Valijal pole õigust olla loll

Autor: Juku-Kalle Raid, ajalehe KesKus peatoimetaja, Riigikogu liige

Teksti suurus:[-A][+A]

EST | RUS | ENG

Prindi

Või kui ta on loll ja teda miski ei huvita, siis ei peaks tal olema ka hääleõigust

 

Juku-Kalle Raid vestles aprillikuu KesKus'i jaoks äsja ametipostilt alla roninud riigikontrolör Mihkel Oviiriga.
 
Sa oled sõjaaja laps. Isegi täna on tunne, et need inimesed on kuidagi isemoodi.
Kes on sõda ise või selle tagajärgi näinud, see vaatabki asju natuke teise pilguga. Sõda jääb kuskil alateadvuses alati sinuga. Kui me täna siin viriseme, siis me vaatame ikka tänase Soome või Rootsi poole. Me ei mõtle end kuskile Aafrikasse, kus inimesed mõnel pool pole juba mitu inimpõlve muud näinud kui sõda. Või kui tihti me mõtleme ennast Afganistani? Või kas või sõjaaegsesse Eestisse? Need, kes sõda on näinud, ei unusta seda... Mina olin toona liiga väike, et vahetult sõda mäletada. Küll aga mäletan hästi seda, mis järgnes.
Ma nägin oma Kolõmalt naasnud isa esimest korda, kui ma olin juba 14-aastane. Sõja järel olin venna ja õega sugulaste juures. Mind siiani ei jäta öö, kui ma olin 7-aastane ja koos õega vanaisa juures tema talus. Ja tuldi vanaisa ja vanaema ära viima. Vanaisa kodus polnud, ta oli kusagilt kuulnud... Mõeldi, kes vanaema ikka võtab. Aga ka vanaema võeti kaasa. Oleme õega siiamaani mõelnud, miks meid jäeti... Kes on sõda ja selle tagajärgi näinud, hindab seda enam, et meil on rahu, ja tahab, et see rahu ei oleks mitte ainult siin, vaid ka igal pool mujal ilmas.
 
Õppisid küll juristiks, ent kui sinu esinemisi kuulata – näituseks Riigikogus – on need küllaltki kirjanduslikud.
No ilmselt on siin jälle mängus natukene annet, mis pärit isalt, kes oli Lääne-Virumaal üle 30 aasta luterliku kiriku pastor. Isa oli kõva kõnemees, minu hinnangul pidas ta oma parima jutluse oma 90. sünnipäeval. Nii et mul on veel ligi paarkümmend aastat aega oma kõnelemise oskust lihvida. Eks riigikontrolöri amet on üsna sarnane pastori omaga – muudkui räägid ja räägid kantslist oma sõnumit, räägid teatud põhimõtetest aasta, kaks, kolm, kümme. Ja ühel päeval näed, et midagi on sellest sõnumist aja jooksul kuulajatele ka külge jäänud, mõju avaldanud.
Pean tunnistama, et ma ei ole siiski enam sellises vormis, mis omal ajal, kui pidasin nõukogude õiguse loenguid omaaegse riikliku kunstiinstituudi ja konservatooriumi tudengitele, mõnikord 8 tundi päevas jutti. Seal olid mul loengus paljud praegused tuntud näitlejad, muusikud, kunstnikud. Magama ma neil igatahes ei lasknud jääda, nii kõva mu hääl ikka oli. Muide, ka kunstiakadeemia praegune rektor Signe Kivi on minu tudeng. Olid ikka ajad...
 
