Õppejõudude tööd tuleb väärtustada

Anneli Ammas, Postimehe reporter

Teksti suurus:[-A][+A]

EST | RUS | ENG

Prindi

Tartu Ülikooli endine rektor Alar Karis leiab, et kui väikerahvas tahab tänapäeva maailmas olla konkurentsivõimeline, peavad inimesed olema kaks-kolmkeelsed.

Õppejõudude tööd tuleb väärtustada
 

Endine Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli rektor, nüüdne riigikontrolör Alar Karis tõdes intervjuus Postimehele, et Eesti ülikoolid ega nende õppejõud ei tohiks karta rahvusvahelistumist. Kui leitakse tasakaalupunkt eesti- ja ingliskeelse õppe vahel, tuleb see eesti keele ja kultuuri säilimisele ning arengule hoopis kasuks.
 
***
Kõrgharidus on muutunud justkui millekski, mida iga nurga taga ja igaüks võib saada, ning seda suundumust ei vähenda karvavõrdki tasuta kõrghariduse võtmes kõrgharidusreform.
Jah, Eestis on levinud arusaam, nagu oleks ülikooliharidus justkui see ainus õige haridus ja kõik teised haridused – rakenduslik kõrgharidus, kutseharidus – ei ole nagu õiged. Laps suisa peab minema ülikooli. Massiharidusega ei osata aga midagi peale hakata.
Siit tulevadki kontseptsioonid, et paremad lähevad eliit­ülikooli, teised kuhugi mujale ning kolmandad välismaale. Ega mulle see «eliit»-sõna meeldi, kuigi räägime ju ka eliitgümnaasiumidest, kuhu on kogunenud õpilased, kellel on motivatsioon õppida, kusjuures seal ei pruugi olla alati parimad õpetajad. Kui on paremad õppida tahtjad, siis on ka tulemus parem. Ma arvan, et ei ole mõtet võidelda meie nelja-viie eliitkooliga. Las see erisus jääb, ja sama asi on ka kõrghariduses.
Kui panen korraks endise rektorimütsi pähe, võin öelda, et üks probleeme on selles, et kõik on tahtnud saada nii-öelda Tartu Ülikooli sarnaseks – et hakata teadust tegema ja püüda olla võimalikult palju nn päris ülikooli sarnased.
 
Mis see päris ülikool on?
Ülikool, kus tehakse teadust valdkondades, mis on seinast seina. Eks Tartus olegi alusteadustes suhteliselt tugev teadus, et aga raha on vähe, siis tahavad kõik ülikoolid paraku panna rõhku just teadusetegemisele, mistõttu õpetamine jääb tagaplaanile.
 
Kas teadusetegemise motivatsioon on siis pelgalt lisaraha?
Ma ei julge ka päris nii öelda, olles ise endine teadlane. Teadlase jaoks on raha vahend, teadlane tahab oma tööd teha parimal viisil. Isegi kehvakese teadlase eeskujud on tipud. Iseasi, kas ta sinna tippu ise jõuab. Et sinna jõuda, on vaja inimressurssi.
Samal ajal on õpetamine muutunud … ma ei taha öelda, et ebaoluliseks. Tõenäoliselt ka õpetatakse ja antakse parim, aga noored kurdavad, et ei saa seda, mida tahavad. Üks põhjus on selles, et me ei vaata sedapidi, et paneme näiteks infotehnoloogia õppekava kokku ja siis vaatame, kelle oma ülikoolist või teistest, ka välismaa ülikoolidest seda õpetama leiame. Meil on praegu vastupidi. Õppekavad on üles ehitatud ja õpetamine käib selle järgi, mida meie õppejõud oskavad või arvavad oskavat, mitte selle järgi, mida oleks vaja õpetada.
 
