[Väljavõte Riigikogu 15. juuni 1994. a. istungi stenogrammist]
Riigikogu esimees Ülo Nugis

Lugupeetud juhataja, lugupeetud Riigikogu saadikud!

Vastavalt meie põhiseaduse §-le 135 on riigikontrolör kohustatud esitama Riigikogule ülevaate riigi vara kasutamise ja säilimise kohta eelmisel eelarveaastal üheaegselt riigieelarve täitmise aruande arutamisega Riigikogus. Ülevaade on esitatud kirjalikult ja teile välja jagatud.

Esitatud kirjalik ülevaade sisaldab riigi vara olemi kirjelduse, nii kuidas me seda täna oleme suutelised tegema, ning meiepoolse hinnangu selle vara kasutamisele. Ülevaates pole kajastatud konkreetseid kontrollimisi.

Meie 1993. aasta tööaruanne, mis teile käesoleva aasta maikuus välja jagati, on seevastu üles ehitatud näidetele. Seepärast püüan käesolevas ettekandes pöörata teie tähelepanu mõningatele probleemidele, milliste lahendamisest oluliselt sõltub riigi vara peremehelik kasutamine ja säilimine.

Nüüd riigi vara arvestusest.

Kui ma seitse kuud tagasi siin teie ees kommenteerisin oma ülevaadet 1992. aasta kohta, alustasin sellest, et meil oli suuri raskusi riigi vara olemi määratlemisega. Ütlesin, et üheski riigiorganis pole korrektset ülevaadet riigi vara olemist tervikuna ja selle muutumisest. Sama pean ma ka täna kinnitama. See ei tähenda, et riigi vara arvestust üldse ei peeta. Peetakse küll, kuid erinevais riigiasutustes suhtutakse probleemistikku erinevalt.

Praegu on meie riigis küllalt palju vara, mis kuulub küll riigile, kuid mille suhtes riik omanikuna käitub nii, just nagu see ei oleks riigi vara. Eelkõige on sellises staatuses suur osa endise Nõukogude Liidu ja Vene Föderatsiooni relvajõudude poolt mahajäetud varast. Nimelt mahajäetud, mitte neilt ülevõetud. Ja samuti osa põllumajandusreformi käigus riigile määratud varast. Paljudele objektidele pole leitud tegelikku haldajat. Nende rüüstamist ja lõhkumist pole suudetud või püütud takistada.

Ripakil on endiste ehitusorganisatsioonide varad, põllumajandusreformi käigus riigi omaks tunnistatud varad, taasriigistatud varad. Esineb ka selliseid näiteid, kus huvi puudumisel vara vahetab haldajat ning raske on leida vara hävimise korral vastutajaid.

Kujukaks näiteks on Tallinnas Uus-Tatari tänav 25 hoone, milles kunagi oli tuberkuloosidispanser. Veel mõni aasta tagasi absoluutselt korras ja hea hoone on rüüstatud ja praktiliselt seisab varemeis. Ma soovitaksin teha jalutuskäigu ja vaadata, millises olukorras on see hoone.

Riigiorganite selline suhtumine riigi varasse kujundab ka riigi kodanike suhtumist riigi varasse ja riiki kui omanikku. On väär arvata, et keegi seda vara ei taha osta. Riigi omaks jäänud vara pole sageli müüdud vaid korraldamatuse tõttu. Erastamisagentuur ei ole sellega tehniliselt toime tulnud. Kogu riigile kuuluv vara peab olema selle valdajate juures arvel riigi varana.

Vajame riigi vara registrit, mille koostamisest on palju räägitud. Juba Ülemnõukogu Presiidiumi 1990. aasta 17. juuli otsusega tehti Vabariigi Valitsusele ülesandeks koostada ülevaade vabariigi territooriumil ja väljaspool seda asuva riigi omanduses oleva vara kohta. Riigivaraseaduse puudumine ei saa olla põhjenduseks vara arvestuse puudumisele. Kui puudub arvestus, siis on väga raske tõhusalt kontrollida vara säilimist.

Tuletan meelde, et Eesti Vabariigis oli riigi vara ja riigi väärtuste täpne arvestus, mille õigust jälgis riigikontroll. Me olime veendunud, et riigi vara arvestuse küsimused võtab enda kanda Riigivaraamet, kuid tema õigusjärglasena loodud Erastamisagentuuri ülesannetes sellist kohustust fikseeritud ei ole.

Põhimääruse kohaselt on Rahandusministeeriumi üheks tegevusvaldkonnaks riigi vara arvestuse korraldamine ettevõtetes. Ent see on vaid osa riigi varast. Järelikult tuleb õiguslikult sätestada riigivõimuorgan, kellel lasuks riigi vara arvestuse kohustus.

Tehingud riigi varaga.

Muret teeb kindlate reeglite puudumine tehinguteks riigi varaga. Selles osas oli sammuks edasi 1993. aasta 1. detsembrist jõustunud valitsuse määrus üksiku asja võõrandamise kohta. Seniajani aga puudub meil riigi hangete seadus, mis reguleeriks miljarditesse kroonidesse ulatuvate riigihangete korda. Pärast Riigivaraameti kaotamist ei ole enam riigiasutust, kes lahendaks riigi vara kasutada andmisega seonduvaid õiguslikke ja majanduslikke probleeme. Riigi vara kasutamist reguleerivate õigusaktide ettevalmistamine on pandud Rahandusministeeriumile. Seal pole aga rendiküsimustega tegelevat struktuuriüksust ega vastavaid ametnikke. Mitmed rendiga seotud põhimõttelised küsimused on seetõttu lahendamata.

Ja veel ühest probleemist.

Viimasel ajal puutume üha sagedamini kokku riigi vara pantimisega. Möödunud aasta 1. detsembrist kehtima hakanud asjaõigusseadus näeb ette sellise toimingu ega kehtesta piiranguid ka riigi vara pantimiseks. Kõige värskemateks sellekohasteks näideteks on Tallinna Piimakombinaat, Tallinna Margariinitehas ja Püssi Puitplaatide Tehas. Kui me pantimise küsimust ei reguleeri, võib käivituda uus riigi vara ärastamise protsess.

Vastutusest.

Peame jõudma selleni, et riigi varaga tehinguid lubavad isikud oma otsuste eest ka konkreetset vastutust kannaksid. Ülevaates 1992. aasta kohta rõhutasin: "Riigikontroll peab möödapääsmatuks täiendavalt reglementeerida täidesaatva riigivõimu organite, riigiettevõtete haldusnõukogude ja riiklike aktsiaseltside juhatuste ülesanded riigi vara valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel ning kehtestada selles valdkonnas vastavate ametiisikute personaalne vastutus."

Oleme riigi poolt riigiettevõtteid haldama määratud isikute vastutuse küsimust korduvalt käsitlenud. Kahjuks pole selles osas midagi olulist ära tehtud. Näiteks juba 1992. aasta juulis määras valitsus, et riikliku aktsiaseltsi juhatuse liikmetega sõlmib ministeerium lepingu, milles fikseeritakse nende vastutus neile juhatuse liikmena pandud kohustuste täitmise eest ning määratakse ka nende töö tasustamise kord.