Mulle tundub, et sulle meeldib provotseerida!
Ma ei ütleks nii... Ma tahan lihtsalt, et minu öeldule oleks ka mingi reaktsioon. Selle saavutamiseks tuleb mõnikord vinti natuke peale keerata. Tuim kalasilmadega vastuvaatamine on kõige jubedam.
Sõna jõud on ju ainus, mis riigikontrolöril on, muud ei midagi. Riigikontrollil pole ju mingeid hoobi sundida kedagi midagi tegema, ja see ongi väga õige. Sellest ei taheta aga aru saada. Isegi kui ma esinesin aastaid tagasi oma iga-aastase ettekandega Riigikogus, siis suure osa küsimustest, mis mulle parlamendi liikmed esitasid, võib kokku võtta nõnda: jah, kõik, millest te räägite, on väga õige, aga öelge, milliseid funktsioone, milliseid õigusi oleks teil juurde vaja, et te suudaksite oma ettepanekud ellu viia. Öelge, millist võimu on Riigikontrollile juurde vaja.
Ja ma nägin paljude parlamendi liikmete silmist kummastust, omamoodi uskumatust, kui ma püüdsin selgitada, et minu arvates ei ole meile üldse mingeid täitevhoobasid vaja anda. Meie asi on tuua probleemid parlamendi ette ja parlamendi asi on leida lahendused, muuta vajaduse korral seadusi ja teisi õigusakte, nõuda aru jne. See on nende töö, tehku ise seda, ärgu üritagu oma tööd kellegi teise kaela veeretada.
 
Riigikogulased said sinu käest kaigast – nad ei saavat aru eelarvest ega sellest, kellele ja miks raha jagavad.
Kas sina saad eelarvest aru? Kui ütled jah, siis oled ikka väga kõva mees. Peaks soovitama sind uuele riigikontrolörile finantsanalüütikuks...
 
Ei saa aru!
Mina ka enam eelarvest jagu ei saa. Ja hiljuti ütles mulle üks meie finantsaudiitoritest, kes on, julgen väita, väga kõva tegija, et Eesti eelarve on muutunud üha tehnilisemaks ja muutub lähiajal toimuva info esitamise reformi tõttu isegi spetsialistile väga raskesti hoomatavaks, ma reakodanikust parem ei räägigi. Eelarve täitmise aruandega pole eelarve niikuinii võrreldav erinevate koostamispõhimõtete tõttu.
Ja kui kõik on nii keeruliseks läinud, siis mis rõõmud Riigikogu liikmetele jäävad – jääbki see väike rõõmuke, et lepitakse valitsusega taas kokku üks ports raha, mille kõrgesti austatud rahvasaadikud saavad mööda oma kohalikke koolikatuseid, ujulaid, purskkaeve, seltsikesi ja muid selliseid objekte laiali puistata. Ja siis saavad nad end upitada: näete – mina tõin teile raha.
Miks on poliitikutel Eestis võimalik esitleda maksumaksja rahaga investeeringute lubamist justkui isiklikku kingitust? Aga sellepärast, et valijad aktsepteerivad seda ja plaksutavad, arvates, et see või teine poliitik heategijana tõi koolile uue katuse või vallale ujula. Või et see või teine poliitik isiklikult on pensionäride hea haldjas. Kui valijad sellise poliitiku välja vilistaksid, ei julgeks poliitikud ju nii käituda.
Kohalikud lehed on pärast riigieelarve vastuvõtmist täis poliitikute kelkivaid lugusid: kuidas näe, meie, maakonnast X valitud Riigikogu liikmed, selle ja teise erakonna liikmed tõime raha sellele ja teisele objektile. Need kelkijad unustavad ära põhiseaduse, mis ütleb, et Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga. See vaba mandaadi põhimõte tähendab ka, et Riigikogu liige ei ole Eesti mingi kindla piirkonna, näiteks valimisringkonna või valijaterühma esindaja. Ta peab arvestama laiemaid huve, mitte muutuma mingiks kohapealsete ja kohati väga kolklike huvide esindajaks Toompeal.
 
