Riigikontrolör Alar Karise kõne Riigikogus 15. novembril 2016 Eesti riigi rahanduse, majanduse ja arengu probleemidest

Alar Karis | 15.11.2016 | 13:22

Teksti suurus: [-A] [+A]

Keel: EST | RUS | ENG

Print | Saada sõbrale

Austatud Riigikogu liikmed

Tänavune Riigikontrolli ülevaade riigi vara kasutamise ja säilimise kohta on jõudnud teie kätte ajal, kui valitsuse poliitiline koosseis on muutumas. Riigikontrolli seisukohalt vaadates ei muutu aga midagi, meie tähelepanekud ja soovitused tõukuvad Eesti riigi objektiivsest reaalsusest ega sõltu sellest, mis on ühe või teise valitsuse liikme nimi.

Ja ükskõik, milline on valitsus, vajavad lahendamist meie energiamajanduse, hariduse, tervishoiu ja pensionisüsteemi probleemid, tööturu ning majanduse arendamise küsimused; tegemist ootavad riigireform ja haldusreform.

Tegelikkus sunnib meile peale põhimõttelised muudatused. On vaja vaadata põhjalikult üle väga paljud – kui mitte kõik – riigi ülesanded ja kohustused oma inimeste ees.

Kui riigi ülesanded ja nende sisu on selge, alles siis selgub, kui palju ja milliseid inimesi meil nende ülesannete täitmiseks vaja on, kus on neid tarvis vähem, kus rohkem. Ja kui palju selleks kõigeks raha on vaja.

Eesti läheb 2017. aastale vastu olukorras, kus meie riigivõlg on kogu Euroopa Liidu kõige väiksem, tööhõive on iseseisvuse taastamise järgse aja maksimumi lähedal. Kuid jõukuse kasvu allikas – tööjõu tootlikkus – ei taha paraneda ja on võrreldes muu Euroopaga tasemel, kus see oli viis aastat tagasi.

Eesti majanduskasv oli mullu pea poole kasinam võrreldes Euroopa Liidu keskmisega ning kahanenud on ka ostujõud. Surve riigi toimimisele ja ülalpidamiskuludele aga suureneb.

Riigieelarve kasvab ka edaspidi, ent ette broneeritud kulude osakaal suureneb tänavuselt 78%-lt ligikaudu 80%-ni aastaks 2020.

Juba mõne aasta pärast võtab riigieelarve kuludest poole sotsiaal- ja tervishoiuvaldkond ning see jätab vähe võimalusi toetada riigi muude tegevusalade arengut. Riigi investeeringutest tehakse jätkuvalt suur osa Euroopa Liidu toetuste abil.

Paljude riigi majanduse ning toimimise murede kohta on Riigikogul ja valitsusel kasutada Riigikontrolli kui riigi kõrgeima auditiasutuse aruanded, ülevaated ja soovitused. Ja kui ma kuulen siit või sealt, eriti täitevvõimu suunalt, et see või teine audit ei toonud esile midagi uut – kõik on juba niikuinii teada –, siis on see tegelikult ju positiivne. Järelikult valitsus teab, milles on häda. Aga oluline on jõuda ka lahendusteni.

Seejuures ei maksa ka arvata, et kõigi Eesti probleemide lahendamine on valitsuse käes. Ei ole. On palju tegureid, mis ei sõltu valitsusest, Riigikogust ega Eesti riigist. Keskendugem siis sellele, mida saavad valitsus ja Riigikogu muuta.

Head kuulajad

Saan kinnitada, et Eesti riigi raamatupidamine ja aruandlus on jätkuvalt heal tasemel, riigi eelmise aasta majandusaasta aruanne, mida rahandusminister teile järgmise päevakorrapunktina tutvustab, on õige. Aga nagu te Riigikontrolli ülevaadet lugedes kindlasti tähele panite, on raamatupidamine vaid osa loost. Ka ebaotstarbekad tehingud riigi varaga võivad raamatupidamises olla korrektselt kajastatud, isegi kooskõlas riigieelarve tabeliga.

Riigikontrolli seekordne ülevaade keskendub riigi varale, nii sellele, mida saab käega katsuda, kui ka sellele, mida käega katsuda ei saa. Kokku on seda vara umbes 30 miljardi euro väärtuses.