Riikliku aktsiaseltsi "Eesti Lennuliinid" kontrollimisel tõstatasime küsimuse, kas juhatuse liikmetel oli õigus vastu võtta otsust, et nemad ja kõik nende perekonnaliikmed võivad Eesti lennuliinide lennukeil lennates saada suuri soodustusi. Teede- ja Sideministeerium vastas meile, et kuna Tööministeerium 1992. aastal temale valitsuse poolt pandud ülesannet – töötada välja juhatuse liikmetega sõlmitava lepingu tüüpvorm – pole täitnud, siis ei ole ministeerium ettevõtete juhatuste liikmetega sõlminud lepinguid, milles sellised küsimused oleksid reguleeritud.

Kui ametiisikute pädevus, õigused ja kohustused pole fikseeritud, on raske rääkida ka konkreetsest vastutusest. Veel mõni näide. EMEX-i haldusnõukogu otsustas ühele oma liikmele 10 aastaks pool miljonit krooni protsendita krediiti anda. RAS Vasar ja RAS Tarbeklaas juhatused, kuulnud, et aktsiaseltsid on erastatud, otsustasid ise, ministeeriumiga kooskõlastamata, oma tegevuse lõpetada. Neile ei valmistanud muret, et eelnevast aastast olid kokkuvõtted tegemata, bilanss koostamata ja ka osa varasid oli müümata.

Kui Riigikontroll räägib ettevõtete (haldusnõukogude) juhatuste liikmete vastutusest, siis meid ei taheta sageli mõista. Aga kuidas saab anda juhatusele õiguse otsustada ettevõtte varadega tehtavate tehingute üle, kui ta millegi eest ei vastuta? Ma ei arva, et juhatustel ja haldusnõukogudel ei peaks otsustusõigust olema. Leian, et konkreetsed otsustajad peavad ka konkreetset vastutust kandma oma otsuse või otsustamatuse tagajärgede eest.

Vältimatult tõstatub see küsimus ka seoses riigi vara erastamisega. Ettevõtete juhatused ja ettevõtete tegevjuhtkond reeglina ettevõtete erastamiskavade väljatöötamises ja nende elluviimises ei osale. Juhtub, et ettevõtte juhtkond ei tea eelseisvatest muudatustest isegi paar kuud pärast ettevõtte müügi sisulist otsustamist. Tegutsevaid ettevõtteid müüakse tükikaupa. Ei arvestata, kuidas ettevõttest osa eraldamine ettevõtte edasisele tegevusele mõjub. Ettevõtte juhatused on kõrvalseisja rollis, oma vastutust erastamisel nad ei tunneta.

On selge, et koostöö Erastamisagentuuri, ministeeriumide, ettevõtete juhtkondade vahel ettevõtete erastamise võimalike variantide väljatöötamiseks ja erastamise käigus tekkivate probleemide lahendamiseks peab oluliselt paranema. Ettevõtete erastamisel pole erastamise korraldajad müüdava vara eest saadavat hinda esmatähtsaks pidanud. Olulisem on olnud töökohtade säilitamine, ettevõtete tegutsemise efektiivsuse eeldatav kasv.

Minu käsutuses olevatest andmetest selgub, et Erastamisagentuuri poolt 1993 .aastal müüdud vara eest saadud rahast ei piisanud, et tasuda võlgu, mida agentuur oli võtnud enda kanda. Ettevõttest ühe või mitme osa müümisel jäävad võlad sageli ülejäänud osa juurde. See tähendab nende kuhjumist kõige raskemini müüdavale osale, mille müügist saadav raha võlgu enam ei kata. Kord aga tuleb võlad tasuda. Kust võtta selleks raha? Millega kompenseerida õigusvastaselt võõrandatud vara maksumust? Seepärast pole müügihind sugugi väheoluline.

Kui on kahtlus, et vara võidakse müüa odavamalt selle õigest hinnast, näevad erastamise korraldajad teistes riikides lepingus ette vastavad sätted, millega tagatakse, et valesti määratud hinna tõttu ostjal tekkivast tulust saab müüja osa endale. See probleemistik on meil seni praktiliselt läbi töötamata. Näiteks hotelli "Viru" puhul oleks selliste meetodite kasutamine –inglise keeles kasutatakse väljendit claw back – palju küsimusi maha võtnud.

Kas me ikka peame nüüd kohe müüma ettevõtteid, mis riigile praegu märkimisväärset tulu toovad ja on erafirmadega konkurentsivõimelised? Valitsuse erastamisprogrammis 1994. aastaks seda küsimust ei käsitleta. See ei ole meie arvates sugugi teisejärguline küsimus.

Riigi raha kasutamisest.

Vastavalt Riigikontrolli seadusele esitasime Riigikogu juhatusele oma arvamuse ka riigieelarve täitmise aruande kohta. Meie viimasel ajal läbiviidud kontrollimised on näidanud, et kõige rohkem kaheldava väärtusega tehinguid riigi varaga tehakse eelarvelistes asutustes. Nende hulgas on ka sellised, mida ei finantseerita üksnes või otseselt eelarvest, vaid ka mitmesuguste fondide vahendusel.

Riiklikesse fondidesse kogunevad väga suured rahalised vahendid ning nende kasutamisel esineb olulisi puudusi. Seepärast arvan, et ministeeriumid peavad leidma võimaluse fondide ja kapitali, samuti neist finantseeritavate asutuste kontrollimise tõhustamiseks. Ma julgen väita, et riigi materiaalsete varade arvestamise puuduste kõrval ei ole meil ka tõepärast ülevaadet rahaliste ressursside kohta. Sageli kajastuvad kuludes ülekantud summad, kuid sugugi mitte reaalselt kulutatud raha. Mitmesugused ettemaksed, fondidesse kanded kirjutatakse kuluks ilma kuludokumente vormistamata.

Erastamisagentuuri kontrollimisel ilmnes, et vastuolus seadusega oli Erastamisettevõte kandnud erastamisest laekuvad rahad ERA kommertspanka. Sealjuures ei tehtud õigeaegselt seadusega ettenähtud korras eraldisi fondidesse. Euroopa Ühenduse teraviljaabist moodustatud taastamisfondis oli 1. jaanuari 1994. aasta seisuga üle 100 miljoni krooni kasutamata raha jne.

Peame tõsiselt mõtlema, kuidas panna toimima riigi raha keskne arvepidamise süsteem nii, nagu see on korraldatud arenenud riikides, kus igal hetkel on võimalik saada teavet, kui palju on riigil raha.

Ning lõpetuseks, teie ühe võimaliku küsimuse ennetamiseks.

