Aastal 1993 Mart Laari valitsuse ajal ütles vabariigi valitsuse seadus, et minister juhib ministeeriumi kantsleri kaudu. Praegu see enam nii sõnastatud ei ole. Ja uskuge, ma ei aja siin mingit sir Hum­phrey stiilis juttu. See on väga oluline küsimus kogu riigi toimimise seisukohalt. See tööjaotus – minister teeb poliitikat, kantsler viib selle administreerides ellu – tagab vajaliku tasakaalu. Ja ma ei vastanda neid kaht funktsiooni ega vaata neid mustvalgelt.

See skeem on kahjuks tänaseks umbe jooksnud: 1990ndate keskel, kui raha mida jagada tekkis juurde, hakkasid ministrid mõtlema, et neil nagu ei ole piisavalt võimu. Ministrid tundsid, et tahaks õudselt kellelegi midagi jagada, aga ennäe, ei saa, sest see ei ole nende käes. No küll ikka tahaks jagada. Ministrid tundsid, et kui nad ei saa kõike kuni uksehingede õlitamiseni ise otsustada ja kinnitada, siis nad nagu oleksid ilma võimuta.

Kuidas ma Paul Varuli töösse uputasin

Ma mäletan enda praktikast, kuidas minu lugupeetud minister Paul Varul pärast üht juhtumit hakkas väga hästi mõistma, millist kasu annab selge tööjaotus poliitilise otsustamise ja administreerimise vahel.

Lugu järgmine. Paulil oli uue ministrina kah tunne, et tal ei ole nagu kõiki hoobasid käes ja ei saa ikka täielikult valitseda. Teisisõnu – Paul, heasüdamlik nagu ta on, soovis samuti kergendada administraatorite ja kantsleri töökoormat, olles valmis vabatahtlikult enda peale võtma tegelemise kõikvõimalike tehniliste küsimuste ja muu kribu-krabuga.

Näitamaks talle, mis juhtub, kui poliitiline tippjuht võtab enda peale ülesanded, mida ta ei peaks täitma, korraldasin ma väikese demonstratsiooni. Ma hakkasin talle saatma kuhjade viisi igapäevast kirjavahetust, kuhu panin kaaskirjad – vajalik ministri seisukoht, vajalik ministri seisukoht jne.

Ühel hetkel oli Pauli lauale kogunenud juba väga kõrge hunnik kõiksugu pabereid, mille kohta oli märgitud, et see või teine asi vajaks kiiresti ministri otsust või arvamust.

Ja siis kaebas üks vang ta kohtusse, sest vang ei olnud saanud oma kirjale ministrilt õigeaegselt vastust. Loomulikult ta ei saanud vastust, sest Paul ei jõudnud kunagi tema kirjani, see oli kuhjas kõige all ja kuhi muudkui kasvas. Pärast seda leidis Paul, et tark on keskenduda sellele, mis on ministri töö – poliitika tegemine.

Muide, enamasti ei ole mul olnud juhtumeid, kus minister oleks mulle teatanud, et kuule, Oviir, ära tassi seda jama minu lauale, see on sinu vastutada, tegele sellega ise. Ministrid muudkui tahtsid ja tahtsid ise tühja-tähjaga tegelda.

Minu idee: 500 võtme­ametnikule tugevad tagatised

Omal ajal, kui süsteem loodi, oli kantsleri ametikoha mõte just selles, et ta tagaks süsteemi toimimise sõltumata sellest, kes on parasjagu minister. Kantsleri ametipost pidi olema apoliitilise tipp-administraatori koht. Nüüd on ka sellest taganetud ja ministrid saavad uue avaliku teenistuse seadusega õiguse kantslereid vahetada nagu... ma ei taha kohe öelda, mida üheöösuhete puhul tuleb pidevalt vahetada.

Ma võrdleksin ministri ja kantsleri suhet abielulise või kooselulise suhtega. Mina pooldan püsivat ja pikaajalist suhet. On ka muidugi võimalik teine suhtumine – palju juhupartnereid, nn üheöösuhteid.

Ma kardan, et mida politiseeritumaks läheb ametnikkonda ümbritsev õhkkond, seda rohkem kohtab ministrite ja kantslerite vahel nn üheöösuhteid. Teatavasti aga võib palju juhupartnereid tervisele lõpuks halvasti mõjuda.

Pigem tuleks meil eeskujuks võtta Briti süsteem, kus kantslerid on väga väärikad isikud, kes on tähtajatult ametis, tagades kogu süsteemi töötamise, ajaloolise mälu ja järjepidevuse. Ja see töö on väga kõrgelt väärtustatud nii palga kui muude tagatiste kujul. Meil võib kantsler varsti sisuliselt igal hetkel ministri tuju järgi kinga saada. Arenenud poliitilise kultuuriga riikides oleks see mõeldamatu. Minu küsimus, mis paraku jääb alati õhku, on – kes kaitseb kantslerit?

