Riigikontrolör Mihkel Oviiri vastus Riigikogu liikmete Andres Herkeli, Mart Laari, Tõnis Lukase ja Peeter Tulviste arupärimisele auditi "Eesti riigiasutuste tegevus Euroopa Liiduga liitumise ajaks üleliigsete suhkruvarude tekkimise vältimiseks" asjus. Täiendavad küsimused ja vastused.

Mihkel Oviir | 17.10.2005 | 0:00

Teksti suurus: [-A] [+A]

Keel: EST | RUS | ENG

Print | Saada sõbrale

[Väljavõte Riigikogu 17. oktoobri 2005. a. istungi stenogrammist]
Esimees Ene Ergma

Lugupeetud Riigikogu esimees! Väga austatud parlamendiliikmed!

20. juunil esitasid Riigikogu liikmed Andres Herkel, Mart Laar, Tõnis Lukas ja Peeter Tulviste mulle neljast küsimusest koosneva arupärimise.

See arupärimine tulenes Riigikontrolli auditist "Eesti riigiasutuste tegevus Euroopa Liiduga liitumise ajaks üleliigsete suhkruvarude tekkimise vältimiseks."

Selle auditi avalikustas Riigikontroll juuni algul ja selle ligi 200-leheküljelise materjali said endale kõik Riigikogu liikmed. Et mälu värskendada, võtsin ma ka kaasa selle auditi, mis oli kõikidele Riigikogu liikmetele välja jagatud.

Auditi otseseks ajendiks oli Riigikogu riigieelarve kontrolli komisjoni pöördumine Riigikontrolli poole ja lähtudes sellest, seadsime auditi eesmärgiks selgitada, miks valitsus ei võtnud või ei pidanud otstarbekaks võtta kasutusele toimivaid meetmeid, et üleliigse suhkruvaru tekkimist ja sellest tuleneda võivaid kulutusi vältida.

Enne küsimusele vastamist tuletaksin meelde, et Eesti peaks praeguste arvestuste kohaselt maksma üleliigsete varude eest ligikaudu 1 miljard krooni, sealhulgas üle 700 miljoni krooni suhkru eest.

Nüüd küsimused.
Esimene küsimus: "Kontrollaruandest nähtub, et üleliigse laovaru tekkimist ei suudetud vältida valitsuse puuduliku tegevuse tõttu. Aruandest selgub, et süüdi on valitsuskabinet tervikuna.

Kas teie arvates on valitsuskabineti liikmete suhtes võimalik lisaks poliitilisele vastutusele rakendada ka tsiviil- või kriminaalvastutust?"

Me ei otsinud oma auditis vastust küsimusele, kas Eestis on ministrite kui poliitikute suhtes lisaks poliitilisele vastutusele võimalik rakendada ka tsiviil- või kriminaalvastutust.

Vastuse andmine sellele, paljuski ka õigusteoreetilisele küsimusele, ei kuulu minu arvates minu kui riigikontrolöri pädevusse.

Teine küsimus: "Kontrollaruande olulisemate järelduste punktist 10 nähtub, et Põllumajandusministeerium teadvustas liigsete suhkruvarude tekke ohule tähelepanu juhtiva Euroopa Komisjoni põllumajanduse peadirektoraadi kirja olemasolu alles Riigikontrolli auditi käigus, kuigi Eesti esindusse Euroopa Liidu juures oli kiri saabunud 2003. aasta augustis.
Kas auditi käigus tuvastati, kes on selles süüdi, et Põllumajandusministeerium teadvustas liigsete suhkruvarude tekke ohule tähelepanu juhtiva Euroopa Komisjoni põllumajanduse peadirektoraadi kirja suure hilinemisega?"

Vastan kõigepealt selle kohta, millisest kirjast on jutt. Kuna mitmes liituvas riigis olid suhkruvarud kiiresti suurenema hakanud, juhtis Euroopa Komisjoni põllumajanduse ja maa-arengu peadirektoraadi peadirektor Jose Maria Silva Rodriguez liituvate riikide tähelepanu sellele, et on vaja takistada spekulatiivsete varude loomist ning juhtida varusid loovate ettevõtete tähelepanu sellele, et liigsed varud tuleb neil likvideerida.

Peadirektori kirjas on ka lõik, mis ütleb, et info on edastatud selleks, et ametivõimud saaksid edaspidi takistada spekulatiivsete varude teket ning teavitada suhkrut tarnivaid ettevõtteid riskidest.

