Raha tuleb jagada tõeliselt poliitiliselt

Mihkel Oviir, riigikontrolör, valija

Teksti suurus:[-A][+A]

EST | RUS | ENG

Prindi

Küllap võib mõni esimese hooga tähendusrikkalt otsa ette koputada, kui loeb, et kutsun riigikogu ja valitsust üles muutma maksumaksja raha jagamist selgelt ja üheselt poliitiliseks. Mõelgem siiski järele. Kas pole hoopis poliitika mõiste läinud mõnevõrra nihkesse?

Tuleks teha jõupingutusi, et mõisted «poliitiline» ja «poliitika» saaksid valija silmis tagasi oma algse tähenduse – ühiste asjade ajamine üldise hüve huvides.

Möödunud nädalal lõpuks meedia teadvusse jõudnud maksumaksjate raha üle otsustamise praktikat riigikogus nimetati küll salajaseks rahaorgiaks, küll mitut muud moodi. Salajast ei ole siin midagi, sellist praktikat on viljeldud aastaid, kord on see käinud riiklike investeeringuprogrammide, kord ministeeriumide kaudu.

Ka näiteks 2004. aasta eelarvest jagati «21. sajandi kooli» projekti kaudu ligi 80 miljonit krooni, millest haridus- ja teadusminister jäeti üldse kõrvale, ning otsused sündisid riigikogus vaid üksikute valitsuskoalitsiooni poliitikute omavaheliste kokkulepete tulemusena. See raha jagati suvakriteeriumide alusel kümne kooli vahel. Ja on ülivariserlik, kui mõni kogenud poliitik väidab, et tema ei teadnud midagi.

Minult on viimasel nädalal korduvalt küsitud arvamust sellelaadse rahajagamise kohta. Olen kindlal veendumusel, et maksumaksja raha jagamine peab käima poliitiliste otsuste kaudu.

Samas – igasugune otsus, mille tegija on poliitik, ei ole automaatselt poliitiline otsus ehk otsus, mis on üldistes huvides, vastutustundlik ja kõigiti kaalutud. Samamoodi nagu on täiesti vale ja ülimalt ebaõiglane käsitada iga riigikogu või valitsuse liiget päti, varga ja ohtliku idioodina, ei tohiks avalikkus ja ka poliitikud mis tahes rumalusele poliitilise otsuse silti külge panna, tootes sellega usaldamatust poliitika kui säärase vastu.

Võrdsed võimalused nulli

See viis, millega kõigi riigikogus esindatud parteide liikmed jagasid laiali selle paljuräägitud paarsada miljonit, ei kuulu nende hulka, mida ma tooksin näiteks mõistlikkuse, läbipaistvuse ja rahaga hea ümberkäimise kohta.

Praktika, kus riigikogulased jagavad tagasivalimist soodustavalt maksumaksja raha kodukandi kultuurimajade, koolide jt iseenesest kindlasti arendamist vajavate objektide vahel, on kahetsusväärne ka võrdse kohtlemise põhimõttest lähtudes.

Kui üks osa objektidest saab investeeringuid, läbides põhjaliku ja mitmeastmelise rahavajaduse analüüsi, nende kohta koostatakse maakondlikke pingeridasid jne ning teine osa samalaadseid objekte saab rahastatud nö tagaukse kaudu, muudab see nulliks ja mõttetuks kogu riigieelarvest raha taotlemise ja jagamise süsteemi. Siis pole oluline, kas sellele objektile on ka tegelikult raha vaja või on seda vaja just nüüd. Maksab vaid riigikogu liikme suva.

Nii võib osa investeeringuid osutuda ebaotstarbekaks ehk meie kõigi taskust võetud raha läheb lihtsalt tuulde. Need ohud ei ole teoreetilised, nad on juba realiseerunud. Raha on läinud koolidesse, mis seejärel oli mõistlik sulgeda.

Kala ei mädane alati peast

Kui nüüd tahetakse hõigata, et kala hakkab mädanema peast, siis paraku on sel korral minu arvates vastupidi. Kahtlemata on poliitikutele tehtavatel etteheidetel kahetsusväärselt tihti ka alust, kuid asjal on ka teine külg. Poliitikuid nähakse millegipärast ikka rollis «nemad» ja siis oleme «meie», tark ja eksimatu rahvas, valijad. Ka selle viimase rahajagamise kohta on valdav suhtumine: need sead seal Toompeal tegid.

Paraku ei ole meie poliitikud siia saabunud teiselt planeedilt ja tegelikkuses oleme kõik «meie». Poliitikute kvaliteet ja poliitiline kultuur sõltub just meist kõigist, valijatest. Mida kvaliteetsem on valija, seda kvaliteetsem on poliitik – siin on selge seos. Aga kui kvaliteetne on Eesti keskmine valija?

Üks ajakirjanik küsis mult eelmisel aastal, miks on poliitikutel Eestis võimalik esitleda maksumaksja rahaga investeeringute lubamist justkui isiklikku kingitust. Vastus on lihtne. Sellepärast, et valijad aktsepteerivad seda, kui üks või teine poliitik teatab, et just tema koolile uue katuse või vallale ujula «välja lõi» või et just tema on pensionäride hea haldjas.

Kui valijad sellise poliitiku välja vilistaksid, ei julgeks poliitikud ju nii käituda. Aga nad ei vilista. Selle asemel plaksutatakse käsi ja antakse valimistel hääl, lootes, et ehk seda inimest valides saab veel raha.