Kui minult küsiti arvamust uue avaliku teenistuse seaduse eelnõu kohta, siis ma pakkusin diskussiooniks välja mõtte seni kavandatust kitsamalt defineerida riiki teenivate väga tugevate tagatistega inimeste ring. Nendeks võiksid olla kindlasti kantslerid, asekantslerid, ametite ja inspektsioonide juhid ja asejuhid, võib-olla ka osakonnajuhatajate tasand. Võib-olla veel keegi.

Ei julge täpseid arvutusi tegemata arve välja pakkuda, kuid see võtmeisikute hulk on ilmselt 400–500 ringis. Nende tipptasemel professionaalsete neutraalsete administraatorite kiht hoiaks järjepidevust ja nemad palkaksid ülejäänud inimesed tööle juba töölepingu alusel. Siinkohal ma ei räägi eriseaduste alusel toimivatest riigi esindajatest.

Milleks lollile suurem palk?

Ajalugu näitab, et Eesti oludes võib ministriks saada igaüks, keda partei mingil põhjusel soovib kuskile ametisse panna. Kantslerist sõltub aga terve masinavärgi töö, riigi toimimine, kui soovite. Eestis on olnud ja on väga tarku ministreid ja mul on vedanud, et justiitsministeeriumis sain ma just sellistega koos töötada.

Aga Eestis on ja on olnud ka ministreid, kes on rumalad. Miks peaks selline loll saama suuremat palka kui see, kes tegelikkuses kogu töö peab ära tegema? Ja kantsler on see, kelle minister kohe üritab tanki lükata, kui midagi peaks juhtuma.

Vaadakem taas demokraatia ja parlamentarismi traditsioonidega Suur­britanniasse. Seal saavad ministeeriumide kantslerid tunduvalt suuremat palka kui nende ministrid. Ja kabinetisekretär kolmandiku rohkem kui peaminister. Ja seda nii peaministri kui parlamendiliikme palka kokku liites. Parlamendi lihtliikme palk on kantsleritest kolm kuni neli korda väiksem.

Ministrid tulevad ja lähevad, riigimasin peab aga töötama tõrgeteta. Ja siin ei tule kasuks kantslerite kiire vahetumine, mida me oleme saanud viimastel aastatel näha.

Kõige hullem on, kui kantsler politiseeritakse – tuuakse sisse parteijunkur või täiesti ebakompetentne inimene.

Mõni ime, et Maripuu kõrbes!

Näiteks ei uskunud ma, et sotsiaalminister Maret Maripuul saab olema väga pikk iga oma ametis, sest ei ole võimalik tuua kantsleriks hiiglaslikku ja väga keerulist süsteemi juhtima inimest kuskilt maakonnahaigla tasandilt. Ometi ta kuskilt leiti ja pandi ametisse. Tagajärgi teame me kõik ja minister oli see, kes kõrbes omaenda valiku tõttu, paraku.

Või teine näide keskkonnaministeeriumist, mis juba minister Heiki Kranichi ajal sai ametnikkonna politiseerimise lipulaevaks. Ma ütlesin omal ajal Villu Reiljani aegsele keskkonnaministeeriumi kantslerile Annika ­Uudelepale, et tema volitused kestavad sama kaua, kui kaua on ametis tema minister.

Ja seesama kehtib ka praeguse parteilise kantsleri kohta. Kui tuleb mõne muu partei minister, lendab ta sealt nagu tuul. Aga see on sügavalt ebanormaalne.

Aastate jooksul on ka laiem ametnikkonna politiseerimise protsess üha süvenenud. Pahatihti pannakse ühte või teise kõrgesse riigiametisse ministri erakonnakaaslane, ametnik peab karjääriredelil tõusmiseks (või isegi ametikoha säilitamiseks) kindlasse erakonda astuma jne. Kurioossematel juhtudel kuulub valdav osa ministeeriumi ja tema valitsemisala tippametnikest ühte erakonda ning ministeeriumi juhtkonna koosolekud muutuvad parteikoosolekuteks.

Ja kehtib absoluutselt kindel reegel – kõige enam politiseeritud ministeeriumid on ka kõige haldussuutmatumad, nende valitsemisalades on probleemid kõige suuremad.

Loosungeid on parteidel palju, aga asjatundjaid vähe

Kümme aastat tagasi ütlesin ma ühel avaliku halduse seminaril kantslerite politiseerumisele viidates: “Kui ministrid otsuseid ei langeta, aga valitsemiseks on otsuste langetamine tarvilik, siis keegi peab seda ju tegema.”

