Riigikontrolör Mihkel Oviiri kõne Riigikogus 7. novembril 2012 Eesti riigi rahanduse, majanduse ja arengu probleemidest

Mihkel Oviir | 7.11.2012 | 17:11

Teksti suurus: [-A] [+A]

Keel: EST | RUS | ENG

Print | Saada sõbrale

Lugupeetud juhataja, head Riigikogu liikmed!

Mul on au olla Riigikontrolli aastaraportiga teie ees viimast ehk kümnendat korda ja öelda sellele mõned sõnad saateks, et suunata teid vaatama mitte minevikku, vaid tulevikku. Järgmisel aastal on teie ees juba uus riigikontrolör, kelle kandidaadi Vabariigi President peatselt esitab ja kellele ma palun parlamendilt lahket ja laiapõhjalist toetust.

Selle kümne aasta jooksul on meie riigil olnud paremaid ja halvemaid aegu, kriis lõi meid valusalt. Kui võtame aga näiteks kas või aasta 2011, siis läks Eestil palju paremini, kui valitsus oli lootnud. Meie majandus kasvas Euroopa Liidu riikidest kõige kiiremini. Tervelt 8,3%. Ekspordikasv ületas valitsuse prognoose kolm korda ja oodatust kiiremini vähenes tööpuudus. See on suur edu.

Kuid rohkete ilusate numbrite ja saavutuste kõrval peaksime ka küsima, kas meie ühiskond on sidusam ja osavõtlikum, kas Eesti inimesed on ka õnnelikumad, kui näiteks kümme aastat tagasi. Ma ei kahtle, et kuskil on kindlasti varuks uuringuid ja statistikat, mis ei jäta vastust lahtiseks.
Jah, meie tänasel elul pole kokkuvõttes suurt viga midagi. Suur osa maailmast elab palju kehvemini, ka mitmed Euroopa riigid. Samas pole meil põhjust end lõdvaks lasta, kui vaadata, milliste probleemidega tuleb Eesti riigil juba lähikümnendil jõudu katsuda.

Rahandusministeerium usub, et vähemasti järgmised neli aastat kasvab meie majandus ligikaudu 3,5% aastas. „Konkurentsivõime kavas „Eesti 2020““ on arvatud, et rohkemat ei maksa meil loota enne uut aastakümmet, kui siiski. See ei ole sugugi väike kasv. Paljud riigid oleksid sellise kasvu üle õnnelikud.

Kui meie majandus selliselt kasvab – kui kasvab –, siis ületavad perioodil 2012–2015 riigikassa kulud tulusid ikka kokku ligikaudu miljardi euro võrra. See raha tuleb leida reservidest või võtta võlgu. Miks? Kas me oleme kergekäeliselt tõstnud riigitöötajate palku? Ei. Kas oleme laristanud? Ei midagi sellist. Või kui, siis vahest Euroopa Liidu teistelt maksumaksjatelt saadud raha.

Milles siis asi? Lugu on selles, et niinimetatud fikseeritud kulud, põhiliselt sotsiaal- ja tervishoiukulud, mille kasv on paika pandud seadustega, söövad ära enamiku riigi tulude kasvust. Kui ajavahemikul 2006–2010 suurenesid riigieelarve tulud 29%, siis fikseeritud kulud kasvasid sama ajaga koguni 62%. Juba viie aasta pärast kulub pool riigieelarvest sotsiaalkuludeks.

Piltlikult öeldes on Eesti riik seadustega võetud kohustuste täitmisest võhmal ja raha riigi arengu toetamiseks napib. See on ka üks põhjus, miks rahandusminister on juba aastaid olnud sunnitud ütlema, et uuteks tegevusteks tuleb raha leida selle summa sees, mis igale ministeeriumile viimastel aastatel antud on.

