Riigikontrolör Mihkel Oviiri vastus Riigikogu liikme Peeter Kreitzbergi kirjalikule küsimusele mis puudutas kolme lepingut seoses Tallinna Politseiprefektuurile, Politseiametile ja Lõuna Politseiprefektuurile ruumide üürimisega 2003. aastal

Mihkel Oviir | 14.10.2005 | 0:00

Teksti suurus: [-A] [+A]

Keel: EST | RUS | ENG

Print | Saada sõbrale

Austatud proua Ergma

Riigikogu liige Peeter Kreitzberg pöördus Riigikogu kodukorra seaduse § 147 alusel minu poole kirjaliku küsimusega, mis puudutas kolme lepingut seoses Tallinna Politseiprefektuurile, Politseiametile ja Lõuna Politseiprefektuurile ruumide üürimisega 2003. aastal.

Peeter Kreitzberg esitas järgmised küsimused:

1. Kas peate otstarbekaks riigihanke korraldamata jätmist nõnda suuremahuliste ja pikaajaliste üürilepingute sõlmimisel?

2. Kas riigile on tekitatud majanduslikku kahju nimetatud rendilepingute sõlmimisega?

3. Kas toodud näited tekitavad avalikkusele kindlustunnet, et avaliku sektori vahendeid kasutatakse seaduslikult ning tulemuslikult?

Mul on hea meel tõdeda, et niivõrd tähtis teema, kui seda on riigi kinnisvara, sealhulgas bürooruumide haldamine, valmistab Riigikogu liikmetele tõsist muret. Olen juba mitmel aastal juhtinud neile probleemidele tähelepanu ning märgin ka äsja Riigikogule esitatud ülevaates riigi vara kasutamise ja säilimise kohta 2004. aastal, et olukord paraneb visalt. Valitsusel puudub selge kinnisvarapoliitika ning seetõttu on Teie viidatud tehingute paigutamine üldisesse konteksti ja sellest tulenev hindamine suhteliselt raske.

Vastused on küsimuste esitamise järjekorras.

  1. Üürilepingute sõlmimise ajal kehtinud riigihangete seaduse redaktsioonid nägid kinnisasjade või ehitistega seonduvate õiguste ostmiseks ette erandi (riigihangete seadus, §. 4lg 1 P 7). Seega ei olnud riigiasutused kohustatud kinnisasja, ehitise või nende osa rentimiseks või üürimiseks riigihangete seaduses ette nähtud korda järgima.

    Erand on tehtud analoogselt Euroopa Ühenduste Nõukogu direktiiviga 92/50/EMÜ, milles käsitletakse riiklike teenuslepingute sõlmimise korra kooskõlastamist. Direktiivi preambulas põhjendatakse erandi tegemist asjaoluga, et kinnisvara omandamist, rentimist või sellega seotud õigusi käsitlevad lepingud on eripärased, mistõttu hankelepingute sõlmimise korda nende puhul kasutada ei saa. Samalaadse erandi näeb ette ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2004/18/EÜ, mille liikmesriigid, sh Eesti peavad oma riigi õiguskorda lisama järgmise aasta alguseks.

    Asjaolu, et riigiasutused ei olnud kohustatud riigihangete seaduses sätestatud menetlusi järgima, ei tähenda, et riigiasutused poleks võinud pindade üürimiseks vähempakkumist korraldada.

    Vabariigi Valitsuse seaduse § 49lg 1 P 9 kohaselt kinnitab minister ministeeriumi valitsemisaias olevate riigiasutuste eelarved, lähtudes riigieelarvest, ja kontrollib nende täitmist. Vabariigi Valitsuse seadusega on ministrile antud ka õigus oma valitsemisala riigiasutustele teha ettekirjutusi eelarveraha kasutamise kohta, sh nõuda vähempakkumise korraldamist, kohustada küsima erinevaid hinnapakkumisi või leidma muul viisil riigile vähem kulukaid võimalusi. Leian, et kõne all olevate lepingutega kaasnevate rahaliste kohustuste mahtu arvestades on igati loomulik, et parima valiku tegemiseks kaalutakse erinevaid võimalusi, et leida riigile parim lahendus.

    Samuti juhin tähelepanu sellele, et kui Vabariigi Valitsus arutas aktsiaseltsiga Rondam lepingu sõlmimiseks loa andmist, esitas Rahandusministeerium oma eriarvamuse. Ka Rahandusministeerium märkis, et paremate renditingimuste saamiseks oleks võinud välja kuulutada riigihanke või vähempakkumise (kuigi riigihangete seadus seda otseselt ei nõua). Vaatamata sellele andis Vabariigi Valitsus Politseiametile lepingu sõlmimiseks loa.
     
  2. Teisele küsimusele vastamiseks antud kümne päevajooksul ei olnud mul võimalik kahjuks põhjalikult analüüsida ja sellest tulenevalt teha järeldusi selle kohta, kas lepingute sõlmimisega on riigile tekitatud majanduslikku kahju. Põhjalikumat analüüsi vajab just 2003. Aastal toimunu, sh see, milliseid võimalusi kaaluti ja miks otsustati just nende lepingute sõlmimise kasuks ning kas valitsus, andes loa Pärnu mnt 139 lepingu sõlmimiseks, ei olnud mitte juba sundseisus, kuna eelneva lepinguga oli kohustus juba võetud. Samuti tuleb analüüsida muid võimalusi, mida tol hetkel sai kaaluda: Riigi Kinnisvara ASi (või mõne muu äriühingu) teenus, uue büroohoone ehitamine või olemasoleva renoveerimine. Samuti on küsimusele vastamise aeg olnud liiga piiratud, et leida nende hoonekomplekside võimalikku praegust rendihinda vabal turul ning võrrelda seda praegu makstavaga.