Kuna see polnud mingi rutiinne kiri või memo, vaid peadirektoraadi juhi pöördumine, siis oleks pidanud sellest kirjast informeerima Põllumajandusministeeriumi juhtkonda. Meile teadaolevalt ei jõudnud see kiri isegi mitte ministeeriumi osakonnajuhatajateni.

Euroopa Liidu juures oleva Eesti alalise esinduse juhi selgituse kohaselt anti see kiri esinduse juures atašeena töötavale Põllumajandusministeeriumi töötajale, kes oleks pidanud ministeeriumi sellest informeerima.

Kas kiri Eestisse edastati ja kui edastati, siis kuhu ta kadus, seda meil selgitada ei õnnestunud. Atašee selgituse kohaselt ei ole ta kohustatud dokumentide faksimist registreerima. Põllumajandusministeeriumis tuleb aga asjaajamiskorra kohaselt kõik atašee saadetud faksid registreerida, kuid üldjuhul seda ei tehtud.

Ministeeriumi kantsleri selgituste kohaselt ei registreeritud fakse seepärast, et sel ajal, see oli 2003. aasta suvel, olevat Brüsselist tulnud igasuguseid pabereid väga suurel hulgal. Kirjast on vaja rääkida seepärast, et see osutab olulisele puudusele riigiasutuste asjaajamise korraldamises.

Selliseid puudusi täheldasime selle auditi käigus muuseas ka mitmel muul juhul.

Kolmas küsimus: "Kontrollaruande olulisemate järelduste punktist 5 nähtub, et üleliigse laovaru tasu seaduse oleks saanud vastu võtta varem.
Kas auditi käigus tuvastati, milliste ametiasutuste või isikute tegevuse (või tegevusetuse) tagajärjel üleliigse laovaru tasu seadust õigeaegselt ei koostatud ega kehtestatud?"

Edastan meie seisukoha selles küsimuses. Nii toonane rahandusminister kui ka peaminister on väitnud, justkui ei olekski saanud seda seaduseelnõu varem Riigikogule esitada.

Vast oleks saanud küll. Euroopa Komisjon oli juba 2003. aasta novembri algul sätestanud laovarude üleliigseks hindamise põhimõtted ja nende varude eest tasu maksmise. Selle määruse põhiseisukohad olid meie ametnikele teada juba mitu kuud enne määruse vastuvõtmist. Valitsuskoalitsiooni üksmeele korral oleks saanud selle määruse rakendamiseks vajaliku seaduseelnõu esitada Riigikogule juba 2003. aastal ning hea tahte korral oleks saanud seaduse vastu võtta juba jaanuaris 2004. Seadus oleks loonud vajaliku selguse varude kohta. Komisjoni 2004. aasta jaanuari nn suhkrumäärus lisas komisjoni novembrikuisele määrusele tegelikult vaid suhkruvaru turult kõrvaldamise võimaluse.

See tähendab, ta ei loonud ettevõtjatele mitte mingisuguseid uusi kitsendusi. Kui meil oleks olnud üleliigse laovaru tasu seadus juba olemas, oleks pidanud sellesse pärast komisjoni jaanuarikuise suhkrumääruse vastuvõtmist vaid mõningad muudatused tegema. Ilmselt tekib teil küsimus, miks seaduseelnõu alles 2004. aasta veebruaris Riigikokku jõudis.

Meie arvates sellepärast, et valitsus jõudis selle seaduse vajalikkuses üksmeelele alles 2004. aasta 29. jaanuaril. Oktoobrist kuni selle ajani toimus vägikaikavedu Rahandusministeeriumi ja Põllumajandusministeeriumi vahel, sest kumbki ei arvanud, et peaks selle valdkonna eest vastutama. Põllumajandusminister selgitas valitsusele Euroopa Komisjoni nõudmisi, juhtis tähelepanu komisjoni määruses olevale sättele, et riik peab ettevõtjate üleliigsed varud maksustama.

Rahandusminister oli 2004. aasta jaanuari keskpaigani seisukohal, et seda ei tohiks teha. Seega pidurdas vajaliku otsuse tegemist rahandusminister. Samas ei oleks ka rahandusminister saanud kuidagi takistada põllumajandusministrit, kui põllumajandusminister oleks tahtnud komisjoni määruse rakendamiseks vajaliku seaduseelnõu välja töötada. Iseküsimus on muidugi ka, kas valitsusjuht selle rahandusministri tahte vastaselt arutamisele oleks pannud.