Kui riigi tulud kasvavad ka lähitulevikus aastas paar protsenti, saavad praeguste kavade kohaselt sellest kasvust lisaraha sotsiaal- ja tervishoiuvaldkond ning riigikaitse. Ülejäänud valdkonnad peavad lootma Euroopa Liidu fondide rahale. Kui palju neis fondides Euroopa majanduskriisi tingimustes raha saab olema, selle kohta on eelarvestused olemas, kuid pole teada, milliseks kujuneb tegelik olukord. Eile näiteks ütles põllumajandusminister otse välja, et kui eurotoetused põllumajanduses lähiaastatel ajutiselt peaks vähenema, tuleks seda kompenseerida riigieelarvest – hariduse, sotsiaalhoolekande ja kultuuri rahastamise arvelt.

Euroraha on väga oluline tugi meie investeeringuprojektides, kuid eurorahaga ei saa me lahendada riigi n-ö püsikulude probleemi. Riiki ei saa pidada projektipõhiselt. Me kõik teame seda. Teame juba aastaid.

Eelmisel nädalalgi oli valitsuskabinetis arutelu, kus rahandusminister andis lühiülevaate riigi sotsiaal-majanduslikust olukorrast. Samuti käsitles minister seda, kuidas on üldjoontes kavas kasutada Euroopa Liidu raha, mida Eesti loodab uuel rahastamisperioodil saada. See ülevaade kajastab minu arvates adekvaatselt ja ausalt peamisi lahendamist vajavaid probleeme. Loodan, et need valitsuse arutelud viivad mõistlike otsusteni.

Eesti senine üldine praktika näitab paraku, et vajalikke otsuseid ei kiputa õigel ajal tegema. Ja mida lähemale valimistele, seda vähem reformide valmidust on. Aga mida aasta edasi, seda raskem on vajalikke otsuseid teha ja seda raskemini pööratavasse olukorda me jõuame.

Head kuulajad!

Mõned nädalad tagasi avaldas Riigikontroll aruande pealkirjaga „Vabariigi Valitsuse tegevus oma töö mõjude hindamisel ja tulemustest aruandmisel“. Selles uurisime, kas valitsus teab, millised probleemid takistavad Eesti arengut; kuidas valitsus neid probleeme lahendab ehk otsuseid langetab; ja mil viisil oma tegevuse tulemustest maksumaksjale aru annab.

Ma võin teile kinnitada, et valitsus on Eesti arengutakistustest teadlik. Nende kõrvaldamiseks on koostatud ligemale sada arengukava. Eesmärke ei jõudnud ma kokku lugeda, aga küllap on neid vähemalt tuhatkond. Arengukavadesse on valitsused kirja pannud, mida tuleks ühiskonnas muuta. Neid soove on palju ja kohati käivad nad ehk üksteisele vastu, aga nad on enamasti suunatud inimeste elujärje parandamisele.

Aga arengukavad on kõigest paber. Probleemide teadmine ei maksa midagi, kui tegusid ei järgne. Vaja on valitsemisalade reaalset koostööd, prioriteetide seadmist, kulude julget kaalumist ja vajaduse korral ümbermängimist, sest arengukavad peavad olema elavad, mitte surnud dokumendid.

Kas me võime rahuliku südamega öelda, et meil nii otsuseid langetataksegi? Kindlasti mitte. Ütlen seda, tuginedes meie auditite materjalidele ja ka enda viimase 20 aasta kogemusele ministeeriumi kantslerina ja riigikontrolörina. Rahajagamisel eesmärkide saavutamisest või saavutamata jätmisest ei räägita.

Viiest ministeeriumist, keda auditi käigus vaatasime, leidsid neli, et sisulises mõttes eelarveläbirääkimisi ei toimu. Audit näitas ka, et tegevuskavasid ning aruandeid koostatakse paljuski seetõttu, et nii on lihtsalt ette nähtud. Riigieelarve pannakse kokku matemaatilise valemi abil, mitte prioriteete ja eesmärke kaaludes ning analüüsile toetudes.