Riigikontroll ei ole korraldav ja täidesaatev organ. Riigikontroll annab seadusandjale informatsiooni selle kohta, kuidas viimase poolt vastuvõetud seadused toimivad, kuidas viimase poolt usalduse saanud valitsus riigi vara valdab, kasutab ja käsutab. Kui me oma kontrollimistel leiame olulisi puudusi, siis me pöördume ministeeriumi poole ettepanekutega rakendada abinõud puuduste kõrvaldamiseks. Kui sellel pole tulemusi, siis pöördume Vabariigi Valitsuse poole.

Tavaliselt informeerime sellistest pöördumistest ka Riigikogu komisjone. Just parlamendi komisjonid on need instantsid, mis teistes riikides sellistel juhtudel sekkuvad, nõuavad valitsuselt selgitusi. Kui ka meil kujuneks selline traditsioon, siis usun, et Riigikontrolli töö oleks märksa tulemusrikkam.

Kuid valitsuse täitevorganite tegevusse vahetu sekkumise õigust, ettekirjutuste tegemise ja karistuse määramise õigust Riigikontrollil olla ei saa. See oleks vastuolus nii meie põhiseaduse printsiipidega kui ka rahvusvaheliselt tunnustatud praktikaga.

Need olid mõned mõtted, mida ma soovisin lisada teile esitatud ülevaatele riigi vara kasutamise ja säilimise kohta 1993. aastal.

Tänan teid tähelepanu eest!

Esimees
Suur tänu ettekande eest! Küsimused. Kolleeg Liina Tõnisson.

Liina Tõnisson
Tänan, härra eesistuja! Lugupeetud härra Meri! Ma olen teiega täiesti nõus, et parlamendi komisjonide informeerimine riigi vara kontrolli tulemustest aitab mõningaid probleeme lahendada ja sellest lähtub ka minu küsimus. Tubli kuu-poolteist tagasi leppisime majanduskomisjonis kokku, et Riigikontroll edastab lisaks eelarvekomisjonile ka majanduskomisjonile kõik aktid.
Nüüd ma küsin, miks ei ole majanduskomisjoni selle aja vältel ühtegi riigi vara kontrolli akti laekunud, kuigi ma tean näiteks, et sotsiaalfondi kontrollimine on selles vahemikus lõppenud ja akt on koostatud. Aitäh!

Hindrek Meri
Proua Tõnisson, mul ei ole muidugi praegu käepärast mingisugust õiendit, kui palju me oleme selle aja jooksul akte vastu võtnud ja kui palju välja saatnud, aga selline korraldus on meie asutuses antud ja ma olen veendunud, et neid materjale on teile tulnud. Me saadame praktiliselt iga nädal materjale välja nii sotsiaalkomisjonile, eelarvekomisjonile kui majanduskomisjonile. Siin küsimust ei ole, proua Tõnisson.

Esimees
Suur tänu! Kolleeg Ilmar Mändmets.

Ilmar Mändmets
Tänan, härra juhataja! Lugupeetav härra Meri! See on üks kurb jutt, mida me pidime siin praegu kuulama. Osa meist on seda kuulnud juba majanduskomisjoni istungil. Miks pole Riigikontroll sekkunud aktiivselt või kui on, siis milliste tulemustega, riigi vara kasutamise ja säilitamise küsimustesse?
Kellele ja kuidas olete andnud informatsiooni ja kuidas on sellele reageeritud? See haakub proua Tõnissoni küsimusega, sest majanduskomisjon ei ole saanud teilt mingisugust informatsiooni. Tänan!

Hindrek Meri
Härra Mändmets, see asi muidugi ei ole nii, nagu teie kirjeldate. Te ütlete, et majanduskomisjon ei ole saanud meilt informatsiooni.
Kui te olete võtnud vaevaks ja Riigikontrolli töö aruande läbi lugenud, siis siin on isegi loetelu sees, kellele ja mida me oleme saatnud. Ma lihtsalt ei saa teiega nõustuda. Ma tean näiteks kindlasti, et teile saadeti Tallinna Piimakombinaadi kontrolli materjalid. Aga mul ei ole kahjuks kõik tõepoolest meeles. Me saadame materjalid välja tavaliselt siis, kui meil on asjad lõpetatud.

Esimees
Suur tänu! Kolleeg Toomas Alatalu.

Toomas Alatalu
Lugupeetud esimees! Lugupeetud härra Meri! Ma pean ka ütlema, et me kuuleme järjekordselt väga kurba juttu, ja kuna te kogu aeg rääkisite siin vastutusest, siis tuleb mulle meelde üks asi. See oli üks minu esimesi elamusi, kui tuli võimule praegune rahva hulgas vähemust esindav valitsus. Tema tegelaste esimeseks mureks oli tõmmata kõikidest tollastest seaduseelnõudest maha sõna "vastutus". Tähendab – keegi ei vastuta.
Mul on tunne, et suur osa meie seadustest on spetsiaalselt tehtud just kurjategijate tarvis, mis siiski ei tähenda seda, et me peaksime kõik istuma, käed rüpes. Hea küll, te konstateerite puudujääke, aga kas te teete ka tagasisidet?
Ma pakuksin välja konkreetse küsimuse. Sellesama Estonian Air'i haldusnõukogu liikmete sõidud. Hea küll, te tuvastasite selle, esitasite arvud ministeeriumile, saite ühe vaatuse. Kas te olete nüüd tagantjärele kontrollinud, kas need isikud on need summad tagasi maksnud või mitte? Aitäh!

Hindrek Meri
Me ei ole seda veel kontrollinud, aga me saatsime need andmed edasi Maksuametile, ootame nendelt vastust, kas need summad on deklareeritud, ja me jälgime selle lahenduse käiku. Härra Alatalu, ma olen teiega täiesti nõus selles suhtes, mis seadustesse puutub. Me põrkame kogu aeg selle küsimusega kokku.
Kui ma Rootsi seadusandlust vaatan, siis ma kadestan Rootsi riigikontrolli, seal on isegi igal niisugusel paragrahvil juures vastutuse määr selle mittetäitmise eest, rahatrahv, karistus jne. Meie õigusloome on natukene teistel alustel üles ehitatud ja sellepärast on väga raske neid asju kokku viia. Peale selle annavad paljud seadused väga vabad käed. Ütleme palgaseadus, töölepingu seadus määravad küll mingisuguse alumise nivoo, millest ei tohi halvendada tingimusi, kuid ülemine piir jääb täiesti lahtiseks.
Tallinna Haigekassa kontrollimisel tuli välja selline tööleping, kus direktor ja juhatus sõlmisid lepingu, et tema vabastamisel ükskõik millisel põhjusel, välja arvatud omal soovil, makstakse talle 5 aasta palga kompensatsioon, mis tema palga suuruse juures teeb välja 1,8 miljonit krooni. Ja ma ei ole veel kindel, et ta ei lähe kohtusse tõendama oma õigsust, ja meil teiega ei ole siin jällegi midagi muud rohkem öelda, kui et seadus on võimaldanud niisugust asja.

