"Meie peame maksma erakonnameestele palka ja võimaldama neile mugavat elu ainult selleks, et nad võivad teha kogu Eesti rahvale teatrit. /.../ Teie töö on alla igasugust kriitikat ja teist ei saagi teoinimesi, sest see õhkkond, milles olete viibinud 14 aastat, on teid mürgitanud läbi ja läbi. Kogu riigi ja rahva saatus on teile null. Te tunnete endid kõikvõimsatena ja seepärast ei mõtlegi arvestada rahva tahtmisega. Pidage meeles, et iga mööduv tund viib teid lähemale sellele, kus rahvas tõsiselt pärib teilt aru teie senisest tegevusest."

Nii ähvardas rahva kättemaksuga vapside häälekandja Võitlus veebruaris 1933 artiklis, millel pealkirjaks "Toompea puhtaks!". Neimahimulisel osal rahvast avanes võimalus Toompea puhtaks lüüa ja kodanlised erakonnamehed seina äärde panna alles seitse aastat hiljem. "Rahva tahe" pääses lõpuks võidule.

Praegu, 75 aastat hiljem, on osa avalikust inforuumist täidetud kahetsusväärselt sarnasest "Toompea verekaanide" vastasest hüsteeriast, õhutades inimesi massilistele allkirjaaktsioonidele, millele on pandud silt "Astu välja riigikogulaste ohjeldamatu palgatõusu vastu". Parlamendi peksmine on moes. Ja kes kõvemini lööb, see loodab olla üha suurem rahva sõber ja tahte väljendaja.

Meedias ja netikommentaariumides leitakse mõnel pool pea iga päev, et iseseisva riigi vabadel valimistel valitud seadusliku parlamendi liikmed on mingid muiduleivasööjad seal Toompeal, keda rahvas peab "nuumama". Ja kuna nad ei esinda rahvast ega kuula rahvast, siis tuleb muuta valimisseadust ja panna rahva tõeline tahe maksma. Ja Riigikogu palgad tuleb panna üldse rahvahääletusele või anda nende üle otsustamine mingi tarkade kogu kätte. Või veel parem - ärgu saagu üldse palka, närigu muru!
Ning lõpuks peaks ehk tulema kuskilt keegi, kes paljukannatanud rahva arvamust ometi kuulda võtaks, põhiseadust muudaks ja korra majja lööks. Ja ka Riigikogus piisaks 51 liikmest. Déjà-vu.

Kõik need tumedad ihad, mis vahelduva intensiivsusega inforuumis kobrutavad, annavad minu arvates põhjust sügavaks mureks, sest need lahendused, mida väidetakse rahvast palavalt soovivat, annavad tegelikkuses vastupidist efekti ja sillutavad teed kõvakäelisele autokraatsele süsteemile.

Viha ja nördimus, mis võib olla õigustatud üksikute isikute suhtes, laieneb ebaõiglaselt ka neile, kes ei ole seda kuidagi ära teeninud, ja kahjuks ka parlamentaarsele süsteemile, murendades usaldust riigi vastu. Paraku nende rõõmuks, kel Eesti iseseisvus pinnuks silmas.

Tarkade kogu ohtlik tee

Formaalselt justkui palgasüsteemi mõistlikkuse teemalise aktsiooni tegelik sisu ei keskendu kahjuks ratsionaalsele arutelule eri palgasüsteemide ja nende Eestis rakendatavuse üle, vaid hoopis viha väljavalamisele selle peale, et "need kaabakad seal Toompeal" saavad liiga palju.

Ühe võluvitsana, mis peaks õigluse ja õnne tooma, on välja pakutud nn tarkade kogu, kes otsustaks parlamendi liikmete palkade üle. Parlament lihtsalt formaalselt kinnitaks järgmise koosseisu jaoks selle tarkade kogu otsuse. See on väga ohtlik tee, mis alandab parlamenti veelgi, selle asemel et tema positsiooni tõsta. Miks?

Kui anda selline olemuselt tühine küsimus - parlamendi liikmete järgmise koosseisu palk - sisuliselt otsustada parlamendivälisele kogule, avaksime Pandora laeka, mida ei õnnestu enam sulgeda. Kui mingi küsimuse üle otsustamine on taas parlamendi käest ära antud, siis on loodud pretsedent - annad sõrme, läheb järgmisena terve käsi.

Meenutan, et me usaldame parlamenti andma meile kõigile kohustuslikke seadusi, valima riigipead, otsustama meie kõigi eelarveraha saatust (ligi 100 miljardit krooni aastas). Veel enam - me oleme põhiseadusega usaldanud parlamendile erakorralise seisukorra, samuti sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise. Kõige selle kõrval pole palgaküsimus üldse kõneväärtki!