Muide, sama printsiibi järgi käisid kriisi ajal ka kärped – ikka joonlauaga, hoolega jälgides, et ega koalitsioonipartneri ministeeriumis äkki vähem ja enda partei ministeeriumis rohkem tule raha ära anda. Sellist joonlaua-süsteemi on muide kritiseerinud ka praegune rahandusminister ise.

Head saalisviibijad!

Kui võtate lahti 2013. aasta riigieelarve eelnõu seletuskirja, siis mina küll ei tea, kuidas te sealt välja loete, milliste eesmärkide saavutamiseks te valitsusele raha annate.

Toon näite. Järgmise aasta riigieelarve eelnõus on majandusministrile nn finantseerimistehinguteks kavandatud üle 200 miljoni euro ehk kroonides üle 3 miljardi. Peaaegu niisama suur raha, kui oli kogu Eesti riigieelarve aastal 1993. See on ometi riigi suurim investeering, aga ei Riigikogu liige ega teised Eesti kodanikud saa siit eelarvest teada, kellele see raha läheb ja kuidas seda maksumaksja hüvanguks kasutatakse. Riigieelarve seletuskirja asemel tuleb lugeda ajalehest, et see 200 miljonit eurot läheb Eesti Energiale. Aga mida ettevõte selle rahaga teeb? Miks peab riik omanikuna selle raha sinna panema? Ja miks on vaja just 200 miljonit? Miks mitte 350 või 99 miljonit? Tänavu said nad samal moel 150 miljonit eurot. Nende tehingute puhul tuleb muide ka silmas pidada, et neid loetakse finantseerimistehinguteks ning riigieelarve tasakaaluarvestuses neid kulude hulka ei arvata.

Tuleva aasta riigieelarvet menetledes püüdke palun saada valitsuselt vastus nendele küsimustele, mida esitaks igaüks, kes on huvitatud oma raha heaperemehelikust kasutamisest. Ja need küsimused on: mida me tahame saavutada; mida me selle eesmärgi saavutamiseks teeme; ja lõpuks, kui palju see maksab? Valitsuse tööd eelarve kallal saategi hinnata selle põhjal, kas need kolm küsimust saavad ka vastuse. Ja kui saavad, tuleks valitsuselt järgmisel aastal küsida, kas te saavutasite eesmärgi; kas tegite, mida kavatsesite; ja kas see maksis nii palju, kui arvasite. Täna jäävad need küsimused paraku õhku rippuma, kuigi just sellisel moel peaks valitsus aru andma.

Head kuulajad!

Ma tunnen, et on üsna kurb rääkida aastaid haiglareformist, haridusreformist jne jne ja samas näha, et reforme pigem välditakse, pakkudes nende asemel asendustegevusi. Nii püütakse hoida seda, mida reformidest hoidujad nimetavad stabiilsuseks. Oluline on aga tajuda piiri, kus stabiilsus läheb üle stagnatsiooniks. Siiski, teie lahkel loal, paar tähelepanekut reformide teemal.

Haridusest. Lahendamist vajab ülesanne, kuidas leida ja tagada tasakaal hariduse kvaliteedi ja kättesaadavuse vahel. Eesti üldharidussüsteemil on kolm suurt ja omavahel seotud väljakutset: koolivõrgu kohandamine, õpetajate oskused ja motivatsioon ning uute õppekavade rakendamine. Koolivõrgu korrastamine on paratamatu, et riik suudaks tulevikus anda haridust, millega on võimalik laias ilmas konkureerida. Et riik suudaks õpetajatele väärilist palka maksta.

Ja ma rõhutan, et siin peavad riik ja kohalikud omavalitsused tegema koostööd, mitte konkureerima. Aga see koostöö on jätkuvalt punnseisus. Kuigi Riigikohus on Vabariigi Valitsusele teinud ülesandeks korrastada omavalitsuste rahastamissüsteem selliselt, et see tugineks avalike ülesannete selgele jaotusele riiklikeks ja omavalitsuslikeks, on selle täitmine varjusurmas.