Nii üldiselt kui ka viimastel päevadel on taas olnud kummaline lugeda ühe või teise poliitiku kelkimist, et näe, meie, maakonnast Y valitud riigikogu liikmed, tõime raha sellele ja teisele objektile. Kusjuures see on tihti isegi tõsi, et oma mõjuvõimu kasutades ongi nad seda teinud, samal viisil nagu viimatine kord. Parteid räägivad varjamatult, et just tänu neile on saanud raha see või too omavalitsus.

Need kelkijad ja rahalubajad, aga samas ka valijad on ära unustanud põhiseaduse, kui nad seda kunagi üldse lugenud on, või ei ole nad sellest aru saanud. Põhiseadus ütleb, et riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga.

See vaba mandaadi põhimõte tähendab ka, et riigikogu liige ei ole ega tohi olla Eestis mingi kindla piirkonna, näiteks valimisringkonna või valijaterühma esindaja. Ta peab arvestama riigi huve laiemas mõttes, mitte muutuma kohapealsete huvide esindajaks Toompeal. Selle tõe mittemõistmine on ilmselt üks neid põhjusi, miks objekte, mis saavad meie kõigi taskust raha suvalistel kaalutlustel, on aasta-aastalt juurde tulnud.

Aga ka siin on valijad ja valitavad üksteist mõjutavas seoses. Probleem saab alguse sellest, et valijad tahavad oma ringkonnast või linnast valitud riigikogu liikmeid näha «omadena», kes Tallinnast raha «ära toovad». Ja see on üks neist tegureist, mis sunnib poliitikuid ka tegelikkuses sellise rahapumba rolli võtma, sest valija hääled on poliitiku ainus kapital. Seega peaksime kõik, valijad, peeglisse vaatama, sest meedias pahameele alla sattunud riigikogu liikmete käitumine on paljuski meie endi väärootuste ja surve tagajärg.

Meedias käib ka lakkamatu kurtmine selle üle, et poliitikud puistavad muudkui populistlikke loosungeid jms. Paraku tuleb ka siin näha taas vastastikust mõju valijatega.

Kui populism ei läheks valijatele peale, siis ju seda ei kasutataks. Kui valijate mass ei ihkaks mitte lihtsaid ja primitiivseid loosungeid ning tolategemist, vaid ratsionaalset analüüsi, siis me ilmselt ka näeksime seda analüüsi. Nõudlus määrab pakkumise.

Ma olen nõus George Bernard Shaw ütlusega, et demokraatia tagab, et meid ei valitsetaks paremini, kui me väärt oleme. Siin tuleks näha positiivset sõnumit: mida paremad me ise oleme, seda paremini meid ka valitsetakse.

Maailm meie ümber muutub iga päevaga aina keerulisemaks ja globaalsel malelaual orienteerumine nõuab vaeva ja mõistmist. Seepärast on ka ühiskonnal vaja vältida mõttemaailma ülearust lihtsustamist ja arusaamade konna-tiigistumist. Muidu võib juhtuda, et vastuvõetamatu fooni tõttu lahkuvad siit just need, kes soovivad elada ühiskonnas, mis on armastav ja tark, mitte aga rumal ja tige ning kus õhk on vihkamisest ja künismist paks.

Peaksime tõusma oma arusaamades kõrgemale ja hindama oma olemist palju suurema mõõtkava taustal. Siis saaksime aru, et oluliste asjadega tegelemise asemel kobrutavad meie mõtteruumis tihti pseudoteemad, mis raiskavad aega ja energiat.

Ohtlik trend

Minu silmis on äärmiselt murettekitav ühiskonnas maad võttev ükskõiksus ning kodaniku ja riigi vahelises suhtes kodaniku vastutustunde vähenemine. Unustatakse ära, et kodaniku kohus on hoida end oma maailmapildi, arusaamade ja teadmiste poolest tasemel, mis võimaldaks osaleda demokraatlikel valimistel, otsustusprotsessis, juhtida esindusdemokraatia kaudu riiki.

Valimistel osaledes ja vastutustundlikke otsuseid tehes saame hajutada levinud pettumuse ja kinnitada oma usaldust parlamentaarse riigi vastu. Parlament vajab väga meie kõigi tuge. Katsed parlamentarismi naeruvääristada teenivad vaid nende huve, kelle sihiks on, et valijad end ise vabatahtlikult kõva käega autoritaarse juhi hoolde usaldaks. See on osale valijaist mugav: pole vaja oma peaga mõelda ega ise vastutada.

Siit ka murelik post scriptum: Kas ei kirjelda järgnev tsitaat praegu levivaid meeleolusid: «Rahvalt kui kõrgema võimu kandjalt on võim sattunud erakondade kätte. Erakonnad /.../ oskavad teha palju kära... Tekkinud poliitilise /.../kriisi lahendamiseks on rahvas ainsa lootuse pannud põhiseaduse muutmisele.»

Mis te arvate, kes on tsitaadi autor? Artur Sirk. Vapside ideoloogiline ja sisuline juht.

Üldandmed

  • Väljaanne:
  • Ilmumise aeg: 05.02.2007
  • Asukoht väljaandes:
  • Väljaande number:
  • Muu lisainfo:
  • Postitatud: 07.11.2008 15:12:06
  • Viimane muudatus: 14.05.2010 14:06:59
  • Viimane ülevaatus: 14.05.2010 14:06:59