Mis tuleb järgmiseks - äkki annaks eelarve üle otsustamise eelarvetarkade kogule, kes koosneks ühiskonnas tunnustatud ja lugupeetud finantstegelastest? Ja ehk võiks üldse eri seaduste üle otsustada vastava ala autoriteete koondavad kogud? Sõjaseisukorra üle otsustaks aga endistest kaitseväe juhatajatest koosnev sõjatarkade kogu, Riigikogu vaid vormistaks nende otsuse.

Tarkade koguga teeksime ka ukse lahti ühiskonna ja otsustuste senisest veelgi suuremale korporatiivsusele, mida nägime juba kõikvõimalike kutsekodade võimu näol 1930ndate teisel poolel. Mina küll ei taha, et parlament loobuks talle põhiseadusega antud õigusest otsustada.

Jah, parlamendile on viimastel aastatel ette heidetud soikumist koalitsiooninõukogu otsuste vormistajaks, valitsuse kantseleiks. Ja paljud neist etteheidetest on kindlasti õiged. Andes aga näiteks palkade teema üle otsustamise parlamendist välja, jättes talle lihtsalt nupule vajutamise rolli, muudamegi parlamendi veel enam vormistajaks, kui ta seni on olnud.

Olen kindel, et mitu lugupeetud mõtlejat, kes tarkade kogu soovitanud, on seda teinud kõige paremate kavatsustega, lootes pingetele leevendust. Kuid paraku tuleb seda mõtet vaadelda Eesti parlamentarismi kogemuse ja ühiskonna praeguse olukorra taustal, kus see vähemasti minu arvates kokkuvõttes halvendaks olukorda, mitte ei parandaks seda. Ja kui meil on kuskil mingi tarkade kogu, kas riigi parlamenti tuleb siis pidada lollide koguks?

Kummaline klassiviha

Muide, kujutagem siiski korraks ette, et see nn tarkade kogu teekski otsuse. See ei tooks aga üleskruvitud pingetele leevendust. Sest mis juhtub, kui tarkade kogu teeb "vale otsuse"? Oletame näiteks, et tarkade kogu arvates võiks Riigikogu lihtliikme palk olla 70 000 krooni, mille sees on ka esinduskulud, mida enam eraldi ei arvestataks. Oh seda viha ja sajatust siis, sest näete, rahva õiglustunnet on taas eiratud.
Osa hüsteerikuid näeb tarkade kogus aga ilmselt suisa mingit tribunali, kes rahva nimel parlamendile koha kätte näitab ja määrab neile palga, mis võimaldaks klassiviha õhutajatel kättemaksumõnust käsi hõõruda.

Et selline stsenaarium on väga tõenäoline, võib näha ühest rahvalikust perioodilisest trükisest, mis on sõnapaari "Toompea limukad" n-ö maaletooja. See väljaanne kirjutas: "Soomlaste parlamendipalga määrab kolmest lugupeetud arvamusliidrist koosnev komisjon. Ilmselt end juba kolme targa hulka pidav ettevõtja Rein Kilk jõudiski kuulutada riigikogu kuupalgaks 80 000 krooni, kahekordistades hoobilt praegusegi suure palga, mille vastu ühiskonnas mäss ju puhkeski. Kuid kohe kindlasti ei saa palgakomisjoni kuuluda Kilgi-sugused ärimehed, kel reaalse elu ja palgasaamisega ammu enam mingeid kokkupuuteid pole /.../. Mitte kapitalist, vaid pigem proleedi pahklik kämmal määraku riigikogu palka!"

Niisiis - otsused tehtagu mingi konstrueeritud klassikuuluvuse järgi. Ja enam ei ole sõnagi protestist palga kujundamise süsteemi suhtes, vaid on selge jutt, et Riigikogu liikme palk on liiga suur ja selle vastu on "puhkenud mäss". Mul on tõsiselt kahju, et väga paljud tublid ja töökad inimesed Eestis teenivad liiga vähe, ebaõiglaselt vähe. Riigikogu üheks ülesandeks ongi mõelda sellele, kuidas tagada või säilitada majanduskeskkond, kus neil, kelle teenistus on väike, oleks võimalik rohkem teenida.

Eesti on parlamentaarne riik. Ja nii peaks jääma järgmise koosseisu palgakorraldus nii sisult kui ka vormilt Riigikogu ja ei kellegi muu otsustada, nagu ta on olnud seni. Ja selle otsuse sisu ei tohiks olla juhitud mingist hüsteerilisest tundlemisest ja populistlikust soovist iga hinna eest olla "rahva sõber", vaid riigimehelikust ratsionaalsest kaalutlusest.