Töötusest ja tööjõu puudusest. Uuring näitab – 98% ettevõtjatest kurdavad, et nad ei leia Eestist kergesti sobilike oskuste ja teadmistega töötajaid. Tervelt kolmandikul Eesti tööjõust pole sisuliselt mingit eriala ega kutset.
Paljud inimesed ei ole suutnud aga aastaid tööd leida. 2010. aasta märtsis, kui registreeritud töötuid oli 95 000, oli neist üle kahe aasta töötu olnud 11 000. 2012. aasta septembris oli registreeritud töötute hulk langenud 37 000ni, kuid pikaajaliste töötute arv oli jätkuvalt üle 10 000.

Jah, osa neist võibolla ei suudagi enam tööturule naasta, kuid pikaajaline töötus ja struktuurne tööpuudus vajavad erilist tähelepanu, kuna nende vähendamine on aja möödudes järjest keerukam ja kulukam.
Tervishoiust. Eesti tervishoiusüsteemi kohta öeldakse, et see on efektiivne. Jah. Aga selle efektiivsuse hinnaks on aasta-aastalt pikenenud ravijärjekorrad ja arstide kasvanud töökoormus. Mida kauem peab inimene ootama oma ravi, seda suurema tõenäosusega tuleb tal kasutada erakorralist abi. Ja just see meile graafikutelt vastu vaatabki. Erakorraliste patsientide arv on viimase kahe aastaga suurenenud ligikaudu 40 000 inimese võrra, kiirabikutsete arv 20 000 võrra. 2008. aastal oli meil ravikindlustuseta inimesi 38 000, eelmise aasta seisuga juba kaks korda rohkem, 73 000.

Kolm asja, mis tervishoius kindlasti teie tähelepanu vajavad, on haiglavõrgu reformi lõpuleviimine, perearstiabisüsteemi ülevaatamine ning järelevalve tervishoiuteenuste ja ravimituru üle. Haiglavõrgu korrastamise kava oli olemas juba 12 aastat tagasi. Seejärel tehti poliitsurve tõttu uus kohitsetud kava. Arstide streigi ajal oli taas juttu haiglavõrgu korrastamisest, et ehk nüüd ... Kuid kas te tõesti usute, et enne eesseisvaid kohalikke valimisi midagi ka reaalselt ära tehakse?

Need olid vaid üksikud probleemid, millest teie käes olev Riigikontrolli iga-aastane ülevaade räägib. Minu sõnum teile on, et hoolimata kriisi teraviku seekordsest leevenemisest, on Eesti ühiskonna arengu teel suured karid. Palun pöörake neile tähelepanu enne, kui sellele juhivad teie tähelepanu inimesed tänaval ja valitsushoonete ees.
Riigikontroll on aastaid probleemidele tähelepanu juhtinud ja juhib ka edaspidi. Meie nõuannete ja käsitlustega võib nõustuda või mitte, kuid energia peaks minema probleemide lahendamisele, mitte katsetele kasutada üht või teist hinnangut kellegi ründamiseks.

Head Riigikogu liikmed!

Eesti majandust hakkab vaevama järjest enam töökäte puudus. Valitsus on prognoosinud, et aastal 2020 on Eestis ligikaudu 65 000 tööealist inimest vähem kui praegu. See on juba 7 aasta pärast. Aastal 2030 on juba 107 000 töökätt vähem. Pensioniealisi on seevastu rohkem.

Mida see tähendab riigi tuludele ja kuludele? Mida see tähendab riigi võimekusele? Kuidas suurendada riigi tulusid? Millist Eestit jõuame pidada?

Mul on väga hea meel, et just sel teemal – millist Eestit jõuame pidada – on kahe nädala pärast vabariigi presidendi mõttekoja kärajad.