Seega on minu vastus sellele küsimusele kokkuvõttes selline: seaduseelnõuga jäädi laias laastus hiljaks seepärast, et rahandusminister ei aktsepteerinud põllumajandusministri ettepanekuid ja põllumajandusminister ei esitanud neid valitsuse teistele liikmetele piisavalt jõuliselt ning konkreetselt. See tähendab, et ei esitanud vastavat seaduseelnõu.

Neljas küsimus: "Üleliigse laovaru tasu seaduse võttis Riigikogu vastu 22. aprillil 2004. aastal ning see jõustus sama aasta 1. mail. Kas teie hinnangul oli selle seaduse sellisel kujul kehtestamine kooskõlas põhiseadusega?"

Võib-olla kõigepealt väike täpsustus. Riigikogu võttis seaduse vastu 7. aprillil, 22. aprill on tegelikult päev, mil president selle seaduse välja kuulutas.

Seaduse kooskõla põhiseadusega hindab õiguskantsler, see ei ole Riigikontrolli pädevuses. Ma edastasin selle teie küsimuse õiguskantslerile ja sain 11. augustil kirjaliku vastuse. Õiguskantsler vastas, et ta menetles 2004. aastal kolme avaldust, milles vaidlustati üleliigse laovaru seaduse erinevaid sätteid. Kõigis neis avaldustes käsitleti muu hulgas ka selle seaduse kooskõla õiguspärase ootuse põhimõttega.

Vastustes avaldajatele ei märgi õiguskantsler, et see seadus oleks vastuolus põhiseaduse või teiste õigusaktidega.

Need vastused edastati ka mulle ning teatati, et õiguskantsleri seisukohad pole muutunud.

Tänan teid tähelepanu eest!

Esimees

Suur tänu, härra riigikontrolör! Ja nüüd on küsimused. Palun, kolleeg Tõnis Lukas!

Tõnis Lukas

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud riigikontrolör! Teie vastused riigi ülesehituslikes küsimustes on tihti väga tuumakad ja just sellepärast, et teil on ka kogemus ühe ministeeriumi kantslerina. Me kujutame ette, et riigi masinavärki tunnete te üsna mitme kandi pealt päris hästi. Ametkondlik lohakus võttis riigilt tõenäoliselt võimaluse ära hoida või vähemalt vähendada suurt kahju, mis nüüdseks on saanud tõsiasjaks.

Kas teie kujutate ette, et mõnes ministeeriumis on niisugune kantsler, kes ministeeriumis eksisteeriva asjaajamiskorra kohta ütleb, et kuna bürokraatidelt tuli sealt nii palju pabereid, siis me lihtsalt ei täitnud seda korda? Kas teie meelest siis kantsler ei vastuta asja eest isiklikult?

Mihkel Oviir

Kõigepealt ma tänan selle küsimuse eest! Tegelikult on see küsimus tunduvalt laiem, kui esimesel silmapilgul üldse tundub. Küsimus on üldse taandatav vastutusele, poliitilisele vastutusele, riigiametnike vastutusele ja on seotud väga selge vastuse andmisega probleemile, mille eest vastutab ministeeriumis kantsler.

Minu arvates on see üks küsimus, millest me peaksime peale hakkama, rääkimata siin, ütleme, suhteliselt väikestest asjaajamise küsimustest, dokumentatsiooni registreerimisest jne. Loomulikult on see korralagedus, aga ma räägin juba teistel tasemetel - mille eest üldse vastutab ministeeriumis kantsler, kus on vahe poliitilise ja administratiivse vastutuse vahel. See on eraldi teema.

Vastus sellele teie poolt konkreetselt esitatud küsimusele on lihtne: loomulikult vastutab kantsler selle eest ja loomulikult oleks kantsler pidanud tagama kogu selle posti registreerimise, posti töötlemise, posti jõudmise vajalike adressaatideni. Tema töö on jälgida, et need adressaadid oleksid posti kätte saanud ja signeerinud, selleks on ministeeriumis olemas oma aparaat, kes seda tööd teeb. Veel kord: loomulikult vastutab kantsler, selles ei ole mul kahtlust.

Esimees

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra riigikontrolör! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Aitäh!

  • Postitatud: 17.10.2005 0:00
  • Viimane muudatus: 14.11.2014 14:47
  • Viimane ülevaatus: 14.11.2014 14:47

Lisamaterjalid

Dokumendid

Veel uudiseid