Tühjad taskud ja pilvine tulevik

Alar Karis, riigikontrolör, Eerik Hanni, riigikontrolli tulemusauditi osakonna audiitor

Teksti suurus:[-A][+A]

EST | RUS | ENG

Prindi

Äsja valminud riigikontrolli auditist võime lugeda, et kuus aastat tagasi ametlikult teoks saanud, kuid tegelikkuses veel praegugi jätkuv politseiameti, piirivalveameti ning kodakondsus- ja migratsiooniameti ühendamine on olnud tõhus, tugiteenistujate osakaal on vähenenud ning liitasutus – politsei- ja piirivalveamet (PPA) – pakub avalikke teenuseid ühendamiseelse ajaga võrreldes samal või isegi paremal tasemel. Selle formaalse tõdemusega Eesti suurima riigiasutuse kohta võiks pealiskaudsel lähenemisel ka piirduda.

Kas me aga ikka teame, mis on see hind, millega on praegust taset hoitud ja hakkama saadud? Kas riigile ja ühiskonnale nii olulist tööd tegevate inimeste pühendumust, tööeetikat, nii organisatsiooni kui ka selle moodustavate inimeste valmisolekut oma ametiau nimel paljutki välja kannatada hinnatakse vääriliselt või on seda võetud pigem garanteerituna ja kiputud lihtsalt ära kasutama, tajumata, et kuskilt läheb piir ka seal?

Juba ühendamise hetkest on asutust saatnud majanduskriisist tulenev jõuline kärpeprogramm. Politsei- ja piirivalveameti 2010. aasta tegevuskulud olid ligi veerandi võrra väiksemad kui 2008. aastal kolmel eraldi asutusel, PPA keskmine brutopalk langes samal ajavahemikul 17 protsenti. Mujal avalikus sektoris olid kärped keskmiselt väiksemad – vastavalt kaheksa ja kuus protsenti. Seega pidi PPA töötama märkimisväärselt säästlikumal režiimil kui avalik sektor üldiselt.

Enne asutuste ühendamist oli küll plaanis vähendada tugiteenistujate hulka, kuid neid ümber õpetades või nende palkadest vabanenud raha töötajate palkamiseks põhitegevusse suunates. PPA ongi tugiteenuseid osutavate inimeste arvu edukalt vähendanud: tugiteenistujate arv on aastail 2008–2015 vähenenud suisa 56 protsenti, tugiteenistujate osakaal kõigist töötajatest on sel ajal kahanenud 19 protsendilt 11-le. Samas vähenes aga ka politseinike, piirivalvurite ning kodakondsus- ja migratsiooniametnike tööjõukulu, mis tegelikult plaanis ei olnud.

Kuna PPA oli niigi suur ja kulukas, ei olnud valitsusel võimalust ega soovi eelarvet märkimisväärselt suurendada. 2012. aastal leidis riigikontroll ühes auditis, et siseministeeriumi eelarvetaotluste sisuline põhjendatus ja tulemusinfoga kaetus oli ministeeriumite seas üks parimaid. Rahandusministeeriumi ametnikud lähtusid aga hoopis piirsummadest, st anti nii palju, kui jagamistehe näitas, aga tehe põhines eelneval aastal ega arvestanud varasemaid kärpeid. Kõige selle tagajärjel kulutas siseministeerium eelarvetaotluste põhjenduste koostamisele veel ka mõttetult tööaega.

Kärbetest taastumine võttis palju aega, alles möödunud aastal oli PPA-l tegevuskuludeks niisama palju raha kui ühendatud asutustel 2008. aastal. Mujal avalikus sektoris jõuti enam-vähem kriisieelsele tasemele juba 2011. aastal.

Piltlikult öeldes on PPA nagu kaamel, kellelt on võetud nii vill kui ka nahk. Omal ajal liikus karavani järel mahakukkunud kaamelivilla koguja. Kui karavan jõudis kaubitsemiskohta, siis vill müüdi. PPA puhul on kogutud villa seda kaamelilt käigu pealt küljest kiskudes, samal ajal sundides teda karavani ees jooksma.

Mis on selle kõige tulemus? Pärast asutuse loomist 2010. aasta algul on PPA töötajate arv vähenenud ca 1000 inimese, s.o umbes kuuendiku võrra. Kusjuures kolme asutuse ühendamisega kaasnenud koondamised olid selleks hetkeks juba toimunud. Kõige suurem osa nendest inimestest lahkus omal soovil, väiksem osa läks pensionile või koondati.

Võib ju küsida, et kui inimesi on niigi vähe, siis miks peab veel koondama. PPA koondas selleks, et ülejääva raha arvelt kas või pisutki tõsta tööle jäänute palku. Seda põhjendust on viimase 15 aasta jooksul ikka ja jälle politseis tehtud koondamiste selgitamiseks kasutatud, kuigi varem on sageli koondatud nagunii palgaga katmata tühje ametikohti. Vaevalt et Eestis on veel teisi ametkondi, kus optimeerimisülesandeid nõnda korduvalt on lahendatud.