Muide, demograafiast tulenevat töökäte probleemi süvendavad ka meie ühiskonna sügavad ajaloolised kompleksid, mis takistavad Eestil end maailmale avamast. Jah, füüsiliselt oleme avatumad kui kunagi varem – vaimselt ja mõttelaadi poolest aga tunnetan ma kahjuks ühiskonnas üha rohkem piiratust, kitsarinnalisust, suletust. Ja kui majandusminister hiljuti võõrtööjõust rääkides irooniliselt hüüatas, et kas peaminister peaks siis piiri peal uutele tulijatele lilleõie kinkima, siis ma arvan, et jah. Välisspetsialistide olemasolust sõltub ettevõtete areng ja ka väliskapitali juurdevool, Eesti rahvusvahelistumine.

Aga mis siin rääkida veel suhtumisest muudesse maailma rahvastesse, kui vabariigi president oli programmi „Talendid koju“ kokkuvõtete tegemisel sunnitud nentima, et negatiivsed hoiakud ja sallimatus pärsivad isegi meie oma inimeste tagasitulekut rohkem kui langus sissetulekutes või ükskõik milline muu bürokraatlik takistus. Kuulatagu ometi ettevõtjaid, kes on ammu mõistnud, et globaalne jaht ajude ja oskuste pärast on ette kaotatud, kui me istume oma suletuse kompleksides ja teiste tõrjumise tigeduses. Raha, tööd, kõrgemat pensionit ja toetusi nõuavad aga inimesed küll. Kust see raha tulema peaks – maksuametist või? Või nagu uuemal ajal kombeks – võtame kapist?
Tuleks ometigi mõista, et me oleme nii rikkad, kui palju on meis ettevõtlikkust ja kui jõukad on meie ettevõtjad, kes toovad riigikassasse raha. Seega peaks iga inimene – lisaks valitsusele ja Riigikogule – aitama edumeelselt ja ratsionaalselt arendada Eesti majanduslikku jõudu ja ühiskonda.

Austatud Riigikogu liikmed!

Eestist on saanud maailmaga lõimunud riik. Me oleme Euroopa Liidus, NATOs, OECDs jm. Samuti elavad meie inimesed keskmiselt kauem kui kümne aasta eest. Nad teenivad oma töö eest kaks korda rohkem raha kui 10 aastat tagasi. Ja riigieelarve, millest rahastatakse riigi pakutavaid teenuseid, on lausa kolmekordistunud.
Ometigi ei mäleta ma varasemast sedavõrd suurt rahulolematust oma riigi valitsemise suhtes kui praegu. Millega seda selgitada? Miks pole rahul õpetajad, kellest paljuski sõltub meie laste läbilöögivõime? Miks valisid streigi oma sõnumi edastamiseks arstid, kes iga päev pikendavad kellegi elu või aitavad kellegi elule tagasi? Miks on kurvad ja pettunud päästjad ja politseinikud, kelle ülesanne on hoida Eesti meie jaoks turvaline?

Kas mitte sellepärast, et kui nad ise end sel kombel meelde ei tuletaks, poleks neid otsustajate jaoks tihtipeale nagu olemaski. Või kui oleks, siis mitte kui inimesed, vaid kui statistiline keskmine mõnes Exceli tabelis või Powerpointi presentatsioonis. Statistikaga on aga see häda, et see on anonüümne. Tegeliku eluga on sel tihti vähe ühist. Riigi moodustavad siiski inimesed, mitte statistilised keskmised või kohad kuskil indeksites. Ka need inimesed, kelle mured pole tõusvate joonte ja kasvavate tulpade taustal väiksemaks muutunud.

Tulles tagasi küsimuse juurde, kas ühiskond on praegu osavõtlikum ja õnnelikum, siis on tõesti nii, et palju pingeid maandab ka see, kui sul on sõbrad ja lähedased, hooliv ja salliv ühiskond. Ja kui riigi juhid on väärikad, usaldusväärsed ning avatud meelega ning osavõtlikud. Osavõtlik suhtumine läheb inimestele tihtipeale rohkem korda kui otsene raha.