Tuleb aru saada, et odav parlament on ülisuur risk, nii julgeolekuliselt kui ka muudes aspektides. Sõjaväe kohta käiva vana ütluse Riigikogule kohandatud variant võiks kõlada: rahvas, kes ei taha pidada ülal oma parlamenti, riskib sellega, et seda parlamenti hakkab ülal pidama üks teine riik või kaob selle parlamendi ülalpidamise vajadus üldse. Just sellepärast tuleb Riigikogu aidata uue tasakaalu leidmisel, mitte teda jalgadega peksta ja kollektiivselt süüdi mõista.

Iseenda peksmine

Parlamendi peksjad ei näi aduvat, et tegelikult peksavad nad näkku iseennast. Riigikogu üldine kvaliteet ei saa olla parem kui valijaskonna kvaliteet.

Mina põlgan samuti neid Riigikogu liikmeid, kes määrivad parlamendi mainet, esitades oma tööga mitteseotud isiklike kulude tshekke väljamaksmiseks. Selline käitumine on talumatu.

Olen nõus ka nendega, kes ütlevad, et nii mõnigi Riigikogu liige peaks peale maksma, et ta üldse tohiks üle selle läve astuda. Aga on ka neid, kes vääriks senisest suuremat tasu. Tuleb aga tähele panna, et ka need, kes selgelt õõnestavad parlamendi mainet või kes on oma vaimuannetelt ja lastetoalt kurvastavalt keskpärased, pole sinna sattunud ebaseaduslikke teid pidi. Meie ise, kellest osa praegu vahkvihas kogu parlamendi, ütleksin isegi parlamentarismi suunas rusikatega vehib, oleme nad sinna valinud. Ja ei maksa siinkohal hakata seletama, kuidas valimissüsteem on mäda jms, et need, kes tegelikult rahva armastuse pälvivad, ei pääse ju parlamenti.

Valimised on avalikud, kandidaadid on avalikud ja valimistulemus ei sünni kusagil eesriide taga, vaid meie kõigi otsuste summana. 3/4 Riigikogust on saanud isiku- või ringkonnamandaadi, häälte ümberjagamise süsteem ei oma suurt mõju.

Vaadake pigem häälte arvu, mida populistid või poliitklounid või lihtsalt mõnusad mehed valimistel saavad. See on hirmutav. Elu on näidanud, et valijaskonna keskmine arusaam ja maitse ihkab kahjuks lihtsaid ja primitiivseid loosungeid rohkem kui ratsionaalset analüüsi. Nõudlus määrab pakkumise. Kahjuks soodustavad ka avaliku inforuumi kujundajad pigem populistide kui ratsionaalselt mõtlevate poliitikute esilolekut.

Vastutus parteijuhtidel

See on meie oma riik, meie oma Riigikogu, mitte "nende" Riigikogu. Poliitikud on pärit meie seast, nad pole teiselt planeedilt. Ja meie kui valijad vastutame selle eest, et seal oleks selliseid inimesi (keda seal küll enam ole) nagu näiteks Liina Tõnisson, Meelis Atonen, Marju Lauristin. Neil võisid olla risti vastukäivad seisukohad, kuid neil olid nad olemas, neil oli ja on ilmavaade, väärtuste süsteem.

ETV sarjas "Pehmed ja karvased" kõlas kunagi üks väga hea, aga samas väga tõsine ütlus selle kohta: parteid küll kiitlevad, et nende pink on pikk, ainus häda on, et selle pingi peal ei istu kedagi. Rahvana peaksime andma oma osa, et jätkuks korralikke ja säravaid inimesi. Olukorra parandamisel on väga oluline vastutus erakondade juhtidel, et nood nõuaks parlamenti kandideerijatelt kvaliteeti ega püüaks tõrjuda arukaid inimesi põhjusel, et nood võiksid hakata tulevikus ohustama ühe või teise parteijuhi positsiooni.

Meil, valijatel, tuleks aga aru saada sellest, et Riigikogu liikme tööd ei saa mõõta seaduste arvu või saalis istutud minutitega. Riigikogu liikmel on väga eriline roll, ma ei nimetaks seda isegi töökohaks või ametiks. Ta peab olema võimu ja poliitikate sidustaja ühiskonnaga, parlamendi liige on lüli teatavas raskesti defineeritavas sidustamise ja tunnetamise väljas.

Üks osa sellest tunnetusest realiseerub ühiselu reegliteks ehk seadusteks, kuid see on vaid üks osa. On palju muid rolle. Neisse sisse elamine võtab aega ja vaeva, aga meie kõigi huvides on sellele protsessile kaasa aidata.