Esimees
Suur tänu! Kolleeg Vootele Hansen.

Vootele Hansen
Aitäh, härra esimees! Austatud härra riigikontrolör! Mul oleks teile selline küsimus. Politseiseaduse § 24 järgi peaks Politseiamet deklareerima Riigikontrollile kõik oma eelarvevälised vahendid, mis on Politseiametile antud. Kas Politseiamet on teile sellise aruande esitanud? Tänan!

Hindrek Meri
Mul ei tule meelde, millised eelarvevälised vahendid peale trahvide võivad olla, igal juhul sellist aruannet ma näinud ei ole.

Esimees
Suur tänu! Kolleeg Kalle Kulbok.

Kalle Kulbok
Aitäh! Lugupeetud riigikontrolör! Riigikontrolli töö võib jagada kaheks, üks on konstateeriv töö, pannakse kirja kõik rikkumised, teine on rikkumisi ärahoidev töö. Nagu ma aru saan, on esimest tööd väga põhjalikult tehtud, aga teist tööd ei ole väga põhjalikult tehtud ja selle kinnituseks ma esitan konkreetse küsimuse.
Minu ees on paber, kus härra Olav Lüüs väidab, et esitatud küsimustele vastamiseks palus ta Põllumajandusministeeriumilt täiendavaid andmeid, mille esitamisest ministeerium keeldus. See paber on alla kirjutatud 27. mail.
Täna on 15. juuni, vahepeal on olnud mitmeid valitsuse istungeid, millest riigikontrolör on sõnaõigusega saanud osa võtta. Kuidas on riigikontrolör peaministriga kokku leppinud Põllumajandusministeeriumi töötajate karistamiseks, nendel pea mahavõtmiseks?

Hindrek Meri
Ma tahan öelda, et see nii dramaatiline küsimus ei ole. Meil esineb selliseid keeldumisi väga harva. Teine asi on see, et meie eest tõepoolest võidakse varjata mõningaid asju. Nii nagu see juhtus Eesti Raadioga, mille puhul me lihtsalt ei tea, milliseid lepinguid sõlmitakse, sest neid ei registreerita jne. Antud juhul ei olnud härra Lüüsi vastus võib-olla väga täpne, sest ma olen Põllumajandusministeeriumi vastust lugenud ja seal ei ole juttu mitte keeldumisest, vaid sellest, et Põllumajandusministeeriumil meie poolt küsitud andmed puudusid. Ja see on natukene teine aspekt.
Kuna meil oli neid andmeid vaja konkreetselt, et majanduskomisjoni ühte palvet rahuldada, nimelt "Lekto" küsimuses, siis me vaatasime seda antud momendil kui ühekordset ülesannet, sest "Lekto" kogu tegevuse kontrollimist ei ole me praegu enda peale võtnud.
Küsimus oli ainult ühenädalases tähtajas, me pidime 27. maiks esitama majanduskomisjonile Riigikontrolli arvamuse selles küsimuses. Nii et see on üks episoodiline asi ja kui me tõepoolest kunagi peaksime "Lekto" asja võtma oma tööplaani, siis me muidugi katsume kõik need andmed kätte saada. Aga siiamaani oli "Lekto" võtmine meie kontrolli alla küsitav, sest see ei olnud riigiettevõte, nagu te teate. Riigi osalus 84% ulatuses vormistati alles 20. mail.

Esimees
Suur tänu! Kolleeg Andra Veidemann.

Andra Veidemann
Tänan, lugupeetud juhataja! Lugupeetud härra Meri! Ma arvan, et paljud küsimused, mis täna on siit saalist esitatud, keerlevad veidi üldistatumalt probleemi ümber, mis puudutab seaduskuulekust.
Meil on kurb tõdeda, et meie riigiasutused ei ole seaduskuulekad. Võimalik, et seaduskuulekuse mõttes ei ole eriti head eeskuju näidanud ka seesama Riigikogu, kuivõrd meile kõigile on teada – ja ka kantsler on juba ammu juhtinud sellele tähelepanu –, et meie liikmete kuulumine haldusnõukogudesse on põhiseadusevastane, aga ometi kestab see kõik edasi. See selleks, aga teisalt teame ka seda, et kui opositsiooni leerist tuleks ettepanek karmistada seadusi selles osas, millest te ka eespool rääkisite, et näiteks teeksime valitsusele ettepaneku vastav seaduseelnõu või seaduseelnõu parandused ette valmistada, siis arvatavasti ei läheks see läbi.
Kas teie, härra Meri, olete valitsuse istungitel seda seadusandlikku poolt puudutanud? Kas te olete teinud valitsusele ettepaneku seadusi karmistada, et hiljem oleks võimalik võtta riigiametnikke vastutusele selle eest, et nad seadusi ei täida? Aitäh!

Hindrek Meri
Me oleme seda tõepoolest korduvalt teinud. Ma ei taha öelda, et me oleksime andnud konkreetseid formuleeringuid ja teinud redaktsioonilisi märkmeid. See ei oleks riigikontrolli jaoks eetiline. Rahvusvaheliselt on tunnistatud, et riigikontroll ei tohi aktiivselt sekkuda seadusloomesse, sest ta ise hakkab pärast seaduste täitmist kontrollima.
Nii et me peame siin hoidma mingit distantsi. Aga me oleme tõstatanud korduvalt küsimuse laenudele garantiide andmisest. See on praegu massiline. Ma võin teile tuua palju näiteid, alates haigekassadest ja sotsiaalfondist ja ettevõtetest, kus on miljonid ja kümned miljonid antud, kus riigiettevõtte juht annab garantiid.
Valitsus võttis vastu otsuse, et seda tehakse haldusnõukogu loal. Ma rõhutasin oma suulises ettekandes, et haldusnõukogu suhtes me ei saa midagi rakendada, sest haldusnõukogu liikmete vastutus on määratlemata. Selliseid asju riigi varadega tehtavate tehingute kohta me oleme esitanud ja hiljuti esitasime ka Riigikogule ülevaate riigi varade rentimisest ja seadusandluse vastuolulisusest nende probleemide lahendamisel. Ma ei taha öelda, et me oleme teinud kõik, mida me peame, aga mul on ju kõigest kaks juristi.

Esimees
Suur tänu! Kolleeg Ivar Raig.

Ivar Raig
Tänan, härra juhataja! Austatud härra Meri!
Te olete oma ametnikega teinud kõvasti tööd selleks, et Riigikontrolli seadus jõuaks menetlusse. Majanduskomisjon andis selle üle, kuid samas, vastates Riigikogu liikmete küsimustele, te väidate, et Riigikontroll ei soovigi hakata selleks organiks, kes ka seaduserikkujaid n.-ö. karistaks ning kutsuks korrale.
Aga samas Riigikontrolli seaduse eelnõus te panite Riigikontrolli esimehe palga võrdseks peaministri palgaga. Kuidas siis seda põhjendada, et peaminister, kes peab vastutama kõige eest, saab palka sama palju kui Riigikontrolli esimees, kes nagu ei tahaks vastutada mitte millegi eest?