Kuidas mujal maailmas tasulise ja tasuta kõrgharidusega on?
Väga erinevalt. Meid mõjutab tugevalt Soome, kus õpe on tasuta. Seetõttu on paratamatu, et meiegi seda suunda hoiame. Hetkel on raske öelda, kuhu see meid viib ja kui jätkusuutlik see on.
Näen siin ka ohtu. Ülikoolidel on kalduvus võimalikult palju üliõpilasi sisse võtta ja sees hoida, ja seda väga lihtsal põhjusel – ülikooli juhid ja õppejõud võivad hakata mõtlema, et nende eriala ja töö võivad otsa lõppeda. Nii võimegi jõuda selleni, et hakatakse lõputult hoidma tudengeid ülikoolis ja tase langeb tugevalt. On väga raske ennustada, mis juhtub.
 
Mugavam on võtta üliõpilasi erialadele, mis on populaarsed ja mida on odavam õpetada.
Eks olegi nii. Miks on ülikoolid laienenud, miks on väga palju sotsiaalteadusi? Ma ei taha öelda, et need ained oleks kergemad, aga kindlasti on neid odavam õpetada.
 
Maailma ülikoolide tasemetabeleis ei ole ükski Eesti ülikool kõrgel positsioonil.
Eks neisse tabelitesse tuleb suhtuda ettevaatlikult. Mõnesse neist on jõudnud ka Tartu Ülikool. Kuid kui vaadata hiljuti avaldatud Shanghai Jiao Tongi ülikooli koostatavat maailma ülikoolide edetabelit, siis seal Eesti ülikoole pole.
Veelgi enam, kui vaadata kaardil, millistest riikidest on selles edetabelis olevad ülikoolid, siis läheb üks tühi riba Eestist alla Bulgaariani, kus pole ühtegi selle edetabeli ülikooli. Paraku näiteks Aasia ülikoolid, mis on jõuliselt asunud koostööd tegema teiste maailma ülikoolidega, vaatavad väga tähelepanelikult neid tabeleid, meeldib see meile või mitte. Kui ülikooli seal pole, on koostöö tegemine keerulisem.
 
Kas sellist koostööd on üldse vaja?
Koostöö on kahtlemata vajalik, kuid selleks pole vaja tormata ainult Hiinasse või veel kaugemale. Meie demograafilist auku ei täida vaid Aasiast toodavate üliõpilastega. Rahvusvahelistumise eesmärk on muus: see tähendab tuua Eestisse rahvusvahelist tunnetust ja olla nähtav maailmas.
Kõrgharidus on täna rahvusvaheline äri, aga meie kindlasti ei saa selles äris osaleda samaväärselt ingliskeelsete anglosaksi maadega. Meil tekivad siin kas või keeleprobleemid ja ega keel ole kõigil meie õppejõududel kõige parem. Tuleks kaaluda, et õppejõud, kes tahavad õpetada rahvusvahelise õppekava alusel, peavad sarnaselt näiteks Taani ülikoolidega läbima võõrkeele ja kultuuritundmise testi.
 
Meil pole sellist testi?
Paraku pole. Suhtumine on, et no ei, mina olen siin aastaid olnud õppejõud, mina küll ei kavatse hakata mingit testi tegema. Mitmed õppejõud arvavad ka, et on piisavalt tasemel, kui on käinud välismaal konverentsidel.
 
Rahvusvaheline õppekava võiks motiveerida õppejõudu end arendama.
Kindlasti. Meil tulevad õppejõududeks peale ka noored, kes on väljaspool Eestit õppinud ning oskavad keelt ja tunnevad kultuuritausta. Meie olukord läheks kindlasti paremaks, kui meie õppejõud peaks viie aasta jooksul vähemalt paar kuudki kusagil välisülikoolis töötama. Selline nõue sai mõned aastad tagasi Tartu Ülikoolis kehtestatud. Sama muide kehtib ka tudengite kohta – semester või kaks tuleks õppida välisülikoolis.
 
Kas see toimib üle maailma?
Parimates ülikoolides küll, aga meil suurte raskustega. Oluline on, et just meie õppejõud käiksid väljas. Mitte ainult teadlased, vaid ka need inimesed, kes reaalselt õpetavad tudengeid – õpetlased.
 