    OÜ-ga Raldon sõlmitud leping määrab üüri hinnaks 172 krooni ruutmeetri eest, kasutatavat pinda on umbes 16000 m2 . Lepingus fikseeritud üürihind sisaldab lisaks rendile ka mööbli-, hooldusteenuste- ja kommunaaltasusid. Analüüsides Tallinna kesklinna büroopindade turgu, ilmneb, et analoogset kinnisvaraobjekti ei ole turul pakkuda. Kinnisvara büroode poolt avalikustatud hinnangutekohaselt on kesklinnas umbes 200 000 m2 kvaliteetset büroopinda, sellest vaba on umbes 10%. Kindlasti ei ole praegu turul võimalik leida niisugust kompaktset objekti, millega võrrelda rendi hinda ning muid kulusid Politseiameti poolt praegu makstavaga.

    Kinnisvarafirma Arco Vara 2003. a turuülevaates on märgitud Tallinna Kesklinna A-klassi büroopindade keskmiseks hinnavahemikuks 190-235 krooni ruutmeetri eest ning kesklinna äärealade keskmiseks 170 krooni[1] ruutmeetri eest. Kinnisvarafirma Ober-Haus 2003. a sügistalve turuülevaates on märgitud Tallinna Kesklinna A-klassi büroopindade keskmiseks hinnavahemikuks 172-250 krooni[2] 2005. a kevade turuülevaates on toodud sama hinnavahemik. Kinnisvarafirmad lähtuvad oma hinnangutes netoüürist, millele lisanduvad kõikmaksud (käibemaks) ja muud teenused (kommunaalmaksed, korrashoid jm). Samas möönan, et kuna tegemist on objektiga, mis ei ole vabalt turul saadav, siis ei anna ka võrdlus turuhindadega piisavat kindlust, et riigi makstav hind on optimaalne. Sama võib järeldada ka aktsiaseltsiga Rondam sõlmitud lepingu koha.

    Riigikontroll püüab lähitulevikus sõltumatute kinnisvaraekspertide kaasabil analüüsida põhjalikumalt, kas 20 aastajooksul makstavad summad (ligi 650 miljonit ja 350 miljonit krooni) on võrreldes uue hoone ehitamise või olemasoleva hoone renoveerimisega kõige säästlikum variant. Kuid ka sellisel juhul on vastus kaudne: parima tulemuse oleks andnud põhjalik analüüs enne lepingute sõlmimist.
     
  3. Kui kõik Teie esitatud faktid osutuvad tõeseks ja minister ei suuda avalikkusele esitada põhjalikke analüüse, mis näitaksid, et tehtud valikud on otstarbekad, siis ei teki mingil moel kindlustunnet, et maksumaksja raha on kasutatud seaduslikult ja tulemuslikult. Kuid samas möönan, et probleem ei ole mitte ainult neis üksikutes kinnisvaratehingutes, vaid riigi kinnisvarapoliitikas tervikuna. Eestis on piisavalt näiteid samastest tehingutest, kus äriühing hoone omanikuna võtab renoveerimise ja hoolduskohustuse ning rendib selle riigile turuhinnaga edasi (või tagasi). Siin ei ole küsimus selles, kas tehing iseenesest on seaduslik, vaid pigem selles, kas riik peaks olema ise vara omanik või mitte? Kas riik peaks töötama samastes tingimustes jõukalt elava äriühinguga või piisab ka normaalsetest tingimustest? Kas riik on nii rikas, et maksta praegu ja tulevikus oma büroopinna eest turuhinda? Kas keskmine kasutatav pind 5-38 m2 riigiametniku kohta on mõistlik, kui erasektor saab hakkama 5-17 m² -ga?

    Need on küsimused, millele peab eelkõige vastama valitsus. Kuniks valitsus ei ole kehtestanud ühtseid "mängureegleid", on sisuliselt kõik tehingud lubatud ning ei ole märgata ka riigiasutuste huvi säästa. Juba aastaid on rahandusministrid lubanud välja töötada büroopindade normatiivid, kuid seni ei ole see teoks saanud. Olen mures ka uue riigivara seaduse pärast, mis valitsuse kavade kohaselt pidi rakenduma jaanuaril 2006, kuid mida valitsus ei ole veel arutanudki. See tähendab, et seadus, mis on põhialuseid sätestava tähendusega, ei rakendu plaanitud ajal.

    Minu seisukoht on jätkuvalt, et valitsus peab sõnastama riigi kinnisvarapoliitika. Riik peaks omama ainult seda vara, mida tal on vaja riigi funktsioonide täitmiseks. Büroopindade valikul tuleks lähtuda mõistlikkuse j a säästlikkuse põhimõttest.

    Keegi ei kahtle, et maksumaksja raha tuleb kasutada vaid tulemuslikult ja seaduslikult. Samal ajal ei saa selle tagamisel unustada ka Riigikogu rolli. Põhiseadusest tulenevalt olen mina ja on ka minu eelkäijad Riigikogu ees kõnealuseid probleeme korduvalt tõstatanud. Minu arvates oleks võinud Riigikogu enam nõuda valitsuselt edusamme ja siis oleks ka maksumaksja raha kasutamine aastatega enam paranenud.

Lugupidamisega

Mihkel Oviir
Riigikontrolör

 

[1] Eesti kinnisvaraturu ülevaade. 2003. aasta II poolaasta

[2] Büroopinnad, sügis/talv 2003

  • Postitatud: 14.10.2005 0:00
  • Viimane muudatus: 6.01.2015 22:51
  • Viimane ülevaatus: 6.01.2015 22:51

Lisamaterjalid

Dokumendid

Veel uudiseid