Olukorras, kus vaba raha on üha vähem ja eelarvekitsikus vaevab üha enam, sõltub Riigikogu ja valitsuse otsustest ning nende tegemise viisist ja kvaliteedist üha enam, kas vara kasutatakse Eesti kestliku arengu toetamiseks parimal moel.

Kas välditakse ebamõistlikke kulusid, saavutades seatud arengueesmärke ning suurendades ühiskonna kui terviku tulusid või mitte. Ei piisa üksnes arusaamast, millised on probleemid.

Ka nende kitsaskohtade lahendamise viis peab olema hästi läbi mõeldud, tõhusalt ellu viidud ning selle kõige juures selge vastutusega nii protsessi kui ka tulemuste eest.

Ent vastutus ei tähenda seda, et tuleb määrata, kes kõige lõpuks ebaõnnestumise korral ametist lahti lastakse. See tähendab hoopis seda, et juba algusest peale peaks olema selge, kes jooksvalt ühe või teise tegevuse või tulemuse saavutamise eest vastutab, nii-öelda kelle oma see või teine teema on.

Tänavune ülevaade võtab kokku terve rea probleeme, mille lahendamine ei nõua reforme ega tohutut eneseületamist – olgu selleks lohisev maareform, kus koerast on küll üle saadud, aga sabast veel mitte; või olgu selleks täitevvõimu koostöö puudumine ühishangete korraldamisel või planeerimatus riigi sõidukipargi haldamisel.

Samas on ka teemasid, millele lahenduskäigu otsimine on millegipärast väga vaevaline. Pean silmas aastaid lahenduseta püsinud riigi äriühingute, aga ka riigi sihtasutuste loomise, pidamise ning järelevalve küsimusi.

Siiski on viimasel ajal näha positiivseid märke, et täitevvõim püüab täita Riigikontrolli soovitust – saada selgust, miks riik üht või teist äriühingut omab, seada neile eesmärgid ja müüa osaliselt või tervikuna erakätesse äriühingud, mida riik otseselt oma ülesannete täitmiseks ei vaja.

Omaette kategooria moodustavad horisontaalsed teemad nagu riigi kinnisvarapoliitika, millest Riigikontrolli ülevaates on lähemalt juttu. Kinnisvarapoliitika ümber toimuv toob välja mitmel pool väljenduva käitumismustri, kus pole soovitud mingeid ammu tehtud otsuseid uues olukorras üle vaadata, tülikat teemat mitte lauale tõsta. Ja seda hoolimata asjaolust, et mingi poliitika või reformi aluseks olnud eeldused on juba aastaid tagasi ära langenud.

Lugupeetud Riigikogu

Riigikontrolörina pean probleemseks otsustamisstiili, kus piisava eeltööta jõutakse järelduste või otsusteni, mida seejärel esitatakse kui ainuvõimalikke või leitakse emotsionaalselt laetud ja raskesti mõõdetavaid argumente oma tegude õigustamiseks. Valitsemise vastutusega käib kaasas vajadus leida tasakaal ratsionaalsete kaalutluste ja erinevate huvide ning väärtuste vahel. Riigivaraseaduse põhimõte, mille kohaselt peavad riigivalitsejad riigi varaga seotud otsuseid põhjalikult kaaluma, selgitama ning veenduma nende õiguspärasuses, rakendub valitsuse igale otsusele.

Muretsen just nende asjade pärast, kus läbimõtlematusel on kõrge hind ning kus pealtnäha ei saa midagi valesti minna, kuid samas sõltub õnnestumine paljudest määramatutest või ka välja selgitamata asjaoludest ning vedamisest.

Riigikontroll püüabki auditite kaudu keskenduda neile riskidele, kus liigne enesekindlus või hoopis ignorantsus riigi varaga ümberkäimisel võib viia tõsiste probleemideni.

Nii mõnigi kord avaldub otsustajate enesekindlus ja ilmeksimatuse tunne murettekitavas mõõdus. Teinekord on tunda olnud ka suhtumist, et need, kes julgevad otsuste mõistlikkuses või kaalutletuses kahelda, justkui ei hindaks ega mõistaks vääriliselt riigimeeste tööd.