Riigikontrolörina töötasid sa kaks ametiaega. Kümme aastat on küllaltki pikk periood. Kuidas see kohe ja kiirelt kokku võtta?
Ma arvan, et olen selle kümne aastaga saanud veel kord kinnituse selle kohta, et seisukoht sõltub istekohast ja maailm pole mustvalge. Ma pean tunnistama, et ega minust südames isegi selle kümne aastaga päris lõplikult riigikontrolöri ei saanud. Eks ma olen jäänud oma hinges ikka rohkem kantsleriks. Ma arvan, et see on tegelikult kasuks tulnud, sest see on aidanud mul riigikontrolörina näha asju samal ajal ka auditeeritava silmade läbi. Saada paremini aru sellest, miks on täitevvõim tegutsenud just nii, nagu ta on, mitte ehk sel viisil, nagu Riigikontrolli kujutluses asi võiks käia. Ja nii on mul kergem olnud nende kahe vaatepunkti vahel tasakaalu leida.
Saatus on ikka teinekord tõesti imelik – 1990ndate esimesel poolel oli Riigikontrolli seaduses säte, mis võimaldas esitada auditeeritaval, kes ikka üldse ei olnud Riigikontrolli aktiga nõus, spetsiaalse kaebuse riigikontrolöri nimele. Neid kaebusi esitati ülivähe, vist üldse kolm-neli tükki kogu ajaloo jooksul. Ja juhtus nii, et terava kaebuse esitasid toonasele riigikontrolörile Hindrek Merile eri ajal kaks meest: justiitsministeeriumi asekantsler Juhan Parts ja justiitsministeeriumi kantsler Mihkel Oviir.
 
Sinu toonane kiri Riigikontrolli aadressil koosneb väljenditest nagu „asjatundmatu“, „arusaamatu“, „seisukohaga pole üldse võimalik nõustuda“.
Ma kirjutasin, et kontrolliakt on ebatäpne, sisaldab subjektiivseid hinnanguid, suvalisi analüüse, mis ei iseloomusta ministeeriumi majandustegevust õiglaselt.
Ja mul oli väga hea meel, kui meil õnnestus leida hea vastuargument Riigikontrolli pidevale nurinale, et justiitsministeerium maksab noortele juristidele, kes kandsid 1990ndate algul tohutut seadusloome koormat, lisaks tavapalgale selle töö eest veel kõvasti lisa. No tehku seadusi oma niru palga eest! Me väitsime siis Riigikontrollile, et tegu on autoriõiguste ostuga Berni autoriõiguse konventsiooni mõistes.
Omal ajal ma palusin justiitsministeeriumi kantslerina Riigikontrolli inimesi kohtumisele spetsiaalselt ministeeriumi majja ja rivistasin nende paari inimese vastu laua taha kümmekond inimest meie poolt, et süvendada neis ebakindlust, sest nii-öelda võõral territooriumil tunneb inimene end alati ebakindlamalt.
Viimased kümme aastat olen ma rääkinud omakorda Riigikontrollis, et ärge laske end meelitada probleemsete juhtumite puhul nii-öelda auditeeritava territooriumile, kutsuge nad vastupidi siia, Riigikontrolli. Selline on paraku elu. Istekoht ja seisukoht.
Nagu tead, jõudis mees, kelle masendusliige sa Riigikogus oled, Juhan Parts, Riigikontrolli majja tööle 1998. aastal, mina 2003. aastal. Me mõlemad sattusime äkitselt n-ö vastaspoolele.
Eks eriti teravalt sai seda istekoha-seisukoha probleemi omal nahal tunda Juhan, kes läks ju hiljem peaministriks. Ühes intervjuus Riigikontrolli teemal ütles Juhan aga välja mõtte, millega ma olen väga nõus. Ta ütles, et Riigikontrolli olemus ongi olla oma ajast natuke ees, olla omamoodi survegrupiks, kes tõukab valitsust paremate ja mõistlikumate lahenduste poole. See ongi nii. Ja riigikontrolöri roll on leida see kõige mõistlikum tasakaalupunkt reaalse elu ja Riigikontrolli vaate vahel. Ja see on teinekord väga raske.
 