Viimane suurem reform, millega kaasnes üle 200 töötaja koondamine, toimus 2014. aasta oktoobris. Reformi tulemusena suurenes muuseas kohalike konstaablite arvelt ka patrullpolitseinike arv. Just viimased on üks PPA peamisi jõude, kes täidab korrakaitsefunktsiooni – nemad vastavad väljakutsetele, on nähtavad, rahustavad liiklust ja vajaduse korral tormavad appi sinna, kus iganes neid tarvis on. Patrullimiseks tegelikult aega ei jäägi. Aga just patrullpolitseinikega on PPA kõige rohkem hädas.

Umbes kolm aastat tagasi kinnitas politseijuht Elmar Vaher Ida-Virumaa ajakirjanikke võõrustades, et regiooni politseinike põua leevendamine on tema prioriteet ning et rohkem raha tuleb suunata sinna, kus toimub rohkem kuritegusid ja vaja on rohkem politseinikke. Toona oli plaan, et politseinikud, kes töötavad Ida-Virumaal, hakkavad saama rohkem palka kui näiteks nende Tartu kolleegid. Ida-Viru püsivalt raske olukorra kõrval tuleb aga teateid kuritegudest ka mujalt, küll tapmistest ja peksmistest Tartus, küll tapmisest Paide ööklubis. Avalikkuses on üha sagedamini hakatud küsima, kui õhukeseks on võimalik politseid veel lihvida, et kodanike turvalisus ja turvatunne ei kannataks. Tartu juhtumi järel juba nõudiski kohalik volikogu patrullide arvu suurendamist südalinnas. Politseijuhi hiljutisest intervjuust selgub, et tegelikult vajavad kõik Eesti suuremad linnad üht-kaht lisapatrulli. See aga tähendaks politseijuhi arvutuste järgi 20 patrulli rohkem, milleks omakorda on vaja lisaks 200 politseinikku ja kuus miljonit eurot.

Varasemates arengukavades on PPA-le seatud eesmärk hoida üle Eesti igal hetkel väljas 100 patrulli ja kuidagi on seda suudetud ka teha. Ühe patrulli 24/7 mehitamine tähendab, et palgal peab olema tegelikult 10–11 töötajat, st 100 patrulli jaoks 1000–1100 inimest. Nii ongi patrulli saadetud kõik, kes vähegi võimalik. Selle all on aga kannatanud noorsootöö, ennetustegevus, piirkonnatöö ja liiklusjärelevalve, mis on ju need tegevused, mille mõju avaldub alles tulevikus

Niisiis, politsei ei koosne ainult tänaval patrullijatest, vaja on uurijaid, piirivalvureid ning kodakondsus-migratsiooniametnikke, sest valmis peab olema ka migratsioonisurve suurenemiseks Eesti piiril, tarvis on ka inimesi appi Euroopasse rändekriisi n-ö rindejoonele.

Aga kui ainuüksi viimaste aastate jooksul on PPA töötajate arv vähenenud 1000 võrra, siis kuidas edasi? Ja kus on see viimane piir, millest allapoole PPA töötajate arv kahaneda ei tohi? Aastal 2000 selgitas toonane siseministeeriumi nõunik Jaanus Rahumägi just toimunud reformide tausta järgmiselt: «Vaadake, see politseinike arv, mis oli enne koondamist, oli täpselt samamoodi lihtsalt mingitel asjaoludel kuidagi kujunenud, nagu kujunes koondatavate arv. Keegi ei ole suutnud põhjendada, kas politseinike arv enne koondamist oli väike või piisav või oli tõesti neid liiga palju. Puudub täpne analüüs.»

Seda optimaalset arvu ei ole ka praegu, aga PPA on teinud päris palju, et selleni jõuda. Kui raha ja inimesi jääb vähemaks, siis saaks PPA kohe öelda, mis funktsioon ja kui palju kannatab. Ja vastutus on nende, kes rahalisi valikuid teevad.

Sõltumata sellest, kas PPA suudab täpselt öelda, kui palju raha, tehnikat ja inimesi ülesannete täitmiseks vaja läheb, näitavad riigikontrolli arvutused, et töötajate vähenemine jätkub ka edaspidi ja isegi kiireneb. Sisekaitseakadeemia lõpetanud noored ja mujalt tööle tulijad kokku ei suuda ka edaspidi katta lahkujate arvu. Palgakasvus nii muu avaliku sektori kui ka erasektoriga võrreldes ollakse ikka tagaajaja rollis, kuigi jah, eelmisel aastal palk siiski mõnevõrra tõusis.