Näiteks Eesti lennuühendused Euroopaga on ilmselgelt olulised, aga millised on võimalikud lahendused ja milline on ühe või teise lahenduse hind? Ja milline on see hind, mida oleme valmis maksma?

Nii ühel kui ka teisel juhul ei ole oluline analüüside või uuringute hulk, vaid eelkõige otsustajate vastutustundlik käitumine. Kahtlemata jääb lõplik otsustamine poliitikutele, kuid see ei tähenda, et asjatundjate arvamusi ja soovitusi ei tuleks ära kuulata.

Riigikogul, kes on usaldanud valitsusele riigieelarve ja riigi vara valitsemise, on õigus teada, milline on selliste rahaliselt väga suure mõjuga otsuste võimalik hind maksumaksjatele. Valitsusel on kohustus see enne otsustamist välja selgitada.

Ja tulevikule mõeldes võiks ehk arutada, kas näiteks teatud suurusega kulutuste puhul, mille kohta Riigikogu pole eelarves selget lõppkulutamise eesmärki fikseerinud, küsiks valitsus parlamendilt eraldi mandaati, kasutamaks raha ühel või teisel otstarbel. See tagaks otsuste laia legitiimsuse ja annaks kindlust ka valitsusele.

Lugupeetud parlamendi liikmed

Igal aastal Riigikontrolli ülevaadet kokku pannes teen väikese inventuuri teemadest, millest olen juba rääkinud, ning pean tõdema, et ühtki pakilistest muredest ei saa n-ö nimekirjast kustutada. Seda olekski ehk vara loota. Kui vaadata ka kümne ja enama aasta vanuseid auditeid, siis vaatavad ka sealt vastu tänased hädad. Kas need on kõik probleemid, mida olemuslikult ei olegi võimalik lahendada?

Küllap on ka selliseid probleeme. Sageli on aga ühisnimetajaks vähene püüd õppida oma senistest vigadest. Töö ja tegevus käib, võitlus on kompromissitu, kuni jätkub raha, avalikkuse tähelepanu või kuni teema on sattunud poliitiliste prioriteetide hulka. Kui rambivalgus kustub, siis jätkub kõik vastavalt võimalustele ning sageli ei ole need võimalused piisavad.

Sellisel puhul ongi Riigikontroll see, kes osutab tihti probleemidele, mida asjaga kokkupuutuvad ametnikud niigi teavad, aga lahendada ei suuda. Nii mõnelgi korral on need võimalikud lahendused kitsamas ametkondade ringis teada, kuid nendega ei tulda avalikkuse ette.

Kas või siinsamas Riigikogu eelarve kontrolli erikomisjoni istungitel käies on Riigikontrolli audiitorid tähele pannud, et ministeeriumide esindajad, kes esitavad arutelul ametlikke seisukohti, räägivad hiljem koridorivestluses vabas vormis, kuidas tegelikkuses võiks teha seda või teist, kuid ministeeriumi tipptasemel nende võimalike lahendustega ei soovita poliitilistel põhjustel välja tulla. Või näiteks põhjusel, et üht või teist ideed on välja pakkunud parasjagu võimul oleva valitsuse poliitilised vastased.

Nii mõnigi kord on ametnikud palunud Riigikontrolli audiitoritelt tuge oma ratsionaalsetele ideedele, mis pole leidnud poliitiliselt juhtkonnalt mõistmist. Seejuures on sama mure ka vastupidine – poliitikutel tuleb teinekord pingutada, et vaid oma ametkonna piires mõtlevaid ja paberites näpuga järge ajavaid ametnikke reaalse elu vajaduste suhtes avatumaks muuta.

Head kuulajad

Riigikogu saab väljendada valitsusele oma ootusi ning seada eesmärgid, mille täitmist jälgida nõnda, et ei peaks järgmistel aastatel tagantjärele tõdema, et Eesti riigi jaoks olulistes küsimustes ei ole paranemist toimunud.

Arvestades seda, et viimaste uuringute kohaselt on inimese keskmine tähelepanuvõime tänapäeval väga piiratud, pakuksin Riigikontrolli tähelepanekutest välja kõigest kolm omapoolset üldistust, mis valitsusele kaasa panna:

Esiteks: Edasiliikumiseks ja muutusteks on tarvis eksimisruumi. Pidev kartus eksida pidurdab loovust ja innovatsiooni. Seaduslikkuse kui avaliku sektori toimimise keskse põhimõtte kõrvale sobib väga loomulikult ka see, kui valitsus lepib enne otsuse langetamist kokku ja teeb avalikuks, millist riski ollakse valmis võtma, mis ulatuses ja kes vastutab.

