Austatud proua Ergma!

Riigikogu liige Andres Herkel pöördus Riigikogu kodukorra seaduse § 147 alusel minu poole kirjalike küsimustega, mis puudutasid Põhja Politseiprefektuuri 2003. a sõlmitud rendilepingut ASiga Kalev ja Lõuna Politseiprefektuuri 2004. a sõlmitud rendilepingut ASiga Tartu KEK.

Küsimused olid järgmised:

1. Kas ülalmainitud rendilepingute sõlmimisel järgiti kõiki seaduse nõudeid?

2. Kuidas Te kommenteerite kahtlusi, et mainitud rendilepingud on riigile kahjulikud? Kas Te peate neid lepinguid riigile kahjulikeks või kasulikeks?

3. Millised on Teie ettepanekud, et vältida riigile ebasoodsate rendilepingute sõlmimist tulevikus?

Mul on hea meel tõdeda, et niivõrd tähtis teema, kui seda on riigi kinnisvara, sealhulgas bürooruumide haldamine, valmistab Riigikogu liikmetele tõsist muret. Olen juba mitmel aastal juhtinud neile probleemidele tähelepanu ning märkinud ka äsja Riigikogule esitatud ülevaates riigi vara kasutamise ja säilimise kohta 2004. aastal, et olukord paraneb visalt. Valitsusel puudub selge kinnisvarapoliitika ning seetõttu on Teie viidatud tehingute paigutamine üldisesse konteksti ja sellest tulenev hindamine suhteliselt raske.

Üürilepingute sõlmimise lugu on lühidalt järgmine: 28.01.2003. a sõlmis Tallinna Politseiprefektuur ASiga Kalev äriruumide üürilepingu 20 aastaks. Lepingu kohaselt andis aktsiaselts prefektuurile üürile olme- ja administratiivruumid Pärnu mnt 139 asuvas tootmishoones koos selle juurde kuuluva parkimismaaga. Üüritavate ruumide kogupind oli 8000 m² ja üür 150 krooni ruutmeetri eest kuus. Üüri hind sisaldas hoone haldamist ja hooldamist ning territooriumi korrastamist. Peale selle lisandusid maksed ruumidega seotud kommunaalteenuste (vesi, kanalisatsioon, elekter, küte jne) kasutamise eest, lähtudes tegelikest kulutustest.

11.03.2003. a sõlmis AS Kalev võlaõigusliku tagasiostuõigusega müügilepingu Pärnu mnt 139 kinnistu suuruse mõttelise osa müümiseks 87 miljoni krooni eest OÜ-le Raldon. Tehinguga võttis ostja endale kuni 90 miljoni krooni suuruse investeerimiskohustuse Tallinna Politseiprefektuuri uute ruumide parendamisse.

Vabariigi Valitsuse 02.10.2003. a korralduse nr 620-k “Loa andmine lepingu sõlmimiseks” alusel sõlmisid Politseiamet ja OÜ Raldon 03.10.2003. a uue üürilepingu, milles fikseeriti üüripinna suuruseks 14 000 m². Leping määrab üüri suuruseks ajavahemikul 01.01.2005.–01.01.2008 ühes kuus 172 krooni ruutmeetri eest. Alates 01.01.2008 võib igal aastal üüri tõsta, lähtudes tarbijahinna¬indeksist, kuid mitte rohkem kui 3% aastas. See üürihind sisaldab mööbli maksumust, kinnisvara hooldust, kommunaalmakseid ja parkimiskohtade tasu territooriumil. Üksikuid komponente lepingu järgi eraldi välja tuua ei ole võimalik. Ümberehitustööd pidi tegema OÜ Raldon omal kulul Politseiametiga eelnevalt sõlmitud üürilepingu lisa kohaselt. Samuti on lepingus kirjas, et kui rendileping soovitakse lõpetada esimese 5 aasta jooksul, tasub üürnik leppetrahvi, mis on võrdne 5 aasta üürisummaga, millest on maha arvatud üürimaksete kogusumma, mille üürnik on lepingu ülesütlemise päevaks tasunud.

Vabariigi Valitsuse 08.07.2004. a korralduse nr 529-k alusel muudeti 03.10.2003. a otsust ning anti Politseiametile luba veel 2000 m² rentimiseks OÜ-lt Raldon asukohaga Tallinnas Pärnu mnt 139. Sama kuupäeva korraldusega 530-k võimaldati ka Piirivalveametil üürida 20 aastaks 3300 m² OÜ-lt Raldon aadressil Pärnu mnt 139. Mõlemad lepingud sõlmiti sarnastel tingimustel nagu eelmisedki ja üürihinnaks määrati 150 kr/m².

Teine leping, millele Te oma kirjas viitate, sõlmiti Vabariigi Valitsuse 19.12.2003. a korralduse nr 847-k “Loa andmine lepingu sõlmimiseks” alusel. Politseiametil lubati sõlmida ASiga Rondam 20 aastaks üürileping 8844 m² suuruse kogupinna kasutamiseks asukohaga Tartus Riia 132. Leping sõlmiti ka sarnastel tingimustel nagu varasem Politseiameti leping Tallinnas Pärnu mnt 139 ja ruutmeetri hinnaks määrati 2005.–2006. aastal 162,5 krooni. Alates 2007. aastast saab üürile andja seda muuta, lähtudes tarbijahinnaindeksist, aga mitte rohkem kui 3%. Lepingu hind sisaldab mööbli kasutust ja kõiki kinnisvara korrashoiu teenuseid, kuid ei sisalda tugi- ja kommunikatsiooniteenuseid.