PPA loomisele järgnenud kuue aasta jooksul on asutuste töötajate keskmine vanus kasvanud ligi kahe aasta võrra. Üks põhjuseid on see, et PPA-l on raskusi just noorte spetsialistide tööl hoidmisega, s.t staažikad jäävad, noored ehk politsei tulevik lahkuvad. Ajavahemikul 2010–2014 oli kõigist lahkujatest 19–30-aastaseid töötajaid 24 protsenti ning üle 60-aastaseid töötajaid 10 protsenti. Noored inimesed tahavad saada oma töö ja pühendumuse eest väärilist tasu praegu ja kohe, mitte ebamäärases tulevikus tavalisest ehk pisut kõrgemat pensioni. Seega tuleks kiiresti reformida ka politsei ametipensionite süsteem: maksta politseinikele väärikat tasu praegu, et nad saaksid ise oma tuleviku kindlustamisse investeerida, ja lõpetada järk-järgult politsei eripensionite süsteem.

Auditi käigus tehtud arvutused näitavad, et kui senised tendentsid jätkuvad, siis järgmise kümne aasta jooksul lahkub PPAst igal aastal üle saja inimese rohkem, kui tööle tuleb, kusjuures see vahe lahkujate ja tööle tulijate hulgas suureneb kasvavas tempos, jõudes ligi 250ni aasta kohta ajavahemiku lõpus. Seega töötab aastal 2025 meie prognoosi järgi umbes 1700 inimest vähem, s.o kolmandiku võrra vähem inimesi kui praegu ja poole vähem kui 2008. aastal kolmes asutuses kokku.

Praegu peaks valitsuses olema kinnitamisel riigi värskendatud eelarvestrateegia aastani 2020. Sellest nähtub, et järgmise nelja aasta jooksul on siseturvalisuse valdkonda juhtivas arengukavas planeeritud tegevuste jaoks puudu ligikaudu viiendik vajaminevast rahast – umbes 400 miljonit eurot. Muide, senise eelarvestrateegiaga võrreldes on siseministeerium siseturvalisuse arengukava ambitsioonikust korrigeerinud, aasta tagasi koostatud eelarvestrateegia järgi oli siseturvalisuse arengukava katmiseks vajalikust rahast eelarvekatteta suisa kolmandik, kusjuures üle poole puudujäägist tuli tõhusama piirihalduse ja sisejulgeoleku suurendamise programmide arvelt.

Muidugi on oluline vaadata üle ka PPA-sisesed tööprotsessid, lihtsustada mujalt tööle asumist ning parandada PPA sees karjäärivõimalusi ja liikumist eri valdkondade vahel. Samuti saab veel vähendada bürokraatiat ja mõttetuid protseduure. Riigi tasandil tuleks põhjalikult üle vaadata väärteo- ja kriminaalmenetlus ning väärteomenetluse lihtsustamise ettepanekud, mis võimaldaks oluliselt vabastada töötunde.

Kuid on ka selge, et PPA töötajate arv ei saa siiski lõputult väheneda. E-riik saab olla politseile väga tõhusaks abiks, aga pärisriiki ehk inimesi ta teatud valdkondades ei asenda. On läinud hästi, et Eesti ei ole pidanud viimasel ajal lahendama pikaajalisi ja tööjõumahukaid kriise, et meie piiril ei ole sellist põgenike tulva nagu Kesk-Euroopas. Seda laadi sündmused, mis mastaabilt on juba sootuks erinevad nendest, mis leidsid aset üheksa aasta eest, paneks PPA võimekuse tõsiselt proovile. Ja PPA probleemidega tuleb tegelda kohe, mitte lükata lahendusi järjekordselt ebamäärasesse tulevikku.

Riigikontroll auditeeris PPA moodustamist, analüüsis, kuidas asutus on oma funktsioone suutnud seni täita, ja prognoosis, kuidas ta sellega võiks tulevikus hakkama saada. Auditiaruande täistekst koos lisadega on kättesaadav veebilehel riigikontroll.ee.

Politsei- ja piirivalveamet (PPA)

  • PPAs töötab üle 5000 inimese ning selle tegevus puudutab kõiki Eestis viibivaid inimesi.
  • PPA tegeleb nii avaliku korra tagamise ja süütegude menetlemise kui ka kodakondsuse määramise, dokumentide väljaandmise ja piiri valvamisega nii maal kui ka merel.
  • PPA valvab ka Euroopa Liidu ja Schengeni lepingu järgset välispiiri, andes sellega panuse Euroopa sisejulgeoleku tagamisse.
  • PPA eelarve 2016. aastal on 174,3 miljonit eurot. See moodustab Eesti riigieelarvest 1,97%.

Üldandmed

  • Postitatud: 28.04.2016 9:32:54
  • Viimane muudatus: 4.08.2016 10:04:34
  • Viimane ülevaatus: 4.08.2016 10:04:34