"Põhimõte – kui riik eeldab oma kodanikelt mingi kohustuse täitmist, tuleb ise eeskujuks olla – on aktuaalne ka käesoleva aruande valguses, mis käsitleb kaitsealadel poollooduslike ehk pärandkoosluste säilimist ja hooldamist. Need on looduskaitseliselt väärtuslikud niidud ja karjamaad, kus elab palju neile ainuomaseid taime- ja loomaliike ning kus sobivate tingimuste säilitamiseks on vaja neid alasid järjepidevalt hooldada: niita seal heina ja karjatada loomi. Eesti taotleb mõne puisniidu kandmist ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Kuna pärandkoosluste hooldamine ei ole ilma toetusteta majanduslikult tasuv, on ajavahemikul 2007–2013 koosluste hooldamisse, taastamisse ja vajaliku taristu rajamisse suunatud ligikaudu 40 miljonit eurot põhiliselt Euroopa Liidu raha. Hooldati aga tegelikult kolmandiku võrra vähem alasid, kui oli 2013. aastaks eemärgiks seatud. Ja tehtugi puhul on mitmel pool probleeme hooldustööde kvaliteedis ehk tegeliku hoolduseesmärgi saavutamises.
Oluline osa hooldamata pärandkooslustest on riigile endale kuuluvad kaitse all olevad alad, kus eeldame, et looduskaitse eesmärgid peaksid saama esmaselt täidetud. Kui kodanikule pandud kohustuse eest vastutab kindlalt identifitseeritav isik ehk kodanik, siis riigi puhul pole riigi mõne kohustuse täitmine justkui kellegi ülesanne. Riigiasutused ei pea sageli enda ülesandeks seda, et konkreetne ülesanne saaks täidetud ja asi ära tehtud, vaid nende „põhikirjaliseks ülesandeks“ on hoopis täitmise koordineerimine ja korraldamine. Vastutus hajub uttu.
Riigile kuuluvate poollooduslike koosluste hooldamisel just nii on juhtunudki. Riigile kuuluvate aladel hooldustööde korraldamine on tervelt kahe asutuse, Keskkonnaameti ja Riigimetsa Majandamise Keskuse, ülesanne. Mõlemad asutused on usinad korraldajad, kuid pole selge, kes vastutab tulemuste eest.
Kuna riigimaadel asuvaid poollooduslikke alasid hooldatakse eelkõige ELi toetuste abil, siis seisneb korraldamine eelkõige selles, et riik annab kõigepealt hooldusest huvitatud isikule riigi maa rendile, seejärel taotleb rentnik riigilt maade hooldamiseks ELi toetust ning saadud toetusest maksab osa raha riigile rendina ja maamaksuna tagasi ning ühtlasi katab ka maade hooldamise kulu. Probleem tekib siis, kui riigile kuuluvat poolloodusliku koosluse ala keegi rendile võtta ei soovi. Sellisel juhtumil ei pea ei Keskkonnaamet ega Riigimetsa Majandamise Keskus kumbki enam enda ülesandeks ise vajalikud tööd ära teha. Raha konkreetse asutuse eelarves selleks justkui ei ole ja kui asutus ise tahaks hooldamiseks ELi toetusraha kasutada, peaks natuke reegleid muutma ja ise vaeva nägema. Seega – kas poleks mõistlik seada asi nii, et riigi pärandkoosluste hooldamine sellistel juhtumitel oleks ühe asutuse, näiteks Riigimetsa Majandamise Keskuse vastutada?
Kahjuks ei ole poollooduslike alade hooldamine Eesti riigis kaugeltki ainuke ülesanne, kus riigiasutused peavad enda kohustuseks vaid koordineerida ja korraldada. Üksnes sellest aga ei piisa. Tuleb ära teha. Või kui see käib üle jõu, siis tuleks vaadata, kas pole mitte nõudmiste, kohustuste ja plaanidega üle pingutatud."

• Postitatud: 30.03.2015 00:00
• Viimane muudatus: 08.09.2015 12:28
• Viimane ülevaatus: 08.09.2015 12:28