Aga olgu. Mida riigikontroll siis õigupoolest kontrollib?
Mida kontrollib... Mulle ei meeldi see kontrolli-sõna eriti. Sõna „auditeerima“ on palju sisukam ja parem, sest me oleme nagu eri valdkondade riiklikud järelekatsujad, erapooletud hindajad, kes aitavad auditeeritaval jõuda parimate lahendusteni. Meie eesmärk ei ole minna otsima vigu, vaid meie eesmärk on minna ja veenduda, et asjad on korras.
Ja üheks meie tööks on öelda, kas valitsus räägib parlamendile oma tegevuse ja maksumaksja raha kasutamise kohta õigust. Meie asi on olla parlamendile n-ö teise vaatepunkti andja. See võib mõnikord valitsuse infoga kokku langeda, mõnikord olla aga risti vastupidine. Ja parlamendi asi on siis püüda erineva info pinnalt see tõde leida, muidugi, kui tegelikkuses on neil tahtmist tõde teada.
 
Täiesti loomulik on, et inimene tahab teada: mida tehakse nendega, kes n-ö vahele jäävad? Pean siis silmas halbu lahendusi.
Ma ei taha selle küsimusega sugugi nõus olla – sa muudkui lähtud sellest, et Riigikontrolli asi on kedagi vahele võtta. Ei ole. Me ei ole mingi kontor, mis oleks mõeldud kellegi peale kaebamiseks. Ja arusaam, et tarvitseb meile kaevata ning kohe lendab välja mingi käeraudade ja kumminuiadega eriüksus, kes õiguse jalule seab, on vale.
Kui mind oli 2008. aastal uueks ametiajaks riigikontrolöriks nimetatud, siis kirjutas üks netikommentaator, et Oviiri esimesel ametiajal kaotas riigikontroll Partsi ajal kasvanud hambad, teisel ametiajal kaotab riigikontroll ilmselt ka proteesid. See näitab taas ootust näha riigikontrollis agressiivset hammustajat või igaühe peale lakkamatult haukuvat koera. Riigikontrollilt oodatakse politsei või prokuröri rolli asumist, kärarikkaid süüdistusi ja rusikaviibutusi.
Riigikontroll ei saa ega tohi võtta oma loosungiks omaaegset Raadio 2 menusaate pealkirja „Puuga pähe“. Riigikontroll peab olema küll kindlameelne, kuid lähtuma põhimõttest, et kriitilise hinnangu kõrvale peab kritiseerijal olema pakkuda positiivne programm ehk variant, kuidas asju teha paremini. Seda joont lubas järgida ka uus riigikontrolör Alar Karis, kui ta Riigikogus enne ametisse nimetamist oma arusaamu tutvustas. Me ei nõua kellegi verd või vangipanekut, vaid anname soovitusi, kuidas süsteemide toimimist parandada.
 
Räägime siis sellest, mis on su suurim tegu, mida pead töövõiduks?
Oeh. No tõesti ei oska öelda. Seda tuleks tegelikult teistelt küsida.
 