Juhin tähelepanu, et nimetatud lepingu sõlmimise lubamisel esitas Rahandusministeerium oma eriarvamuse. Rahandusministeerium märkis, et paremate renditingimuste saamiseks oleks võinud välja kuulutada riigihanke või vähempakkumise (kuigi riigihangete seadus seda otseselt ei nõua). Samuti täheldati, et lepingust ei selgu, mis on need tugi- ja kommunikatsiooniteenused, mida üürisumma ei sisalda, ning et leping võiks näha ette võimaluse leping lõpetada ka enne 5 aasta möödumist ilma leppetrahvita. Vaatamata nendele märkustele andis Vabariigi Valitsus Politseiametile lepingu sõlmimise loa.

Teie esitatud küsimustele saan vastata praegu järgmist:

1. Küsimusele vastamiseks antud kümne päeva jooksul ei ole võimalik kahjuks põhjalikult analüüsida ja sellest tulenevalt teha järeldusi selle kohta, kas lepingute sõlmimisel järgiti kõiki seadusi ning kas nimetatud lepingud on riigile kahjulikud või kasulikud. Põhjalikumat analüüsi vajab just 2003. aastal toimunu, sh see, milliseid teisi võimalusi kaaluti ja miks otsustati just nende lepingute sõlmimise kasuks ning kas valitsus, andes loa Pärnu mnt 139 lepingu sõlmimiseks, ei olnud mitte juba sundseisus, kuna eelneva lepinguga oli kohustus juba võetud. Samuti tuleb analüüsida muid võimalusi, mida tol hetkel sai kaaluda: Riigi Kinnisvara ASi (või mõne muu äriühingu) teenus, uue büroohoone ehitamine või olemasoleva renoveerimine. Samuti on küsimusele vastamise aeg olnud liiga piiratud, et leida nende hoonekomplekside praegust võimalikku rendihinda vabal turul ning võrrelda seda praegu makstavaga.

2. OÜga Raldon sõlmitud lepingus fikseeritud üürihind sisaldab lisaks rendile ka mööbli maksumust ning hooldus- ja kommunaalteenuste tasusid. Kuna neid ei ole võimalik lõppsummast eraldada, siis ainult rendihinna võrdlemine praegu turul pakutavaga (turuhinnad 140–180 kr/m² ilma käibemaksu ja kommunaalmakseteta, Riigi Kinnisvara ASi pakkumised ligikaudu 60–180 kr/m²) võib viia vale tulemuseni. ASiga Rondam sõlmitud lepingust ei selgu samuti, kui suured on lõplikud kulud Politseiametile. Hindade võrdlemine ja võimaliku turuhinna leidmine eeldaks põhjalikumat analüüsi ning kinnisvaraekspertide kaasamist. Vaid pärast põhjalikku analüüsi on võimalik anda hinnang, kas 20 aasta jooksul makstavad summad (kokku ligikaudu miljard krooni) on võrreldes uue hoone ehitamise või olemasoleva hoone renoveerimisega kõige säästlikum majandamise viis ja lähtub maksumaksja huvidest.

3. Praegu on mitmeid näiteid tehingutest, kus äriühing hoone omanikuna võtab renoveerimise ja hoolduskohustuse ning rendib selle riigile turuhinnaga edasi (või tagasi). Siin ei ole küsimus selles, kas tehing iseenesest on seaduslik, vaid pigem selles, kas riik peaks olema ise vara omanik või mitte. Kas riik peaks töötama sarnastes tingimustes jõukalt elava äriühinguga? Kas riik on nii rikas, et maksta praegu ja tulevikus oma büroopinna eest turuhinda? Kas keskmine kasutatav pind 5–38 m² riigiametniku kohta on mõistlik olukorras, kus erasektor saab hakkama ka 5–17 m²-ga?

Need on küsimused, millele peab eelkõige vastama valitsus ise. Praegu on sisuliselt kõik tehingud lubatud ning riigiasutuste huvi säästa ei ole märgata. Juba aastaid on rahandusministrid lubanud välja töötada büroopindade normatiivid, kuid seni ei ole see teoks saanud. Olen mures ka uue riigivara seaduse pärast, mis valitsuse kavade kohaselt pidi rakenduma 1.01.2006. a, kuid mida valitsus ei ole täna veel arutanudki. See tähendab, et seadus, mis on põhialuseid sätestava tähendusega, ei rakendu plaanitud ajal.

Minu seisukoht on jätkuvalt, et valitsus peab sõnastama riigi kinnisvarapoliitika. Riik peaks omama ainult seda vara, mida tal on vaja riigi funktsioonide täitmiseks. Büroopindade valikul tuleks lähtuda mõistlikkuse ja säästlikkuse põhimõttest.

 

Lugupidamisega

Mihkel Oviir
riigikontrolör

• Postitatud: 26.09.2005 00:00
• Viimane muudatus: 06.01.2015 21:31
• Viimane ülevaatus: 06.01.2015 21:31