Head Riigikogu liikmed!

Me ei tea, kui kaua võime loota Euroopa Liidu abirahale või mida Euroopa võlakriis meile kaasa toob. Me peame kiirustama oma riigi edasiehitamisega, ümberehitamisega ja vajalike reformide elluviimisega. Teie siin saalis olete rahva valitud ja seatud vajalikke otsuseid tegema nüüd ja mitte neid järjest edasi lükkama. Küsimus pole ju enam selles, kas valitsus suudab oma ametiaja jooksul meie riigi n-ö korda teha. Küsimus on selles, kuidas valitsus suudab riiki ja ühiskonda valmistada ette tulevikuväljakutsete ületamiseks.

Arvan, et selleks on meil vaja mõtlemise muutust selles, kuidas otsuseid langetatakse. Mis tahes ideid tuleb analüüsida ja nende üle otsustades lähtuda kõigekülgsest ratsionaalsest mõjuanalüüsist ja oma võimalustest. Pole oluline, kas idee ja lahenduse pakuvad veendunud sotsid, liberaalid, tsentristid, konservatiivid, rohelised või sinised. Pole oluline, kas mingi mõtte pakub koalitsioon või opositsioon. Kui lahendus on eesmärgile viiv, siis tuleb see teoks teha. Suhtumine, et ei, seda või teist asja me isegi ei kavatse arutada, sest see on vastuolus aastaid pähe taotud parteilise dogma või ülespuhutud loosungiga, ei vii edasi. Mõtlemist on siin nii koalitsioonil kui opositsioonil.

Väga pikaajaline võimulolek annab kogemusi ja teadmisi, kätkeb aga stagneerumise ja arrogantseks muutumise ohtu ning võib tekitada ka asendamatuse kompleksi. Valitsusvastutusest pikaaegne eemalolek või suisa kogemuse puudumine vähendab aga võimekust olla valitsusele võrdväärne ja vastutustundlik partner, kes ei aja lihtsalt kiusu ega pane oma asjatundmatusega piinlikkust tundma.

Head kuulajad!

Ma tean, et ma ei rääkinud teile täna midagi uut, mida te varem poleks teadnud. Ja ka meie ülevaates kirjas olev on teil kõik juba ammu teada. Ja tegelikult on teada ka paljud lahendused. Kuid riigi tuleviku nimel tuleb teha otsuseid.
Haldusreformist ma täna ei rääkinudki. Ja ilmselt pole mõtet ka, sest kuigi regionaalminister on alustanud uut katset ja ootab eri osapooltelt ülehomseks tagasisidet, on tee peal seesama reha, mis kogu aeg. Aga mis teha ...
Valikute koht on jätkuvalt see, kas riik soovib saada tugevat partnerit või ajab enamik Eestist läbi omavalitsustega, kel on vaid kiigeplatsi-võimekus. Aga ka see on valik.

* * *
Kui ma mõtlesin, mis on see, mille ma riigikontrolöriks oldud kümnest aastast kaasa võtan, siis on see arusaam, et aastatega oleme Eesti riigi hooned ja maa ning raha enam-vähem korralikult arvele võtnud ja õiglasesse väärtusesse hinnanud.

Kuid kõige kallim vara ootab jätkuvalt meie mõttelises bilansis õiglasesse väärtusesse hindamist, arvele võtmist ja mõistlikku kasutamist. See on meie inimvara.

Aitäh koostöö eest möödunud kümnel aastal!

 

 

  • Postitatud: 7.11.2012 17:11
  • Viimane muudatus: 11.12.2014 15:04
  • Viimane ülevaatus: 11.12.2014 15:04

Lisamaterjalid

Dokumendid

Välislinke

Veel uudiseid