Hindrek Meri
Ma mõtlen, härra Raig, et see on teie puhtisiklik arusaamine. Kui mind 1990. aastal riigikontrolöriks nimetati, siis pandi ka palgad paika ja oli kokkulepe, et riigikontrolöri palk on võrdne peaministri palgaga, peakontrolöride palgad olid võrdsed ministrite palkadega. Küsimus ei ole siin niivõrd minu isiklikus palgas, sest teie tegite omakäelise märkuse ja tõmbasite selle maha, viisite mind madalama palga peale või tahate viia.
Küsimus ei ole siin personaalselt minus, vaid meie asutuse töötajates. Ma ei saa sellega nõustuda, sest see viib kogu asutuse töötajate töötasustamise tunduvalt alla. Riigikontroll kui sõltumatu kontrollorgan ja teie abiline – kuigi te ei oska meid veel hinnata oma abilisena – kaotaks oma koha meie riigiasutuste struktuuris.
Te ei tunneta meie pingeid, milliste jõududega me peame n.-ö. rinna kokku lööma. Kui minu kontrolör, kes on erudeeritud professionaal, läheb mingisugusesse ettevõttesse ja kohtub seal ilma hariduseta töötajaga, kes teeb mingit raamatupidamis- või finantstööd, ei jaga sellest midagi ja saab temast kolm korda rohkem palka, siis on kontrolöri esimene reaktsioon, et milleks ma üldse seda tööd pean tegema, ja lahkutakse töölt. Nii et see on Riigikogu otsustada, kas te tahate, et meil Eestis oleks tegutsev, mõjus Riigikontroll. Kui te peate seda vajalikuks, siis tehke ka järeldused palkade suhtes.

Esimees
Suur tänu! Kolleeg Eiki Nestor.

Eiki Nestor
Aitäh, härra esimees! Lugupeetud härra riigikontrolör! Teatavasti ei ole Eestis kahjuks praegu pankrot kuritegu ja üheks erastamisviisiks on riigiettevõtte juhtkonnale ettevõtte kuritegelik pankrotti viimine ja selle kaudu ettevõtte oma kätte saamine. Kui palju selliseid juhtumeid on Riigikontroll eelmisel aastal kindlaks teinud ja kui suur on olnud riigile tehtud kahju? Aitäh!

Hindrek Meri
Ma nimetasin siin enne kolme ettevõtet, Margariinitehast, Tallinna Piimakombinaati ja Püssi Puitplaatide Tehast. Teisi ma praegu ei mäleta. On selliseid ettevõtteid, kus seda tehakse mitte tervikvara pantimisega, vaid teatud ettevõtte osade pantimisega. Ma loen seda põhimõtteliselt valeks, sest praegu, seoses asjaõigusseaduse rakendumisega, on seadusandluses tekkinud justkui valge laik, et mingi ametnik võib seda ise otsustada.
Praegu on kõige skandaalsem lugu seotud Püssi Puitplaatide Tehasega, mille väärtus on 84 miljonit krooni ja mis on panditud Majandusministeeriumi ühe ametniku suva järgi Rootsi firmale, kes osaleb erastamisprotsessis ühe võimaliku ostjana ja on juba esitanud oma ostusoovi osta Püssi ära 0 krooniga. Praegu me just töötame nende küsimuste kallal.
Me oleme ette valmistanud ühe seaduseelnõu teile esitamiseks. Palume seadusandjat mõelda ka sellele, et seada siiski mingisugused piirangud, et anda otsustamisõigus vähemalt valitsuse tasemele, kui need summad ületavad teatud piiri, et ei juhtuks nii, et ühe ametniku suva järgi võib Eesti riik kaotada sellise tehase nagu Püssi Puitplaatide Tehas.

Esimees
Suur tänu! Kolleeg Olav Anton.

Olav Anton
Aitäh, härra juhataja! Austatud riigikontrolör! Ma tänan teid kõigepealt selle abi eest, mida te olete osutanud mulle, kui ma olen teie poole pöördunud. Ma sain teie ametkonnalt väga suurt abi, kui ma uurisin ERSP vaseäri Rummu vangilaagris, ja siin on tõepoolest poliitilised tagamaad ja seadusandluse puudulikkus. Kuid nüüd on mul järgmine küsimus.
Te rääkisite vastutusest majandusliku ja juriidilise poole pealt. Mind huvitab ka poliitiline vastutus. Kas praegused poliitilised jõud, kes valitsevad ja kannavad vastutust, on pöördunud teie poole abi saamiseks? Näiteks koalitsioonileppe arutamisel oleksite te andnud neile hinnalist nõu mitme koha pealt. Kas nad on seda abi taotlenud ja mis osas?

Hindrek Meri
Ei, mina küll sellist juhust ei tea ja me teeme kõik selleks, et ennast poliitikast maksimaalselt kõrvale hoida. Me kaotaksime Riigikontrolli autoriteedi, kui me sellega kaasa läheksime. Ja selle tõttu, kuna "Lekto" muutus juba poliitiliseks probleemiks Riigikogus, piirdusime "Lekto" osas ainult oma arvamuse esitamisega. Kunagi tuli siia ühe Riigikogu saadiku poolt tellimus uurida Hain Rebase tegemisi, kui ta oli kaitseminister. Ma vastasin siis, et me selliseid poliitilisi tellimusi ei täida.

Esimees
Suur tänu! Kolleeg Ants Erm.

Ants Erm
Aitäh, härra esimees! Lugupeetud härra Hindrek Meri! Teie ettekanne oli küllaltki muret tekitav, et mitte öelda masendust tekitav, s.t. ta oli küllaltki kriitiline kogu riigiaparaadi tegevuse suhtes. Minu küsimus olekski järgmine. Keda te peate vastutavaks kogu selle korralageduse eest, mis praegu meie riigi varade haldamisel ja hooldamisel valitseb? Ja et vastus oleks konkreetsem, siis ma küsin konkreetsemalt, kas selle eest ei vastuta äkki mitte Eesti Vabariigi valitsus?

Hindrek Meri
Siin ongi selle eelmise küsimuse järg. Kui ma hakkan sellist hinnangut andma, siis ma lähen poliitikasse. Ma ütleksin selle peale, et vastutavad oleme meie kõik teiega koos. Nii mina kui härra Erm, Riigikogu ja valitsus, sest me ei ole suutnud seda küsimust lahendada.

Esimees
Suur tänu! Kolleeg Kuno Raude.