Ma olen ka praegu seda meelt. Miks on aga ametnikud hakanud kohati tegema ka poliitilisi otsuseid? Ma arvan, et siin on see probleem, et tihti ei taha ministrid poliitiliselt ebameeldivate teemade ja otsustega tegelda ja lükkavad need ametnikkonna kaela.

Või mis veel hullem – ministril ei ole tegelikult poliitikat, ta on võimetu seda formuleerima või räägib ta ainult oma partei loosungites, mis ta on kuskil pähe õppinud. Paraku asja sisu mõistmata. Sellised ministrid on hädasti vajanud poliitilise mõtlemise ja saavutuste puudumise tõttu mingit asendustegevust.

Küsin taas – mis saab siis, kui ministril ei ole mingit selget poliitikat? See on täiesti võimalik, sest paljud inimesed tulevad ministriks esimest korda ja Eesti ajalooline kogemus näitab, et nad ei ole ametis piisavalt kaua, et neil tekiks ette suurem pilt ja nad suudaksid oma poliitikat formuleerida.

Siin on häda põhjustajaks ka Eesti väiksusest tingitud asjaolud, meil ei ole varikabinettide süsteemi, mis hoiaks end valitsuse asjaajamistega jooksvalt kursis, meil ei ole pikaajalise kogemusega professionaalset kõiki valdkondi katvat poliitiliste nõunike kaadrit jne.

Teiselt poolt kasutavad seda olukorda ära ka ametnikud. Näiteks kantsleritel on väga mugav muuta ükskõik milline ülesanne poliitiliseks ja uputada vähe kogenud minister poliitilise otsuse sildi all pakutava administratiivse kribu-krabu alla. Nii välditakse vastutuse võtmist endale ja vaene minister peab avalikkuse ees vastutama ametnikkonna ükskõik millise tölpluse eest.

Küsisin kord ühe ministeeriumi kantsleri käest infotehnoloogia-teemaliste asjade kohta, miks see või teine asi ei liigu paigast. See kantsler ütles vastuseks, et oi, mis tema saab teha, minister ei ole sellist ülesannet andnud. Kusjuures teemaks oli täiesti administratiivne küsimus, millel ei ole mingit pistmist poliitikaga.

No tohhoo tonti! Miks peaks minister üldse selles vallas mingeid ülesandeid andma. Ministri taseme küsimus on, et asjad toimiksid. See, milliste programmidega, kuidas ja kellega kokku leppides või koostööd tehes, ei ole üldse küsimus, mida tuleks ministri kaela veeretada.

Nii ma olengi veendunud, et neid asju, mille eest vastutab kantsler naha ja karvadega, peaks olema selgelt rohkem kui praegu. Ka kogu raamatupidamisarvestuse eest peaks vastutama kantsler, mitte minister. Minister vastutab poliitika eest. Kantsler ja ministeeriumi aparaat peavad andma ministrile infot, kui palju üks või teine poliitika maksma läheb, et siis minister saaks alternatiivide vahel langetada poliitilise otsuse.

Valitsuse tase: kemmergute paikapanek

Tulles veel korraks tagasi valitsuse olemuse muutumise juurde, toon ma veel ühe õiguse ja riigi toimimisega seotud probleemi. Valitsus on langenud tegelikult sellesse auku, mida eri valitsuste liikmed on alates 1990ndate keskpaigast peale kaevanud.

Kui vaadata valitsuse agendat, siis on seal olevatest asjadest 95 protsenti tehnilise või administratiivse iseloomuga asjad, mis normaalses riigis kunagi valitsuseni ei jõuaks. Seega – ka valitsuse suhtes on toimunud sama areng mis üksikute ministrite puhul. Valitsus on aga seeläbi mattunud asjade alla, millega ta ei peaks tegelema. Samas ei jäta see aega ega ruumi asjadele, millega tegelikult PEAKS tegelema.

Kogu seda probleemi illustreerib väga hästi ka üks tõeliselt piinlik lugu, mis jõudis samuti valitsuskabinetti. Ma räägin välikäimlate probleemist seoses piiriületust ootavate kaubaautode juhtidega.

Valitsus arutas pikalt selle üle, kes ikka peaks paigaldama piiripunkti juurde veokijuhtidele välikemmergud, ja ei jõudnudki mingile otsusele. Ma tahaksin näha Angela ­Merkeli nägu, kui keegi pakuks Saksa valitsusele arutada materjale välipeldikute kohta.

Suured ja olulised strateegilise tähtsusega küsimused käivad valitsusest tihti läbi nagu niuhti, keegi ei aruta midagi.