Kes on õpetlane?
Õpetlasel ei pruugi alati olla suures mahus maailmatasemel ajakirjades artikleid ette näidata, tal pole ehk monograafiaid, aga ta on väga hea õppejõud ja tal on maailmast ja oma erialast lai arusaam.
 
Mida peaks lähiaastail kõrghariduses kindlasti tegema? Eeldusel, et esimesed sammud, mis praegu astutud, on enam-vähem õiged?
Kõrgharidus, haridus tervikuna ei ole selline, et pöörame seda laeva 180 kraadi. See ei ole võimalik. Tuleb vaikselt nihutada. Haridussüsteem on tervik ja paljud probleemid, mis avalduvad kõrghariduses, saavad alguse põhikoolist ja eelkõige gümnaasiumist.
Kas kõrgharidus on tasuta või mitte, see on juba maailmavaateline küsimus. Kuna otsus on tehtud, et see asi liigub tasuta õppe rajal, siis laske sel liikuda nii. Nii paindlik peab see süsteem olema, et kui on näha, et midagi hakkab kiiva kiskuma, peab süsteem nii kiiresti reageerima, et on võimalik seda paika saada. Et ei pandaks jõuga lõpuni.
 
Kus te kõige suuremat probleemi näete?
Õppekvaliteedis. Kui õpetamise ja lõpetanute kvaliteet hakkavad langema, siis on probleem.
 
Tekib kiusatus näidata, et kõik saavad väga hästi edasi?
Seal on väga palju erinevaid kiusatusi ja osa me veel ei teagi. Üks kõrgharidusreformist tulenevaid kiusatusi on rahahulga suurendamise eesmärgil hakata valimatult avama uusi ingliskeelseid õppekavu. Olen veendunud, et Eesti ülikoolid pole täna valmis õpetama sellises mahus inglise keeles, nagu nad ilmselt võiksid tahta. Kaalul ei ole ainult õppe kvaliteet, vaid ka Eesti kõrghariduse rahvusvaheline renomee.
 
Olete tsiteerinud oma rektorina peetud kõnedes eestikeelse Tartu ülikooli algusajast toonase kuraatori Peeter Põllu mõtteid. Eestikeelne kõrgharidus algas väga selge sihiseadega, mida soovime ja kuhu tahame jõuda. Praegu sellist selget sihti ei paista.
 
Ausalt öeldes oli toona, ligi sada aastat tagasi, kergem ja selgem: see oli liikumine eestikeelse rahvusülikooli suunas. Mis on aga praegune siht? Juhul kui üheks meie võimalikuks sihiks on rahvusvaheliselt tunnustatud ülikool, siis see tähendab selgelt tasakaalupunkti leidmist eesti ja inglise keele vahel. Kas selleks ollakse valmis? Keeleküsimus on meil ju väga tundlik, sest sellest on kujunenud, aga ka kujundatud nii suur identiteedi tunnus.
Mina ei ole hirmul eesti keele kadumise pärast. Arvan, et kui väikerahvas tahab tänapäeva maailmas olla konkurentsivõimeline, tulebki olla kaks-kolmkeelsed. Kuigi see võib kõlada mõnele ehk paradoksaalselt, aitab kõrgel tasemel ingliskeelne õpe hoida elus nii eesti keelt kui kultuuri, sest noored saavad parimal võimalikul tasemel hariduse Eesti kultuuriruumis. Kui noor inimene läheb teise riiki, kus õpib vaid inglise või mõnes muus keeles ja teises kultuuriruumis, on suurem tõenäosus, et side Eestiga kaob.
 
Anneli Ammas, reporter

 

Üldandmed

  • Postitatud: 3.09.2013 9:59:05
  • Viimane muudatus: 27.04.2017 13:17:26
  • Viimane ülevaatus: 27.04.2017 13:17:26