Kui tihti ja kõvasti kakled sa oma eurosaadikust abikaasa Siiriga? Ja mis asjad tülisid tekitavad?
No me ei kakle, aga vaidleme küll kõvasti. Näiteks võrdõiguslikkuse teemal. Mu abikaasa on seisukohal, et naiste olukord on Eestis halvem kui meestel ja naisi diskrimineeritakse. Ma ei ole temaga nõus, olen temaga selle üle korduvalt vaielnud. Naiste ja meeste keskmise eluea vahe on kohutavalt suur. Mehed töötavad ja joovad end surnuks, siin on palju ka mõttemaailmast tulenevaid mõjutegureid. Ma loodan, et naised aitavad meestel muutuda ja murda neid kivinenud arusaamu, et just mees peab olema see, kes on perekonna rahamasin, lõpmatu muretseja. Ma olen korduvalt kutsunud võimekaid naisi võtma vastu erinevaid vastutusrikkaid ameteid, aga sageli on ära öeldud.
On veel teemasid, kus ma tahaks olla abikaasaga võrdväärne. Siiri propageeris hiljuti Euroopa palgalõhepäeva. Sel päeval kantakse ka spetsiaalselt märki, et näidata välja oma protesti selle suhtes, et naised teenivad meestest vähem, ma ei mäleta enam, vist kolmandiku võrra või umbes nii. Mina kandsin kah seda märki, et märku anda – tahan kah sama palju palka, kui mu naine saab.
Aga üldiselt on suht ohtlik millegi üle vaidlemist alustada, kui näiteks kogu mu pere on koos – me mõlemad Siiriga oleme juristid ja ka kõik meie kolm tütart on juristid. Kõnekäänd ütleb, et kus on kaks eestlast, seal on kolm arvamust. Ja võite arvata, mitu arvamust on millegi kohta, kui kohal on viis juristi! Sel puhul on targem taanduda, lohutades enda mõttega, et targem annab järele.
 
Ütlesid kusagil, et unistad Terve Mõistuse Erakonnast ja astuksid sinna.
Jah. Ja selles mõttes oleks terve mõistuse roll selles, et rääkida asjadest ilma poliitvahuta ja silmamoondamiseta, otse. Rääkida asjadest otsekoheselt, mõtlemata sellele, mida näitavad mingid järjekordsed populaarsusküsitlused.
Võtame kas või pensioniea tõusu – võtsin palju kordi sõna ja selgitasin, et see on paratamatu. Ja sain sõimata nii paremalt kui vasakult. Ei tohi karta, vaid tulebki lipp masti tõmmata ja õige asi ära teha. Riiki tuleks juhtida ratsionaalselt ja mitte maksta pidavat lõivu käratsevale ja kahjuks asjatundmatule massile.
Praegu läheb riigil palju auru sellele, et esitada asju valijaskonnale meelepärasel viisil, nagu asjatundmatu valija kuulda tahab, mitte nii, nagu asjad tegelikult on. Mõnes mõttes on mul kahju valitsustest, kes millegi õige ärategemiseks peavad vingerdama ja väitma, et öösel särab taevas Päike, mitte Kuu. Aga see on puhtalt valijaskonna küpsuse probleem. Aga jah, unistus see terve mõistuse erakond on ja unistuseks ta kardetavasti ka jääb.
 
Siit edasi ei saa muidu kui pärida, kas praeguste erakondade näol on tegemist haige mõistuse erakondadega?
Erakondade tohutu probleem on minu arvates nende lömitamine valijaskonna ignorantse osa ees, see osa on masendavalt suur. Parteid on loobunud hoiakust, et poliitikute asi on olla ideede ja tegutsemisega oma ajast ja ühiskonnast ees, teha õigeid asju isegi oma karjääri hinnaga, kui vaja. Selle asemel, et mittemõtlevale osale valijaskonnast tõde näkku öelda, püüavad erakonnad hoopis selle ees lipitseda. Jah, ma saan muidugi aru, et poliitiku ainus kapital on hääled, kuid häälel ja häälel võiks vahet teha.
 