Kuno Raude
Aitäh, härra esimees! Härra Meri! Ma julgen arvata, et midagi on kontseptuaalselt väga valesti, kui Vabariigi Valitsusel ja Riigikogul puudub ülevaade riigis asetleidva kohta ja kui kummalgi organil ei ole tegusaid vahendeid meile vajalike protsesside reguleerimiseks. Eelmine kord, kui te olite siinsamas Riigikogu saalis, ma küsisin teie käest, mida on teinud Riigikogu selleks, et võimalikke lünki seadusandluses muuta ja luua ka endale võib-olla paremad tingimused oma ülesannete täitmiseks.
Ma kordaksin täna sedasama küsimust. Kui te peate ebaeetiliseks teha valitsusele vastavaid ettepanekuid, siis ma arvan, et te ei ole päris hästi kasutanud ära Riigikogu võimalusi, Riigikogu komisjonide, iga Riigikogu liikme võimalusi seadusandluse muutmiseks ja ka uute seaduseelnõude väljatöötamiseks, et kardinaalselt muuta meil praegu valitsevat olukorda nii erastamisel kui ka omandireformi teostamisel tervikuna. Aitäh!

Hindrek Meri
Ma olen teiega nõus, et siin on midagi tõepoolest kontseptuaalselt paika panemata ja sellepärast ma just rõhutasin suulises ettekandes oma nägemust. Mul on kontaktid umbes kümmekonna lääneriigi kontrolöriga ja ma tean täpselt, kuidas nemad töötavad. Nad töötavad just parlamendiga.
On olemas parlamendi spetsiaalne komisjon, kes töötab Riigikontrolliga. Parlamendikomisjon teeb ja vormistab järeldused Riigikontrolli materjalide põhjal, määrab ära, millised seadusandluse küsimused on vaja läbi töötada ja millisest aspektist on seda vaja teha, ning esitab need valitsusele.
Ma unistan sellest, et ka meil kujuneks lähitulevikus selline koostöö. Kui parlament alustas tööd, tegime me ettepaneku moodustada üks alamkomisjon spetsiaalselt Riigikontrolli küsimuste läbivaatamiseks. Seda ei peetud vajalikuks ja ma tunnetan, et teil on niivõrd palju poliitilisi ja muid probleeme, et teil ei ole aega meie asjade jaoks, meie materjalidesse süvenemiseks. Aga küsimus peaks minema just parlamendi kaudu, sest me töötame praktiliselt teie jaoks.
Meil ei ole põhiseaduse järgi seadusloome initsiatiivi ja see ei ole juhuslik, nagu ma enne juba mainisin. Teie ülesanne on tõstatada probleemid ja mina võin otsustada, kas me tuleme nendega toime. Siis lülitame nad plaani, aastaplaani. Me ei ole operatiivtöö tegijad, et täna helistatakse või kirjutatakse ja nõutakse järgmiseks nädalaks mingeid materjale, nagu nüüd "Lektoga" oli. Me peame sellise töötraditsiooni looma.
Meil ei ole seda praegu ja see häirib meid. Nagu te meie aruandest näete, taastasime või säilitasime riigile möödunud aastal 68 miljonit rahalisi vahendeid. Ettevõtete tasemel asi funktsioneerib: võetakse raamatupidajaid maha, asendatakse uutega, olukord paraneb ja selles me näeme oma funktsiooni, et panna riigi asjad korda. Aga mis puutub seadusloomesse, sellesse ülemisse tippu, siis siin jääb meil tõesti midagi koostööst puudu. Ma olen selleks koostööks valmis.

Esimees
Suur tänu! Kolleeg Vootele Hansen, teine küsimus.

Vootele Hansen
Aitäh, härra esimees! Austatud härra riigikontrolör! Teie ettekandes oli mitu viidet sellele, et suur hulk riigi vara, eriti sellist, mis on üle võetud Nõukogude armeelt või ka üle võtmata jäänud, läheb lihtsalt raisku. Seda ei saa isegi mitte maha müüa, kuna peremees ei ole seda arvele võtnud.
Kas te peaksite vajalikuks luua omaette valitsusasutus selliste hoonete, rajatiste, aga arvatavasti ka maatükkide ja maa-alade arvelevõtmiseks ja haldamiseks? Tänan!

Hindrek Meri
Nagu te teate, on see asi antud Kaitseministeeriumi käsutusse. Kaitseministeerium ei ole selle ülesandega toime tulnud ja ma kahtlen, kas ta ka lähemal ajal sellega toime tuleb. Ma olen neid küsimusi valitsuses üles tõstnud, kui neid on arutlusel olnud, ja mind ei rahulda, et kogu see arvelevõtmine käib mingisuguste aadresside järgi, kus võib-olla keegi pole isegi käinud. Ma olen ise nende aadresside järgi läinud ja vaadanud, mitte kontrollinud, vaid lihtsalt tutvunud olukorraga. Ja seal töötavad meile tundmatud aktsiaseltsid. Mõnda hoonet hoiavad nad isegi päris ilusti korras ja ütlevad, et nende vastu ei tunne lihtsalt keegi huvi.
Ma olen nõudnud ja nüüd on valitsus ka oma otsustesse sisse kirjutanud, et ülevõetud varad tuleb hinnata ja inventeerida ning võtta riigi varadena arvele sellesse nimekirja, mida valitsus teeb riigi varade kohta. Aga mul ei ole veendumust, et see asi edeneb. Rahandusministeeriumis peaks olema, nii nagu enne sõda, riigi varade arvestuskeskus, kus kõik on arvel nagu raamatupidamises. Endise Eesti Vabariigi ajal oli ka selline asi nagu riigivõlaraamat, aga meil seda ei ole.
Seal peaksid olema registreeritud mitte ainult härra Laari võlad, millest praegu väga palju räägitakse. Meie teiega ei tea ju, milliseid võlgu on võtnud riigiettevõtete juhid ja kui suured need võlad on. Ma olen uurinud omaaegseid lepinguid, mis sõlmiti allveelaevade ostmiseks Inglismaalt jne. Kõik on notariaalselt tõestatud, keegi vastutab. Aga praegu on ka Erastamisagentuuri lepingud, mida me oleme vaadanud, juriidiliselt asjatundmatud ja me ei kujuta ette, millised kohtuprotsessid hakkavad lähema 10 aasta jooksul siin toimuma, sest paljud lepingud ei ole vettpidavad, ja nii on see väga paljudes valdkondades. Seetõttu ma arvan, et peaks siiski sellise riigi varade arvestuskeskuse looma. Selleks võiks olla Rahandusministeerium, sest Kaitseministeeriumil ei ole huvi kõikide objektide vastu.

Esimees
Suur tänu! Kolleeg Toomas Alatalu, teine küsimus.

Toomas Alatalu
Lugupeetud härra esimees, lugupeetud härra Meri! Meie laudadele on jõudnud ka Riigikontrolli seaduse eelnõu ja selle kaaskirjast ma loen: "Majanduskomisjon on vastavalt eelkokkulepetele ligi aasta oodanud Riigikontrollist riigikontrolli seaduse eelnõu." Ligi aasta. Kuna majanduskomisjon on valitsuskoalitsiooni žonglööride juhtida, siis ma teen siit järelduse, et majanduskomisjon pole olnud huvitatud selle seaduseelnõu kiiremast saamisest, ja kerkib üldse küsimus, miks see seadus nii hilja ilmub. Järelikult oli jällegi kellelegi kasulik, et seda seadust ei olnud. Kas te võiksite praegu selgitada – kuna te kogu aeg viitate seadustele –, kelle taga seisis teie arvates selle seaduse valmimine, ütleme, aastal 1992, 1993, 1994 kuni tänase päevani? Aitäh!

