Intervjuu Alar Karisega Danske Liidrite Foorumi ettekannete kogumikus 18.04.2017

Endrik Randoja

Teksti suurus:[-A][+A]

EST | RUS | ENG

Prindi

Riigikontrolör Alar Kariselt uurisime, millises korras on meie riik täna. Küsisime, kui kaugele saab riigi lihtsustamisega minna, ilma et teenuste kvaliteedis järele antaks. Kus ja kuidas annaks riigi varaga paremini ringi käia?

Millises korras meie riik täna on?

Eks hinnang sõltub alati taustsüsteemist, aga maailma üldiselt vaadates võib küll öelda, et meie riik on korras, kuigi mõnikord tahaks selle ette öelda „enam-vähem“. Aga me paikneme geograafiliselt kohas, kus on teatavad riskid, ja me peame pidevalt looma oma kodanikele ja ettevõtetele kindlust.

Pärast Brexitit liigume Euroopa Liidus mõtteliselt üha enam abisaajate hulgast nn rikaste riikide sekka. See peaks meile loomulikult rõõmu tegema – statistikatabelites ju kohad paranevad. Siin tuleb aga vaadata, kas edu on vaid statistiline või väljendub see ka päriselus. Üks teema, mis on aktuaalne ja mis meid kahtlemata mõjutab, on Euroopa ühiskassast saadava toetusraha vähenemine, kui meie jõukus, olgugi et mõneti vaid paberil, kasvab. Võib juhtuda, et tulevikus peame Euroopa teiste riikide maksumaksjate toetusteta hakkama saama ja see hakkab muidugi meie elu mõjutama. Vaba raha ei pruugi siis tegutsemiseks enam olla piisavalt ja vananev elanikkond vajab teatavasti üha enam raha. Meie investeeringud on oluliselt sõltunud seni Euroopa rahast. Kui riigil pole aga raha tulevikku vaatamiseks, siis seda võib pidada oluliseks probleemiks.

Riigi lihtsamaks ja õhemaks tegemisele on suur surve. Kui kaugele saab riigi lihtsustamisega minna?

Meie valitsemiskulud on Euroopa keskmised, aga need on mõnevõrra kasvanud. See on ka loogiline, sest riigile on kogu aeg funktsioone lisandunud – see teebki valitsemise kallimaks, ühtlasi võimendab seda kõike väikeriigiks olemise faktor. Riiki saab lihtsustada selle kaudu, et jätame midagi tegemata. Tuleb mõelda, mida saab tegemata jätta, mida delegeerida, ja mida ei saa tegemata jätta. Samuti on oluline küsimus, kuhu on inimesi hoopis juurde vaja – ka nende otsuste tegemisel peaksime lähtuma tegevuste sisust. Kui räägime, et riigisektorist oleks vaja mitu tuhat inimest välja viia, tuleb küsida, mida need inimesed edasi teeksid. Joonlauaga kärpida ei tohiks. Funktsioonid tuleb üle vaadata: võib-olla saab neid inimesi rakendada kohas, kus on vaja lisajõudu või tõuget. Iga ümberpaigutamise eelduseks on, et teame, kuidas need inimesed uues olukorras hakkama saavad.

Riigisektorist lahkujatele soovitatakse hakata ettevõtjaks, kuid kõik ei sobi ettevõtjaks. Ja ka meie ettevõtlusel on tõhususe osas arenguruumi, sest oleme tootlikkuse poolest paljudest Euroopa riikidest tagapool. Osa ettevõtjate jaoks on moderniseerimisest lihtsam pikendada toomisliini ja kaasata madala töötasuga töötajaid. Seegi pole just eriti efektiivne.

Kuidas saaks teie hinnangul riiki efektiivsemalt, kuid samas arukalt toimima panna?

Riigil on teatavad funktsioonid, mida peab täitma. Ja kõiki neid funktsioone ei olegi võimalik kogu aeg vaadata läbi efektiivsuse prisma. Nagu öeldud, on väikeriigi pidamine igas mõttes luksus ega mahu enamasti efektiivsuse skaalapoolele. Küll aga tuleb meil kõigil mõelda just funktsioonide põhiselt. Rõhuga sõnal „mõelda“, sest efektiivsus tuleneb ka sellest, kas teeme õigeid asju, ja mitte sellest, kui teeme asju lihtsalt õigesti. Riigis on „tehtud-mõeldud“ liiga levinud tegutsemisstiil. Paljud otsused ei ole kaetud teadustöö ega analüüsidega, vaid johtuvas suvast või kellegi uitmõttest. Näiteks mingi objekti müügi suhtes muutub poole aastaga otsus 180 kraadi, kuigi see tugineb ühele ja samale analüüsile. Sel juhul on tegemist poliitilise otsusega ja seegi on aktsepteeritav, kuid see tuleb välja öelda ning võtta vastutus.

Kus teie hinnangul annaks riigi varaga paremini ringi käia?

Palju oleme rääkinud riigi äriühingutest – kas kõik tänased riigi äriühingud on ka tegelikkuses sellised, et neis peab olema riigi osalus? Näiteks veel mõni aeg tagasi oli riik Tallinna Kaubamaja väikeaktsionär. Võib ka küsida, miks riigil on sihtasutuse vormis vara? Osa on aktsiaseltsid, osa on munitsipaalomandis. Äriettevõte peab käituma nagu äriettevõte, hoolimata oma omanikust, ja sh võtma riske. Samas toovad need äriühingud ka riigile raha tagasi.

Vara on ka meie inimesed – kuidas me nendega käitume, millise kindlustunde me neile anname. Meie inimesed ja meie vara on ka need inimesed, kes ei ela täna Eestis. Inimesed rändavad ja see on loomulik, peaasi, et nad tuleksid tagasi ja tooksid meile värskeid tuuli.

Küsitles Endrik Randoja

Üldandmed

  • Postitatud: 27.04.2017 15:12:20
  • Viimane muudatus: 27.04.2017 15:20:05
  • Viimane ülevaatus: 27.04.2017 15:20:05