Võimule tullakse kõige primitiivsemate häältega?
Sisemine väärikus ei peaks lubama tulla võimule kõige primitiivsemalt mõtleva valijaskonna häältega. Poliitikud, kes valijaskonna keskmisest tasemest üle, võiks vähemalt püüdagi orienteerida end valgustatud valijale, püüda pimeduses kobavat osa natukenegi valgustada.
Ka viimase aja debatid näiteks gay-teemal näitavad, et suur osa ühiskonnast ja nii mõnigi erakond elab oma mõttemaailma poolest jätkuvalt kuskil 19. sajandis. Olen ka varem kirjutanud, et osa ühiskonnast, kes on võimeline nägema ja soovib näha ning mõista maailma laiemalt, peab tihtipeale põrkuma vastu juhmi ja nürimeelset massi, kes ei kavatsegi enda horisonti kodusest konnatiigist kaugemale ja kõrgemale viia.
Et see esimene osa ühiskonnast on kahjuks kas arvuliselt või mõjukuselt sagedasti vähemuses, tekitab see frustratsiooni. Just pettumus siinse kolkliku mõttelaadi ja konnatiigistumise üle viib paljud inimesed siit minema. Nad saavad mujal ühiskondades end tunda vabalt, nad ei pea kogu aeg mingit halli massi järele ootama, kui nad tahavad edasi minna, oma ideid teostada. Nad valivad ühiskonnad, mis on armastavad, tolerantsed, mitte vihkavad; nad valivad ühiskonnad, kus inimest hinnatakse selle järgi, mida ta teeb ja mida väärt on, mitte selle järgi, kui palju ta kaalub, mis värvi riideid kannab, kellega magab ...
Üldse on meie ühiskonnal vaja lahti saada paljudest kompleksidest.
President Toomas Hendrik Ilves vist ütles ühes kõnes väga õige mõtte, et me ei suuda elada vabade inimestena, nagu poleks okupatsiooni olnudki. Meis on kogu aeg mingid tohutud ajaloost tulenevad kompleksid, paaniline Vene-hirm, kogu aeg mingi enesekaitseseisund, kuidas keegi tuleb meie keelt ja kultuuri ohustama. See on nõme. Oleks aeg juba sellest jamast vabaneda. Eriti nõme on aga, et on erakondi, kes on oma eksistentsi üles ehitanud nendele sügavatele kompleksidele, lisades sinna veel nõretava retoorika.
 
Sinule kuuluvad ka sõnad, et ükski keskmine poliitik ei saa olla targem kui keskmine valija? Kas tõesti? Siis on ju küll keskpärane lugu.
Keskmine poliitik on keskmise valija nägu. On neid poliitikuid, kes kahtlemata on kõvasti-kõvasti keskmisest valijast üle. Aga ka neid, kes keskmisest valijast alla.
Poliitikuid nähakse millegipärast rollis „nemad” ja siis oleme „meie”, rahvas, valijad. Olen seda varem öelnud juba mitmel pool, et poliitikud ei ole siia saabunud teiselt planeedilt. Seega oleme tegelikkuses me kõik „meie”. Ja ka poliitikute kvaliteet ja poliitiline kultuur algab meist. Mida kvaliteetsem on valija, seda kvaliteetsem on poliitik, siin on selge seos.
Meil unustatakse ära, et kodaniku kohus on hoida end oma maailmapildi, arusaamade ja teadmiste poolest tasemel, mis annaks moraalse õiguse osaleda demokraatlikel valimistel, otsustusprotsessis, juhtida esindusdemokraatia kaudu riiki. Demokraatia mõistlikuks toimimiseks on vaja valgustatud ja mõtlevat valijat, keda meil aga oi-kuidas-napib. Mul hakkas üsna õudne, kui lugesin hiljuti Ameerika riigisekretäri John Kerry mõtteavaldust, et ameeriklastel on õigus olla loll. Minu meelest on see mõte väga loll.
 
No kuidas siis selle lollusega on?
Eestis ega kuskil mujal pole valijal õigust olla loll. Või kui ta on loll ja teda miski ei huvita, siis ei peaks tal olema ka hääleõigust, sest kui me läheme tagasi demokraatia lätete juurde, siis olid hääleõiguslikud ikka need, kes suutsid vastutustundlikke otsuseid langetada, need, kel oli rumala otsuse läbi midagi kaotada.
Kui nõme populism, kõik need totrad loosungid ei läheks valijatele peale, siis ju neid ei kasutataks. Kõik see kestab seni, kuni valijaskond seda tolereerib ja käitub lambana. Elu on paraku näidanud, et valijaskonna keskmine arusaam ja maitse ihkab kahjuks lihtsaid ja primitiivseid loosungeid rohkem kui ratsionaalset analüüsi. Nõudlus määrab pakkumise. Aga siiski tasuks silmas pidada ka seda, et valija-poliitiku suhte mõju ei ole ainult ühesuunaline. Mõju on ikka vastastikune ja ma julgen arvata, et moraalses vaakumis tegutsev küüniline poliitik avaldab negatiivset mõju ka valijaskonnale.
Olen näinud ja näen ka praegu areenil tegutsemas isikuid, ja neid ei ole mitte vähe, kelle puhul meenub mulle tsitaat ühe mu lemmikkirjaniku Andrus Kiviräha „Rehepapist”: „See on meie, eestlaste, õnnetus, et totraid on palju. Siuksed teevad tervele rahvale häbi.”
 
