel juhul on sotsiaalministeerium e-tervise asjades otsustavalt käitunud, on asi kohe ka edenenud, seega sõltub palju tahtest.
Riigikontroll soovitas ka juba alustatud e-tervise projektid (ennekõike digiregistratuur ja digilugu) lõpule viia ning rakendada need töösse enne, kui hakatakse uusi teenuseid looma. Ka tuleb edaspidi tervishoiuteenuse osutajatelt tungivalt nõuda, et nad e-tervist kasutaksid, ning vajaduse korral siduda teenuste eest tasumine e-tervise infosüsteemi kasutamisega. Nii saaks e-tervisest uhke ja lennuvõimeline lind, kes suudab kanda sõnumi Eesti kui uuenduslike ja julgete lahenduste rakendaja kohta laia ilma.

E- tervise hetkeseis


Digiretsept – üks Eesti tervishoiukorralduse viimaste aastate suuri õnnestumisi. 85 protsenti 2012. aastal küsitletud patsientidest on sellega rahul.
Digilugu – 2012. aastal ei esitanud 92 protsenti eriarstiabi teenuse osutajatest üldse epikriise ehk raviloo kokkuvõtteid digilukku ning pooled nendest, kes andmeid esitasid, tegid seda vähemal kui veerandil juhtudest. 2013. aasta jooksul andmete esitamine küll paranes, kuid enamik eriarstiabiteenuse osutajatest ega perearstid ei saada kõiki dokumente.
Digiregistratuur – pole käivitunud, sest raviasutused pole sellest huvitatud. Avalikust rahast finantseeritava, kuid siiski eraõigusel põhineva tervishoiu puhul peavad teenuseosutajad üksteist konkurentideks. Haiglad ütlevad, et üleriigiline süsteem, kus kõik ajad on kogu aeg broneerimiseks saadaval, ei ole tehniliselt võimalik. Ometi on sellised võimalused loodud näiteks turisminduses, kus lennuki- või hotellikohti saavad kõik võrgus broneerida.
Digipilt – loodud ja valmis, kuid tegelik elu toimub mujal. Riikliku digipildi loomisega ühel ajal hakkasid kaks Eesti suuremat regionaalhaiglat koos looma oma piltide vahetamise ja arhiveerimise süsteemi – pildipanka, milles praegu hoitaksegi umbes 80 protsenti kõikidest meditsiinilistest ülesvõtetest. Kuna suured haiglad ise ei pea otstarbekaks riiklikku süsteemi isegi mitte viitasid esitada, siis ei kajastu praeguses digipildi süsteemis ka mitte kõik viidad piltide asukohtadele.
 

Üldandmed

  • Postitatud: 5.02.2014 11:19:55
  • Viimane muudatus: 2.12.2014 9:15:10
  • Viimane ülevaatus: 2.12.2014 9:15:10