Muidugi tuleb ka parlamendil teha kiireid reforme: olukorras, kus intensiivne seadusloome faas on läbi, tuleks kokku liita mitmed komisjonid, millel ei ole enam suurt koormust, andmaks tööaega ja ressursse vabaks uutele ülesannetele, tuleks üle vaadata senine töörutiin jms. Uue olukorraga kohanemisel on Riigikogu olnud paraku nõrk.

Parlamendi liikme sidustamisetöö on kahepoolne - ühelt poolt ühiskonna tagasiside tunnetamine ning teiselt ühiskonnale maailma asjade selgitamine ja harimine. Aga selleks on vaja ka partnerit.

Ei saa nõuda XXI sajandi parlamenti, kui üsnagi tuntav osa valijaskonnast elab oma arusaamades XX või suisa XIX sajandis. Nentisin mullu ka parlamendi ees esinedes, et sajanditepikkune kogemus, kus maailmapilt oli niisama lai kui hobuse tagumik adra tagant vaadatuna, annab paraku tänini tunda.

Globaalsel malelaual orienteerumine nõuab vaeva ja mõistmist. Seepärast on ka ühiskonnal vaja vältida mõttemaailma ülearust lihtsustamist ja arusaamade konnatiigistumist. Muidu võib juhtuda, et vastuvõetamatu fooni tõttu lahkuvad siit just need, kes soovivad elada ühiskonnas, mis on armastav ja tark, mitte aga rumal ja tige ning kus inimesi liigitatakse omadeks ja võõrasteks, kus õhk on vihkamisest ja künismist paks.

Peaksime tõusma oma arusaamades kõrgemale ja hindama oma olemist palju suurema mõõtkava taustal. Siis saaksime aru, et oluliste asjadega tegelemise asemel kobrutavad meie mõtteruumis tihti pseudoteemad, mis raiskavad aega ja energiat. See Riigikogu palga teema on üks neist pseudoteemadest, mille populistid ja hüsteerikud on üles puhunud.

Mina loodan, et parlamendi juhatus ei kuluta järgmisel nädalal minutitki selle mõttetu ja ebaolulise teema käsitlemisele, see oleks aja raiskamine. Selle asemel võiks mõelda kaugemale kui järgmised mistahes valimised: kuidas parlament saaks muutunud ajas oma panust anda, millised on riigi arengustrateegiad 20–30 aasta peale, kuidas globaalses ruumis targalt tegutseda, et siin jätkuks inimväärne elu, et lamp põleks, et torudes voolaks vesi, et riik püsiks ja täidaks oma rolli nii siin kui rahvusvahelisel tasandil.

Seega - ennekõike on parlamendi kvaliteedi paranemise võti valijaskonna kvaliteedi paranemises. Mis puutub ühiskonna küpsusse kanda parlamentaarset riiki, siis oleme sellest veel väga kaugel, parlamentaarsuse kogemust meil ju peaaegu üldse pole. Paljud protsessid, eriti inimeste mõttemaailma muutumine, võtavad paraku aega inimpõlvi.

Kannatust ja tarkust

Ega Eestis lainetav hüsteeria ole paraku midagi erandlikku, samade postsovetlike hädade küüsis on meie naabrid lätlased. Seal korjatakse suisa allkirju, et muuta põhiseadust ja anda rahvale õigus parlament laiali saata. Leedu on samuti pidevates turbulentsides. Aegajalt kõlab ka Eestis populistlik üleskutse muuta põhiseadust ja sätestada sinna mingi rahvaalgatus, samasse rubriiki võiks kanda presidendi otsevalimise ihad. Küllap on Pätsid, Larkad ja Sirgud juba ootel.

Silmapaistev Eesti ajakirjanik, ajaloolane ja ühiskonnategelane Eduard Laaman on oma teoses "Demokraatia ja diktatuur" kirjutanud read, mida meil tuleks ikka ja jälle meeles pidada: "Meie võtsime demokraatiast tema kõige painduvama vormi - parlamentarismi. Juba põhiseaduse koostamisel kostis hääli, et see mitte hädaohuta ei ole. Ta esitab oma kasutajatele kõige kõrgemad nõudmised. Ta on nagu kõige täiuslikum masin, mis vajab kõige vilunumat käsitlust. /.../ Kui talumees peab tarvitama masinat, mille keerulist värki ta ei tunne, siis ei saa tulemata jääda viperused. On mees küllalt nõutult higistanud ja taeva mustaks kirunud, tuleb tal tahtmine kogu kupatus aia taha kraavi kihutada, kui ta seda juba kohapeal vihahoos puruks ei peksa. See on seisukord, mis meid ähvardab. Niisugusel silmapilgul on hädasti vaja natuke kannatust, et mitte astuda mõtlematuid samme, mida pärast raske parandada."