Ehk on ka poliitikute seas tarku ja positiivseid erandeid, meenub ehk mõni?
On muidugi, aga millegipärast on suurem osa nendest, keda ma tahaksin nimetada, riigi taseme poliitikast lahkunud. No näiteks Marju Lauristin, Liia Hänni, Jüri Raidla, Jaak Jõerüüt, kadunud Illar Hallaste, Vootele Hansen, Meelis Atonen, Kaido Kama, Andres Tarand, Jüri Luik, Jüri Rätsep. Ja selliseid on tegelikult veel.
Neil võisid olla ja on risti vastukäivad seisukohad, kuid neil olid ja on nad olemas, neil olid ja on veendumused, väärtuste süsteem, ratsionaalne mõtlemine ja vastutustunne. Neil on teatud erilist liiki vastutustunne, mida tänapäeval broilerifarmist tulnutel pole. Ja nendel, keda ma üles lugesin, ja paljudel teistel on hing, nad pole steriilsed parteikontoris vedruga üleskeeratud hingetud robotid, kes sind oma klaassilmadega jõllitavad ja kelle suust tuleb vaid ette programmeeritud parteiline möga.
 
Meenuta, kes vanuserühmas 30–45 on viimase paari aasta jooksul Eesti ühiskonna säravatest tegijatest poliitikase läinud?
Vähemalt mulle neid kuigi palju ei meenu. Olen oma mitmes kõnes ja artiklis tsiteerinud ETV sarjas „Pehmed ja karvased“ kunagi kõlanud väga head, aga samas väga tõsist ütlust: parteid küll kiitlevad, et nende pink on pikk, ainus häda on, et selle pingi peal ei istu kedagi. Rahvana peaksime andma oma osa, et jätkuks korralikke ja säravaid inimesi.
Olukorra parandamisel on väga oluline vastutus erakondade juhtidel, et nood nõuaks parlamenti kandideerijatelt kvaliteeti ega püüaks tõrjuda arukaid inimesi põhjusel, et nood võiksid hakata tulevikus ohustama ühe või teise parteijuhi positsiooni.
Ma olen rääkinud mitmete riigi tasandi poliitikutega ja nad on kurtnud, kuidas partei juhtkond või keskkontor lausa sunnib neid kandideerima eelolevatel kohalikel valimistel, kuigi neil pole vähimatki kavatsust kohaliku omavalitsuse ametipostile minna. Neilt eeldatakse peibutuspardiks olemist. Peibutuspartide kohta ütles BNSi peatoimetaja Ainar Ruussaar hiljuti raadios: partidele suled külge. Nii tulebki teha.
Aga, jah, üldmulje on küll, et parteidel on kandidaatidega, seda enam värskete ja uutest ideedest täidetud kandidaatidega, näpud väga põhjas. Ja kui see juba omavalistuste puhul nii on, siis mida me näeme veel 2015. aastal. Kas siis jõuab Toompeale isegi juba iga parteipoti põhjakaabe?
 