Selline lubatud eksimisruumi põhimõte võib puudutada nii üksikute Euroopa Liidu toetuste andmist kui ka laiemaid poliitilisi programme, näiteks teadus- ja arendustegevuse valdkonnas.

Nõnda tekib otsustajatel vastutust kaotamata võimalus midagi ka ise muuta ning vähenevad kulud, mida põhjustab sääsekurnajalik kontroll.

Ametnikud on hirmunud ja ajavad eksimise kartuses näpuga ülidetailsetes reeglites järge, selle asemel võiks neid usaldada ja anda neile võimalus olla vajalikul määral paindlik. Seejuures põhjendatakse absurdseid reegleid ja töökorraldust tihtipeale mingite müstiliste nõuetega.

Kinnitan, et võitlus ülereguleerimise, jäikuse ja usaldamatusega on ka Riigikontrolli ülesanne. Olukorras, kus reaalse elu vajadused ja regulatsioonid on omavahel vastuolus, tuleb asuda reaalse elu poolele, mitte nõuda jäikade reeglite täitmist.

See on olnud minu sõnum Riigikontrolli audiitoritele, aga sama põhimõtet soovitan järgida kõigil, kes Eesti riigis tegelevad kontrollimise ja järelevalvega.

Tulles tagasi selle eksimisruumi juurde – valitsuse jaoks peate selle eksimisruumi määrama teie, parlamendi liikmed. Kui olemasolevad reeglid, näiteks riigivara seadus, ei võimalda piisavalt paindlikkust, tuleb reegleid muuta, mitte lihtsalt niisama neist mööda minna.

Teiseks: Tähelepanu ei tohiks hajuda Eesti inimeste ning ettevõtjate reaalsete probleemide lahendamiselt, olgu selleks siis näiteks inimese pääs arsti juurde või kindlus, et õnnetuse korral saabub abi.

Või investori kaitse pahatahtlike pankrottide korral või õigussuhete süsteem, mis lubaks ausal ettevõtjal tegeleda eelkõige oma äri edendamisega ja mitte asjaajamisega. Vaid igaühele kõige lähedasemate, n-ö päriselu probleemide tulemusliku lahendamisega paralleelselt leiavad mõistmist ning saavad lahenduse ka sellised keerukad küsimused, mis on seotud näiteks ühiskonna avatusega. Ka makromajanduslikud kontseptsioonid, nagu eelarvetasakaal, saavad nõnda kodanikule arusaadavamaks.

Seega – inimene ja tema mured ikka enne, kui hakatakse otsustama Eesti eesistumise logo kujundust või ka järjekordsete monumentide rajamist.

Kolmandaks: Ideid ja ettepanekuid tuleks kaaluda lähtuvalt nende sisulisest väärtusest, mitte subjektiivsest arvamusest idee või soovituse esitaja suhtes. Viis aastat tagasi valitsenud poliitõhkkonnas lendas prügikasti „Tööandjate manifest“ ning sisuliselt ka Riigikontrolli audit ettevõtluse toetamise olukorra teemal.

Täna on nende dokumentide põhilised ideed taaselustatud aga värskes valitsuse tellitud majandusarengu töögrupi raportis. Loodan, et valitsusel on tulevikus arukust hinnata mõtteid nende sisu järgi.

Hea idee, mis on ka teostatav, on nii haruldane, et selle kaitseks peaksime tegema kõik endast sõltuva. Ja julgustama kõiki oma ideedega välja tulema, sest paljude ideede hulgast võib sõelale jääda mõni, mis meid edasi viib. Muidu võtab võimust keskpärasus ja keskpärasus ei loo midagi muud kui keskpärasust. Ja keskpärasus ei salli enda kõrval midagi muud kui keskpärasust.

Tänan!

  • Postitatud: 15.11.2016 13:22
  • Viimane muudatus: 15.11.2016 13:24
  • Viimane ülevaatus: 15.11.2016 13:24

Lisamaterjalid

Dokumendid

Veel uudiseid