Hindrek Meri
Härra Alatalu, ma ei näe siin selliseid kuritahtlikke jõudusid. Ma võin teile öelda, et ma vastasin siitsamast puldist vist möödunud aastal, kui härra Pärtelpoeg küsis, kus on riigikontrolli seadus, et ma ei näe kiirustamise vajadust selle seaduse esitamisel, sest meil on nii palju teisi seadusi veel vastu võtmata, mis peaksid olema arvestatud riigikontrolli seaduses. Ka praegu ma ütleksin, et on mõnevõrra vara seda riigikontrolli seaduse eelnõu käiku anda, sest meil peaks olema riigi varade seadus, riigiressursside seadus, terve rida asjaõigusseadusest tulenevaid seadusandlikke dokumente. Riigikontrolli seadus peab hiljem haakuma nende seadustega. Meil on praegu seadus olemas ja see toimib.

Esimees
Suur tänu! Kolleeg Kalle Kulbok, teine küsimus.

Kalle Kulbok
Aitäh! Ma ei saanud oma esimesele küsimusele vastust ja seetõttu, enne kui ma seda kordan, tsiteeriksin veel kord Olav Lüüsi poolt allakirjutatud õiendit, mille riigikontrolör on juba osaliselt ekslikuks tunnistanud: "Kokku võttes meie arvates arvestas Põllumajandusministeerium riigi raha "Lektosse" paigutamise tingimuste kokkuleppimisel riigi huve ebapiisavalt."
Ma kordan nüüd oma küsimust. Milliseid konkreetseid ettepanekuid on riigikontrolör teinud ajavahemikul 27. maist kuni 15. juunini, viibides sõnaõigusega valitsuse istungitel? Milliseid ettepanekuid on riigikontrolör teinud peaministrile Põllumajandusministeeriumi ametnike karistamiseks?

Hindrek Meri
Härra Kulbok, ma ju seletasin teile ära, et küsimus ei olnud mitte "Lekto" kontrollimises, vaid vastuse andmises konkreetsele järelepärimisele majanduskomisjonis ja selleks oli antud meile vähem kui üks nädal. Reedel tuli see järelepärimine ja järgmiseks reedeks me pidime andma vastuse. Seda me ei loe kontrollimiseks ja mingisuguseid peade mahavõtmisi ei ole me taotlenud. Mul on ka juhuslikult kaasas Põllumajandusministeeriumi kiri ja ma loen selle ette: "Lugupeetud härra Lüüs, vastuseks teie faksile 25. maist teatan järgmist: Põllumajandusministeerium ei ole esindatud aktsiaseltsi "Lekto" juhatuses. Teise ja kolmanda punkti kohta ei ole võimalik nii kiiresti vastust anda." Seda võib tõlgendada nii, et me ei saanud vastust, et ei olnud neid materjale, kuid sellest ma ei saa teha järeldust, et oleks keeldutud materjalide andmisest.

Esimees
Suur tänu! Kolleeg Ivar Raig, teine küsimus.

Ivar Raig
Tänan, härra juhataja! Austatud härra Meri! Ma olin lausa hämmingus sellest, kui te ütlesite, nagu oleksin mina omakäeliselt tõmmanud maha riigikontrolöri peaministri palgaga võrdse palga. Komisjon on demokraatlik ja sellise ettepaneku tegi üks majanduskomisjoni liige, kuid ma võin kinnitada, et see ei olnud mina, ja sellepärast paluksin mitte selliseid süüdistusi esitada, kui teil ei ole selle kohta fakte. See on täpsustus. Edasi ma küsin, kuidas on praegu seotud riigikontrolöri, see tähendab teie palk kontrolöride palgaga ning kas esinduskulude, mida te ka seaduseelnõuga taotlete, suurendamine aitab tõsta ka riigikontrollijate palgataset.

Hindrek Meri
Ma ei tea, kas me üldse praegu hakkame, härra Raig, seda arutama. See ei ole tänase ettekande teema. See on pikk teema, ma võin teile rääkida, kuidas see läänemaailmas on. Näiteks Inglismaal on nii, et riigikontrolörile on parlament määranud palga, see on 80 000 naela aastas, ja palgafondi kogu aparaadile, mis koosneb 600 töötajast, ning riigikontrolör on pädev ise määrama palgad. Kui ma küsisin, millest ta lähtub, siis ainuke kriteerium on, et riigikontroll peab olema konkurentsivõimeline tööjõuturul.

Esimees
Suur tänu! Kolleeg Eiki Nestor, teine küsimus.

Eiki Nestor
Aitäh, härra esimees! Austatud riigikontrolör! Üheks riigi varaga toimuvaks nähtuseks on ministeeriumide ametkondade vaidlus Erastamisagentuuriga erastamisnimekirja lülitamise üle. Pärast sinna lülitamist vaieldakse neid sealt välja või läheb enne lülitamist hirmsaks kähmluseks. Rahvasaadikuna ma ütleksin nii: rahvas räägib, et selle põhjuseks on see, et riigiettevõtte juhtkond ja võib-olla ka mõne ministeeriumi ametnikud pole jõudnud nii palju selle riigiettevõtte kõrvalt raha kokku saada, et see ettevõte ära osta. Kas Riigikontroll on uurinud, kui palju selline erastamisnimekirjade üle kauplemine, sealt mahavõtmine ja hiljem nimekirja lülitamine on riigile kahju toonud? Aitäh!

Hindrek Meri
Palun korrake küsimust!

Eiki Nestor
Ma vabandan, et mu küsimus oli liiga pikk. Lühidalt oli mu küsimus järgmine. Kas Riigikontroll on uurinud, kui palju on jäänud riigil saamata raha erastamisest selle tõttu, et riigiettevõtete juhtkondade ja ministeeriumi ühistöö tulemusel on erastamisnimekirjadest riigiettevõtteid välja võetud ja alles hiljem sinna lülitatud? Aitäh!

Hindrek Meri
See küsimus jääb mulle ikkagi arusaamatuks. Kui te mõtlete Erastamisagentuuri tööd, siis seal on küsitavusi ja me oleme Erastamisagentuuri tähelepanu juhtinud sellele, et Erastamisagentuuri dokumentidest ei selgu alati, miks on mõnele pakkujale, kes on kõrgemat hinda pakkunud, ära öeldud. Neid äraütlemise motiive ei ole kuskil protokollitud ja ettevõte on müüdud madala hinnaga. Kas seal võib olla tegemist korruptsiooniga? Selle kohta on väga raske vastust anda, kuid muidugi ei ole need võimalused välistatud.