Kuidas sa oma huumorimeelt hindad?
Hmm... no ei maksa minu huumorimeelt ka liigselt proovile panna. Mu väimees Indrek on kasutusele võtnud lausa termini „Oviiri nali“. Viimati tuli see teemaks, kui me ülestõusmispühade aegu olime lapselaste juures ja käis agar värvitud munade koksimine. Üks värvitud munadest oli aga jäetud tooreks...
 
Kohe siiski kontrollime. Räägi üks anekdoot.
Tead, mulle küll meeldib anekdoote kuulata, kuid mulle jäävad nad viletsalt meelde. Saad isegi aru, kaheksakümnendad aastad mul juba käivad. Starost ne radost. [Naerab.] Muide, mu isa ütles mulle, et kaheksakümneselt oli ta veel ikka täitsa naksis mees. Aga ok, ma räägin sulle parem ühe tõestisündinud loo.
Mu isa oli kõige muu kõrval ka väga agar rahvapärimuse koguja, ta kogus Lääne-Virumaalt üle 6000 lehekülge rahvaluulet, mis omal ajal oli osaliselt Kirjandusmuuseumi erifondis. Seal on ka anekdoote. Et aga kõik oleks ametlik, siis kord ta küsis täitevkomitee kultuuriosakonnast, kas anekdoote võib ka korjata. Loomulikult võib ka anekdoote, vastati talle. Isa aga seepeale küsima: kas riigivastaseid anekdoote võib kah koguda? Ametnik käskinud tal siis hetke oodata ja läinud ise kusagile ära. Kümne minuti pärast oli ta tagasi ja ütles lahkelt: „Loomulikult võib ka riigivastaseid anekdoote korjata, ainult, et kindlasti märkige juurde, kes, millal ja kus rääkis!”
Noh, see lugu meenub mulle alati siis, kui mõnes ministeeriumis või mujal on miski jama välja tulnud, siis on poliitikute esimene reaktsioon mitte tegelda probleemi lahendamisega, vaid hakata uurima, kes, kus ja millal avalikkusele infot andis.
 
Mis raamatuid praegu loed?
Ehh... Sinu enda raamatut „Eelarve. Friigikogu rahvuseepos“. Ja ma ei ütle seda mitte mingi pugemise pärast, vaid ma tõesti loengi praegu seda. Suure vaevaga õnnestus lõpuks hankida, sest mu kodupoes – Nõmme Selveris olevas Apollos – oli muudkui otsas ja otsas, kui seda osta tahtsin. Öeldi, et rabati kohe ära esimene trükk ja samamoodi rabati teine trükk. Lõpuks sain. Ma olin muidugi ka raamatu sisuga varem enam-vähem kursis, mul on mitu kolleegi, kes hoiavad Facebookis sinu saidil silma peal ja kannavad mulle ette, mida sa jälle oled kokku keeranud.
 
Kusagilt on meelde jäänud sinu jutt „omast kohast“, see on aiamajast, kus istumas käid, kui asjad üle viskavad. Kelle eest sinna põgened?
Reaalsuse eest. Mõnikord saab ikka väga villand, kui loed või vaatad midagi või näed, et üks või teine lahendus asjale riigis on olemas, kuid lahendamise asemel käib aga täielik poliitmulli puhumine, et tahaks karjuda. Siis ma istun seal, panen kamina põlema ja loen midagi, näiteks Toomas Paulilt või Andrus Kivirähalt. Kavatsen nüüd pensionipõlves võtta ka oma viienda kaukaasia lambakoera ja selle üles kasvatada, kuigi Siiri on siin mõnevõrra eriarvamusel, tema on muidugi mures oma peenarde pärast. Vaat siis. Selline see pensionäri elu siis on.

 

 

Üldandmed

  • Väljaanne: KesKus
  • Ilmumise aeg: 6.04.2013
  • Asukoht väljaandes:
  • Väljaande number:
  • Muu lisainfo:
  • Postitatud: 21.05.2013 12:13:58
  • Viimane muudatus: 21.05.2013 13:02:33
  • Viimane ülevaatus: 21.05.2013 13:02:33