Esimees
Suur tänu! Härra riigikontrolör, rahvasaadikud rohkem küsimusi ei esita. On jäänud härra Kulboki kirjalik küsimus.

Hindrek Meri
Härra Kulbok esitas mulle veel kirjalikult järgmise küsimuse: "Millised ettepanekud Põllumajandusministeeriumi ametnike karistamiseks on teinud riigikontrolör peaministrile ajavahemikul 27. mai kuni 15. juuni?" Mitte mingisuguseid, sest me ei ole kontrollinud seda küsimust, mille härra Kulbok siin üles tõstis.

Esimees
Suur tänu! Rohkem küsimusi ei esitata.

Kolleegid, ma teen teile esimese ettepaneku. Kuidas te suhtute sellesse, kui me avaldame arvamust riigikontrolöri ettekande kohta veerand tunni jooksul? Kas me lepime kokku hääletamata? Kell on praegu 15.43, sellele paneme otsa veerand tundi. Kas Olav Antonil on protseduuriline ettepanek? Kolleeg Olav Anton.

Olav Anton
Aitäh, härra juhataja! Mul oleks protseduuriline ettepanek: kuni veerand tundi. Võib juhtuda, et ei lähegi veerand tundi.

Esimees
Mitte rohkem kui veerand tundi. See on meil kokku lepitud. Kella 15.43-st edasi veerand tunni jooksul. Alustame. Kolleeg Ants Erm.

Ants Erm
Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kõigepealt ma ütleksin, et härra Antoni hirmud olid, pehmelt öeldes, liialdatud. Mul ei olnud tõepoolest kavas veeran tundi rääkida. Ma arvan, et ma ei kasuta isegi oma sõnavõtuaega ära. Aga kahel probleemil tahaksin küll peatuda.

Kõigepealt küsimus, kes ikkagi vastutab kogu selle n.-ö. minnalaskmise eest, mis riigi varadega ümberkäimisel meie riigis praegu aset leiab.
Teine küsimus on see, mida siis ikkagi peaks tegema?

Härra riigikontrolör ütles, et me kõik vastutame. Tal on suures osas õigus – tõepoolest, meie siin saalis oleme vastutavad valitsuse eest ja me oleme vastutavad ka seadusandluse eest, me oleme vastutavad sellegi eest, kui me ei ole küllalt järjekindlalt reageerinud nendele signaalidele, mis Riigikontrollist on tulnud, ja ei ole püüdnud probleeme lahendada. Nii et esimeses punktis peab olema nõus. Valitsuse eest vastutab see saal siin. Muidugi mitte alati täielikult, aga vähemalt 51% sellest saalist.

Mis puudutab seadusandlust, siis me oleme ka siin saalis mitu korda diskuteerinud ja jõudnud seisukohale, et Riigikogu liikmed ise ei ole see institutsioon, kes on suuteline pikki seaduseelnõusid välja töötama ja kelle kohustus see on. Paraku praktika näitab, et kui keegi on seda üritanud teha, siis – andke mulle andeks mingil määral labane väljend – ta nokitakse komisjonis ja kui mitte komisjonis, siis siin saalis surnuks. Mitte päris surnuks, aga enam-vähem sellelähedane seisukord tekib küll. Niisiis on initsiatiiv ka meie endi poolt väga tugevalt maha surutud. Paraku jääb seadusandluse osas siiski põhivastutus selle tegevuse eest täitevvõimu struktuurile, valitsusele, ministeeriumidele ja nende allasutustele. Eelnõud peaksid ikkagi sealt tulema. Tõsi on, et see saal peaks neid siin küllalt efektiivselt ja mõistlikult arutama ja vastu võtma.

Nüüd küsimus sellest, kes mida peaks konkreetselt tegema. Meil siin Eesti Vabariigis on traditsioon, et komisjonid tegelevad seadusloomega, seaduseelnõudega ja ei sega ennast täitevvõimu tegevusse. Kui on püütud luua komisjone, mis sellega tegeleksid, siis on need leidnud siin saalis küllalt tugevat vastuseisu ja nende tegevus ei ole olnud kuigi efektiivne – tean seda omast käest. Niisiis jääb põhiline vastutus täitevvõimu peale ja ma ei saa teha mingit muud järeldust, kui et valitsus on olnud väga ebaefektiivne, valitsus ei ole suutnud tagada riigi varade säilimist, kasvamist ja mõistlikku erastamist.

Mida ikkagi teha ja millest selline olukord on tingitud? Meil on väga palju institutsioone, kes kõik tahavad tegelda väga puhaste asjadega, puhta seadusandlusega, uurida midagi, teha ettekandeid ja siis loota, et keegi teine viib asjad ellu. Paraku see süsteem ei funktsioneeri, meil ei ole praegu sellist efektiivset täitevvõimu, kes teeks õiged järeldused ja viiks ka nendest järeldustest tulenevad sammud ellu. Kõik katsed niisugused institutsioonid luua või neid paremini kontrollida jooksevad liiva, neid ei aktsepteerita, öeldakse, et see on teiste asjadesse nina toppimine. See käib ka arupärimiste kohta.
Me oleme neid siin palju kuulnud, me ei saa ministritelt vastuseid arupärimistele. Need vastused on tavaliselt kas täiesti tühjad või siis päris möödarääkimised ja sealt ei järgne mitte midagi, järeldusi nendest ei tehta.

Kui nüüd lõpetuseks tulla konkreetselt tagasi Riigikontrolli juurde, siis vaatamata kõigile nendele traditsioonidele, mis võivad olla demokraatlikus maailmas, mis võivad olla Euroopas kui ühes demokraatliku maailma osas, võiks Riigikontroll olla natukene suuremate volitustega ja tal võiks olla ning peaks olema õigus viia need seaduserikkumised, mis ta on avastanud, kohtuni välja. Kahjuks ma pean ütlema, et kuigi sellise ettepaneku on teinud meie ajutine komisjon ning eelarve- ja maksukomisjon – ma ei tea praegu täpselt, kas see ettepanek sisaldub ka majanduskomisjoni poolt esitatud eelnõus –, on sellele pidevalt vastu vaielnud Riigikontroll ise ja me kuulsime seda ka täna siin. Ma arvan, et me peaksime seda küsimust tõsiselt arutama ja leidma mingi mõistliku lahenduse. Aitäh!

Esimees
Suur tänu! Kolleegid, kas ma mõistan õigesti, et me ei soovi rohkem läbirääkimisi pidada? Sellega on läbirääkimised lõpetatud. Lugupeetud kolleegid, austatud Riigikogu! Me oleme võtnud riigikontrolöri ülevaate riigi vara kasutamise ja säilimise kohta 1993. eelarveaastal teadmiseks. Me oleme selle ära kuulanud ja igaühel on oma seisukoht kujunenud. 

• Postitatud: 15.06.1994 00:00
• Viimane muudatus: 10.12.2014 15:32
• Viimane ülevaatus: 10.12.2014 15:32